Maailma lõpus on vabrik, kus kunagi kohtume kõik

Alvar Loog

Alvar Loog
Maailma lõpus on vabrik, kus kunagi kohtume kõik
Aleksei Gastev, “Töölislöögi poeesia”

“Olge abiks pneumaatilise vasara juures – ta annab rütmi teie südamele ning te hakkate uskuma, et sajandite uni variseb kokku” (lk 56).

Elame kidural ajastul: tarbimisühiskonna tegelikkus on üksikindiviidi soovidest ja ideaalidest otsekui väljamõõdetud täpsusega alati kasvamise jagu suurem. Mitte reaalsus ei kasva meie unistustele järgi, vaid meie unistused reaalsusele; me tahame seda, mida meile antakse; julgeme unistada vaid sellest, mis on niigi käeulatuses. Vähesed tõeliselt rahulolematud soov­mõtlevad maailmarevolutsiooni asemel lotovõidust või pangaröövist, ärksamad ehk uuest jalgrattateest, loomakaitse piketist või mõne monumendi teisaldamisest. Kapitaliorjusest ning unevajadusest vabadel tundidel peamiselt arvuti- ja teleriekraaniga suhtleva aatomiajastu inimese tahtmised on suunatud suuresti vaid iseendale ja olevikku: ebamäärane tulevik ja laiem sotsiaalne/globaalne plaan teda eriti ei huvita, vähene empaatia kulub seebi- ja tõsieluseriaalidele kaasa elades, kujutlusvõime meediareaalsuse tapeet-erootikale, vähese usu ressursse neelavad tugitoolisport ning loto. Küllap teab igaüks meist omaenese näitel, et selline indiviid ei unista üldjuhul: igavesest armastusest, ülemaailmsest rahust, intelligentsi või töölisklassi diktatuurist, võrdsusest ja vendlusest jne – kõigist neist ideaalidest, mil “ajaloo lõpust” vaadates anakronismi ning literatuursuse maik juures. Sest “parim võimalik” majandussüsteem ning sellega kaasnev “täiuslik” elu- ja ühiskonnamudel on justkui leitud ja kehtestatud; maailm näib olevat valmis – ela ja sära!

Meie mõtlemisel ja tunnetusel on ma­dalad laed, oleme oma vaimu- ja tundeelus väga ökonoomsed, meil pole enam eriti muid ideaale peale raha, glamuuri ja personaalse heaolu – ehk kvaliteetide, mida iseennast taastootev kapitalistlik tegelikkus suuremal või vähemal määral niigi pakub. Kõiki, kel silme ees suurem plaan, peetakse pooleldi põhjendatult hulluks. Kas õnneks või kahjuks, aga võrdlemisi areligioosse õhtumaa heaoluühiskonna tarbimisele häälestatud tarkvaraga subjektid ei mõista ega saagi mõista, mida tähendab näiteks astuda mõne üleisikulise idee nimel tipptunnil linna kaubanduskeskusesse, keskväljakule või turuplatsile – firmariiete ja pangakaardi asemel kaunistuseks ning maksevahendiks vaid pisarad ja pommivöö; mida tähendab tulevikku kõigepealt oma mõtetest ning seejärel inimlihast välja raiuda.

“Alguses loendati tapetuid, lauldi nende haudadel laule. Seejärel surdi ilma hüvastijätulauludeta, ilma sõnadeta” (lk 20), kirjutab Aleksei Gastev (1882–1939?/1941?). Tema on revolutsiooni laps; tema teab, et suur aeg ja suured ideed vajavad suuri inimesi, et abstraktsed ideaalid kastetakse õitsvaks taimeks vaid rohke silmavee, vere ning trükitindiga. “Oiged, karjed, surmad…“ (lk 17), “Tulistamine kõigis suundades. Laengukosed. Miiniorkaanid … Kolmteist armeed, haudu kaevama!” (lk 44), “Miljonikalmistute laibalehk on meiega” (lk 53). Nii ei sobi ega tohi enam mõtelda ega tunda, kirjutamisest rääkimata: sest nüüdisaja silmakirjalik patsifism, antitotalitaristlik paranoia ning abstraktse ja sisemiselt vastuolulise “humanismi” egiidi all saavutatud näiline tasakaal taunib igasugust sotsiaalset revolutsioonilisust.

Gastevi “Töölislöögi poeesia” pärineb sellest lühikesest etapist lähivälismaa lähimineviku kirjanduses, kus poetiseeriti ka muud peale oma egoistlike tunnete ja rohkem või vähem sigimisvõimetute fantaasiate. Töörahva revolutsioon, industrialiseerimine ja urbaniseerumine otsisid vastupeegeldust poeesias; uus aeg vajas uusi laule, uus eetika uut esteetikat – “miski ei kõnele [enam] möödunud aastasadadest, nende muretuist, kuid laiskadest lauludest” (lk 7). Gastev on selle totaalse uuestisünni isehakanud õuelaulik ja prohvet; üks paljudest, mõistagi. Kolleeg Vladimir Majakovski võttis Oktoobrirevolutsiooni aegse kirjaniku rolli oma värssides kokku järgnevalt: “Väljaõppinud mõttemontöör on poeet, / täppistunnete tööline, vaimu­proleet, / võrdõiguslik töörahva leeris. / Üksnes kõrvuti / teiega / pargitud peod, / õlg õlas ja hingelt vennad, / maailma muu­dame mestis”.1

Tuleb tunnistada, et pärast romantismi ja realismi ning enne nende sundabielulist sünteesi – sotsialistlikku realismi – toimus Venemaa kirjanduses huvitavaid asju. Esimese maailmasõja ja sotsialistlik-tööstusliku “maailmarevolutsiooni” õhust sündinud futurism, mida Gastev viljeles, on kindlasti põnevam ning viljakam kui peaaegu samaaegsed dadaism ja sürrealism, need kirjandusdändide pseudo-psühhoanalüütilised egotripid, mis oma pimedas automatismis osutusid kiiresti nii esteetiliseks kui tunnetuslikuks tupikteeks. Gastevi kirjanduslik käekiri kasvab orgaaniliselt välja tema kodanikutundest ja maailmavaatest, moodustab sellega ühtse löögirusika. Sellega seoses meenub üks tabav tähelepanek kunstniku stiili ja elutunnetuse vahelise seose kohta Dmitri Šostakovitši mälestusteraamatust: “ei ole võimalik leida värsket lähenemisviisi, see peab sinu ise üles otsima. Värske lähenemisviis … tuleb – nagu ma olen seda korduvalt näinud – tavaliselt nende juurde, kellel on värske lähenemisviis ka teistele elu tahkudele. Elule üldiselt.”2

Gastevi lähenemisviis elule oli kahtlemata värske, ta mõistis, et “maailm elab uute vapustuste, julgete žestide, karmide väljakutsete lävel” (lk 13). Ajad olid muutunud, sõnad ja sõnum ei mahtunud luules enam silprõhulisse meetrumisse ega riimi, uutest ideedest ning ideaalidest pungil värss vajas vaba voogamist (tõlkija Aare Pilv kinnitab saatesõnas Gastevi tähtsust esimese märkimisväärse vabavärsi-viljelejana vene luules). Kirjanduse taga pole siin mitte eelnev kirjandus, vaid elu ise, mis väljendust otsib. Literatuurne sõna, mida on läbi sajandite enamasti soigumiseks kasutatud, kannab neis tekstides peaaegu seninägematus kvaliteedis ja kvantiteedis (elu)jõudu, usku, tahet, optimismi – aga ka kannatusi ning surma. Kirjandus käib elul ees, lehvitab mitte eilse, vaid homse päeva lippe. Loitsib lootuses, et sõna seeläbi lobedamalt lihaks ning liha rauaks saaks.

Gastevi käekirjas võib näha plahvatusohtlikku kokteili revolutsioonilisest idealismist ning kirjanduslikust talendist, hullusest ja geniaalsusest, naiivsusest ja prohvetlikkusest; tema stiil on sirgjooneline, ent mitte selgesõnaline, vaba nii (psühholoogilisest) realismist kui romantismist. Siin saavad kokku Rimbaud ning Majakovski: fantaasia ja fanatismi suur kosk kohtub all deltas loova hullu­(meel­su)se laia ning sügava jõega – vesi lööb keema, sõnade tsunami uputab lugeja tead­­vuse, kujundite automaattuli pimestab keeletaju, siirus ja fatalismilembus võrgutavad intellekti. Otsekõne, protokoll-laused, masinlik rütm, stiihiline hoog – kõik oleks justkui paisu tagant vabanenud. Gastev loob käigu pealt kujundijulgeid liitsõnu, kasutades silmatorkavalt sageli (eesti keeles) t-tähega algavaid mõisteid: tulevik, tuli, teras, töö, tahe. Iga tema teos on juhtkiri, selles pole maske, pooltoone, allusioone ega ka mitte psühholoogiat; see on “raudne hüüumärk kaheksakümmend korrust kõrge” (lk 49). Värssides poetiseeritud revolutsioon, mis asub koos oma tagajärgedega otsekui teispool head ja kur­ja, teeb töölisest pühaku, masinast tootemi, tööst ja tehnoloogiast religiooni.

“Töölislöögi poeesias” leiavad üheaegselt sõnades ületamist nii kiviajast pärinev arusaam tehnoloogiast, muinasaegne ühiskonnakorraldus kui ka hiljutise feodaalajastu romantikute individualism ja sentimentalism. Maailmast on saanud vabrik, inimestest masin. Kõik, mis väärtuslik, on uus ja terasest: “uus linn oma tuhande te­hasekorstnaga” (lk 8), inimesed sealhulgas (“katelde ja dünamote ümber põimunud arterid”, lk 50). Uue ühiskonnakorralduse “sotsiaalne sisu nõuab uut kultuuri, mida kannab töö, energia, vastupidavus” (lk 75). “Orkaanliku töö” (lk 38) ja revolutsioonilise võitluse tarbeks tuleb lülitada sisse “kõik, mis on: käed, hoovad, mõtted, laulud, plahvatused, kuumus, vankumatus” (lk 41), toimub “inimtüübi parandamine demonstratiivse sugulise valiku teel” (lk 10). Uue elu metafooridena eenduvad tekstist: raudsed võlvsarikad, Siberi ekspress, torn, sild; võitluse kujundiliste vastetena: must/näljane diviis, kaarvõlv, täisraudne linn, meie salk, vere-ekvaator. Selle sotsiaalses harmoonias õilmitseva tehnoloogilise paradiisi üle valitsevad maksimaalne automatiseeritus ja ülim öko­noomsus. Gastevi loomingu ning ühtlasi kõnealuse tõlkeraamatu teine osa koosnebki tekstidest, mis käsitlevad töölise aja, tunnete ja jõu ökonoomiat, töö teaduslikku organiseerimist üleüldse. Ideaaliks ning eesmärgiks on teha igaühest “musklite ja närvidega automaat” (lk 75), kes on “nii treenitud, et võib momentaalselt saavutada psühholoogilise mobi­lisee­rumisseisundi, võtta valveasendisse ja tööle hakata” (lk 80).

Kui Gastev oleks poeesiasööstude ja traktaatide asemel otsustanud oma ideede ning ideaalide edastamiseks kirjutada narratiiviga psühholoogilise jutustuse, oleks see ilmselt välja kukkunud kui keskkonda ning peategelase algset vaimuseisundit kirjeldavad peatükid Jevgeni Zamjatini romaanist “Meie” (1921, eesti k-s 2006). Paralleel on muidu kõiges täpne (k.a mõ­lemate viited Taylori süsteemile), ainult et sülgepritsiva siiruse asemel kasutab Zamjatin samadest asjadest rääkides hoopis irooniat. Tema tulevikuühiskonna inimesed on oma “arukas mehaanilisuses” (lk 20)3 “täiuslikud ning masinvõrdsed” (lk 173), nende “tee sajaprotsendilise õnne juurde on vaba” (lk 173). Sealses ühiskonnas, kus “isiklik teadvus on ainult haigus” (lk 125), tuleb “unustada, et sa oled gramm, ja hakata end tajuma tonni miljondikosana” (lk 112). Gastev tahab aga inimesed ilma irooniata “metalli uputada, sulatada üles nende väikesed hinged ja neist kokku valada ühe suure hinge” (lk 16); ta küsib: “Üksildased, kas te põgenete hulga eest? Aga tulge meie sööklasse. Siin nad on, meie kümme tuhat seltsimeest. Kas pole nad kaunid oma kapsasupi taga pooletunnise puhkepausi ajal” (lk 56).

Vendlus omandab Gastevi tõlgenduses uue mõõtme, ulatudes esmalt ka masinateni ning teisalt üle klassi- ja rahvuspiiride, ent laienedes siiski vaid neile, kes pole “uinunud” (lk 37): “Rahvad. Klassid. Hõi­mud. / Surge. / Või ehitage koos meiega…” (lk 32). “Kogu maakera teen ma oma kodumaaks” (lk 18), kus töökeeleks “rahvusvaheline keel, mis on loodud vene ja ameerika-inglise keele kombineerimise teel” (lk 13). “Jaluta mööda ilma. Sinu teekond: Euroopa, Aasia, Vaikne ookean, Ameerika. … Võta tahtetu maa. Sõtku teda nagu tainast” (lk 57–58). Ühes lõigus (lk 46) ähvardab Gastev valida kursi Marsile. Gastevi fantaasia läheb rändama ka mujal, ta kirjeldab, kuidas: kõike tehakse paberist (lk 14), Krasnojarskist on saanud “meresadam” (lk 10), “Mississippi embab Volgat” (lk 58), “vili valmib tundide, mi­nutitega” (lk 41) jne. Nõukogude kirjanduses umbes samal ajal kanooniliseks kuulutatud realisminõudest minnakse siin suure kaarega mööda. Eriti originaalne ja tunnetuslikult värske tundub Gastevi tekstivoog klassikalise ulmekirjanduse üldisel foonil, mida on žanri algusaegadest peale valitsenud end humanismina esitlev homotsentristlik rassism ja paranoia.

Aleksei Gastevi looming on oma sisus küll revolutsiooniline, ent mitte eriti reaktsiooniline (ja seega ka suuresti ideoloogiavaba), kuna selles puudub (selgelt karakteriseeritud) vaenlase kuju. See on ülemlaul tööle, terasele ja betoonile; sõnades leiab pühitsemist südamevere, mateeria ning tehnika ja teaduse võitmatu kolmikliit: “On ju selge, et meie nimi on Malm. Maak, Nafta, Raud… ja veel miljon miljonit nime” (lk 50), “Me oleme mustas, me oleme kurjad, me oleme loomalikult otsusekindlad” (lk 54), “Mingem kartmatult rauasse. Anname talle südame” (lk 24). “Betoon – see on me töölisehituse tagamõte, toidetud töö, kangelasteo, surmaga” (lk 20).

Gastevi tekstivoog on hoolimata süngetest kujunditest läbivalt tundetoonilt helge – siin pole usu- ega õhupuudust, seda ei tuhmista kahtlused või kahetsused, nostalgia, lein ega kartus: “laibad, soojad, lähedased… olge meile liipreiks” (lk 36), “Las tulla veelgi katastroofe… Ees ootab veel palju haudu, veel palju langemisi… Olgu siis nii!” (lk 23), “Lapsepõlvest pole kahju, pole nooruseigatsust, ainult – kaugustesse!” (lk 19), “Mu elu mõõdavad sajad, tuhanded aastad” (samas). Maailma lõpus on tehas, kus kunagi kohtume kõik; kus “pisarad ja veri on juba ammu muutunud rauaks” (lk 22).

Kooselu masinatega ning igapäevaelu tehnoloogiline automatiseeritus on meie, 21. sajandi laste jaoks sedavõrd tavapärane ja enesestmõistetav, et Gastevi usk ja vaimustus võivad tunduda asjakohatud. To­talitaristliku sotsialismi kogemus on meil samuti olemas. Mida tema sõnade, mõtete ning ideaalidega veel üldse peale hakata? Kas see, mis kujundliku retoorika tulevärgist üle jääb ning algselt seda sõnades plah­vatama paneb, on kõik puhas mürk? Jah ja ei, sest Gastev õpetab unistama asjadest, mida poest ei saa. Teda lugedes ning sõnahaaval enesele verre nõristades tunneme selgushetkedel, kuidas tulevik võib kasvada välja minu/meie enese mõtetest; ideed astuvad sirgete ridadena olematusest olevikku; kaubandus- ja meelelahutuskeskuste asemel paistab silmapiirilt äkitselt uusi tornitippe, mille nimel tuleb veel laule luua, lippe lehvitada ja verd valada – “tulen tagasi sealt võitjana või langen ma!”, teadagi.

“Me võidame!” ütleb Gastev (lk 5).

 

1 V. M a j a k o v s k i, Luuletusi ja poeeme. Tallinn, 1980, lk 17. Tlk U. Laht

2 D. Š o s t a k o v i t š, Tunnistus. Tlk L. Erepuu. Tallinn, 2002, lk 86.

3 Zamjatini-tsitaadid siin ja järgmises lauses rmt-st: J. Z a m j a t i n, Meie. Tlk M. Varik. Tallinn, 2006.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon