Metafüüsiline Keskküla

Harry Liivrand

Harry Liivrand
Metafüüsiline Keskküla

Tänavu novembris–detsembris Tallinna Kunstihoones eksponeeritud näitus, Ando Keskküla (1950–2008) “Suur Vaikelu. Valik maali- ja videoloomingut aastaist 1970–2007”1, sündis ideena hetke ajel. Olid kunstniku matused, peied Kuku-klubis. Juba haigustest ja saatuselöökidest puretud Keskküla taotlus korraldada tänavu hilissügisel oma kuraatorinäitus oli Tallinna Kunstihoone nõukogus läbi läinud veel eelmisel aastal. Kuid saatus tahtis teisiti ja kunstihoone näituseplaani tekkis ootamatu auk. Nii otsustasin tol kurval õhtul korraldada sügisel Keskküla mälestusnäituse, mille väljapanek tähendaks austusavaldust eesti kunsti ühele kõige andekamale loojale, pakuks pedagoogilises mõttes õpetlikku ja avastuslikku tänastele noortele kunstihuvilistele, kes teavad 1970.–80. aastate fenomenaalset maalikunstnikku põhiliselt hoopis interaktiivsete videoinstallatsioonide looja ja uue tehnoloogia apologeedina kahel viimasel kümnendil, ning käsitleks kunstniku loomingu metafüüsilisemat külge, millele pole senini suuremat tähelepanu pööratud, ehkki Ants Juske ja Leonhard Lapin on sellele küll varem viidanud. Näiteks kirjutas Lapin juba 1986. aastal Eesti Kunstimuuseumis toimunud Ando Keskküla näituse kataloogis, et alates 1973. aastal maalitud teosest “Hilissuvine vaikelu” võib kunstniku “maalides tunda hiljem sageli esinevat metafüüsilist ruumi, erinevate realiteetide, erinevate hetkede ning mastaapide läbipõimumist”2, kuid näituseformaadis polnud vastava teemapüstitusega keegi varem tegelenud. Nii keskendus väljapanek vaikelu motiivile ning igavikulistele ja metafüüsilistele küsimustele, mis kunstnikku nii maalija kui videokunstnikuna pidevalt huvitasid.

Ando Keskküla on mitmed oma tööd nimetanud vaikeludeks, ka siis, kui nad ei olnud sugugi vaikelud selle sõna otseses tähenduses (pr k nature morte ‘surnud loodus’). Keskkülale ei ole vaikelu mitte maali sisu, vaid vorm. Mõningaid tema töid saab liigitada ka kontseptuaalse va­nitas-vaikelu žanri (“Bonnard’i toa” seeria, 1994). Ta ei uurinud nendes töödes tardunud asjade maailma, ei katsetanud nende peal kunstniku käeosavust (kuigi oli hiilgav kolorist ja faktuurimeister) ega ainuüksi talle teadaolevaid mänge, vaid need olid talle värav reaalsusega suhtlemiseks. Teda painas küsimus, kuidas tajuda reaalsust, mis on õieti reaalsus ning kas ja kuidas on võimalik seda kujutada? Kas ja kui palju aitab selle mõtestamisele kaasa võõrandumine oma objektist? Reaalsustaju näib ju olevat nii lihtne kogemus, ometi on just see üks peavõti maalikunsti imelisse maailma. Keskküla realistlikel linnafragmentidel (“Õhtused uudised”, 1982) või vaikelu motiividel baseeruvad tööd on vi­sio­näärlikud, sest kunstnik kasutab unenägude keelt. Olemuselt ebaharilikke objekte seab Keskküla mõistatuslikesse vahekordadesse (“Kivine vaikelu”, 1982; “Vaikelu roosa pilvega”, 1984), ja samas paljastab tööde kiretu väljenduslaad autoripositsiooni distantseerituse. Tsiteerides Norbert Lyntonit: vaikelus tulevad kõige veenvamalt esile võimalused meile tuttava reaalsuse teistmoodi käsitlemiseks3. Me tajume Keskküla pilte metafüüsilistena sellest hoolimata, kas kunstnik neid maalides seda konkreetse eesmärgina silmas pidas või ei. Seetõttu ei saa Keskküla maale liigitada realistlikeks, kuigi just tema tõi Eestisse hüperrealismi, ikka sellesama reaalsusekogemuse jälil. Ehk võiksime nüüd, tagantjärele täpsustada – müstilise kogemuse otsingul, metafüüsiline realist? Mõelgem siinkohal näiteks tema maalidele “Põh­ja-Eesti maastik” (1974) ja “Vaade võõrale linnale II” (1982). Kompides selle kogemuse piire, siirdus ta digitaaltehnoloogia uusimaid võimalusi kasutades 1990. aastatel virtuaalse reaalsuse jälile ning see paelus Keskküla vähemalt kümnendiks (parimaks vastavaks tööks pean interaktiivset videoinstallatsiooni “Hingus”, 1999). Uus digitaalkultuur, millel puudub käegakatsutavus, faktuur, reljeefsus, lõhn, materjalitaju, lummas teda absoluutse mitte-olemisega.

Näitust korraldades hakkasid mind intrigeerima kolm maali – kolm semiootilise analüüsi maiuspala. Siinkohal neist väga punktiirselt. Kaks hilisemat tööd astuvad ühel või teisel viisil dialoogi kunstiajalooga. Kuid 1970. aastal veel tudengina maalitud “Autoportrees” tegeleb Keskküla illusoorse ja tegeliku keskkonna ühendamise kõrval ka personaalse müstifikatsiooniga. Kuigi töö nimi on “Autoportree”, leiab sellelt minu meelest siiski kahe erineva inimese kujutise. Vaatajat piidlev on loomulikult Keskküla ise, kuid siluetina, justkui käärilõikena esitatud näoprofiili identifitseeriksin ma Andres Toltsi, Keskküla “loomingulise kaksikvenna”, portreena. “Autoportree” on Keskküla loomingus erandlik ka selles mõttes, et on minu teada üks kahest maalist (teine on “Kreeka motiiv”), kus figuur pole vaataja poole seljaga. Keskküla metafüüsilise maali kaunimaid näiteid, kujutlusvõimet käivitav “Kreeka motiiv” (1976) on tõeline vaikelu inimesega, mõjudes vaimse parafraasina Eduard Ole salapärasele „Reisijatele” (1929) – nagu kujundlikult moodne, ent tundetoonilt sama müstiline reisimise-allegooria. Maalis “Tallinn. Kuiv t. 6-a II” (1980) esitab Keskküla endale küsimuse peegelduse ja ruumi piiride vahekorrast – küsimuse, mis oma kuulsuse kunstiajaloos võlgneb eelkõige ilmselt Velázquezele, kes selle ka kõige originaalsemalt lahendas oma sisuliselt ebakonventsionaalse, ent vormiliselt ometi klassikalise kompositsiooniga õukonnamaalis “Las Meninas”. Kui Velázquezel õnnestus portreteeritavat kuninglikku paari jäädvustada pildi kompositsioonis sekundaarsete modellide rollis, tulemuseks metatasandil maal maalist, siis Keskküla, jäädes samuti truuks maali ülesehituse rangetele proportsioonidele, viitab välklambi sähvatusega peeglist oma fotorealistlikule loomemeetodile ning jätab meile esmapilgul optilise mulje, nagu näeksime peegelduses koguni fotograafi kontuure. Muidugi on see ainult meisterlikult lavastatud visuaalne illusioon, kuid ahvatlus seda tõe pähe võtta on olemas. Mari Laaniste arvamus siinkirjutajale pä­rast näituse külastamist, et Keskküla looming vajaks psühhoanalüütilist käsitlust, on täiesti omal kohal (iseloomulikumaid näiteid – “Suur vaikelu II”, 1985).

Tõelise loojana ei teinud Ando Keskküla vahet kunstnikuelu ja argielu vahel, see oli talle üks, tema eluviis, kirg ja lõpmatu otsing. Suur Vaikelu jäi lõpetamata – mida sümboliseeris näitusel molbertil eksponeeritud kunstniku viimane poolelijäänud maal eelmisest aastast –, aga kes meist kinnitaks, et seda on võimalik kunagi lõpetada?

1 Näitus oli avatud 9. novembrist 8. detsembrini 2008.

2 Ando Keskküla. Eesti NSV Riiklik Kunstimuuseum. Näituse kataloog 1986.

3 N. L y n t o n. Moodsa kunsti lugu. Tallinn, 2001, lk 160.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon