Olin seitsmendat päeva ühe terviseprobleemi pärast ette kirjutatud ekraanipaastul, kui helistas (õnneks helistas, mitte ei saatnud e-kirja) Vikerkaare toimetaja ja palus, et ma kirjutaksin arvustuse Tallinna XIX Graafikatriennaalist. Alguses ma üllatusin. Aga kui olin näitusekataloogi tekstid läbi lugenud, hakkas väljapanek äkki mind kõnetama. Mis tähtsamgi, ma sain aru, et mu ajutine töövõimetus oli tegelikult olnud viis lõputust ekraani-kerimise oravarattast pääsemiseks.
Mul oli soovitatud ekraanidest eemale hoida ja selle asemel muusikat kuulata, pikki jalutuskäike teha ning kodus puhata. Iroonilisel moel soovitati niisiis teha seda, mida me kõik paistame janunevat, aga mille jaoks me endale kunagi aega ei võta. Mu ekraanipaast lasi mul taibata, kui palju aega tegelikult igas päevas on. Tüdimus ajas mind tegema asju, mille olin ära unustanud. See ajas mind jalutama kohtadesse, kus ma tavaliselt ei käiks, kuulama muusikat ja taskuhäälinguid, mida ma tavaliselt ei avastaks – ja mis kõige tähtsam, see pani mind pereliikmete ja sõpradega rohkem rääkima.
Nii nagu mind offlaini nügiti, nii oli ka Marika Agu kureeritud näitus teadlikult pingutanud, et ekraanidest priiks jääda. Tallinna XIX Graafikatriennaal kutsub publikut keskenduma käsitööosavuse ja materiaalsuse juurtele graafika tegemisel, küünitades tagasi päris Gutenbergi päevadeni. Dzelde Mierkalne võltsmarmorist käsitsi vormitud raamat „Cradlecodex 42“ viitab oma töö mõõtmetega esimesele trükitud piiblile, rajades silla ammuunustatud minevikust kaasaja paanika juurde. Kunstiteoste kaudu, millest õhkub materiaalsete protsesside hõngu, ent mis kõnelevad binaarsest mõjust, püüab kuraator kalduda kõrvale sellelt informatsiooni superkiirteelt, mida mööda me kõik täie auruga edasi kerime.
Näituse krüptiline (kuid julge) pealkiri palub meil aeg maha võtta ja püüda aseemilise keele pealtnäha tähenduseta žestide taga varjuv kood lahti murda. Tähendusetus siiski ei ole tühjus, see peegeldab tühjust, mida me pidevalt püüame täita üha enama sisu, enamate värskenduste, enama informatsiooniga. Näituse eesmärk ei ole seda kriisi lahendada, vaid pigem eluneda vaakumis, et lasta tähendusel aegamisi esile tõusta oma puudumisest.
Nagu ütleb Nietzsche kuulus lause: „Jumal on surnud.“[1] See ei olnud ateistlik väide, vaid peegeldas nende ühiste uskumussüsteemide kokkuvarisemist, mis omal ajal elule tähenduse olid andnud. Kui usk ja traditsioon lahustuvad, jääb maha tühjus, ja moodne ühiskond täidab selle tihti konsumerismiga – kaupade, meedia, informatsiooni tarbimisega.
Nietzschet huvitanud probleemid kajavad vastu Yuval Noah Harari taoliste kaasaegsete mõtlejate töös. Oma raamatus „21 õppetundi 21. sajandiks“ väidab Harari, et silmitsi kiire tehnoloogilise sekkumise ja globaalsete probleemidega on traditsioonilised uskumussüsteemid vastuste pakkumisega hädas. Nende asemel näeme üha enam uute ideoloogiate, näiteks dataismi, tehnohumanismi ja natsionalismi esiletõusu, mis pakuvad digiajastu tähendusele ja identiteedile alternatiivseid (ja mõnikord problemaatilisi) raamistikke.[2]
See sisutarbimise kinnismõte on ka sügavalt kehalistunud. Me sirutame käe mobiili järele otsekohe, kui tüdimus meid tabab. See pole enam lihtsalt harjumus, vaid lihasmälu. Sotsiaalmeedia kogu arhitektuur on üles ehitatud dopamiini vallandavatele tagasisidesilmustele. Nagu ütleb Kristian Lukic Share Labist: see on armastusega koloniseerimine.[3] Ja nagu osutab meediateoreetik Christian Fuchs: Web 2.0 kasutajaid ekspluateeritakse mitte ainult andmete, vaid ka nende tähelepanu, aja, oskuste ja loovuse osas. Isegi kui me seda naudime, on see ikkagi ekspluateerimine.[4] Oma doktoriväitekirjas uurin ma neid dünaamikaid edasi läbi järelevalvekapitalismi läätse, keskendudes eriti aktiivse osalise kadumisele ja asendamisele post-osalusega, nagu ma seda interaktiivse kunsti kontekstis nimetan.[5]
Alessandro Ludovico tõmbab oma kataloogitekstis paralleele avaldamiskultuuriga. Ta kritiseerib seda, kuidas lõputu digitaalne kirjastamine õõnestab intiimsust ja suhteid. Teises tekstis visandab ta peaaegu ritualistlikud protseduurid nii digitaalseks kui analoogseks graafikategemiseks. Need lihasmällu sisse kasvanud rutiinid näitavad, et isegi tänapäeva praktikute seas on digiharjumused tihti analoogsetest sügavamalt juurdunud. See kontrast kajab vastu Maria Eriksoni tööst, mis uurib mälu ja materjali multi-dimensionaalse protsessi kaudu. Seda, kuidas tema vormib materjali ja materjal omakorda teost, mis muutub vaikseks kehastunud teadmise metafooriks.
Ludovico kirjutab ka kirjastamiseks vajalikust ajast, ruumist ja mälust – elementidest, mis on diginihke tagajärjel fundamentaalselt teisenenud. Tänapäeval toimub avaldamine pilves: see on hetkeline, jagatav, klikitav, otsitav ja muidugi mõista laigitav. Ometi on pilvel hoolimata tema käegakatsutamatusele viitavast nimetusest väga reaalne füüsiline olemus. Pilv elab serverifarmides, mis hõivavad määratul hulgal füüsilist ruumi ja loodusressursse. Just see ongi Lauri Koppeli ofsetlitograafiate „Kaks taevast NTT Data lehelt“ ja „Pilved Utah’ NSA andmekeskuse kohal“ teemaks. Kunstnik kannab korporatsioonide esilehed üle analoogvormi, säilitades pikseleeritud esteetika ning juhtides tähelepanu meie võrgustunud maailma materiaalsele infrastruktuurile.
Ka Anna Niskanen mõtiskleb pilvede üle – aga seekord nende, mis tegelikult taevas ujuvad. Tema tsüanotüüpiad tabavad kaunilt rahu- ja nostalgiatunnet, meenutades meile, et tasub lihtsalt üles vaadata. Kui me vaid suudaksime tõsta silmad oma telefonidelt, võiksime näha seda, mis on meie kohal. Tema teos meenutas mulle mu varasemat kunstiprojekti „Meie oleme pilved“ („We Are the Clouds“, 2020),[6] mis paigaldati avalikku ruumi Kanadas Surreys. Digitaalne fassaad näitas osaliste „pilvekehadest“ moodustatud taevamaastikke – mõtisklus sellest, kuidas sõna pilv on infoajastul ärandatud. Tänapäeval on igaühel meist digitaalne doppelgänger kusagil selles nähtamatus infrastruktuuris ringi hõljumas[7] (muide, cloud on praegu üks kõige kallimaid reklaami võtmesõnu).
Tallinna XIX Graafikatriennaalil osaleb veel palju andekaid kunstnikke, kuid kahjuks ei suuda ma siin neid kõiki katta. Õnneks on kõik teosed näitusekataloogis üksikasjalikult dokumenteeritud. Ma pole puudutanud ka tehisintellekti – veel üks tähtis eelmistega seotud teema, mis väärib eraldi käsitlemist.
Kokkuvõtteks võib öelda, et triennaali diskursus on selgesti orienteeritud infoajastule. Kuraator ei ürita seda olukorda kuidagi lahendada ega isegi otseselt küsimuse alla seada. Selle asemel lubab näitus endal eluneda tühjuses, lastes tähendusel tõusta esile tähendusetuse vaakumist. Metodoloogia on siin juurdunud materiaalsuses ja graafika tegemise füüsilises taides.
Kõrvalmärkusena olgu öeldud, et ma märkan end eelistavat ingliskeelset terminit printmaking eestikeelsele graafikale, sest ingliskeelsel sõnal on rõhk „tegemise“ osal. Läinud kevadel tegin ma väikese sarja monotüüpiaid ja mind hakkas lummama juhuse roll, see, kuidas meedium trükipressile, trükivärvile, paberile reageeris. Trükipressi ratta keeramine tõi alati mingi ootamatu kingituse. Teine tõmmis ehk ghost print hakkas mulle paistma eriti liigutav, otsekui vaikne järelkujutis, mis kerkib esile vaakumist.
Ja lõpetuseks loodan, et mu juhuslik ekraanipaast kujuneb korduvaks rituaaliks, mitte kui põgenemine, vaid kui üks viis leida taas ühendus aja, materjali ja tähendusega. Soovitan seda ka sinule, armas lugeja.
Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud Triinu Pakk
[1] F. Nietzsche, The Gay Science, §125, The Madman.
[2] Y. N. Harari, 21 Lessons for the 21st Century. New York, 2018; eesti k-s: 21 õppetundi 21. sajandiks. Tlk A. Põldsam, Tallinn, 2019.
[3] K. Lukic, Colonization with Love. SHARE LAB (labs.rs). 19.08.2016. labs.rs/en/colonization-with-love.
[4] C. Fuchs, Web 2.0, Prosumption, and Surveillance. Surveillance & Society, 2011, kd 8, nr 3.
[5] V. Guljajeva, From Interaction to Post-participation: The Disappearing Role of the Active Participant. Doktoritöö, Eesti Kunstiakadeemia. Tallinn, 2018.
[6] https://var-mar.info/wearetheclouds/.
[7] V. Guljajeva, M. C. Sola, We Are The Clouds: Blending Interaction and Participation in Urban Media Art. 2024. arXiv preprint arXiv:2406.13883.
Tallinna XIX Graafikatriennaal
