Akireema rahva keharituaalid

Inglise keelest tõlkinud Andra Teede

 Horace Miner

Antropoloog on pidanud nii lähedalt tutvuma nende mitmesuguste viisidega, kuidas erinevad rahvad sarnastes olukordades käituvad, et teda ei üllata enam kõige eksootilisemadki kombed. Kui ka kõiki kusagil maailmas loogiliselt võimalikke käitumiskombinatsioone veel leitud pole, on tal põhjust oletada, et mõne seni alles kirjeldamata hõimu juures peavad need eksisteerima. Niisugust mõttekäiku on klannikorralduse kohta väljendanud ka George Murdock.[1] Selles valguses on akireema hõimu uskumused ja kombed nii maagilised, et tundub võimatu neid kirjeldada millegi muuna kui näitena kõige ekstreemsemast käitumisest, milleni inimesed võivad jõuda.

Professor Ralph Linton juhtis antropoloogide tähelepanu akireema rituaalidele juba kakskümmend aastat tagasi,[2]aga selle rahva kultuuri mõistetakse ikka veel väga puudulikult. Nad on inimgrupp Põhja-Ameerikas, kelle asuala jääb Kanada kriide, Mehhiko jakide ja tarahumarade ning Antillide kariibide ja aravakkide vahele. Nende päritolust on vähe teada, kuid pärimus väidab, et nad tulid idast. Akireema mütoloogia kohaselt oli nende riigi rajajaks kultuuriheeros Notgnihsaw, kes on tuntud veel kahe sangariteo poolest – ta olevat visanud tükikese vampumit üle Pa-To-Maci jõe ja raiunud maha kirsipuu, milles elas Tõe Vaim.

Akireema kultuurile on iseloomulik kõrgelt arenenud turumajandus, mis on välja kujunenud tänu nende elupaiga loodusrikkustele. Kuigi enamik inimeste ajast kulub majandusalastele püüdlustele, kulutatakse suur osa tööviljadest ja märgatav hulk päevast ka rituaalsetele tegevustele. Need tegevused on keskendunud inimkehale, selle välimusele ja tervisele, mis mõlemad kummitavad põhimuredena selle rahva  teadvust. Kuigi säärases mures ei ole kindlasti midagi ebaharilikku, on selle tseremoniaalsed aspektid ja sellega seonduv filosoofia unikaalsed.

Kogu süsteem rajaneb fundamentaalsel usul, et inimkeha on kole ning loomupäraselt vastuvõtlik nõtrusele ja haigustele. Rituaal ja tseremoonia on sellisesse kehasse vangistatud inimese jaoks ainus võimalus neid loomuomadusi tõrjuda. Igas majapidamises on selleks puhuks üks või mitu pühamut. Mida enam on indiviidil ühiskonnas võimu, seda rohkem on tal kodus selliseid pühamuid; tegelikult määrabki kodu jõukuse nende rituaalruumide arv. Enamik maju on ehitatud krohvitud puidust, kuid pühamuruum vooderdatakse kiviga. Vaesemad perekonnad jäljendavad rikkaid, kasutades enda pühamu seintel keraamilisi plaate.

Kuigi igal perekonnal on vähemalt üks selline pühamu, ei ole sellega seotud rituaalid perekondlikud, vaid isiklikud ja salajased. Neid rituaale arutatakse ainult lastega ja sedagi üksnes nende saladustesse initsieerimise perioodil. Minul õnnestus siiski saavutada pärismaalastega (504 isendiga) piisavalt usalduslik kontakt, et neid pühamuid uurida ja lasta rituaale endale kirjeldada.

Pühamu tähtsaim kese on seina sisse uuristatud kast või kirst. Kirstus hoitakse mitmesuguseid amulette ja maagilisi nõiajooke, ilma milleta ei suuda enda arvates elada ükski kohalik. Neid preparaate hangitakse hulgalt väga erilaadsetelt teadmameestelt, kellest kõige võimsam on ravitseja, keda peab tema teenete eest külluslike andidega tänama. Ometi ei anna ravitseja ise oma klientidele tervendavaid rohtusid, vaid otsustab ainult rohtude komponendid ning kirjutab need siis üles ühes iidses ja salajases keeles. Seda keelt mõistavad ainult teised ravitsejad ning ravimtaimekaupmehed, kes järjekordsete andide eest vajaliku nõiajoogi kätte annavad.

Kui amulett on oma otstarbe täitnud, ei visata seda minema, vaid pannakse kirstu maja pühamu tagaseinas. Kuna iga häda jaoks on erinev maagiline ollus ja inimestel on palju kujutletavaid või isegi reaalseid tõbesid, on amuletikirst alati tuubil täis. Võlupakikesi on nii palju, et inimesed unustavad nende algse otstarbe ja kardavad neid hiljem uuesti kasutada. Kuna pärismaalased on selle koha pealt üpris kidakeelsed, võime vaid oletada, et kõiki vanu võlumaterjale hoitakse amuletikirstus alles seepärast, et nende kohalolu kaitseb mingil moel nende kummardajat.

Amuletikirstu all on väike veeastja. Iga päev sisenevad kõik pereliikmed kordamööda pühamusse, kummardavad amuletikirstu ees, segavad veeastjas eri liiki pühitsetud vett ja sooritavad kiire ablutsioonirituaali. Pühitsetud vesi tuleb kogukonna Veetemplist, kus preestrid viivad läbi keerukaid tseremooniaid, et muuta see vesi rituaalselt puhtaks.

Ravitsejatest madalamal positsioonil asuvad imearstide hierarhias spetsialistid, kelle ametinimetuse täpseim tõlge kõlaks “püha-suu-mehed”. Akireema rahval on peaaegu patoloogiline hirm oma suu ees ja huvi selle vastu. Suu seisundil usutakse olevat üleloomulik võim kõigi sotsiaalsete suhete üle. Nad arvavad, et kui nad suurituaale ei sooritaks, siis kukuksid neil hambad suust, igemed hakkaksid verd jooksma, lõualuud tõmbuksid kokku, nende sõbrad pöörduksid neist ära ja kallimad jätaksid nad maha. Samuti usuvad nad, et inimese oraalsete ja moraalsete isikuomaduste vahel on tugev side. Näiteks laste suupesu jaoks on eraldi rituaal, mis väidetavalt parandab ka nende moraalset palet.

Suuriitus kuulub kõigi igapäevasesse keharituaali. Kuigi need inimesed on suuhügieeni suhtes nii ülihoolsad, hõlmab see riitus tegevusi, mis kõrvaltvaataja  jaoks on lihtsalt jälgid. Mulle on räägitud, et selle rituaali käigus sisestatakse väike kimbuke koerakarvu koos erilise võlupulbriga endale suhu ja siis liigutatakse neid seal täpselt kindlaks määratud žestidega edasi-tagasi.

Lisaks eraviisilistele suurituaalidele käivad inimesed kord või kaks aastas püha-suu-mehe juures. Neil tegelastel on aukartustäratav hulk varustust, mis koosneb mitmesugustest puuridest, naasklitest, sondidest ja astlatest. Need esemed leiavad tarvitust suust kurjuse väljaajamisel, mis hõlmab kliendi peaaegu uskumatut rituaalset piinamist. Püha-suu-mees avab tema suu ja ülalmainitud tööriistu kasutades suurendab hammastesse tekkinud auke. Nendesse aukudesse pannakse võluaineid. Kui hammastes eelnevalt loomulikke auke ei ole, uuristatakse ühe või ka enama hamba seest suuri tükke, et nende asemele saaks mainitud võluainet panna. Kliendi arvates on nende kombetalituste eesmärk lagunemise peatamine ja sõprade ligimeelitamine. Riituse ülimat pühadust ja traditsioonilisust näitab juba see, et kliendid püha-suu-mehe juurde aasta-aastalt tagasi pöörduvad, hoolimata sellest et nende hambad üha edasi lagunevad.

Jääb üle loota, et kui akireema rahvast lähemalt uurima hakatakse, siis õpitakse sügavamalt tundma ka nende inimeste isiksusestruktuuri. Pruugib vaid märgata, milline sära on püha-suu-mehe silmis, kui ta torkab naaskli lahtisesse närvi, ning tekib kahtlus, et siia on segatud ka tubli annus sadismi. Ja kui sellele mõelda, siis avaldub väga huvitav muster, sest enamik rahvast ilmutab masohhistlikke kalduvusi. Sellele viitas juba professor Linton, arutledes ühe erilise komponendi üle igapäevases akireema keharituaalis, mida viivad läbi ainult mehed. See seisneb oma näopinna kraapimises ja veristamises terava instrumendiga. Vastavaid spetsiaalseid naisteriitusi teostatakse ainult neli korda astroloogilise kuu jooksul, aga nende vähema sageduse kaalub üles nende seda suurem sadistlikkus. Ühe osana neist küpsetavad naised oma päid tund aega väikeses ahjus. Omaette teoreetilist huvi pakub, kuidas esmapilgul valdavalt masohhistlike inimeste seast on saanud välja kujuneda need sadistlikud spetsialistid.

Ravitsejatel on aukartust sisendav tempel ehk algiah. Selletaolisi leidub igas suuruses ja igas kogukonnas. Keerukamaid tseremooniaid, millega ravitsetakse raskemaid haigeid, saab läbi viia ainult selles templis. Neis tseremooniates ei osale mitte üksnes taumaturg, vaid ka grupp koosseisulisi vestaale, kes liiguvad vaoshoitult mööda templikambreid, kandes erilist kostüümi ja peaehteid.

Algiah on nii karmide tseremooniate toimumispaik, et on lausa uskumatu, et suur hulk ka tegelikult haigeid pärismaalasi, kes sinna siseneb, nendest üldse toibub. On andmeid, et väikesed lapsed, kellele ajupesu pole jõudnud veel lõpuni mõjuda, avaldavad vastupanu enda templisse viimisele, sest “sinna lähevad inimesed surema”. Sellest hoolimata pole täiskasvanud mitte üksnes nõus taluma pikaajalisi puhastusrituaale, vaid lausa ihaldavad neid, kui seda endale ainult lubada saavad. Sest ükskõik kui haige on ravi anuja või kui raske on ta trauma, ei võta paljude templite valvurid kliente vastu, kui nood ei suuda teha oma hooldajatele heldet annetust. Isegi pärast rituaalide sooritamist ja üleelamist ei lasta uusi kliente minema, enne kui nad veel ühe annetuse teevad.

Templisse sisenevalt abipalujalt võetakse kõigepealt ära kõik tema riided. Igapäevaelus väldib akireema rahvas oma keha ja kehafunktsioonide eksponeerimist. Pesemine ja ekskretoorsed aktid viiakse läbi üksnes varjatult, koduses pühamus, kus need on ritualiseeritud kui osa kehariitustest. Seega tekib psühholoogiline šokk: algiah on koht, kus kogu keha salajaspeetus äkitselt kaob. Mees, kelle oma nainegi pole eales näinud teda väljaheiteakti sooritamas, avastab järsku, et on alasti ja saab abi vestaalilt, kui oma loomulikke ekskreete pühasse anumasse väljutab. Selline tseremoniaalne ravi on vajalik, sest ekskrementide põhjal otsustab ennustaja kliendi haiguse kulu ja iseloomu üle. Naiskliendid aga leiavad end olukorrast, kus teadmamehed üksikasjalikult uurivad, manipuleerivad ja torgivad nende alasti kehasid.

Abivajajatel pole suurt muud teha kui päevast päeva oma kõvadel asemetel lamada. Igapäevased riitused on ebamugavad ja piinavad, nii nagu püha-suu-meeste omad. Punktipealse täpsusega äratavad vestaalid igal koidikul oma õnnetud hoolealused ning pööravad neid ringi nende piinasängides, sooritades nende kallal  ablutsiooniprotseduure kindlakujuliste liigutustega, milleks need neitsid on hästi välja koolitatud. Vahel topivad nad abivajaja suhu võlukepikesi või sunnivad teda sööma aineid, millel peaks justkui olema tervendav mõju. Aeg-ajalt tulevad klientide juurde ravitsejad ja torkavad nende ihusse maagilise toimega nõelu. Asjaolu, et need tseremooniad ei pruugi kedagi ravida, vaid võivad hoopiski tappa, ei kahanda inimeste usku ravitsejatesse karvavõrdki.

On veel üks liik ravikunsti praktiseerijaid, keda tuntakse “kuulajatena”. See nõidarst suudab ärakaetatud inimese peast deemoneid välja ajada. Akireema rahvas usub, et vanemad kaetavad omaenese lapsi. Eriti kahtlustatakse emasid, et õpetades oma lastele salajasi keharituaale, panevad nad neile ühtlasi needuse peale. “Kuulaja” maagiline vastutegutsemine avaldub tavatul viisil – mitte millegi tegemises. Ta lihtsalt kuulab, kuidas patsient talle räägib kõigist oma muredest ja hirmudest, alates kõige varasematest probleemidest, mida ta mäletab. Mälu ulatus, mida neil eksortsismiseanssidel ilmutatakse, on tõesti märkimisväärne. Ei ole ebatavaline, kui patsiendid kurdavad hüljatuse üle, mida nad tundsid imikuna, ning mõned indiviidid isegi näevad oma hädade algust traumas, mille pidid omaenese sünni ajal läbi elama.

Lõpetuseks peab mainima ka teatavaid tegevusi, mille lähtekohaks on pärismaalaste esteetika, aga mis seostuvad just läbiva tülgastusega keha ja selle normaalsete funktsioonide vastu. Viljeldakse rituaalset paastu, mis peab muutma paksud inimesed kõhnaks, ja tseremoniaalseid sööminguid, mis peavad tegema kõhnadest paksud. On ka riitusi, mida kasutatakse, et teha naiste rinnad suuremaks, kui need on väikesed, ja väiksemaks, kui need on suured. Üldist rahulolematust rinna kujuga sümboliseerib see, et ideaalvorm jääb väljapoole inimkeha loomulike variatsioonide spektrit. Mõned üksikud naised, kes kannatavad rinnanäärmete peaaegu ebainimliku hüpertrofeerumise all, pälvivad sellist jumaldamist, et nad elatavad end pelgalt sellest, kui käivad külast külasse ja lasevad pärismaalastel end raha eest vahtida.

Oli juba juttu, et ekskretoorsed funktsioonid on ritualiseeritud, rutiniseeritud ja salastatud. Loomulikud soojätkamise funktsioonid on samamoodi deformeerunud. Suguühe on kõneainena tabu ja toiminguna allutatud ajagraafikule. Rasestumise vastu võideldakse võluainete söömisega või suguühte lubamisega vaid teatud kuufaasis. Eostumine leiab tegelikult aset väga harva. Rasedana riietuvad naised nii, et saaksid oma olukorda varjata. Sünnitus toimub salajas ilma sõprade ja sugulaste toeta ning enamik naisi ei imeta oma beebisid.

Oleme oma ülevaates veenvalt näidanud, et akireema rahvas on maagiast väga painatud. On raske mõista, kuidas nad on suutnud nii kaua eksisteerida kõigi nende koormate all, mida nad ise on endale peale sundinud. Ent isegi sellised eksootilised kombed saavad sügavama tähenduse, kui neid vaadelda arusaamisega, millele tugines Malinowski, kui kirjutas:

“Kaugelt ja kõrgelt, kantuna meie arenenud tsivilisatsiooni turvatundest, on kerge näha maagia julmust ja tühisust. Aga ilma selle jõu ja juhatuseta ei oleks varajane inimkond suutnud saada üle oma praktilistest probleemidest ega edeneda tsivilisatsiooni kõrgemate tasemete poole.”[3]

Horace Miner, Body Ritual among the Nacirema. American Anthropologist, 1956, kd 58, nr 3, lk 503–507.

[1] G. P. Murdock, Social Structure. New York, 1949, lk 71.
[2] R. Linton, The Study of Man. New York, 1936, lk 326.
[3] B. Malinowski, Magic, Science, and Religion. Glencoe (IL), 1948, lk 70.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon