Üks väga armas ja hale lugemine vähemusrühmade olukorrast Eestis

Johanna Ross

Johanna Ross
Üks väga armas ja hale lugemine vähemusrühmade olukorrast Eestis
Mari Saat, “Lasnamäe lunastaja”

Mari Saadi uut lühiromaani võib mitme formaalse parameetri poolest pidada Eduard Vilde peaaegu täpselt sada aastat varem ilmunud “Lunastuse” reinkarnatsiooniks. Peale sarnase pealkirja torkavad silma sisulised paralleelid. Mõlemal puhul on probleemiks madalamasse ühiskonnaklassi kuuluva üksikema vajadus last ja ennast ära elatada, mis sunnib naise prostituudiametisse. Samamoodi kujuneb loo tegelikuks keskpunktiks laps ning samamoodi aitab tollel viimaks vaesuses virelemist taluda (või varjutab selle hoopis) religioosset laadi kirgastumine, usk millessegi kõrgemasse, olgu siis vastavalt jumalikku või marksistlikku.

Ent kui Vilde puhul on varjamatult sotsiaalkriitiline meelestatus igati oodatav, siis Saadi puhul paneb see kulmu kergitama. “Lasnamäe lunastaja” kitsamad teemad – soorollid, ühiskonda sulandumine, eneseohverdus ja oma mina allasurumine – on teda küll huvitanud juba varemgi. Kuid enne on ta nende üle mõtelnud vaikselt, arutamisi, võimalikke vastuseid justkui pisut peljates, samas valmis nendega ausalt silmitsi seisma. Nüüd äkki küsitakse küsimusi kõva ja selge, sealjuures omajagu didaktilise häälega ning märksa otsekohesemas vormistuses. Niimoodi esitatud küsimustes oleksid juba nagu eos peidus ka vastused, mida ei koorita sedakorda lahti ettevaatlikult ja kihthaaval, vaid mille suunas näidatakse süüdistavalt näpuga. Arutelu muutub eksistentsiaalsest sotsioloogiliseks.

Eriti selgelt-sotsioloogiliselt joonistub Saadi teoses välja rahvusküsimus. (See on esindatud ka Vildel, kuigi kõrvalliinina: ei ole küll sisuliselt väga tähtis, et tegelasteks on taanlased, ent lisaks on kangelasel mulatist sõber, keda koolis “määrkassiks” narritakse.) Saat on rahvusteema, täpsemalt vene teemaga mingil määral tegelnud juba siis, kui see sai toimuda hoopis teise nurga alt kui praegu. Romaanis “Õun valguses ja varjus” toimub osa tegevusest ehitusel, kus eestlasest peategelase kolleegide hulgas leidub venelasi, sealhulgas töödejuhataja Nikolai Viktorovitš Ragozin. Eriti just viimasele pööratakse päris palju tähelepanu, mis ei olnud 1980. aastate eesti kirjanduses kuigi levinud komme. Hilisemas “Sinikõrguste tuultes” (2000) tõuseb rahvustemaatika esile lausa mitmel suunal: peategelase enese isa on venelane, tema kallim ja lapse isa aga rootslane. Ent “Lasnamäe lunastajas” varjutab “vene kü­simus” kõik muu. Nii nagu räägitakse näiteks geiromaanidest, võiks praegusel juhul rääkida venelasromaanist. Kõik pea­tegelased ja ka suurem osa kõrvaltegelasi on (eesti)venelased, ning nii nagu žanripuhtas geiromaanis tuleb suur osa tegevusest asetada kõikvõimalikesse lõbustuskohtadesse, justkui muudaks oma­sooiharus paratamatult klubikultuuri fänniks, peavad siin venelased elama Lasnamäel ja olema lihttöölised. Just riigikeeleoskamatus ja elektroonikatehasest koondamine sunnivadki üksinda tütar Sofiat kasvatava Natalja Filippovna prostituudiks hakkama, et võimaldada tütrele inimväärset elu, mida antud juhul sümboliseerivad hambaklambrid.

Ainuüksi sirgjoonelisest süžeest ja ühemõttelisest olustikust ei pruugiks end segada lasta. Ent “Lasnamäe lunastajas” kipub ka tegelaste sisemaailm olema kaunis tüübipuhas ja laia lauaga löödud (eriti võrreldes Saadi eelmiste raamatutega, kus inimesed mõtlevad natuke veidraid ja ome­ti imeliselt usutavaid mõtteid, mis on filigraanse täpsusega välja arendatud). Natalja Filippovna kui “eelmise põlvkonna” Lasnamäe venelase tüüp mõtleb, et raha on vähe ja et eesti keel on ikka hirmus raske küll. Sofia kui edasipüüdliku noore venelase tüüp mõtleb, et eestlased ja venelased on täiesti erinevad küll, aga eks kui­dagi saab ikka hakkama. Sofia sõbranna Rael kui ärahellitatud plika tüüp mõtleb, et tema läheb Ameerikasse modelliks. Raeli isa kui rikka ja ületöötanud lapsevanema tüüp mõtleb, et pleierist tümpsu kuulamine teeb noorte ajud pehmeks. Vastavad mõttekäigud on sealjuures edasi antud üsna märksõnaliselt ja sirgjooneliselt, nii et tegelased omandavad kergelt karikatuurse ilme, olgugi et see arvatavasti nõnda kavatsetud ei ole.

Sofia on õigupoolest küll teistest natuke enam läbitöötatud tegelane, kelle mõtted sageli tüübist hälbivad. Need ei hälbi aga kaugeltki mitte sellesse õrna, hädavaevalt tabatavasse paika teadvuse piirimail, mille peenetundelise ja hämmastavalt veenva kirjeldamise poolest Saat tuntud on. Selle asemel satume mingisugusesse kummalisse kohta, kus omavahel põimuvad ilmutuslik religioossus ja range rahvuspatriotism, mis kristalliseeruvad suisa klassikalisteks vabadussamba laadis sümboliteks. Sofial “on kogu aeg, väiksest peale olnud säärane sisetunne, et temast saab Eesti Vabariigi president” (lk 56). Mõnda aega enne vabariigi väljakuulutamist näeb ta unes lasteaia kelgumäel lehvimas sinimustvalget lippu, ainult et ei tea siis veel, mis lipp see on. Aknaklaasi peegelduselt paistab talle mõnikord, nagu jälgiks tema maiseid toimetusi taevast kellegi kõikenägev silm.

See usuline dimensioon on ainus, mis pakub konkurentsi raamatu alguslehekülgedel valdavale rahvussotsioloogilisele manitsemisele: vähemalt sama palju kui venelasromaani on püütud kirjutada ka religioosset teost. Praegune lugeja – näiteks mina –, kes lakooniliste ja kogenud tõlgendust nõudvate pühasõnade asemel on harjunud pigem küllase teadvuse vooluga, jääb kergesti hätta, kui temalt nõutakse seda tüüpi lugemismudeli kasutuselevõttu. Ja õige veidi jääb sellega ehk hätta ka autor ise. Ons tegu tähendamissõna, pühaku eluloo, sentimentaalse vagaduskirjanduse või veel millegi muuga? Esimese hoo­­­­ga võib tunduda, nagu aitaks mõni neist mudelitest kuidagi mõista inimeste kujutamist puhaste tüüpidena. Armastavad ju näiteks vagajutud ilmsüüta neitseid või koguni selliseid olevusi nagu Kindelusk ja Alandlik ning tähendamissõnad koguni päris suletud tegelasi, kelle eest kõnelevad ainult nende teod. Ent selleks ei ole praegused tüübid jällegi piisavalt puhtad ega piisavalt suletud – neid on ometi ikkagi hakatud sõnaohtralt lahti rääkima, aga piirdutud sealjuures ainult ühe plaaniga. Nii jääb “Lasnamäe lunastaja” ebamääraselt heljuma kuhugi vahepealsusse tähendamissõna ja selle seletuse vahele. Sellisel kujul kipub potentsiaalselt religioosse lihtsuse poole pürgiv esituslaad, selle asemel et omandada iseseisev tähendus, pelgalt võimendama eelpool kirjeldatud sotsiaalpoliitilist skemaatilisust.

Igatahes on selge, et kui panna kokku religioossus (koguni religioosne sümbolism), venelaseks-olemine ja puhta hingega prostituudid, ei ole Dostojevski enam kaugel. Selgeimini rõhutab seda paralleeli nimesarnasus Natalja Filippovna ja “Idioodi” Nastasja Filippovna vahel, kellele mõ­lemale jääb müüdava naise kannatajaroll. Osi on küll vahetatud, kaarte segatud ja ümber jagatud, samuti ei puudu siit päriselt arvatavasti “Kuritöö ja karistuse” Sonja. Eesmärgiks näib olevat see, et natukene lunastada saaksid kõik: Natalja Filippovna, kes hullumise asemel talub oma saatust harda leplikkusega; ka üks tema klientidest, Dmitri Dmitrjevitš, kes armub ja on valmis müüdava naisega abielluma, ent sureb hoopiski vägivaldset surma; ka Raeli vanaema, kes vestab prohvetlikult segaseid maailmalõpujutte. Peamine lunastajakuju tundub siiski olevat Sofia, noor tulevikutooja, praetud leivakuubikutest toituv askeet, kes on selle maailma jaoks veidike liiga naiivne, nagu Päästjale kohane. Niisugusele äärmisele naiivsusele ja puhtusele osutab tänapäeva kontekstis selgelt ja üheselt narkootikumidest keeldumine noortepeol. Küllap just temal tuleb viimaks lunastada nii iseend kui kõiki teisi, saagu temast siis president või teise võimalusena ortodont (mis kõlab kahtlaselt ühtemoodi “ortodoksiga”).

Viimasel ajal on ilmunud koguni kaks raamatut, mis tahaksid nagu viidata, et eestivenelasel on tarvis kedagi lunastada: lisaks käesolevale ka Elo Viidingu läinudkevadine novellikogu “Püha Maama”. Viidingu raamatust jääb mulje, et venelasel tuleb lunastada eestlane, Saadi puhul näikse asi keerulisem, ilmselt tuleb Sofial enda kanda võtta mõlemad: kõigepealt oma ema ja kogu tolle seljataga seisev Lasnamäe, seejärel aga ka presidenti vajavad eestlased, kelle eest tuleb võib-olla hoolitseda “lihtsalt nagu kellegi vanakese eest, et elab kuni elab” (lk 124). Tegu oleks justkui murranguga. Märt Väljataga on eesti kirjanduse analüüsis põlistanud Jana Litvinova üldistuse: “Eesti kaasaegses proosas on venelane üheksal juhul kümnest olemas esiteks selleks, et äratada eesti soost kangelases mõnevõrra haiglasi seksuaalseid ihasid, seejärel neid ihasid rahuldada ja kõige krooniks lõpetada oma elu enesetapuga. Enne seda on vene rahvusest tegelane reeglina veel möödaminnes eesti kangelase paljaks röövinud või midagi muud niisama idiootlikku teinud.”1 Nüüd on viimaks venelasele antud uus roll.

Ent nime poolest tunduvalt väärikam ja paljutõotavam, ei pruugi see olla täidetud uue sisuga. Tõsi, seksuaalseid ihasid ei ärata Natalja Filippovna mitte eestlastes, vaid peamiselt rahvuskaaslastes (ja ka soomlastes), enesetappu ta ei soorita, pal­jaks röövitakse ja selle käigus lausa tapetakse hoopiski venelane ise, Dmitri Dmitrjevitš, ning vooruslik Sofia ise ei tee üleüldse tegemist millegi määrdunu või kuritegelikuga. Kuid sellisel kujul võimaldab eestivenelasele päästja osa omistada just tema stereotüüpne mõistmine vaese, harimatu, keeleoskamatu magalaelanikuna. Lunastajaks ei ole kunagi kõlvanud keskmine heal järjel ja rahulolev ühiskonnaliige, vaid pigem, nagu ju Saadi enese vihjetestki välja tuleb, idioot – ehk küll selle sõna parimas, dostojevskilikus tähenduses, ent siiski ühiskonna heidik. Tegelikult näidatakse meile, eestlastele, turvaliselt raamatukaante vahele surutuna ikkagi neidsamu ammu teada tiblasid, kes Lasnamäel oma naljakat ja eemaletõukavat venelaseelu elavad: prostitueerivad, jumalat usuvad ja isekeskis üksteist maha löövad. Nii Viidingul kui Saadil on lunastajast venelaseks ühtlasi naine, mis pole üllatav, kui mõelda, et klassikalises dihhotoomias tähistab seegi nõrkust.

Mõneti on mallidesse langemine ilmselt paratamatu või vähemasti väga ja väga kerge juhtuma, kui tahetakse juttu teha Teisest. Kui eesti kirjanik kirjutab venelasest, on suur tõenäosus, et kukub välja stereotüüp, nii nagu meeskirjaniku mõte kipub naistegelasi kirjeldades väga sageli minema seelikuservadele, sukatrippidele ja rinnakumerustele. Vähe sellest, ka teadlik püüe olemuslikult ja tabavalt kujutada nii-öelda “sisukat venelast” võib olla mää­ratud luhtumisele – nii nagu sageli ei tule meeskirjanikel intelligentsete naiste kirjeldamine lihtsalt välja, püütagu palju tahes. Samas võib asi olla ajastuses: see supp võib lihtsalt praegu olla liiga kuum, et teda ilukirjanduse lusikaga helpida saaks. Sotsiaalne nõudlus eestivenelase vaatepunkti lahtikirjutamise järele on ehk liiga terav selleks, et seda annaks praegusel hetkel üleüldse loomulikult ja sundimatult teha.

Äkki annab aga lõpliku hoobi sundimatusele tahtmine tabada ühe hoobiga kaks kärbest ja samade kaante vahel kuulutada ka usulist tõde. Ning siingi võib probleem olla kas põhimõtteline või ajastuslik. Või­malik, et niisugune kuulutus, kui tahes siiras, on tahes-tahtmata oma (olgugi et mõnikord ridadevahelises) tõepretensioonis puisem ja skemaatilisem kui ilukirjandusele tavaks. Võimalik aga, et me ei ole praegusel silmapilgul lihtsalt harjunud sellist asja kuulama ja mõistma. Viimast võimalust silmas pidades on muidugi teretulnud katse taaselustada üht kir­ju­tamis- ja lugemislaadi, mis on hetkel unustusse vajunud, ent mida näiteks eestikeelse kirjavara leviku varaseimates etappides võib pidada peaaegu et peavooluks, kui mõelda tõlkeina välja antud jenoveeva- ja muudele sarnastele lugudele.

 

1 Tsit: M. V ä l j a t a g a, Uks teispoolsusse Balti jaama turul. Eesti Ekspress, 25.04.2008.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon