Aro Velmet: Ühes oma New York Review of Booksi loos (15.02.2025) väidad sa, et Ameerika Ühendriikide praegune sõgedus ja pealtnäha pööraselt vasturääkiv sisepoliitika tuleb „kolme poliitilise lõime kokkusaamisest, mis pole veel kunagi olnud üheaegselt võimule nii ligidal. Need projektid pärinevad erinevaist, kuid omavahel seotud kohtadest, nimelt Wall Streeti ja Silicon Valley probleemlaenude ja idufirmade kultuurist, New Deali vastastest konservatiivsetest mõttekodadest ning äärmiselt võrgustunud anarhokapitalismi ja paremtiiva aktseleratsionismi maailmast“.
Usun, et see kehtib Ühendriikide sisepoliitika puhul. Aga mind huvitab, kas me saaksime rakendada samasugust analüüsi ka Ühendriikide välispoliitikale, mis näib vähemalt minu meelest sama vastuolulise ja rahmivana kui sisepoliitika. Kas me näeme ka välispoliitikas nendesamade lõimede konvergeerumist?
Quinn Slobodian: Arvan, et välispoliitikas avaldub see teisiti. Seal oleksid nendeks kolmeks lõimeks, esiteks, neokonservatism, 21. sajandil meile kõige tuttavam Ameerika välispoliitiline mõttevorm, mis püüab kuidagi kombineerida Ameerika sõjalist ülemvõimu rahvusvaheliste organisatsioonide valikulise ärakasutamisega, et saada oma tahtmist ja hirmutada ning heidutada oponente ja vastaseid igal pool maailmas. Seesama lähenemine, mida Ühendriigid kasutasid Iraagi ja Afganistani okupeerimisel ja sissetungil ning see, kuidas nad on püüdnud Iraani ja nüüd hiljem Venemaad ja Hiinat ohjeldada, on teatud viisil jätkunud. Ka Signalgate’i skandaal näitab minu meelest osalt seda, et valitsuses leidub veel teatud kildkond, kes on huvitatud lihtsalt sellest, et Ameerika pommituskampaaniate näidisetendustega distsiplineerida neid, keda nad peavad allumatuteks väikevõimudeks, antud juhul siis Jeemeni mässulisi huuthisid. Minu arvates on Michael Waltzi ja Marco Rubio välispoliitika kesksete seisukohtade juures veel tunda neokonservatismi alatooni.
Aga teist, eristuvamat lõime võiks nimetada paleokonservatismiks. Seda esindab paremini J. D. Vance, kes vähemalt retooriliselt tahab täielikult lahku lüüa tollest 1990. aastate tüüpi neokonservatismist, mis räägib demokraatia edendamise keelt ning kasutab oma eesmärkide saavutamiseks kõva ja pehme jõu segu. Vance tahab sellest täielikult lahku lüüa ja olla palju realistlikum ning otsekohesem, mis puudutab Ameerika huvipuudust pehme võimu vastu. Eriti tema suhete põhjal Zelenskõiga võib öelda, et Vance’ile meeldib rohkem mõjusfääride poliitika, mis lihtsalt tähendab, et Ameerika Ühendriigid domineerivad oma poolkeral ja teised võimud, olgu siis Türgi või Hiina või Venemaa, võivad saada oma tagahoovid ja korraldada seal asju omatahtsi. Sümptomaatiline on, et Signalgate’i juhtumis ärritas Vance’i see, et Ühendriigid üldse asjasse sekkusid, sest tema meelest on see Euroopa probleem. Tegu on Euroopa tagahooviga ja asjaga oleksid pidanud tegelema eurooplased. Nii et siin on juba üks murdejoon, „isolatsionistlikum“ lõim – see lööksõna ei ole küll päris täpne, sest ilmselgelt ei ole naabermaade, Kanada, Gröönimaa ja Panama annekteerimise katsed isolatsionistlikud. Pigem on tegu mõjusfääride poliitikaga, aga mitte 20., vaid rohkem 19. sajandi laadis. Nood sõjakad impulsid esindavad teatud moel üht Ameerika välispoliitika vana lugu. On neid, kes tahavad kasutada globalismi omaenda eesmärkidel, ja neid, kes on väga valmis teostama Ameerika julgeolekupoliitikat unilateralistlikult.
Aga jällegi on koalitsioonis ka kolmas osaline, nimelt seesama, mille sa äsja tõid jutuks seoses sisepoliitikaga, ja see on tehnoloogiline, Silicon Valley klikk. Neil on omad huvid, millele pööratakse praegu rohkem tähelepanu ja antakse rohkem mõjuvõimu, kui neile õiguse poolest kuuluma peaks. Seda võib näha spetsiifilistes sektorites, nagu satelliidid, soovis kindlustada endale haruldaste muldmetallide maardlaid, avada turge tehnohiidude digitaalsetele teenustele – kõigis neis asjades, mis on välispoliitikas saanud esmatähtsateks, ükskõik kas see tähendab siis Euroopa partnerite survestamist, et avada kosmos Starlinki satelliitidele või et peatada Ameerika tehnoplatvormidel pakutava sisu modereerimine. Siin ei ole küsimus ainult selles, kuidas Ameerika peaks oma võimu maailmas teostama, vaid selles, kuidas hankida toorainet kõrgtehnoloogiliste toodete jaoks. Ja kuidas sundida välisturge ennast avama ja hakkama klientideks nondele tuumteenustele, mida pakuvad firmad Facebookist ja X-ist kuni Starlinki ja SpaceX-ini.
AV: Mind tegelikult päris huvitab konflikt selle viimatinimetatud grupi, nende Silicon Valley inimeste, ja kahe esimese grupi vahel, sest ma arvan, et see justkui heidab valgust ühele pingele, millel on pistmist ideedega riigivõimust. Üks asi, mis neo- ja paleokonservatiive ühendab, on muskli näitamine välispoliitikas. Olgu siis tegu ähvardusega teisi maid annekteerida, soovitud asjade hankimiseks riigivõimu kasutamisega, Ukraina maavaradega või millega tahes. Teiselt poolt on need Silicon Valley kutid, keda portreteeritakse pigem kui libertaare. Nemad peaksid eeldatavasti olema huvitatud rahvusvaheliste turgude avamisest, kapitali liikuvusest, sellest, et riik ärisse ei sekkuks. Nii et siin oleks nagu midagi pingetaolist küll.
QS: Ma ütleksin, et selline viis Silicon Valley poliitikast rääkida on üha ana-kronistlikum. See oli Palantiri asutaja Alexander Karpi põhisõnum tema New York Timesi bestselleris pealkirjaga „The Technological Republic“ (Tehnoloogiline riik). See raamat lükkab sinu öeldu ümber just selles mõttes, et tema meelest on Silicon Valley liiga kaua püüdnud kähmlustest distantsi hoida ja mitte lasta end kiskuda julgeolekuriigi räpasematesse ja kompromiteerivamatesse aspektidesse. Tema silmis tuleks just see hoiak nüüd vastupidiseks pöörata. Minu meelest on see tabav iseloomustus ning praegust hetke ilmestabki valmisolek pea ees sisse hüpata ja saada julgeolekuriigile lähedasteks partneriteks, nii kodu- kui ka välismaal. Nii et minu meelest on igasugused libertaarsed taotlused praeguseks enam-vähem kõrvale heidetud.
Alates Marc Andreesseni „Ameerika dünamismi“ algatusest, mida ta propageeris juba Bideni ajal, kuni väga selge katseni lükata kõrvale vanad pikaajalised kaitsetööstuse partnerid nagu Lockheed Martin ja Raytheon ning asendada need uute teenusepakkujate ja relvatöösturitega nagu Anduril ja Palantir, Silicon Valley isegi ei püüa enam kasutada mingit antietatistlikku retoorikat. Selle asemel nad ütlevad: „Meie olemegi riik.“ Meie oleme uus tehno-industriaalne kompleks, nagu Biden seda oma ametistlahkumise kõnes nimetas. See on see, millele nad praegu oma portfooliot ehitavad. See uus ärimudel lähtub soovist saada pikaaegsed riiklikud tellimused, mis on põhjuseks, miks Musk näiteks võib lubada endale mõningast ükskõiksust elektriautode tarbijaturu kaotamise suhtes.
Rabav on see, et kui vaadata Obama mõlemat valitsusaega ja isegi tagasi George W. Bushini välja, siis seal valitses teatav lahknemine selle vahel, kuidas töötas majanduse globaalne haldamine ja globaalne julgeolekustrateegia. USA oli täiesti valmis olema unilateraalne ja mõnel puhul sõjalistes ja julgeolekuküsimustes rahvusvahelist õigust julmalt rikkuma. Aga siiski valitses konsensus mõningate asjade osas, nagu vabakaubandus, globalism ja vabakaubanduslik multilateraalsus. Nüüd Trumpi teise administratsiooni puhul on tõesti raputav, kui täielikult on see kõik maha kistud. Nüüd on välismajanduspoliitika pelgalt välispoliitika osa ja seda koheldakse sama meelevaldselt ja unilateraalselt nagu Ameerika sõjajõu kasutamist. Trump kasutab nüüd tolle mõjutusvahendina sama kergekäeliselt, nagu ta varem oleks kasutanud sõjalisi läbirääkimisi. Niisugune vabakaubanduse, globaalse majandushalduse täielik hülgamine on muidugi asi, mis ilmselt haudus juba mitme eelmise administratsiooni ajal. Aga mul on tunne, et oleme jõudnud uuele tasemele, kus mõte võimu teostamisest tollide abil on muutunud äravahetamiseni sarnaseks mõttega võimu teostamisest pommitajate abil.
AV: Paistab, et see on tehnosektoris mõningast ärritust põhjustanud, eriti just kaitsetollide poliitika, aga ka mõned immigratsioonipoliitika osad. Ühe asjana võib varasema vabakaubandusliku majanduspoliitika kohta ju küll öelda, et see tõesti töötas väga hästi Ühendriikide heaks. Mõnes mõttes oli see lihtsalt Ühendriikide intellektuaalse omandi seaduste laiendamine üle maailma, mis tegelikult lihtsalt toetas Ühendriikide tehnoloogiasektori, biomeditsiini sektori, igasuguste firmade ülemvõimu.
QS: Rõivatööstuse, meelelahutustööstuse…
AV: Täpselt. Ja pole sugugi selge, mida on Ühendriikide korporatsioonidel võita sellest lahmivast tollipoliitikast, võrreldes tolle varasema režiimiga.
QS: Nad ongi väga mures. Mina hoiaksin tegelikult tollipoliitika ja immigratsioonipoliitika lahus, sest minu meelest võib öelda, et see, kuidas praegu immigratsiooniküsimust käsitletakse, oli nii kvalitatiivselt kui ka kvantitatiivselt nii-öelda juba hinna sisse arvatud. See pole mingi kvanthüpe sellest, kus oli Bideni seisukoht või Obama oma enne teda, kui vaadata alasti arve. Me ei tea veel, kuhu see asi omadega välja jõuab.
Need turutõmblused ei käi praegu veel hirmust tööjõu kahanemise pärast. Need käivad ikka nende erakordsete kaitsetollide pärast, mis peavad [2. aprillil] kehtima hakkama ja mis on kahekohalised, kuni 25 protsendini ja enamanigi mõne Ühendriikide suurima kaubanduspartneri kaupadele. See on see, mis praegu majanduslanguse prognoose põhjustab. Alguses arvati, et kaubanduslikku ebakindlust kavatsetakse kasutada rohkem nagu bluffimiseks ja ähvardamiseks. Nüüd, kus selle tegelikuks saamine tundub tõenäolisem, on selle valitsuse suhe investorite klassiga muutunud täiesti teistsuguseks kui Trumpi esimese valitsuse suhe. Mõtlen Arthur Lafferi peale, kes inspireeris Ronald Reagani maksukärpeid majanduse pakkuja-poolseks stimuleerimiseks. Ta oli Trumpi lähedane nõuandja esimesel ametiajal, praegu aga annab häirekella mõju pärast, mida kaitsetollid hakkavad Ameerika majandusele avaldama. Nii et asjad on järsult kõrvale pööranud kursilt, mis seisneb tõusvate aktsiahindade ja inflatsiooni kontrolli all hoidmise vastutustundlikus juhtimises, ja võtnud kursi mingile hoolimatule ja seikluslikule poliitikale, mis lähtub loosungist: mürgeldage ringi ja vaadake, mis saab [fuck around and find out]! Ma ei oska seda mingil muul moel kirjeldada.
AV: Tahaksin tulla tagasi selle juurde, kui rabavalt mõnusasti tehnoloogiasektor paistab end tundvat selle autoritaarse pöörde juures USA poliitikas, nii sise- kui ka välispoliitika plaanis. Osalt oli seda tegelikult ammu oodata. Seda näitlikustab tsooni idee sinu raamatus „Crack Up Capitalism“ (Pragunev prassiv kapitalism), mis kujutab niisugust suveräänsusvormi, kus vähe reguleeritud või üldse reguleerimata majandus on ühendatud üsna autoritaarse riigivõimuga. Näideteks on Hongkong ja Dubai, see tähendab regioonid, kus eriti maailma tehnomiljardärid on juba harjunud sellise autoritaarse poliitikategemise viisiga. Kas sa võiksid seda mõtet natuke tutvustada ja rääkida, miks on see olnud tehnosektori fantaasiates juba mõnda aega nii kesksel kohal?
QS: Muidugi. Ma olen püüdnud leida neoliberalismile paremat intellektuaalset genealoogiat ning küsinud, missugused institutsioonid seda liikuma panevat vaimu kõige enam peegeldavad. Kui pidada neoliberalismi miinimumdefinitsiooniks püsivat püüdu kaitsta kapitalismi demokraatia eest, siis on kapitalism 20. ja 21. sajandi eri hetkedel pidanud pistma rinda mitmesuguste ohtudega. Neoliberaalse projekti alguses, 1930. aastatel tundus riik segava tegurina. Esines kollektivistlikke jõupingutusi, paremal tiival fašismi ja pahemal tiival sotsialismi ning kommunismi kujul. Pärast Teist maailmasõda muutusid need sotsiaaldemokraatlikeks projektideks, mis püüdsid kehtestada regulatsioone ja teatud moel pidurdada kapitali vaba liikumist üle piiride. See on Bretton Woodsi režiimi aeg, mis pidi võimaldama nii heaoluriiki kui ka teataval määral vabakaubanduslikku integratsiooni. Kogu selle perioodi vältel, nagu ma kirjeldasin oma varasemas raamatus „Globalists“, pingutati küll selle nimel, et demokraatiat hoida, aga ka et seada sellele ranged kitsendused, mõeldes välja terve hulga multilateraalseid institutsioone, mis seisaksid riikidest kõrgemal ja nõuaksid, et riigid paneksid teatavad õigused justkui lukku ja hoiaksid need väljaspool seaduseandjate kontrolli.
AV: Näiteks Maailma Kaubandusorganisatsioon ja Euroopa Majandusühendus …
QS: Jah. Sa pidid nõustuma, et ei anna riiklikku abi oma korporatsioonidele, sa pidid lubama rahvusvahelistel firmadel enda omadega konkureerida. Pingutati, et seaduseandjate käed teatud tasemel siduda, sest kõik olid nõus, et see on tee, mis viib suurima jõukuseni. Kui sa olid nõrgem riik, siis pidid lihtsalt leppima, sest sellist tehingut sulle pakuti. Seda võikski nimetada globalismiks, 20. sajandi neoliberaalseks globalismiks, mis jõudis kulminatsiooni 1990. aastatel.
Samal ajal leidus teisi inimesi, kes mõtlesid, hmm, võib-olla me saaksime kapitalismi paremini kaitsta mitte demokraatia hoidmise teel, vaid hoopiski heaoluriigi suurest leviaatanist väljumise teel, võttes oma investeeringud ja kasumid ja viies need peitu kuhugi Euroopast ja Põhja-Ameerikast kaugemale, mõnda off-shore kohta. Maksuparadiiside ajastuga, mis puhkes tõeliselt õide 1970. ja 1980. aastatel, kaasnes allhangete ajastu, kus inimesed rajasid tööstusettevõtteid väiksematesse ja odavamatesse kohtadesse üle maailma. Rajades kohti maksudest möödahiilimiseks, asutasid nad neid tihti niinimetatud erimajandustsoonides, mis on omaette jurisdiktsioonid riikide sees, millel on omad teistsugused seadused ja erinev, investoritele soodsam maksuseadustik. Selle käigus said niisugused kohad nagu sinu mainitud Hongkong, Singapur, Dubai – väikesed nõtked riigid, milles demokraatiat oli vähe või üldse mitte – selle uut liiki poliitilise korralduse reklaamnägudeks. Need tsoonid muutusid eriti ahvatlevaks tehnoloogiasektori inimeste silmis, osalt tarkvarainseneeria või programmeerimise või uute toodete leiutamise töö iseloomu tõttu. Selleks polnud vaja suurt tööväge, erinevalt mõnest Henry Fordist, kes vajas suurt linnade tagamaad, kust ammutada neid kehi, kes tema autosid ehitaksid. 21. sajandi tehnoloogia musternäide on kokku võetud uue iPhone’i peal, kus seisab: „Disainitud Californias, toodetud Hiinas“. Väärtusahela ülemise otsa töö tehakse ära ühes väikeses kohas ja siis leitakse kusagilt mujalt inimesed, kes asja kokku panevad.
Suveräänsuse säärane fragmenteerumine ning väärtus- ja tarneahelate lõhkumine viljastasid ka uutmoodi poliitilisi kujutlusi. See edendas mõtet, et on võimalik hääletada jalgadega, hääletada oma dollaritega, ja et riigid ei peaks põhinema mitte sunnil, vaid nõusolekul. Teisisõnu, et ühiskondlikud lepingud peaksid saama sõna otseses mõttes lepinguteks. Miks ei peaks tohtima rajada uusi piirkondi ja tsoone, kuhu inimesed saaksid oma rahaga sisse rännata ja seal valida, milliseid lepingutingimusi aktsepteerida ja milliseid mitte? See jäi teatud määral fantaasiaks või mõtteeksperimendiks. Aga mõnel pool neil tegelikult õnnestus see asi käima lükata. Parim näide on Honduras, kus oli üks selliseid startup-riike, mis arenes päris kaugele. Nii et lõpuks jõuab selline tegelane nagu Peter Thiel, kes on sedasorti killustatud suveräänsuse teoreetik, nii kaugele, et ei ütle enam: hei, me peaksime poliitikast väljuma ja kusagil Kariibi mere ääres midagi püsti panema, vaid ütleb 2016. aastal: oot, mis oleks, kui me lihtsalt koliksime ise Ameerika riigi sisse. Juba olemasoleva riigi okupeerimine võiks tegelikult olla lihtsam kui täitsa uue riigi käimalükkamine.
See ongi see käik, mis on iseloomustanud Trumpi teist ametiaega: Ameerika valitsusaparaadi suure osa koopteerimine väheste tehnoloogiafirmade asutajate ja tegevjuhtide poolt, kes nüüd püüavad aru saada, kuidas seda omaenda akumulatsioonistrateegiate tarbeks ära kasutada ja oma vajaduste teenistusse suunata. Mõnikord käib see uskumatult jultunult. Üks näide on NASA. NASA juhikandidaadiks on nimetatud endine SpaceX-i töötaja, kes jagab Muski veendumust, et tarvis on prioriteete muuta, jätta kõrvale Kuu ja seada prioriteediks Mars, mis tähendab paljude miljardite ja paljude aastate töö kõrvaleheitmist niinimetatud Artemise projekti ettevalmistamisel, mis pidi rajama Kuu ümber tiirleva orbitaaljaama, kust saata Kuu pinnale kulgureid ning viimaks rajada sinna püsiv asustus. See visatakse nüüd tõenäoliselt kõige täiega prügikasti lihtsalt ühe mehe isiklike soovide ja muidugimõista korporatiivsete huvide pärast. See on päris üle mõistuse käiv vaatemäng.
AV: Lihtsalt kõrvalepõikena tahaks märkida, et see soodsate jurisdiktsioonide otsimise poliitika, kus riik on kõigest üks mängija mingisugusel konkureerivate riikide turuplatsil, oli ju Eesti 2010. aastate digipoliitika tuumaks, eks ole. Meie e-residentsuse programm oli kavandatud just seda ideed silmas pidades, ja seda müüdi vahetult tehnoloogiasektorile.
QS: See kutt, kes asjale aluse pani [Ott Vatter], oli Hondurases Prospera nõukogus. Eesti on suurepärane näide. Kui mõelda, et te suutsite alguses Moskva käest endale natuke võimu väänata, öeldes, et teate, ega me ei ürita ju siin mingit iseseisvat demokraatlikku vabariiki püsti panna, me lihtsalt teeme erimajandus-tsooni, on minu meelest täiuslik näide sellest, kuidas suveräänsus 1980.–1990. aastatel kaubastati. See kujutelm heast uuest ilmast, mis koosneb jurisdiktsioonide kaubahallist, panigi tegelikult aluse riigi praegusele libertaarsele koopteerimisele, mille tunnistajaks me oleme.
AV: Aga välispoliitika küsimuse juurde tagasi tulles, ma püüan aru saada, kuidas see tehnoloogiasektori vaimustus tsoonist sobib praegusesse välispoliitikahetke? Mõnes mõttes võib seda tõesti näha, kui Trump räägib Gaza muutmisest Ühendriikide okupatsiooni all olevaks Rivieraks, mis eksisteerib väljaspool normaalsete rahvusvaheliste suhete raamistikku. Mõnel määral on seda näha selles, kuidas ta räägib Ukrainast, kes peaks loovutama õigused oma maavaradele. See paneb tõesti välispoliitika spetsiifiliste majanduslike huvide teenistusse. Teistel juhtudel paistab see justkui sisse sõitvat nägemusele, mille järgi majanduspoliitika on allutatud välispoliitikale.
QS: Too mõni näide?
AV: Pean põhiliselt silmas kaitsetollide poliitikat.
QS: Arvan, et praegu on majanduspoliitika tõesti tõstetud esikohale. Siin suudame meie ajaloolastena neist asjust mõneti paremini aru saada kui need, kes ajaloolased ei ole, sest suur osa sellest, mis praegu toimub, tuletab mulle vägagi meelde 19. sajandit.
Kui räägitakse Gröönimaa ja Panama ülevõtmisest, siis eeldatakse mu meelest naiivselt, et see tähendab, et nad saavad mingisuguseks 51. ja 52. osariigiks. Aga impeeriumide ajalugu näitab, et on palju teisigi valikuvõimalusi peale lihtsalt metropoli homogeensesse klompi sulandamise. Tegelikult toimib impeerium sagedamini erinevuse kui samasuse kaudu.
Siin muutub tõesti tähtsaks era- ja avalike huvide vastasmäng. See, kuidas Panamas asjad on juba esialgselt lahendatud, on väga hea näide. Näib, et tohutut laevanduskonglomeraati Hutchisoni, mille omanikuks on Hongkongi rikkaim mees Li Ka-shing, on sunnitud müüma oma osa Panama kanali haldusest Ameerika varahaldushiiule Blackrockile. Pärast selle tehingu võimalusega mängimist – ja tõenäoliselt läheb see läbi – ei kuule me enam Panama okupeerimisest või annekteerimisest midagi. Teisisõnu, asi, mis algas mingisuguse koloniseerimisprojektina, osutub rohkem nagu tavaliseks äritehinguks, kus Hiinaga seotud firma vahetatakse välja Ameerika firma vastu.
Ka Ukraina maavarade tehingus, mida sa nimetasid, on sarnasusi Inglismaa ja Egiptusega aastal 1882, kus mingi konflikti või halva juhtimise tagajärjel suurvõim sisuliselt tuleb sisse ja võtab järelevalverolli üle ning nõuab äärmiselt suuri kontsessioone, aga üksiti ütleb ka lahti paljudest põhikohustustest kodanike kaitse, elanikkonna eest hoolitsemise või isegi turvalisuse vallas.
Nii et tegu on tõesti klassikalise 19. sajandi stiilis kahuripaadidiplomaatiaga, nõrgema türanniseerimisega. Ma ennustaksin, et Gröönimaal ja võib-olla ka Kanadas leitakse mingi samalaadne poolepealne lahendus, kus ebavõrdsed lepingud võimaldavad Ameerika satelliitsignaali vastuvõtujaamade operaatoritele või haruldasi muldmetalle kaevandavatele firmadele Gröönimaa põhjaosas mesimagusaid tehinguid, mille kättesaamise järel otsese koloniseerimise nõudest loobutakse.
AV: Teine küsimus, kus välispoliitikat ja Ühendriikide sisepoliitikat on analüütiliselt lahus hoitud, aga kus neid võiks tihedamini integreerida, on see, kuidas Ühendriikide valitsus on õppinud äärmusparempoolsete juhtide kogemustest mujal maailmas. Konkreetsed näited, mida tihti ette tuuakse, on Ungari ja Argentina. Ühendriikides kasutatakse praegu täiesti selgesti strateegiaid, mida Victor Orbán rakendas teisitimõtlemise väljasuretamiseks Ungaris, eriti mis puudutab ülikoolide ründamist. Teiseks mängitakse praegu Ühendriikides läbi ka Javier Milei rünnakut riigibürokraatia vastu, kusjuures täiesti selgete osutustega temale, nagu see, kuidas Elon Musk mootorsaega vehkis.
QS: Mille oli talle kinkinud Milei…
AV: Täpselt. Kas sa avaksid ka seda teemat? Lõppude lõpuks on Ameerika neo-reaktsionäärid juba pikka aega Orbáni-sugustelt inspiratsiooni leidnud.
QS: Minu meelest on need kaks ka mõneti erinevad. Osalt on Milei strateegia importimiskatse üks viga see, et Argentina asub maailma majandussüsteemis hoopis teistsugusel kohal kui Ühendriigid. Isegi poliitilise spektri tsentris leidub inimesi, kes vastumeelselt kiidavad mõnda asja, mida Milei teeb. Mitte et mina seda teeksin. Aga on võimalik väita, et Argentinas oli struktuurseid majandusprobleeme, mis on tõesti püsinud visalt juba aastakümneid. Ja et oma drakooniliste vahendite abil on Milei jõudnud lähemale nende probleemide lahendamisele, Argentina krediidivõimekuse tõstmisele jne. Muidugi on ta selle käigus võtnud sihikule ka need, keda peab oma poliitilisteks vaenlasteks, laastates eriti kultuurilisi institutsioone ning võttes sihikule ülikoole, naisühendusi, õigust meelt avaldada. Nagu äärmusparempoolse poliitika tsüklitega tihti juhtub, tõusis see kõik esile osalt vastureaktsioonina Argentina naiste väga edukale mobiliseerumisele väga karmide abordiseaduste vastu. See tekitas trotsi- ja misogüünialaine, mis andis hoogu Mileile. Nii et sellel on oma kultuuriline aspekt, aga põhiliselt tundub see siiski valdavalt fiskaalsete Augeiase tallide rookimisena, milletaolisi Ühendriikides päriselt ei ole.
Nii et kui Musk vaatab Milei kui prototüübi poole selles osas, mida tuleb ära teha Ameerika Ühendriikide valitsuses, siis võrdleb ta midagi täiesti võrreldamatut. Argentina riik ei ole Ühendriigid. Ameerika valitsusaparaadil on omad probleemid, aga ta kontrollib maailma reservvaluutat ja tal on erakordselt palju vabadust kõigis oma majanduslikes tegevustes. Praegu püütakse aga asju tollistrateegiaga nii kaugele viia, et inimesed hakkavad juba mõtlema, kas nad saavad ikka Ameerika riigivõlga ja muid ajalooliselt väga turvalisi investeerimisvahendeid usaldada. Aga kui Musk kujutab Ameerikat nagu Argentinat, siis viib see ta enesehävituse teele ning toob hävingut neile paljudele, kes sõltuvad Ühendriikide pakutavast leivateenistusest. Me saame saabuvatel nädalatel ja kuudel järk-järgult teada, milliseid tagajärgi annab praegune katse muuta kogu föderaalvalitsuse programmeerimiskeelt, milliseid tagasilööke see annab valitsuse võimele oma põhifunktsioone täita. Säärane maksimalistlik kasinusstrateegia toob kindlasti kaasa ootamatuid tagajärgi.
Seevastu kultuurisõjal, mis on tõesti laenatud Ungarilt ja Poolalt, nagu sa pakkusid, võib minu arvates kahjuks tõenäolisemalt edu olla. Selle jaoks on olemas usutav sihtmärk ja on mõjutusvahendeid, mida kasutada, et muuta toimimisvõimetuks mõned institutsioonid, mida nad mõningase õigusega peavad esmatähtsateks teatavat liiki eliitide, teatavate arvamuste, teatavate poliitiliste hoiakute taastootmisel – säärased kultuurilised väljundid, mis võimaldavad teisitimõtlemist siin riigis kuuldavaks ja loetavaks teha. Nagu pommirünnakuid korraldavad inimesed ütlevad, „häid märklaudu on palju“. Siiani on nad kasutanud näidisaktsioone mõningate Ivy League’i õppeasutuste, eriti Columbia ülikooli, aga kohe selle järel ka Harvardi vastu, et teisi distsiplineerida ja sundida neid ennetavale kuuletumisele ning sisepuhastuste läbiviimisele, et vabaneda hälbivaks peetud seisukohtadest ja mitmekesisusest ja sotsiaalse õigluse põhimõtetest. Siiani paistab see toimivat.
See, mida nad üritavad, paistab ka õnnestuvat. See on kohkumuse, distsipliini- ja demoraliseerumustunde tekitamine kõikjal kõrgharidusmaastikul. Nad kasutavad föderaalse rahastuse katkestamist, eriti mis puudutab USAID-i, mis põhimõtteliselt üksinda rahastab kõiki rahvatervishoiu koole Ühendriikides, Riiklike Meditsiiniinstituutide rahastust ning Tervise ja Inimteenistuse rahastust, ilma milleta on väga raske kujutleda, et enamik meditsiinikoole Ühendriikides eksisteerida saaks. Selle tagajärjel on kõigi ülikoolide eelarvetes, mis ei rahasta end täielikult õppemaksudollaritest, s.o kõigi teadusülikoolide eelarvetes, järgmise kuue kuu kuni aasta jooksul oodata massiivseid häireid. Ja ma olen kindel, et mitte ühelgi ülikooli presidendil kogu riigis ei ole aimugi, kuidas sellega tegelikult toime tulla.
Nii et kõik seesama, mis Ungaris ja Poolas on tehtud sõltumatu akadeemilise uurimistöö hävitamiseks ja seejärel ka niisuguste kultuuriliste institutsioonide nagu muuseumide ja arhiivide ja teadusinstituutide kõrgema juhtimise ülevõtmiseks, on praegu toimumas ka siin. See toimub juba Smithsoni instituudis ja jõuab varsti ka mujale. Arvatavasti on need eesmärgid saavutatavad.
Arvan, et Ameerika riiki on raske ümber teha. Ameerika tootmisbaasi on raske ümber teha. Sellega võrreldes on suhteliselt kerge teha lõpp vaba uurimistöö ja vaba eneseväljenduse ökoloogiatele. Oleks hea, kui see nii poleks.
AV: Ma tahaksin jutu veel mujale viia ja mõtelda Ameerika paremäärmuse mõjust globaalsele paremäärele. See kombinatsioon, mille sa visandasid – kultuurisõjad pluss maksimalistlik kasinus pluss 19. sajandi imperialistlikud poliitikad –, on mu meelest Euroopas tabanud päris paljusid paremääre inimesi ootamatult. Kultuurisõdade agendale kirjutaks Euroopa paremäär meeleldi alla. See ju ongi suuresti üheskoos kokku pandud. Aga mis puudutab maksimalistlikku kasinust ja imperialistlikku poliitikat, siis siin läheb Euroopa paremääre mõte teist teed. Suur osa Euroopa paremäärmuslastest ajab tegelikult heaoluriigi poliitikat, ainult et ühe spetsiifilise inimhulga jaoks. Ja endale mõjutsoone rajavate ülivõimude vahele jäämine on näiteks Eestis parem-äärmuslasi killustanud. Võtame kasvõi erakonnad nagu EKRE, kes on varem olnud täitsa Trumpi-meelsed, aga nüüd on hakanud äkki taipama, et mõjusfääride poliitika jätab nad valesse mõjusfääri.
QS: Sama juhtus Kanadas konservatiivse parteiga. See on väga hea küsimus. Minu arvates on see, kuidas MAGA 2.0 praegu areneb, tõepoolest vastuolus enamikuga sellest, kuhupoole Euroopa paremäärmuslus viimase kümnendi vältel on kaldunud. Selle parempoolsuse täiuslikuks esindajaks on praegu Itaalia peaminister Giorgia Meloni. Ütleksin, et tema ongi praegu Euroopa paremäärmusluse juhtfiguur, eriti arvestades Le Penile langetatud kohtuotsust, mis näib ta ettenähtavaks tulevikuks poliitilise juhtrolli konkurentsist välja löövat.
Pärast Brexitit spekuleeriti võimalike uute exit’ite lainega, aga paremäär taipas õige ruttu targasti, et EL-i jäädes on neil võimalik Brüsselist rohkem kasu saada, kui nad võiksid saada EL-ist lahkudes. EL-i lammutamise asemel saaksid nad selle hoopis üle võtta. Arvan, et see on olnud neil tõeliselt tõhus strateegia. See, et Orbán on saanud teha kõike seda, mida ta teinud on, ja on siiski, hoolimata mõningate rahaülekannete peatamisest, jäänud EL-i auväärseks liikmeks, näitab, kui kaugele on tegelikult võimalik minna, ilma et peaks mingeid tagajärgi kannatama. Samal ajal on ta saanud tulusalt kokku mängida kõikide pooltega, võttes ühelt poolt rõõmsalt vastu Hiina investeeringuid ja Korea investeeringuid, jäädes sanktsioonidest hoolimata üsna lähedaseks Venemaale, avades erimajandustsoone, ehkki need pole Euroopa majanduspoliitika järgi lubatavad. Euroopa paremäärmuslus oli taibukas, arvates, et nad ei pea pidama mingit manööversõda, vaid võivad pidada lihtsalt venivat kaevikusõda, puhastada riigist välja kultuurilisi takistusi, jääda ühendusse, luua sellist reaktsioonilist rahvusvahelist mudelit, mis töötab nende poole heaks.
MAGA 2.0 on nii lõhestav ja ettearvamatu, niivõrd kõikide olemasolevate institutsioonide vastu, et ilmutab sarnasust ainult ühe asjaga – Putini sissetungiga Ukrainasse 2022. aastal. Kas sarnasus pole ilmne? MAGA 2.0 sarnaneb palju vähem näiteks Bolsonaroga, Hiinaga või Briti konservatiividega. See on pigem aktsioon, mis on justkui loodud selleks, et purustada kõik varasemad ettekujutused sellest, milline peaks olema riikide normaalne käitumine. Ma ei usu, et see oleks kokkusattumus. Arvan, et Putin ja Venemaa on pannud paika lati selle jaoks, kuidas näeb välja tõelise võimu ja suveräänsuse teostamine ning globaalsete normide trotsimine ja ikkagi edu saavutamine – sest omamoodi nad ju ongi edukad olnud. See käik on andnud kindlasti inspiratsiooni Ameerika paremäärmusluse teatavatele osadele. Ja see, kuidas need vapustused tabavad kõiki vahepealseid maid, olgu Eestit või Kanadat, on nähtavasti lihtsalt kaasnev kahju, millest ei hoolita. Saab olema huvitav näha, kuidas Euroopa paremäärmus sellele vastab. Praegu veel püüab mõni Meloni-sugune lihtsalt lõigata kasu mõlemalt poolt, pidada kohtumisi Muskiga, et seada sisse Starlink, aga huvitudes ka suurtest investeerimisprojektidest, millest saaks kasu hoopis Itaalia tööstus; minna kaasa Ukraina sõja lõpetamise plaaniga, aga hoolitseda ka selle eest, et rahu ei tehtaks liialt asümmeetrilistel tingimustel.
Kibe on seda öelda, aga paljud Euroopa paremäärmuslased käituvad vastutustundlikumate riigiinimeste moodi kui praegune Ameerika valitsuskabinet, mis tõesti tegutseb peamiselt kaoseagentidena, ilma tegeliku arusaamiseta sellest, mis on pikaajaline strateegia.
Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud Triinu Pakk
QUINN SLOBODIAN (snd 1978) on Kanada ajaloolane ja Bostoni ülikooli rahvusvahelise ajaloo professor. Tema uurimisvaldkonnaks on neoliberalism, majandusajalugu ja paremäärmusluse ajalugu. Tema esimene raamat „Globalistid: Impeeriumi lõpp ja neoliberalismi sünd“ on saanud 20. sajandi poliitökonoomia mõistmisel kohustuslikuks kirjanduseks. Slobodian näitab, kuidas suuresti Habsburgide keisririigis üles kasvanud mõtlejad – neist tuntuim on ilmselt Friedrich Hayek – mõtestasid demokraatia ja majandusvabaduse suhet ning jõudsid järeldusele, et neist kahest olulisem on majandusvabadus. Sestap, rõhutab Slobodian, ei tuleks neoliberalismi mõista kui riigivõimu kammitsevat ideoloogiat, vaid vastupidi, kui mõttevoolu, mis tahtis rakendada riiki selleks, et kaitsta majandust demokraatliku suveräänsuse eest – näiteks luues selleks rahvusvahelisi kammitsevaid organisatsioone, nagu Maailma Kaubandusorganisatsioon või Euroopa Liit. Slobodiani teine raamat „Pragunev prassiv kapitalism“ keskendub erimajandustsoonidele, mille kaudu rahvusvahelised kapitaliomanikud lootsid riigiahelatest üldse vabaneda. Tema uusim raamat „Hayeki sohilapsed: Rass, kuld, IQ ja paremäärmusluse kapitalism“ uurib, kuidas mõõdukas neoliberalism transformeerus pärast Külma sõja lõppu hullumeelseks ja radikaalseks alt-right’iks, mis otsis „looduslikest“ piiridest tuge võitluses „progressiivide“ vastu.
A. V.
