Eesti ajalugu Soomest vaadatuna

Seppo Zetterberg

Seppo Zetterberg
Eesti ajalugu Soomest vaadatuna
Küsis Marek Tamm

Seekordne Vikerkaar käsitleb küsimust, “kellele kuulub Eesti ajalugu”. Me oleme Eestis harjunud sellele küsimusele vähemalt viimase sajandi jooksul vastama, et Eesti ajalugu kuulub eestlastele, me oleme tahtnud saada “oma ajaloo peremeesteks”. Te avaldasite kaks aastat tagasi mahuka raamatu “Eesti ajalugu”, mis selle aasta lõpus peaks ilmuma ka eesti keeles. Seega on küsimus teile kindlasti tuttav. Alustuseks niisiis uuringi, mida te sellele vastaksite?

Et siis kellele kuulub Eesti ajalugu, kellel on õigus seda uurida ja tõlgendada? Ja üldisemalt öeldes: kas on vaid rahval endal õigus tõlgendada oma minevikku, olla oma ajaloo peremees? Ja kas vaid rahva enese – eestlaste, soomlaste, sakslaste, venelaste – oma ajaloost maalitud pilt on õige ja teiste oma vale?

Küsimus sellest, kelle asi on mingi rahva ajalugu uurida ja tõlgendada, paistab puudutavat eriti just väikerahvaid, näiteks eestlasi ja soomlasi. Et suurte maade, kas või Venemaa, Inglismaa, Ameerika Ühendriikide ajalugu uuritakse kogu maailmas, tundub olevat enesestmõistetav.

Väikeriikides ollakse üldiselt oma ajaloopildi säilitamise suhtes suurtest tundlikumad – tõsi küll, tänapäeva Venemaa on siin selge erand – ja kaldutakse kergesti arvama, et nende minevikku tohivad selgust tuua üksnes oma maa kodanikud. Võõrastest kardetakse, et nad võivad lõhkuda rahvuslikku paradigmat ja esile tõsta “valesid” asju, esitada “valesid” tõlgendusi ja kummutada armsaks saanud müüte.

See, et väikerahvad välisuurijatele hea pilguga ei vaata, tuleneb suuresti ka asjaolust, et teistest maadest pärit uurijatega ei olda harjunud. Väikeriikide ajalugu huvitab võõramaalastest uurijaid väga vähe ja väikerahvaste keeli osatakse välismaal harva. Seetõttu ollakse väikeriikides harjunud, et vaid meie ise saame ja võime oma maa minevikku uurida. See on omamoodi aksioomiks muutunud.

Soome on siin hea näide. Kaua aega ei leidunud mujal maailmas selliseid tõsiselt võetavaid, soome keelt valdavaid ajaloolasi, kes oleksid meie maa ajalugu uurinud. Aga siis hakkas esile kerkima välismaa uurijaid, kes oskasid soome keelt ja kes ühtlasi olid ka head professionaalsed ajaloolased. See tekitas soomlastes segadust ja seejärel otse hirmu, kui säärased muulased söandasid hakata puudutama Soome seisukohalt vaat et tabuteemasid ning esitama kriitilisi hinnanguid näiteks 1918. aasta sõja kohta ja Soome poliitika kohta Teises maailmasõjas.

Mainin vaid nelja nime. Ameeriklane Charles Leonard Lundin kirjutas 1957. aastal uurimuse “Finland in the Second World War” (Soome Teises maailmasõjas), kus ta arvustas Soome juhtkonna toonaseid otsuseid. Soomes tekitas see tugeva reaktsiooni ja kutsus esile Lundinit kritiseerivaid käsitlusi.

Uus rünnak järgnes, kui inglane Anthony Upton avaldas 1964. aastal teose “Finland in Crisis, 1940–41” (Soome krii­sis, 1940–41) ja norra-ameerika ajaloolane Hans Peter Krosby 1967. aastal uurimuse “Finland, Germany, and the Soviet Union, 1940–1941” (Soome, Saksamaa ja Nõukogude Liit, 1940–1941). Neis kummutati soome uurijate seas au sees olev nn ajupuuteooria* ehk väide, et 1940–1941 sattus Soome paratamatult triivima Saksamaa kiiluvette. Upton ja Krosby osutasid, et tegelikult otsis Soome sihiteadlikult liitu Saksamaaga, sest see pakkus Soomele võimalust omaenese huvide kaitsmiseks. Värskendava vaatenurga esitas Upton oma 1980–1981 ilmunud kaheosalises uurimuses ka 1917.–1918. aasta revolutsiooni kohta Soomes.

Parim Soome ajaloo tundja Rootsis, diplomaat Krister Wahlbäck omakorda kirjutas juba 1964. aastal uurimuse Soome-küsimusest Rootsi poliitikas 1937–1940, ja Soomes ilmus soome keeles tema eelarvamusvaba teos “Mannerheimista Kekkoseen. Suomen politiikan päälinjoja 1917–1967” (Mannerheimist Kekkoneni­ni. Soome poliitika peajooni 1917–1967).

Soome jaoks olid need välismaalastest uurijad uus nähtus. Neile reageeriti hämmeldusega ja lausa tõrjuvalt. Miks tunneb keegi võõramaalane huvi meie väikese, nurgataguse maa ajaloo vastu ja miks jõuab ta “valedele” järeldustele? Alles ajapikku hakati taipama, kui tähtsat rolli sellised uurijad mängivad, avades uusi vaatenurki ja purustades vanu müüte. Nüüd on säärane võõrahirm Soomes kahanenud ja me mõistame välisuurijate positiivset tähendust.

Eestis, kus iseseisvuse tagasisaamise järel käib oma riigi ja identiteedi rajamine täie hooga, on välismaalaste panus alles õrn teema, kuigi teisalt jälle on Eestis üks rühm “võõramaalasi”, baltisakslased, juba üle saja aasta uurinud eriti just Eesti vanemat ajalugu. Õigupoolest võtsid nad Eesti ajalookirjutuse enda kätesse juba ammu enne, kui Eestis 1920. aastatel kujunes välja oma, rahvuslik ajaloolaskond.

Ajaloojumalannal Kleiol on ka poliitiline nägu. Kuna ajalugu on agitatiivne teadus, siis kasutatakse selle uurimist või moonutamist ära paljudes tänapäevateemalistes vaidlustes. Kuum poliitiline küsimus on näiteks Vene natsionalistliku ajalookirjutuse pakutav ja poliitilisi huvisid teeniv pilt Eesti vabatahtlikust ühinemisest Nõukogude Liiduga 1940. aastal ja Eesti “vabastamisest” punaarmee poolt 1944. aastal.

Ehkki aasta 1944 ei toonud eesti rahvale sugugi mitte vabadust, vaid viis ta järgneva ligi poolsajandi jooksul hävingu piirile, on siiski tähtis, et sallitaks erinevaid tõlgendusi ning nende poolt või nende vastu püütaks argumenteerida ajaloouurimises kasutatavate vahenditega. Ühelgi riigil ei ole oma ajaloo uurimise ja tõlgendamise monopoli.

Niisamuti ei saa kunagi olla ka vaid ühtainsamat tõde. Kindlaks kujunenud ajaloopilti võib ja tulebki kritiseerida, kui selleks on teaduslikke argumente. Sel moel korrigeerib teadus pidevalt iseennast.

Vaba uurimistöö põhimõtetega täiesti vastuolus on see areng, mis on toimumas Venemaal ja mis teoks saamise korral tähendab seda, et lubatud on vaid riigile soodne ajaloopilt ning selle kritiseerimisest tehakse kuritegu. Nii muutub aus uurimistöö võimatuks.

 

Teie raamatu pealkiri “Eesti ajalugu” on petlikult lihtne. Sest paratamatult on ebaselge, kas “Eesti” all tuleb mõista teatud geograafilist piirkonda (ent sellegi piirid on olnud ajas muutlikud) või siis teatud rahvust – eestlasi. Ehk teisisõnu, kas tegemist on rahva või piirkondliku ajalooga – Volksgeschichte või Landesgeschichte’ga, nagu sedastab vana saksakeelne eristus. Te ise kirjutate raamatu sissejuhatuses, et “Mõistet “Eesti” olen teadlikult tarvitanud ebahistoristlikult ja kasutanud seda ka kaugest minevikust rääkides, mil Eesti nime kandvat omaette tervikut veel ei eksisteerinud.” Kas selline lähenemine ei loo aga petlikku illusiooni ajaloolisest järjepidevusest, mida tegelikkuses pole olnud?

 

Olen oma raamatus lähenenud Eesti-mõis­tele väga praktiliselt. Rangelt võttes ei tohiks niisiis vanema ajaloo puhul rääkida mitte Eestist, vaid peaks kasutama üksjagu kohmakat vormi “tänapäeva Eesti territoorium”. Ei saaks rääkida isegi “eestlaste asualast”, sest seegi mõiste oleks anakronistlik. Astusid “eestlased” ju ajaloolehekülgedele alles Johann Voldemar Jannseni taktikepi all.

Rõõmuga paningi tähele, kuidas hiljuti ühel konverentsil kõneles igati haritud eesti ajalooprofessor 19. sajandi puhul “Eestist” ning liigendas selle siis “Eestimaaks” ja “Põhja-Liivimaaks”. Vaevalt, et kellelegi midagi selgusetuks jäi.

Termini “Eesti” kasutamine ka kaugema mineviku puhul, kui sellenimelist mõistetervikut veel polnud, on seega rangelt võttes vale, aga arukale lugejale täiesti arusaadav. Üldjuhul tõlgendab ta seda kui ligikaudu tänapäeva Eesti territooriumi.

Kui panin raamatule pealkirjaks “Eesti ajalugu”, ei arvanud ma, et see peaks viitama üksnes antud piirkonna ajaloole ehk olema niisiis Landesgeschichte, vaid pidasin silmas nii Landesgeschichte’t kui ka Volksgeschichte’t, omavahel sobival moel kombineerituna. See oli pelgalt praktiline lahendus. Raamat käsitleb tänapäeva Eesti ala ajalugu ja eriti seal läbi aastasadade elanud põhirahvastiku, tänapäeva eestlaste esiisade elus toimunut.

Selline lahendus on üldlevinud, kui kirjutatakse eri maade ajaloo tervikkäsitlusi. Mu raamaturiiuleil on meetrite viisi eri maade ajalugude üldvaatlusi, mis kannavad pealkirju “Suomen historia” (ja nii­siis mitte soomlaste ajalugu), “Geschichte Russlands”, “Lettlands historia” või “Ve­näjän historia”.

Vaevalt et keegi nurinat tõstab, kui teose pealkiri on “Soome ajalugu”, ehkki see keskaja puhul käsitleb maa-ala, mida ei nimetatud Soomeks ja kus ei asunud mingit soome rahvast, vaid algselt kolm tuumikhõimu: pärissoomlased, hämelased ja karjalased. Lohutab seegi, et Eestis on ilmunud rohkesti “Eesti ajaloo” nime kand­vaid raamatuid, isegi selline nagu “Eesti muinasaeg”. Tõsi küll, on ka teistsuguseid pealkirju. Toivo U. Rauna teos “Estonia and the Estonians” on juba pealkirja järgi nii Eesti kui eestlaste ajalugu.

Kuid küsimuse tuumaks oli, kas Eesti-mõiste projitseerimine kaugemasse minevikku ei tekita petlikku illusiooni ajaloolisest järjepidevusest. Ei tekita. Küllap lugejal tuleb juba tekstist endast aru saada, et näiteks enne 1917. aasta kevadet ei eksisteerinud mingit Eestit kui iseseisvat tervikut, ning oma riigi moodustas see tervik 1918. aasta veebruaris.

 

Igasugune Eesti ajaloo üldkäsitlus eeldab selle autorilt mingit üldist nägemust Eesti ajalookäigust, olgu see siis teadlik või ebateadlik. Mahukas üldteos peab paratamatult baseeruma mingil lihtsal skeemil, alusnarratiivil, mis võimaldab teha valikuid kogu selle mõõtmatu ajaloolise teabe seast. Mis on teie Eesti ajaloo ülevaate narratiivne skeem? Või kujundlikumalt: kuidas te resümeeriksite mõne lausega Eesti ajaloo Marsi elanikule?

 

Kui kirjutada laia üldkäsitlust, kas või Eesti ajaloost, tuleb tohutult vaeva näha sellega, milline alusnarratiiv sealjuures endale visandada ja milline dispositsioon või struktuur teosele anda. Vähemasti minule olid need õige rasked küsimused. Alles lõpuks jõudsin selle alusnarratiivini, selle “punase niidi” ja struktuurini, nagu on 2007. aastal ilmunud raamatus.

Mu töö lõpptulemuseks on teatav saaga, mille sisu on pühendatud enamasti eestlastele ja mille raamid moodustavad need struktuurid, mis olid väljastpoolt tulijate rajatud, eeskätt koos sakslastega saabunud feodalism ja seisuseühiskond. Sakslaste struktuurid säilitasid keskse koha nii Rootsi (1561/1629–1710) kui Vene ajal (1710–1918). Muutused riiklikes võimusuhetes niisiis ei mõjutanud oluliselt eestlaste seisundit enne pärisorjuse kaotamist, ja ka siis olid muutused selles väga aeglased.

Olen õpetanud ajalugu – algul koolis, siis ülikoolis – üle 40 aasta. Aga ei eales Marsi elanikele, olgugi et osa õppuritest on olnud Maa ajaloo tundmises samasugused võhikud kui marslased – või vähemalt selline mulje on jäänud. Kuna Marsi elanikule vaevalt et midagi ütleksid sellised mõisted nagu Venemaa, Saksamaa, sakslased ja feodalism, siis loobuksin kõigist nimedest ja muudest detailidest. Ja vististi on marslastel ka teistsugune arusaam ajast, nii et aastaarve pole samuti mõtet mainida.

Väga tihendatud – ja niisiis vaid mars­laste tarbeks kohandatud – alusnarratiiv võiks olla selline:

“Kaua aega tagasi alistati rühm Maa elanikke, võime kutsuda neid droomideks, nende tugevamate naabrite poolt. Esimesed vallutajad tulid ühest suunast ja pärastpoole tuli neid muudestki suundadest. Kuigi vallutajad rahva asuala mitut puhku võitlustandriks muutsid, aitas droomide eneste aina jõudu koguv kultuur neil ellu jääda. Lõpuks vallutajate jõud rauges ja droomid raputasid nad oma turjalt. Droo­mirahvas elab edasi, tõsi küll, mõneti oma­­vahelistest lahkhelidest puretuna, kuid ta on nii väike, et Marsilt ei paista kätte isegi võimsaima teleskoobiga.”

Näen seega Eesti ja eestlaste ajaloo keskse süžeeliinina rahvuse kujunemist ning selle säilimist oma keele ja kultuuri toel, hoolimata sellest et Eestist mõnelgi puhul on saanud agressiivsete naabrite võitlusväli. Samasugune ellujäämislugu siis – ja ühtlasi väga erinev – nagu soomlastel.

 

On üldteada tõsiasi, et asjadele saab läheneda kahte moodi: seest ja väljast. Senini on Eesti ajalugu vaadatud ennekõike seest – seda ajalugu on uurinud esmajoones need, kes peavad ennast selle pärijateks ja edasikandjateks. Viimastel aastatel on kasvanud oluliselt Eesti ajaloo vaatamine väljastpoolt, teie raamat on üks kõnekas tunnistus sellest. Mida pakub aga see välispidine vaatenurk? Milliseid eeliseid te endal näete võrreldes Eesti ajalugu uurivate eesti ajaloolastega?

 

Mis puutub Eesti ajaloo vaatamisse väl­jast­poolt, siis siin on soomlastel olemas üsna pikk traditsioon. Soomes on Eesti ajalugu uuritud juba rohkem kui sada aastat. Niipalju kui ma aru saan, ei ole see eestlasi häirinud, vaid koostöö Soome kolleegidega on kulgenud loomulikku rada. Kord on oldud soomlastega sama meelt, kord jälle on mõni soomlaste käsitlus Eesti ajaloost saanud Soome lahe lõunakaldalt ägeda kriitikavalingu osaliseks. Usun siiski, et ka sellised juhtumid on mingilgi viisil ajaloouurimist edendanud.

Pärast Eesti iseseisvuse taastamist on välismaa ajaloolaste huvi Eesti ajaloo vastu kõvasti kasvanud. Aga ka nõukogude võimu aastakümnetel oli välismaisel ajaloouurimisel, ehkki seda toona oli palju napimalt kui nüüd, tähtis roll, sest Nõukogude Eestis oli sõna kammitsais. Läänes jälle, tõsi küll, puudus ligipääs Eestis asuvatele arhiividele, kuid see-eest oli ajaloolastel täielik sõnavabadus.

Eesti ajaloo väljastpoolt vaatamisel on oma plussid, kuid eks ole ju ka eesti uurijail omakorda vaieldamatud koduväljakueelised. Kõige paremal moel edendavad Eesti ajaloo uurimist kindel ja soliidne kodumaine uurimistöö ning aina suurenev välishuvi – ja sellest tulenev uurijate dialoog.

Tähtis on siiski meeles pidada, et nii välismaine kui eestlasest ajaloouurija võib olla hea või halb ajaloolane. Uurija kodumaisus või võõramaisus ei muuda veel uuri­must automaatselt heaks või halvaks, see oleneb ikkagi ta kutseoskustest.

 

Ma ise tihkan arvata, et Eesti ajalugu vajab väliseid vaatenurki ennekõike selleks, et vabaneda 19. sajandi teisel poolel juurutatud rahvuslikest stampidest, mis on tänaseni üllatavalt elujõulised. Minu meelest annab sellele kinnitust Einar Vära ja Magnus Ilmjärve arvustus teie raamatule, mis ilmus ajakirjas Historiallinen Aikaus­kirja. Selles heidetakse ette, et raamatus pole pööratud piisavalt tähelepanu Eesti talupoegade raskele elule ning et Jüriöö ülestõusule on pühendatud vaid poolteist lehekülge. Arvustajad tõdevad: “Kui autor oleks enam tähelepanu pööranud eestlastele ja vähem võõrvallutajate poliitilisele ajaloole, oleks tema pakutav ajaloopilt olnud rohkem tasakaalus.”1 Vastukaaluks tuleb aga tsiteerida Enn Tarveli tunnustavaid sõnu: “Suureks abiks on talle [s. o. Zetterbergile – M. T.] muidugi see, et teda ei kammitse eesti rahvusromantilise ajalookäsituse päitsed – näiteks muistse vabadusvõitluse käsitlemisel, aga ka mitmel pool mujal.”2 Kuidas te neid vastakaid arvamusi kommenteerite?

 

Ma ei tea, mida on mõeldud võõrvallutajate poliitilise ajalooga. Kui see tähendab seda süsteemi, mille tõi Vana-Liivimaale kaasa saksa seisuseühiskond ning mis maapiirkondades avaldus feodalismina ja linnades sakslastest linnakodanike ülevõimuna, siis see on ju raam, mis täielikult dikteeris eesti rahva elu piirid. Kui lugeja ei tunne allutajaid, ei ole tal ka võimalik mõista allutatuid.

Liiatigi on uuem eesti ajaloouurimine näidanud, et pilt allutajatest ja allutatutest ei ole nii mustvalge, nagu rahvusromantiline vaateviis seda esitas, vaid sakslase-pildis nähakse nüüd märgatavalt rohkem varjundeid. Vitsu ei antudki iga päev!

Või mõeldakse “võõrvallutajate poliitilise ajalooga” Nõukogude Liitu üleüldse ja selle poliitikat Eestis eriti? Ka seda on paratamatult vaja tunda, et mõista, missugused olid need piirid, milles eesti rahval tuli elada.

Siit jõuamegi Eesti ajaloo müütide juurde.

Iga rahva ajaloos on “pühasid” asju, suuri kangelastegusid, mis on vermitud sügavale rahvuse kollektiivsesse mälusse, tema “geenidesse”. Eestis seostuvad need sageli alistatud eestlaste võitlusega orjastajate vastu – kaugemas minevikus sakslaste, uuemas ajaloos nõukogude rõhumisaparaadi vastu.

Kangelasteod on sageli juurdunud ka ajalookirjutusse, mis neist oma lehekülgedel kohusetruult, aastakümnete kaupa jutustab. Seetõttu on need kivistunud müü­­tideks, muutunud tähtsaks osaks rahvuslikust identiteedist. Piltlikult öeldes: emotsioonid on saanudki faktideks. Sellised müüdid moodustavad rahva mineviku “rahvusliku miinimumi”, kaanoni, mida just nagu tohiks esitada vaid ühtmoodi, ainuõigel viisil.

Kui ajaloouurimine tahab olla tõeliselt vaba, peab ta ometigi võtma müütilised elemendid kriitilise vaatluse alla, mitte edastama neid automaatselt järgmistele põlvkondadele. See võib osutuda raskeks: pühasid asju, rahvusliku identiteedi alussambaid ei tohtivat puutuda, sest see võiks rahvast nõrgestada.

Just selliste seisukohtade vastu tuleb vähemalt professionaalsetel ajaloolastel võidelda. Niisugune võitlus ei tähenda muidugi mitte kõige vana purustamist, vaid seda, et igal sugupõlvel tuleb mineviku müüdivaramus otsekui inventuur teha ja järele vaadata, mis seal on uue, kriitilise uurimistöö põhjal väärt säilitamist, mida peaks muutma ja millest sootuks loobuma.

Eestlaste rahvuslik liikumine vajas 19. sajandi teisel poolel müüte, sest tegeldi rahvuse ülesehitamisega. Rahvusromantiline ajaloopilt esitas “muistset priiuseaega” enne sakslaste vallutust eestlaste õnneajana, mil kõik olevat olnud üksteisega võrdsed, ehkki tegelikult, nagu uuemad uurimused on näi­danud, oli ebavõrdsus juba toona tõsiasi. Teatud sorti feodaalühiskond, kus nii rõhujad kui rõhutavad oleksid olnud eestlased, oleks tekkinud ilma sakslaste tulekutagi.

Ka ettekujutus “vanast heast Rootsi ajast” on uuemates uurimustes muutunud mitmetahulisemaks. Traditsiooniline idealiseeritud pilt ei tuginenud ju mitte niivõrd selle aja “headusele” eestlaste seisukohalt kui asjaolule, et järgnes eestlasest talupojale mitmevõrra halvem aeg, Vene aeg ja pärisorjuse haripunkt 18. sajandil. Rootsi aja “headus” oli niisiis suhteline, mitte absoluutne.

Ka Eesti Vabariigi algusperioodil istutati rahvusajaloo kaanonisse uusi müüte, samuti Pätsi-Eenpalu Eestis. Tuntud on näiteks Jüri Uluotsa väited selle kohta, kuidas poliitilise süsteemi tähtsamate elementide kaudu ulatuvat Eesti riiklus tagasi 13. sajandi eelsesse aega. Kindral Johan Laidoner omakorda esitas 1938. aastal uue ajalookäsituse, kus kritiseeris üht müüti teise müüdi abil. Ta lükkas tagasi arusaama eestlaste 700-aastasest orjapõlvest sakslaste võimu all ja väitis, et eestlased olevat olnud teatavas mõttes riigirahvas juba orduriigi ajal ning osalenud riigivõimu rakendamises samamoodi kui Eesti Vabariigis.

Kõik me teame, kuidas nõukogudeaegne ajalookirjutus lõi oma klišeed ja müüdid, mis ei kuulunud vaidlustamisele. Ka Eesti iseseisvuse taastamise ajal 1988–1991 võib märgata müütide loomist, mida loodetavasti kriitiline uurimistöö kunagi hakkab lammutama.

Pühasid ajaloomüüte leidub mõistagi kõigil rahvastel. Piisab, kui mainida kas või legendi Prantsusmaa vaprast ja aktiivsest vastupanuliikumisest Teise maailmasõja ajal. Sellel müüdil on tähtis koht tänapäeva prantslaste identiteedis. À propos, kuidas on eestlaste vastupanuga nõukogude süsteemile 1960. ja 1970. aastatel? Kas pole sedagi müüte luues tagantjärele heroiseeritud? Ka siin läheb tulevikus tarvis kriitilist uurimistööd.

Välismaine ajaloouurija on mõnes mõt­tes vabam vanadest Eesti minevikku puudutavatest müütidest või vähemalt ei tundu need talle kui väljastpoolt vaatajale nii vankumatutena. See – nagu küsimuses esitatud tsitaatidest paistab – näibki häirivat traditsioonilise ajaloopildi küljes kinni olevaid arvustajaid, ent ei mõju samal moel eelarvamusvabale ja oma maa minevikku kriitilise pilguga jälgivale uurijale, kes näeb ka asja kasulikku külge.

 

Ajalugu kirjutatakse alati kellegi jaoks. Teie raamat on kirjutatud algselt soomlastele, kes selle teadaolevalt väga hästi vastu võtsid. Nüüd peaks lähiajal ilmuma raamatu eestikeelne tõlge. Kas te pidasite vajalikuks raamatut eesti lugejale kuidagi mugandada? Kuidas teie hinnangul mõjutas kirjutamist teadmine, et raamatu lugejad on soomlased?

 

Igal ajalookirjutajal mõlgub meeles see sihtauditoorium, see publik, kellele teos on määratud. Eriti kehtib see siis, kui kirjutatakse mõne teise maa ajaloost. Soome keeles kirjutaja kirjutab käsitlust soome lugejale, eestlane eesti omale.

Lugu läheb palju komplitseeritumaks siis, kui kas või mõne teise maa ajaloost kirjutatakse suurkeeltes. Tänapäeval on inglise keel ka ajalooteaduses lingua fran­ca. Kes avaldab teose inglise keeles, ei saa ette arvestada oma tulevaste lugejate rahvusliku kuuluvusega; mis tahes maal võib iga inglise keele oskaja seda lugeda. Niisiis ei saa ta oma sihtauditooriumina ette kujutada mingi ühe kindla rahvuse liikmeid.

Kui näiteks sakslane kirjutab Saksamaal saksa keeles Venemaa ajaloo üldkäsitluse, kuid hiljem tõlgitakse teos inglise, prantsuse ja jaapani keelde, siis sel juhul pole ju autoril olnud võimalik kirjutades neid sihtauditooriume silmas pidada. Tõsi, ta võiks ju teksti ümber töötada ja mugandada eraldi jaapanlastele ja prantslastele, aga mismoodi mugandaks ta seda ingliskeelse lugeja tarvis? Küllap ei mugandakski.

Kirjutasin “Eesti ajaloo” algselt just soome lugejale. Kui kirjutad soome keeles, väikeses keeles, on sihtrühma lihtne silmas pidada. Mida see tegelikult tähendas? Näiteks seda, et mõnel puhul vaatlesin ka soome-eesti suhteid. Ma ei kirjutanud neist küll põhitekstis, vaid moodustasin nende kohta sinna eraldi “kastikesi”. Nii sai soome lugeja teada mõnedest tema maa ja teoses käsitletud maa vahelistest ühendusseostest, näiteks kastikestes “Eesti asustus Soome rannaaladel”, “Eestlased 20. sajandi alguse Helsingis”, “Laulupeoreis Soome”, “Eesti Vabadussõda ja Soome”, “Soome professorid Tartus” ning “Eesti ja Talvesõda”.

Mõned soome lugejad oleksid tahtnud, et soome-eesti suhteid oleks käsitletud veelgi rohkem, aga loobusin sellest, kuna jutt on ju Eesti ajaloost, mitte soome-eesti suhete ajaloost.

Kui siis Eesti kirjastus päris, kas võib raamatu avaldada ka eesti keeles, teadsin kohe, et tuleb hakata lisatööd tegema ja püüda kogu tekst uuesti läbi käia eesti lugeja pilguga.

Nii kõrvaldasin ka eestikeelsest väljaandest peaaegu kõik nood soome-eesti suhete “kastikesed”. Miks? Sellepärast et mu raamatu eestikeelne versioon on eesti lugejale mõeldud üldpilt tema oma maa ajaloost. Kui oleksin sealjuures hakanud eraldi rõhutama soome-eesti suhteid, kuuleksin kindlasti Eestist kriitikat oma “suure venna” hoiaku pärast. Vihased eestlased küsiksid, miks tõstetakse nende maa ajaloos esile just soome-eesti suhteid. Miks mitte eesti-vene või eesti-rootsi suhteid?

Jätsin oma raamatu eestikeelsest versioonist välja ka kohti, kus soome lugejale olid lähemad selgitused hädavajalikud, aga mis eestlastele olid endastmõistetavad. Lisaks käsitlesin jälle laiemalt selliseid asju, mis on tähtsad eestlastele, aga mille puhul arvasin, et need soome lugejat vähem huvitavat.

Vastused soomekeelsest käsikirjast tõlkinud Kajar Pruul

* Saksa suursaadikult Soomes Wipert von Blücherilt nime saanud mõjukas teooria sõjajärgses Soome ajalookirjutuses, mille järgi Soomest sai tahtmatult Natsi-Saksamaa liitlane Teise maailmasõja ajal. M.T.

1 M. I l m j ä r v, E. V ä r a, Suomalaisten Viron historia. Historiallinen Aikauskirja, 2008, nr 3, lk 314.

2 E. T a r v e l, Arvustus: Seppo Zetterberg, Viron historia, Helsinki, SKS, 2007. Ajalooline Ajakiri, 2008, nr 1/2, lk 157.

SEPPO ZETTERBERG (sünd 1945) on soome ajaloolane, Jyväskylä Ülikooli üldajaloo professor. Alates oma doktoritööst (1977), mis käsitles Soome ja Eesti suhteid 1917–1919, on Zetterberg pühendanud palju tähelepanu Eesti ajaloo uurimisele. Lisaks hiljutisele “Eesti ajaloole” (2007) on ta mh avaldanud uurimuse Jüri Vilmsi surmast ja selle retseptsioonist (1997, eesti k-s 2004) ning koostanud mitu koguteost Eesti ajaloost ja kultuurist. Kuid samuti on ta toimetanud soome keeles kollektiivsed ülevaateteosed Soome, maailma ja Euroopa ajaloost (vastavalt 1987, 1988, 1993). Aastatel 1994–1996 oli Zetterberg Soome Instituudi juhataja Eestis.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon