Vestlus Denis Cosgrove’iga

Helen Sooväli

Helen Sooväli
Vestlus Denis Cosgrove’iga

Mis on geograafia kui distsipliini ülesanne 21. sajandi globaliseerunud maailmas? Tavalised inimesed ju arvavad, et geograafia käib mägede kõrguste ja linnade nimede kohta. Mida uurivad geograafid tänapäeval, kui kõik maailmajaod on avastatud?

 

Ma alustaksin just sealt, kust tavalised inimesed – mägede kõrgustest ja linnadest. See oli vist Immanuel Kant, kes nimetas geograafilist teadmist propedeutiliseks – geograafia on kosmopolitismi ja kodanikuksolemise ettevalmistus. Miks inimesi mägede kõrgused, jõgede pikkused ja pealinnad huvitavad? Asi on faktibaasis, kaugema maailma tundmises ja selles väljendub igale lapsele ja täiskasvanule iseloomulik uudishimu. Seda uudishimu saab rakendada teatud ideaalide – kodaniku hariduse teistsuguse ja erinevaga läbikäimise ideaalide – teenistusse. Minu jaoks seostub geograafia ennekõike haridusega ja iseenda tundmise humanistliku traditsiooniga. Seda teadmist annab seejärel süvendada, et jõuda teoreetiliste seisukohtadeni sellest, miks maailm on väga mitmel moel erisugune, miks linnad on teataval viisil kavandatud, miks majandused on korraldatud just nii, nagu nad on. Seejärel saab seda teadmist kasutada kas kaardi või teoreetilise kontseptsiooni ku­jul, et planeerimise, sekkumise, kaardistamise, teadmiste levitamise teel või poliitilise ja ühiskondliku tegevuse abil maailma parandada. Kuid geograafiline teadmine jääb konventsionaalseks ja ma ei usu, et geograafid tahaksid tingimata oma eriala väga rafineerituks muuta. Tundub, et eesmärkidele, nagu maailma tundmaõppimine ja kaardistamine, on hakatud ülalt alla vaatama, aga mina seda ei teeks. Informeeritus maailma kohta on väga tähtis. See teiseneb koos tehnikaga ja sellega puutub kokku iga laps. Aga informatsiooni tuleb korrastada, mui­du ei ole sel mõtet. Just selle tõttu muutub geograafia erinevate tõlgenduste ja järelikult ka vaidluste tandriks.

Kui tähtis on geograafia füüsiline pool?

Me teame, et maailma kujundavad protsessid on niihästi füüsilised kui inimlikud. Üks geograafia tähtsamaid traditsioone seisneb ühiskondlike ja looduslike jõudude geograafilise vastasmõju uurimises. Heaks näiteks on globaalne soojenemine. Moetuuled ajavad praegu liikvele kümneid miljoneid inimesi. Kui ma olin teismeline, siis usuti, et maailma ähvardab pinnase erosioon, 1960. aastatel oli peaohuks elanikkonna kasv ja ressursside ammendumine. Eks iga ajastu kardab oma maailmalõppu.

 

Kas geograafial on tänasele ühiskonnale midagi pakkuda? Milline on meie ülesanne ühiskonna ees?

 

Ma arvan, et ülesandeid on palju. Esmajoones ma rõhutaksin veel kord laste, üliõpilaste ja kaaskodanike õpetamise põhimõttelist tähtsust. Aga selle kõrval on ka spetsiifilisemaid ülesandeid, nagu kaardistamise ja geoinformatsiooni tehnikate arendamine. Näiteks mu UCLA (University of California, Los Angeles) kolleegid uurivad kliimamuutuse mõju Siberi igikeltsale, kuidas teatavad kohad taanduvad ja mis on selle tagajärg. Merevee taseme muutuse ennustamine on suure praktilise tähtsusega rannikukogukondade jaoks. Seda uuritakse koostöös geoloogide, bioloogide ja teistega. Tänapäeval me teame paremini kui paarikümne aasta eest, et ükski teadus ei saa tegutseda omaette.

Samas võib öelda, et geograafia on viimasel aastakümnel varju jäänud, ta ei ole enam nii tähtis distsipliin nagu vanasti. Eestis on geograafiatundide arvu keskkoolis kärbitud. Saksa ja Inglise ülikoolides pannakse geograafiaüksusi kinni või liidetakse teiste osakondadega. Milles asi?

Põhjusi on palju. Esiteks ei puuduta see ainult geograafiat, vaid ka teisi distsipliine. Arusaamine, et ükski teadus ei saa tegutseda üksinda, viib geograafia osakondade liitmisele Maateaduse (Earth science) või sotsiaal- ja kultuuriuuringute osakonnaga. Ega ainult need teadused ei ühine, sama suundumus puudutab ka endisi inglise või eesti kirjanduse või antropoloogia ja geoloogia osakondi. Praegu käib teaduste, teadmiste ja ülikoolide struktuuri reform. Oxfordi pearaamatukogus võib ikka veel näha silte “Loodusfilosoofia kool” ja “Teoloogia kool”. Aga need pole kaugeltki enam kaks kõige tähtsamat fakulteeti. Ülikoolid on korduvalt muutunud. Geograafia kui iseseisev, omaette distsipliin loodi ju alles 19. sajandi keskpaigas Saksa ülikoolides. Geograafia kõrgaeg oli arvatavasti 1920.–30. aastatel, ajal, kui teatavad Euroopa ja Ladina-Ameerika maad, õigupoolest küll kogu maailm, konkureeris impeeriumivaldustele ja geograafia mängis selles väga suurt rolli, harides impeeriumi administraatoreid ja jagades impeeriumi kohta informatsiooni. Geograafia oli tähtis ka natsionalismi kõrgajal, kui tema roll seisnes rahvuse legitimeerimises, õigustamises ja seletamises iseendale, kasutades selleks kõikvõimalikke kaardistamisviise. Tollal me sisenesime teistsugusesse maailma – informatsiooni maailma. Eesti on selles mängus väga värske osaline, aga samas ühi­nes ta kümmekond aastat pärast iseseisvumist Euroopa Liidu transnatsionaalse projektiga. Ka seda annab vaadelda geograafilise sündmusena. Geograafia ja geograafid ei kaota siiski oma eripära. Viimasel 10 – 15 aastal on teiste distsipliinide uurijad geograafiale lähenenud ja hakanud uurima geograafide töid rohkem kui kunagi varem. See ei kehti mitte üksnes inimgeograafia kohta, mille arusaamad ruumist, kohast ja maastikust on osutunud mujalgi viljakaks, vaid ka füüsilise geograafia kohta. Võib-olla küll mitmesse tähtsasse kliima ja keskkonna muutumist uurivasse teadlasgruppi geograafid ei kuulu, aga paljud nende liikmed on saanud oma hariduse geograafide käe all.

UCLA on mitmes suhtes konservatiivsem kui Euroopa ülikoolid, mis on märksa radikaalsemad. Muidugi arusaama geograafiast kui iseseisvast, omaette teaduskonnaga distsipliinist, mis teistest selgelt eristub, on vaidlustatud ja õige ka. Kuid samas on geograafial anda oma eriline panus, mida teiste distsipliinide kokkuliitmine ei annaks. Mingil kujul ulatub geograafiateadus vähemalt Vana-Kreekani. Geograafia on mingis mõttes loodusteaduste esimene alus. Ta kujutab füüsilist ja sotsiaalset maailma meie ümber ja meie kohta universumis. Selles mõttes on geograafia fundamentaalne.

Millised on geograafia ja humanitaarteaduste suhted Inglise ja Ameerika ülikoolides?

Keerukad. Kõige ilmsem ja pikaajalisem suhe on geograafial olnud ajalooga. Pikka aega peeti geograafiat ja ajalugu kaheks sarnaseks distsipliiniks. Mõlemad on sünteetilised. Üks sünteesib meie teadmist maailma kohta lähtudes ajast, teine – ruumist. Üks vana sentents ütleb: “Geograafia on ajaloo teine silm” – esimeseks peeti kronoloogiat. Geograafiliste muutuste, pai­kade, maastike ja regioonide mineviku uurimine on olnud alati ka üks geograafia osi, ehkki mitte väga tugev. Mina tõmbaksin veel laiemaid seoseid. Jagan Carl Saueri seisukohta, et kogu geograafia on ajalooline. Ei ole võimalik mõista mingit kohta, kui ei mõisteta selle aega ja konteksti.

Euroopa humanism on langenud viimasel paarikümnel aastal väga ränga rünnaku alla konstruktivismi, feminismi ja mitmesuguste poliitiliste positsioonide leerist. Humanismi nõrkuseks on peetud säärase subjekt universaliseerimist, kes tegelikkuses taandub kõigest valgeks meheks. On leitud, et universaalset inimest, kes võiks olla humanitaarteaduste aineks, polegi olemas. Aga mina arvan, et humanitaarteaduste mõ­te – isegi kui vabaneda universaalse subjekti ideest – on endiselt uurida meid ennast, meie liiki ja meievahelist pidevat dialoogi. Sellest dialoogist – tõsiasjast, et me oleme alati ühiskondlikud – võrsub ühiselt loodud maailm: arhitektuuri, põldude, talude ja tehaste maailm, mis on ka kirjanduse ja kunsti maailm. Seda uurides me õpime ennast paremini tundma. Ja see ongi üks inimelu põhiülesandeid: tunne iseennast! Meid ümbritsev maastik väljendab samamoodi nagu kirjandus-, kunsti- või linateos inimsust. Geograafia võib rakendada humanitaarteaduslikke tõlgendamise ja kriitilise juurdlemise oskusi. Minu uurimisobjektiks on nähtav maastik. Geograafia ei tarvitse küll sellega piirduda, aga maastiku uurimine on vähemalt minu roll, eesmärk ja meetod.

Mida on geograafial õppida humanitaarteadustest ja humanitaarteadustel geograafiast?

 

Arvan, et geograafia võiks humanitaarteadustest õppida vastuvõtlikkust ideedele, nagu tähendus ja tõlgendus. Geograafia panus võiks omalt poolt olla kohtade ja ruumi tähtsustamine, näidates, et see, kus asi toimub, on oluline. Isegi “Ilias” ja “Hamlet” on ruumilised asjad. Need kirjutati konkreetses kohas ja kui need ümber kanda teise kohta, näiteks neid mujal etendada, siis tähendus teiseneb. Geograafid saavad näidata, kui palju oleneb ruumist.

 

Mainisite maastikku kui meetodit, mille abil läheneda humanitaarteadustele. Mida te maastiku all silmas peate?

Minu jaoks jääb maastik alati millekski nähtavaks ja olemasolevaks, mille suhtes me end positsioneerime. Katsun seda lahti seletada. Esiteks võib maastik olla koha representatsioon – näiteks romaan või talu või maal. Need on lõppude lõpuks alati tagasiviidavad millelegi maailmas. Seega maastik asub kusagil maailmas. Tal on materiaalne eksistents või vähemalt osutus ­– eksisteerimise võimalus. Samas on see midagi nähtavat, millel on teatav vorm, kokkuseade, struktuur. Seega ei ole maastik lihtsalt midagi juhuslikku, tal on vorm, korrastus, ehitus – isegi kui selle korrastuse või struktuuri on talle andnud meie silm. Maastik on meie maastik. See tähendab, et maastikul on esteetiline mõõde – oma selektiivselt kokkuseatud vorm. Positsioneerimise all pean ma silmas seda, et me võime alati maastikusse siseneda, seda nautida ja sellesse kuuluda. Maastikust mõteldes me kaldume end sellest välja lülitama ja vaatlema seda meie ette laotatuna – objektina, mida me võime mõtestada, nautida ja uurida. Vähemalt teoorias me saame end maastikust lahutada. Maastik on eriline geograafiline üksus, mis erineb natuke kohast, natuke regioonist ja territooriumist. Aga ma ei taha väita, na­gu oleks see lihtsalt kena vaatepilt, sest see oleks liialt kitsendav. See on küll üks populaarseid tavatähendusi – maastik kui maaliline koht. Kuid lisaks sellele on maastikul omad vormielemendid ja kompositsioon, mis kannavad tähendusi. Silmanähtava taustal toimuvad teatavad protsessid – kas siis looduslikud või inimese põhjustatud, nagu erosioon või arhitektuur.

Kas sel maastikukontseptsioonil on maastiku uurimise seisukohalt ka puudusi?

Ükski kontseptsioon ei sisalda täielikult kõiki meid huvitavaid nähtusi ja küsimusi. Muidugi on sel puudusi. Teised geograafilised mõisted, nagu regioon ja koht, ongi olemas seetõttu, et nad tabavad ruumi teisi aspekte, mida maastiku mõiste ei taba. Maastik kipub asju estetiseerima ning ühiskondlikes protsessides sisalduvaid konflikte ja pingeid ähmastama, peitma ja naturaliseerima. Näiteks kui ma Los Angeleses ringi jalutan või sõidan, näen ma kõikjal kaunilt hoolitsetud muru. Ma mõtlen väga mitmekesiste maailma paikade peale, kust need taimed ja puud on pärit. Aga ainult siis, kui ma tõusen väga vara ja jälgin väga tähelepanelikult, märkan ma mehhiklasest autojuhti muruniidukiga ning madalapalgaliste, tõenäoliselt illegaalsetest immigrantidest tööliste salku, kes käivad seda muru “maniküürimas”. Maastik varjab tööd, protsessi, mis maastiku tekitab. Nendele aspektidele keskenduvad teised geograafe huvitavad mõisted, nagu ruumijaotus ja töö.

Kui võrrelda ruumi, koha ja maastiku mõistet, siis kas võib öelda, et mõni neist on teaduskirjanduses praegu rohkem moes? Maastik oli tähtis teema 1990. aastatel. Tänapäeval geograafiaajakirjades maastiku kohta sama palju artikleid ei leia. Miks on see nii?

Raske öelda. Võib-olla ongi asi moes. Inglise-ameerika geograafid on tüdinud maastiku üle arutlemast. Eestis ja mujal Ida-Euroopa maades see aga nii ei ole. Tegelikult on ju viimase kümne aasta jooksul vaieldud palju Euroopa maastikukonventsiooni üle. Üks põhjusi, miks maastik 1980. aastatel Suurbritannias tähtsaks sai, oli natsionalismi võimas taassünd külma sõja viimastel päevadel. Pärast külma sõda, uute iseseisvate riikide tekkides said tähtsaks uurimisvaldkonnaks need viisid, mil­le abil rahvusriik ennast esitleb, ehk siis rahvuse sümbolid. Me teame, et maastikud – iseäranis rahvuse ikoonilised maastikud – on selle eneseesitluse tähtsaks mõõtmeks. Seega oli oodatav, et maastik tõuseb taaselustunud rahvusluse ajal esiplaanile. Pole kahtlust, et huvi vallandumine maastike vastu Suurbritannias 1980. aastatel oli seotud thatcherismiga, millega kaasnes inglise natsionalismi tõus. Rõhutati Suurbritannia rahvusühtsust, ning vastukaaluks inglaslikke sümboleid ja maastikke tähtsustavale Inglise natsionalismile ärkas ellu Šoti ja Walesi natsionalism. Ma arvan, et teadustöö kaugemad taustad on alati poliitilised.

 

Küsin lõpetuseks, miks tänapäeva globaliseerunud maailmas üldse maastikke uurida.

Kuigi maailm võib olla väga mitut pidi globaliseerunud, ei ole ta siiski läbini globaliseerunud ja seda ka ei juhtu. Mida enam maailm globaliseerub, seda enam ta ka lokaliseerub, seda suuremaks muutub lokaalsuse tähtsus – ja see on üks olulisi geograafiateemasid. Globaliseerumise tõttu on väga paljusid inimesi hakanud huvitama see, et nad ei minetaks oma traditsioone, pärandit, kultuuri. Üks selle mure aspekte puudutab ka maastikke. Globaliseerunud põllumajandus avaldab märkimisväärset mõju maa ilmele. Põllumajanduse ümberkorraldamisega kaasnevad kiired maastikumuutused on suuremat osa Euroopat varemgi tabanud. Tänapäeval käsitatakse maad ühelt poolt tarbimisressursina, teisalt aga seostub identiteedi säilitamise soov sooviga säilitada maastike väljanägemist sellisena, nagu see oli 19. sajandi keskpaigast 20. sajandi lõpuni. Asi pole selles, nagu tahetaks säilitada ehtsat talurahvast, nii nagu see oli 19. sajandil. Me tahame maastikke säilitada pigem seetõttu, et meile meeldib turist olla, maastikel jalutada ja matkata. Maastik on tarbimisobjekt. Kuid käimas on ka muid lokaliseerumisprotsesse. Väga palju on viimastel aastatel tuntud huvi kohapealse toidutootmise vastu ning kohaliku ja orgaanilise toidu söömine on saanud tähtsaks teemaks. See aga seostub omakorda erilise nägemusega sellest, milline peaks maa olema ja välja nägema ning milline peaks olema meie vahekord loomadega. See ei pruugi ilmtingimata tähendada igatsust ammuse maailma järele, kuid lokaalsuse rõhutamisel on küll oma seos moodsa kultuuri kriitikaga. Kõik need protsessid võivad tekitada väga mitmesuguseid maastikke. Maastik on alati peegeldus – mitte lihtsalt majandusjõudude peegeldus –, vaid soovide ning ideoloogiate peegeldus.

Inglise keelest tõlkinud MV

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon