Võõrad kohad

Linda Kaljundi

Linda Kaljundi
Võõrad kohad
Andrei Hvostov, “Võõrad lood”

Kui teos algab pühendusega “Rootsis sündinud ja Ameerikas kasvanud THI-le”, siis see ilmselt taotleb ja kindlasti tekitab omajagu poleemikat. Siiski ei muuda “Võõraid lugusid” huvipakkuvaks mitte presidendi personaalküsimus. Kuigivõrd tulemuslik ei ole määratleda seda ka “ideoloog Hvostovi eestlasteta ajaloona”, nagu on teinud näiteks Ülo Mattheus.1

Eesti ajaloomälu ideoloogilise raamistikuga suhestub Hvostovi uusim teos muidugi ootuspärase elavusega. Tutvustus tagakaanel annab loogilise seletuse ka pühendusele – Eesti (ja mitte eesti) ajalugu “on kõikide siin elanud rahvuste ja inimsaatuste kogusumma”. Kelle ajalugu me mäletame, kas (ka pagulusse sattunud) eestlaste või kõigi Eestis elanud inimeste ajalugu? Kelle pihtimus meid põletab? Seda küsimust ei esita autor enam mitte ainult eesti ajalookirjutusele (nagu ta seda tegi “Mõttelises Eestis”, 1999), vaid ka ajaloolisele belletristikale. Siinkohal ei pääse mõistagi mööda tõsiasjast, et just need “kaasaskantavad monumendid” (Ann Rigney tabav määratlus) on mänginud eesti ajaloomälu kujunemises erakordselt olulist rolli. Eesti ajalooliste jutustuste ja romaanide ülesanne on olnud luua “meie”, st eestlaste aja-lugusid, aidates seeläbi ühel noorel rahvusel luua ja kinnistada veendumust ühisest ajaloost ja ruumist. Alates näidendist “Henrik” (2006) on Hvostov aga asunud järjekindlalt – ja võib-olla kõige järjekindlamalt eesti senises kirjanduses – Eesti ajaloost jutustama “võõrast” vaatenurgast. Sellesse ritta kuuluvad samuti tänavu ilmunud “Projektijuht Posse”, nagu ka siinse kogumiku neli “võõrast lugu”. Tõtlik stiil ja eri perioodidesse paigutuvad süžeed võivad esmalt jätta mulje, et sooviks on olnud eesti ajalooromaani mustvalget palet pelgalt senitundmatute tegelaste lisamisega kirevamaks muuta. Kummatigi pakuksin “Võõraste lugude” ühe lugemis- ja tõlgendusvõtmena välja just nende jutustamises järk-järgult avalduva korrapära.

Esmalt väärib märkimist, et kõik peategelased on Eestis võõrsil. Eestis eksiilis viibivaid võõramaalasi kohtab varem eelkõige väliseestlaste (näiteks Bernard Kangro ja Gert Helbemäe) ajalooromaanides. Neile tegelastele pole pagulasaastad kunagi asjatud: võõrsilolekuga kaasneb eneseleidmine. Hvostovi tegelastele aga eksiil kirgastumist ei tõota – Eestisse sattumine on õnnetus, mis toob kaasa näguripäevi ja allakäigu.

Avalugu “Kommunist” (esmatrükk Looming, 2008, nr 1) on “lugu sellest, kuidas Muza Pontšina hulluks läks” (lk 7). “Sinised mäed I” jutustab ühe päeva Julia Ivolgina elust: 1969. aasta 9. mai tähistab selle seni nõnda tarmuka tüdruku lapsepõlvetraumat. “Keskkooli lõpetamise järel läks ta õppima Leningradi. … Sillamäele ega Eestisse üldse ta enam tagasi ei tulnud” (lk 69). “Sinised mäed II” tugineb küll legendaarse tankikomandöri Otto Cariuse mälestustele “Tiger im Schlamm” (1960), ent Hvostov laseb tiigrist mudas (õigemini lumes) kõnelda sellenimelise rasketanki meeskonna juhil Karlil. “Must jõgi” sisaldab kolm “dateeritud tunnistust” Mustjõe vanausuliste küla sünnist ja surmast: oma versioonid esitavad Vaivara pastor Jacob Gnospelius (1698) ja nastavnik Pafnuti (1700), küla hävitamisest annab ülevaate kasakapolkovnik Moissei Murzjonok (1702).

Samas ei saa nurjumisi seletada üksnes pagulusega – peale Julia on teised tegelased paigutatud elama muutlikesse aegadesse. Niisiis on need ühtlasi omamoodi loojakulood, mis kirjeldavad ajastute lõppemist, korra vahetumist kaosega. Muza Pontšina satub tehase kommunistliku kasvatuse kabineti juhatajaks 1980. aastatel. Kommunismil on sära alles sama vähe nagu marksismi-leninismi õhtuülikoolil. “Loengupidajad olid samuti parajad nuustikud, halvastiistuvates pruunides ülikondades mehed, kes tõstsid kunstnahast portfelli auditooriumi lauale, koukisid sealt välja võidunud konspekti … tõstsid murelikud silmad publiku poole ja teatasid hauataguse häälega: “Tervist, seltsimehed! Nagu Leonid Iljitš Brežnev aprillipleenumil tõdes…”” (lk 12). Tankist Karli väed taanduvad Eestisse ajal, mil sakslased on Teist maailmasõda kaotamas. “Mustas jões” elatakse Põhjasõja ootuses ja ajal, mil “hädad on üleilmsed” (lk 148): Liivimaad vaevab nälg ning Venemaalt tõuseb enesepõletajate kõrbelehka. Vanausuliste “kogudus siin rajamaal” (lk 142) ootab peatselt saabuvat viimsetpäeva.

Kokku ei varise aga mitte ainult maailmakorrad, vaid ka tegelaste usk ühte või teise ideoloogiasse. Kui otsida jutukogu tervikuna iseloomustavat märksõna, siis võikski selleks pidada klassikalist ideaalides pettumise teemat. (Jan Kaus on “Võõraste lugude” ühenduslüliks pidanud ka kitsamalt kristluse ja kommunismi metanarratiive.)2 Illusioonide murenemine saab alguse mõrast, mis lüüakse senikehtinud representatsioonidesse. Ehkki väike Julia ei pea üle elama muud kui ühe järjekordse võidupüha, satub ta pealt kuulama, kuidas nap­sused veteranid pajatavad saksa naiste vägistamisest. “Sõjakangelased ei saanud nii rääkida. Ei saa-nud, see oli või-ma-tu! Filmides nad ei rääkinud kunagi nii. Ja filmid olid õiged, õigemad kui see surnuaed ja õigemad kui see jutt, mis tuli surnuaia müü­ri tagant” (lk 63). Tankimeeskonna juht Karl ent ei jäta juba sõja kestes sarjamata raadiosaadet “Frontbericht”, mille tarvis lavastatakse äsjalõppenud lahing uuesti (lk 98).

Siiski ei ole tegemist üksnes n-ö tavaliste inimeste pilguheiduga minevikule, misläbi ajaloolised romaanid on 19. sajandist peale pretendeerinud justkui reaalsema, “tõelise loo jutustamisele”. Sest märksa keerulisemaks osutub ideoloogia ja olude ebakõla nende tegelaste jaoks, kes on ise seatud ja määratud teistele usku viima ja õpetama. Perestroika ajal kommunismi võite ülistav Muza peab seisma silmitsi teda aasivate töölistega, kes “rääkisid muidugi õiget juttu, nad olid lõpuks ise kogu selle bardak’i sees, nägid kõike oma silmaga ning tegid õigeid, tegelikult ainuvõimalikke järeldusi” (lk 25). Kolmsada aastat varem tuleb pastor Jacob Eestisse “noorusrumalusest”, soovist viia paganarahvale vaimuvalgust. See aga osutub mahavisatud vaevaks, ei õnnestu tal oma teoloogiaga ümber pöörata ei vanausulisi ega eestlasi.

Just Jacobi lugu osutab ilmekaimalt tegelaste võimetusele teisega kommu­nikee­rumiseks, pakub selle “kurtide dialoogi” põhjuste kohta aga ka ühe tõenäoseima seletuse. Tema fiktiivne aruanne elust “selle kurja, tigeda ja rumala rahva seas” (lk 103) lükib üksteise otsa varauusaegsetest tekstidest laenatud kirjeldusi talupoegade ebausu, paganlike riituste ja kombelõtvuse kohta. Seeläbi on Hvostov sooritanud sama tehte nagu näidendis “Henrik” – soovist vastanduda rahvusliku ajaloo(ilu)kirjutuse kaanonitele taaselustatakse terve hulk küll vanemaid, kuid samavõrd retoorilisi eestlaste kohta käibinud teise-kuvandeid. Stereotüüpidest ei pääse aga teisedki teised: tšuhnaad on küll kalanäolised ja pikatoimelised, kuid ka venelased joovad lakkamatult; sakslaste jaoks on venelased iivanid, venelaste jaoks sakslased fašistid, vanausulised peavad uueusulisi Antikristuse kummardajateks ja vastupidi. Küsimus pole seega selles, et teine pool jääks mõistetamatuks ja tõlkimatuks – vaid ühelgi tegelasel ei teki kordagi kahtlust, kas tema vastas seisev võõras ikka on identne juba teadaoleva šablooniga.

Väidaksin isegi, et erinevad võimalikud minevikumälud joonistuvad jutukogus märksa mitmetahulisemalt välja niivõrd mitte suhetes inimestega, vaid kohtadega. “Võõrad lood” viitavad järjekindlalt, et siinsetel paikadel on mitu nime ja enamasti koguni kolmes keeles. Enamgi veel, kõik jutustused koonduvad ühes või teises punktis Ida-Virumaale – ning ümber nende “kolme künka, mida kohalik rahvas nimetab Sinimägedeks” (lk 143 jm). Sinimägedes ehitavad vene vanausulised 17. sajandi lõpus mõisahoonet, mille juures leiab aset ka nastavniku ja Jacobi teoloogiline vaidlus. Sealsamas lähedal peab Põhjasõja alguses rootslastega lahinguid kasakapolkovnik Moissei. Sinimägedes võitleb oma Tiigriga 1944. aastal Karl, Muza aga kohtub sõ­javeteraniga, kes on osalenud samas lahingus. 1960. aastatel muutuvad mäed kord aastas, võidupühal, “palverännukohaks” omakorda Sillamäe elanike jaoks.

Sinimägede valimine võõraid lugusid ühendavaks niidiks pole mõistagi juhuslik – just see praeguses Eestis nõnda keskne mälupaik muudab erinevate ja vastanduvate mälukihistuste väljatoomise ühtaegu tabavaks ja ärritavaks. Ühelt poolt küsib väike Julia, “miks need kühmud on “sinised”? Ema rääkis kord Juliale, et enne sõda olnud seal sirelipõõsad, mis kevadel õitsedes muutsid kogu paiga eemalt vaadates siniseks. Praegu olid mäed või niinimetatud mäed enamjaolt kaetud okaspuude ja võpsikuga; sirelid olevat sõja ajal pommitamise ja tulistamisega maha niidetud. Julias tekitas kogu see jutt väikest umbusku. Ema oli Brjanskist ja isa kusagilt Volga kandist, kust pidid nemad teadma, mismoodi Sinimäed enne sõda välja nägid? Ja üldse, Julia ei teadnud ühtegi last, ei oma tänaval ega lasteaias, kelle vanemad oleks kunagi neid sireleid oma silmaga näinud” (lk 57). Teisalt aga tuletavad mitmed lood meelde, et mägedega on seotud traumaatilised mälestused ka paljudel “teistel”. Ätt Trofimõtš, kes jäi Saksa tankide eest raudteetammi kaevunud meestest ainsana ellu, ei soovi kangelaslikest vabastamislahingutest kõnelda ja tunnistab: “ma ei sõida sellepärast Leningradi kunagi rongiga, ainult bussiga, ma ei taha seda kohta näha, ei suuda…” (lk 32).

Ühes loos on tegelased niisiis ühel, teises teisel pool rindejoont. Ühes hävitavad Saksa tankistid punaarmeelasi, teises jutustatakse, kuidas ühishauda toodi kondid metsa alt kokku justkui kokkuostu (rubla pealuu eest) (lk 57) – ning muretsetakse, ega pole sinna sattunud mõnda fašistide luud, mis pidupäeva rüvetaks. Kuid Sinimäed on kirjutatud suuremakski võrdkujuks siinmail võistlevatele ja võistelnud ideoloogiatele. Kirjeldades oma dispuuti vanausulistega, lisab pastor Jacob oma märkmetesse: “Lahing Sinimägedes, mõtlesin ma murelikult” (lk 137). Ja taasärkamisajal viirastub Muzale, et “tema peale veeres eesti natsionalistide “Tiigri”-kolakas, õudne monstrum – torn laibasinine, korpus pigimust, rattad luuvalged, lahtisest luugist kostmas irvitav suupillimuusika – selline ajaloo prügikastist pärit kummitus, mis õõtsub nõukogude internatsionalistide positsioonidele ja muudkui tulistab ja tulistab” (lk 34).

Kujund on mõjus ja seob erinevad lood tähenduslikuks tervikuks. Kummatigi võimendab see muljet, et erinevalt “Projektijuht Possest”, mille pilk on konflikti asemel pööratud vastastikku kasulikule kooseksistentsile,3 on “Võõrad lood” võtnud sihiks lepitamatu vastasseisu kuulutamise. Arusaam tsivilisatsioonide ja ideoloogiate igikestvast ja selgepiirilisest konfliktist on kahtlemata üks võimalik universaalne ajalootõlgendus. Siiski varitseb kujutelma igavesest lahingust Sinimägedes tupik, mida Hvostov on hästi iseloomustanud Jacobi ja Pafnuti tüli puhul: “Mis oli mõeldud õpetatud dispuudina, pööras lõpuks süljelärakate pritsimiseks ning rusikatega vehkimiseks” (lk 137).

Unifitseerivat muljet võimendab ka teksti vähene stiililine nüansseeritus. Kuigi teoses on kasutatud palju erinevaid keeli (fraase saksa, vene ja ladina keelest ning mitmesugustest žargoonidest), kätkeb see üllatavaltki vähe registrivahetusi. Hvostovil on annet leida ilmekaid detaile, samuti tabada eri tüüpi jutustajate võimalikke väljenduslaade, kuid tervikuna jääb domineerima võrdlemisi ühetaoline ajaloolis-etnograafiliselt refereeriv toon. Ilukirjanduses loodav “vaatenurk” minevikule saab nagunii olla vaid kujutluslik. Kui juba ideoloogiad ei osutu lõpuni terviklikuks ja ühetähenduslikuks, siis kirjanduses on võrratult enamgi võimalusi nüansirikkuseks ja liialdusteks, keerukuseks ja ebaühtluseks, piiripealsete olukordade, vaieldavuste ja hapruste kujutamiseks. Usun, et ka nendel kujuteldavatel “võõrastel” vaatenurkadel Eesti ajaloole, millest me ei ole harjunud lugema ega kirjutama, võib olla varuks veel märksa rohkem. Kirjandus võiks kätkeda endas potentsiaali väidelda ja tuua käibesse unustatut, kuid veelgi enam – takistada liiga lihtsat ligipääsu minevikule.

 

1 Ü. M a t t h e u s, Ideoloog Hvostovi eestlasteta ajalugu. Sirp, 01.08.2008.

2 J. K a u s, Maanurk täis võõraid. Looming, 2008, nr 10.

3 Vt ka: J. K r e e m, Ajalookirjanik Ants. Vikerkaar, 2008, nr 4/5.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon