Kui(das) Eestis hakati lugema (?)
Jaanuar, 2011Cornelius Hasselblatt
Kui(das) Eestis hakati lugema (?)
Kui ma umbes neli ja pool aastat tagasi panin punkti oma kirjandusloole,[1]mõistsin äkki väga selgelt, et olin just lõpetanud täielikult vananenud teose. Ühtlasi mõistsin (arvasin, lootsin), et olin kirjutanud väga olulise ja ka vajaliku raamatu, aga siiski – mingil määral ja teatud mõttes oli see juba ilmumisel vananenud. Miks?
Lihtsalt sellepärast, et tajusin oma kirjutatud teose ja reaalsuse, n-ö tegeliku elu vahel teatud lõhet. Sest maailmas pole ju ühtki inimest, kes oleks nähtusega, mida tavatseme nimetada kirjanduseks, tutvunud viisil, nagu mina seda oma raamatus tutvustada katsusin. Mitte keegi ei ole lugenud ainult ühes keeles kirjutatud kirjandust. Kõik on alati lugenud ka midagi muud, midagi, mis algupärandis polnud kirjutatud ega mõeldud selles keeles, milles seda loeti. Eesti kirjanduse huviline või asjatundja on alati lugenud läbi ka hulga raamatuid, mis ei kuulu eesti kirjandusse; iga saksa lugeja on lugenud ka midagi peale saksa kirjanduse; isegi iga ameeriklane on, juhul kui ta üldse kirjandust loeb, tutvunud teistegi maade kirjavaraga. Nagu kõigil teistelgi rahvastel, on neil olemas teatud arusaam nähtusest nimega kirjandus, ja see arusaam on sündinud erinevatest segudest. See aga tähendab, et lugedes monograafiat saksa, ameerika või eesti kirjanduse kohta, ei pruugi me sealt kuigi palju teada saada sakslaste, ameeriklaste või eestlaste kirjanduslikust teadvusest. Selline monograafia käsitleb alati ainult osa, mis midagi meile ilmselt annab, kuid mitte kunagi täispilti.
Mida see meile siis annab? See annab meile ülevaate ühes teatud keeles kirjutatud kirjavarast, seda küll. Ning enda au päästmiseks tuleb muidugi öelda, et nn rahvuslikke kirjanduslugusid on kindlasti vaja. Sest kuidas muidu saaks kõrvalseisja aimu sellest, mis on kirjutatud talle tundmatus keeles? See olgu selge. Pealegi on mitmes keeles juba nii palju kirjutatud, et vahepeal on otstarbekas teha ülevaatlikke kokkuvõtteid. Aga siiski on rahvuslik kirjanduslugu teatud mõttes ainult eeltöö teatud rahva või rahvuse või riigi elanikkonna kirjanduselu ja sellega seoses ka kirjandusliku teadvuse mõistmiseks. See on kindlasti üks mõistmise komponent, võib-olla isegi hädavajalik komponent või eeltingimus – aga kindlasti veel mitte piisav tingimus. Selleks on ilmselt rohkem vaja.
Sest tõenäoliselt on meil väga lihtne ruttu loetleda, mida eespool mainitud eesti kirjanduslugu meile ei anna. See eianna ülevaadet eestlaste mõttemaailmast. See ei anna ülevaadet eestlaste tõekspidamistest. See ei anna ülevaadet eestlaste kujunemisest. Ja see ei anna ülevaadet eestlaste “eurooplasteks saamisest”.
Muidugi ei pretendeerigi ükski rahvuslik kirjanduslugu ammendava ülevaate andmisele loetletud küsimustest, aga rahvuskultuuri ja rahvusliku kirjanduse vahel konstrueeritakse ju tihti mingit seost. Tasub vaid mainida Lutsu ja Tammsaaret, kui ennäe – juba on seal kogu rahvuslik iseloom olemas.
Kas ikka tõesti on? Ma kardan, et päris nii ei ole. Võib ju olla, et kaks eesti autorit iseloomustavad hästi ja veenvalt eestlasi ning nende olemust, kuid sellest ei tohi teha ekslikku järeldust, et eestlaste iseloomu genereerimiseks olekski vaja ainult neid mainitud eestlasi. Sest need kaks on ju oma tõekspidamised ka kuskilt võtnud. Seda näitlikustab antud juhul väga kenasti tähelepanek, et enne oma surematute teoste kirjutamist olid Luts ja Tammsaare muidugi tutvunud igasuguste muude tekstidega, millest kõige tõenäolisemalt ainult väike osa oli kirjutatud või mõeldud eesti keeles. Ühesõnaga: nad olid üht-teist lugenud. Ja siin meie probleemi tuum ongi: see mainitud rahvuslik kirjanduslugu ei anna meile sugugi ülevaadet sellest, mida kõike on eestlased läbi sajandite lugenud. Kui tahame aga eestlaste kujunemises selgusele jõuda, peame ka seda teadma.
Nõnda sündis käesoleva projekti ja selle seminari idee. Ja pisut hiljem ka siinse artikli kahemõtteline pealkiri. Pealkirjas kasutatud sulud annavad teatud moel juba paljalt oma olemasoluga märku, et tegemist on siirdeolukorraga, mingi üleminekuga, hämara alaga, mille piirid pole selged. Sest siin on ühte pandud kaks lauset, millest ainult üks on küsimus. “Kui Eestis hakati lugema” on pigem mingi narratiivi algus, nagu “Kui Anija mehed Tallinnas käisid” või “Kui Raudpea tuli” või “Kui Kungla rahvas…”. See ütleb, et tahame pajatada üht lugu. Ja ühtlasi me ei tea, kuidas alustada. Kuidas see siis oli, kui Eestis hakati lugema? Kuidas see toimus? Kuidas üldse hakati lugema? Mida siis loeti? Millal? Kus?
See ongi see küsimuste rodu, mis peaks meid aitama lugemisajaloo kokkupanemisel. Sest just lugemisajaloost jutt ju käib. Lugemisajalugu on otsekui kirjandusajaloo kõrgem vorm. Ta on ulatuslikum ja keerulisem ning see ilmneb kahest peaaegu banaalsest, teatud mõttes kvantitatiivsest asjaolust: lugemine on vanem kui kirjutamine, ja rohkem loetakse, kui kirjutatakse.
Lugemisajalugusid on mingil määral juba olemas ja ega ma ütlegi, et see oleks väga uus mõte.[2] Samuti ei peaks väga uus mõte olema, et inimene ei tutvu kirjanduse nime kandva nähtusega kunagi ainult ühes keeles. Kõik n-ö rahvuslikud kirjanduslood ei olegi rangelt võttes nii väga rahvuslikud: arvatavasti algavad mitmed Euroopa või maailma kirjanduslood – mis keskenduvad küll ühele keelele ning on seega “rahvuslikud” – mingite heebrea või kreeka keelest tõlgitud müütide ja lugudega, mida tuntakse tänapäeval koondnimetuse “Piibel” all. See aga tähendab, et nad möönavad – vaikides või eksplitsiitselt –, et tõlketekstidel on teatud roll rahvuskirjanduste sündimisel. Tõlgitud, see tähendab teisest kultuurikontekstist sisse toodud tekstid omavad mõningast tähtsust ka “oma” rahvuslikus ümbruses. Aga (kirjandus)loo edasise arengu/arendamise käigus kipub see sissetoomise-aspekt imelikul kombel ununema, ja peagi keskendutakse ainult vastavas keeles kirjutatud algupäranditele. Kusjuures on väga huvitav tähele panna, et sageli ei ole seda üleminekut ka ära seletatud ega kommenteeritudki. Räägitakse võib-olla “küpsusest” ja “täiskasvanukssaamisest”, ja ongi kogu lugu.
Sellest on tegelikult kahju. Sest metoodiliselt pole see puhas: miks alguses oletada, et igasuguseid võõrmõjusid on tõepoolest ja vaieldamatult olemas, et siis ühest (suvaliselt?) valitud hetkest alates kultuuriloos ilma nendeta hakkama saada? Kuidas seda põhjendada? Ma kardan, et mind ei veenaks antud küsimuses ükski põhjendamiskatse. Sest need võõrmõjud – või kuidas neid nimetada – ju jätkuvad pidevalt ega lõpe kunagi. Ning täpselt nagu me ei oska midagi öelda nende lõppemisest, nii ei tea me ka, millal nad algasid.
Seda võib väga hõlpsasti näitlikustada. Igal lugeval inimesel on mälestusi oma esimestest lugemiselamustest. Enne neid mäletatud raamatuid võis olla veel midagi – vanemate või vanavanemate ette loetud tekstid, vanemate poolt pihku pistetud raamatud, ükskõik, see ei muuda asja –, aga mingi hämar mälestus esimestest enda loetud raamatutest on paljudel kindlasti olemas. Meie kultuuriruumis oli see arvatavasti mingi emakeeles loetud tekst. Minul oli see näiteks Astrid Lind-gren, mu vanemal vennal, kes hakkas lugema viieaastaselt, oli see soomerootsi kirjanik Edith Unnerstad, mu abikaasal W. G. van de Hulst ja nii edasi. Need raamatud avaldasid arvatavasti mõju, muidu me täna neid enam ei mäletaks, ja see tähendab, et nad on meie kujunemisele kaasa aidanud. Aga kui needsamad kolm äsja mainitud inimest kolmkümmend aastat hiljem oma maa või oma keele kirjandusajalugu loevad, siis peavad nad pettunult konstateerima, et nende lapsepõlve lemmikuid ei pruugi selles raamatus ollagi. Kuidas nii? Mulle nii tähtis kirjanik, nii tähtis tekst, ja ma ei leia teda siit?
Keegi vist ei mõtle nii, ning igaüks teab kohe ütelda, miks neid autoreid mainitud kirjanduslugudes pole, aga tõele au andes: kas me ei peaks nii mõtlema? Kas on mingit põhjust nende kirjanike elimineerimiseks? Mina seda ei näe. Või täpsemalt, ma saan aru, miks nii tehti: Lindgren ja Unnerstad heidetakse välja sellepärast, et nad on rootsi keelest tõlgitud, nad ei kuulu saksa kirjandusse, ka saksa lastekirjandusse mitte. Punkt. Van de Hulst on täiskasvanute kirjandusloost kõrvaldatud, sest ta on ju ainult lastekirjanik. Punkt. Kirjanduslood alaku Piibli või Grimmelshauseni või Vondeliga, aga mitte nende mainitud lastekirjanikega. Nii et ma saan aru, miks nii tehakse, aga ma ei pea seda mõttekaks. Sest selline samm takistab meid mõistmast, miks me oleme sellised, nagu oleme. Nii jääb kogu rahvusliku kirjandusloo kirjutamine pelgalt eklektiliseks harjutuseks. Kena ju seegi – aga milleks seda tarvis on?
Sellest järeldub, et lugemisajaloo vaatevinklist kerkib kohe esile kaks probleemi: laste- ja noorsookirjanduse ning tõlkekirjanduse staatus.
Lastekirjanduse osas on kaks või isegi kolm asja kohe selged. Esiteks, keegi ei eita, et kui inimene hakkab lugema, siis tavaliselt alustab ta lastekirjandusega. Samuti ei eita keegi, et need esimesed lugemiselamused avaldavad teatud mõju. Või isegi suurt mõju, nagu selgus PÖFF-i tegevjuhi vastusest küsimusele – see on ajakirjanike lemmikküsimus niisugustes intervjuudes: “Kas mõni raamat on muutnud su elu?”, millele Kristo Tohver vastas: “Kindlasti, alustades lapsena loetud “Robin Hoodist”…”[3]Koguni “muutnud elu”?! Sellest võib ju ainult järeldada, et lastekirjanduse tähtsust pole võimalik ülehinnata. Muidugi oli see ajaloolises perspektiivis pisut teistmoodi, siis hakati mõnikord ehk tõesti kohe peale täiskasvanute lugemisvaraga. Sest laste- ja noortekirjandus žanrina on ilmselt pisut noorem kui muu kirjandus. Aga kus näiteks Eestis on see piir, kas umbes esimeste aabitsate tulekul või palju hiljem? Missuguseid tekste need mainitud esimesed aabitsad sisaldasid, seda me ju umbkaudu teame.[4]
Teiseks, üleminekut laste- ja noorsookirjandusest täiskasvanute kirjandusele on teatavasti raske fikseerida, ka siin võib viidata ühele värskele tsitaadile. Ajakirja Lugu osundatud numbris küsiti ühe Eesti tuntuima kirjaniku käest: “Miks sa lastele kirjutad?”, mille peale Andrus Kivirähk kostis: “Aga miks ma täiskasvanutele kirjutan? Minu jaoks pole vahet. Ma armastan ise väga lasteraamatuid lugeda, miks ei peaks ma siis proovima ka neid kirjutada. Head lasteraamatud on suurepärased asjad, me kanname neid enda mälus terve elu.”[5]Ja vana kena näide on muidugi ka see, et eri kirjanduslood iseloomustavad erinevalt eesti kirjanduse kõige tuntumat, loetumat ja levinumat raamatut: Lutsu “Kevade” on kord noorsookirjandus, kord täiskasvanute klassik.[6]Samasuguseid juhtumeid leidub ka väliskirjanduses, näiteks võiks esile tuua Tolkieni raamatud, mis on kord noortekirjandus, kord maailma täiskasvanute klassika, või Mark Twaini omad, mis liiguvad samuti kuidagi piiri peal.
Aga kohe kolmandaks: siiski on – seda kuidagi tunneme – mingi vahe Tammsaare Indreku ja Rowlingi Harry Potteri vahel. Või ei ole? Igatahes: Mart Velskeri nullindaid käsitlevat artiklit lugedes avastasin rõõmuga, et ka tema pühendab õige palju ruumi laste- ja noorsookirjandusele.[7]Sellega ta ju möönis, seda küll otseselt ütlemata, et sel žanril on oluline roll. Aga mitte ainult sel žanril, vaid ka žanri kasutajatel ehk lastel, mis selgub ka tema artikli lõpust: “Mu väike sugulane, kaheksa-aastane poiss tegi katseid saada kontakti kirjandusega. Koomiksid pakkusid huvi, teised raamatud mitte eriti. Mingi lootusekiire tõid majja “Bullerby lapsed”, kuid kokkuvõttes oli lugejaks saamine vaevaline. Siis sattus ta kätte “Mees, kes teadis ussisõnu” – ja kõik läks käima.”[8]Huvitav on siinjuures see, et kui mina Kivirähki “Ussisõnu” lugesin, ei mõelnud ma hetkekski, et tegemist võiks olla lastekirjandusega. Ka Velsker seda ei mõtle, aga kaheksa-aastane on ju ikkagi laps, või mis?
Sellega tahan ütelda, et lastekirjanduse staatus tuleks kuidagi uuesti paika panna. Me oleme siin haritud Euroopas harjunud mingisugune kummalise Hamlet-Faust-Don-Quijote-Sõda-ja-rahu-kaanoniga, aga miks keegi ei räägi Bullerby-Alice-Miisu[9]-kaanonist? Ma ei tea, kas ja kuidas oleks võimalik selle täielik kaasamine kirjanduskaanonisse, aga vähemalt peaks ka seda kirjanduse liiki uuesti ja põhjalikumalt vaatlema. See annaks ka rahvusvahelises perspektiivis huvitavaid tulemusi. Mida lugesid lapsed kus? Täitsa võimalik, et eesti ja saksa kultuur olid ka nõukogude ajal veel sarnased selles mõttes, et seal lugesid lapsed Astrid Lindgrenit. Hollandis ja Prantsusmaal vahest Lindgrenit nii palju ei loetud, ehk loeti seal rohkem Lewis Carolli “Alice’it imedemaal”? Euroopa kaardile võiks joonistada hoopis uued isoglossid – selle järgi, mida enamik lastest esimese raamatuna luges. Ehk on meil siis üks Lindgreni maa, üks Carolli maa, üks Annie M. G. Schmidti maa – ma ei tea. Harry Potteriga juhtus küll tõesti vist nii, et üheaegselt hakkas “potteromaania” pihta igal pool. Aga see on juba uue meedia ajastu märk. Annaks uurida.[10]
Teine suur teema on niisiis tõlkekirjandus.[11]Sellest ainult nii palju: ka siin on üleminek teatud mõttes voolav. Laps, kes loeb Astrid Lindgrenit oma emakeeles, pole kindlasti teadlik sellest, et tegemist on tõlkega. Mina vähemalt küll ei olnud. Kas ma millalgi kolmeteistaastasena Jules Verne’i lugedes olin teadlik sellest, et tekst oli prantsuse keelest tõlgitud? Ma pole kindel, see igatahes ei mänginud mingit rolli. Lugesin põnevat teksti oma emakeeles, muud midagi. Koolis oli meil kirjandustunnis kõik läbisegi: Heming-way Heine kõrval, Cervantes Celani kõrval, Shakespeare Schilleri kõrval.[12]
Mida ma tahan sellega ütelda? Kõigepealt on minu arvates tähtis teadvustada, et pole eriti mõttekas vaadelda tõlkekirjandust eraldi. Soomlastel on teatavasti suure koostööprojekti tulemusena olemas muljetavaldav teos – kaheköiteline soomenduskirjanduse ajalugu.[13]Rohkem kui 1300 lehekülge umbes kuuekümnelt autorilt. Siiski ei olnud see teos minu silmis rahuldav. Tõlkekirjandus on seal maade ja keelte kaupa kuidagi väikesteks paladeks tükeldatud, eri autorid ei paista kursis olevat teiste artiklitega ja teos ei ole ühtlane. Võib-olla see ongi liiga palju nõutud. Aga põhimõtteliselt näib mulle, et kogu kultuuri arenemise või kirjandusliku teadvuse väljakujunemise vaatevinklist pole loogiline käsitleda kodumaist ja väliskirjandust eraldi. Lugemiskultuuri vaatevinklist kindlasti mitte. Ka praegu loeme kodu- ja välismaist kirjandust läbisegi, nad põimuvad ju, avaldavad teineteisele mõju, üks pole mõeldav teiseta, nii et nende eraldi käsitlemine on kunstlik. Orgaaniline seos, mis on meie sees olemas, lõhutakse.
Tõlkekirjandusest pole tegelikult suur samm võõrkeelse kirjanduse juurde – ehkki see viib meid teatud mõttes teise ruumi. Aga sisuliselt kuulub see kindlasti lugemiskultuuri uurimise juurde. Kui palju loeti mõnes muus keeles peale emakeele? Eesti kultuuriajaloost teame ju küllalt hästi, et võõrkeeles loeti üsna palju. Väga palju. Alguses isegi palju rohkem kui eesti keeles, võib-olla koguni ainult võõrkeeles, kuna eesti keeles lihtsalt polnud midagi olemas. See on teada, ehkki siin võib kindlasti veel üht-teist täpsustada ja auke täita.
Mitte-eestikeelse lugemisvaraga, või ütleme selle uurimisega, on aga üks konks. Saan väga hästi aru, et teatud lähenemisviisi rakendades võib keskendumine ainult eestikeelsetele tekstidele tunduda kitsas ja liiga rahvuslik. Ka ma ise arvan nii. Praegu aga koondatakse selles küsimuses tähelepanu liiga ühekülgselt ainult saksakeelsele kirjandusele. Ma muidugi ei eita, et sel oli kõige tähtsam roll, kuid tuleb siiski meeles pidada, et olemas oli teisigi keeli. Pärast taasiseseisvumist avastati – või tõtt-öelda taasavastati, või kuulutati taas lubatuks – kohalikud sakslased ja rõhutati pidevalt, et neil oli ah-mis-suur roll Eesti ajaloos. Muidugi oli, keegi ei saa selles kahelda. Aga minu meelest mindi pisut liiale, mõne uurija hoiak meenutas juba kahtlaselt pugemist ja lömitamist,[14]ja mis kõige tähtsam: mulle tundub, et kohalike sakslaste tekstide kaasamisel jäädi kuidagi poolele teele pidama. Kui juba võetakse teisi kampa, miks siis piirduda ainult sakslastega? Muidugi on neil eriline tähendus, see selleks; metoodiliselt oleks aga palju puhtam, kui võetaks siis juba kõik sisse. Sest vene tekstid olid teatud ajastul ka olemas ja mängisid mingit rolli. Ja kuidas jääb soome, rootsi, ladina keelega? Kõik nad mängisid teatud ajal oma osa. Eriti huvitav aga on see teema näiteks 20. sajandi puhul ja praegugi, ehkki ei kuulu vahest enam niivõrd lugemisajalukku, vaid pigem kaasaegsesse kirjandusse. Ent olgu seda siiski mainitud. Nõukogude ajal võis just soome kirjandus olla Eestis eriti tähtis. Ja seda kohe kahtepidi: nii tõlgete kui ka selle kaudu, et osa siin elavatest inimestest tõesti oskaski soome keeles lugeda ja lugeski. Üldse on oskus võõrkeeles lugeda huvitav uurimisobjekt. Ja endise saksa-eesti kakskeelsuse asemel on praeguseks sündinud soome-eesti ja vene-eesti kakskeelsus ja topeltkirjandus või kuidas seda nimetada. Ka see kuulub tulevasse lugemisajalukku.
Ning sinna kuulub rohkemgi veel: kui keskenduda lugemisele ja lugemisajaloole, siis ei saa piirduda vaid n-ö kõrgkirjandusega. Laste- ja noorsoo- ning tõlkekirjanduse kõrval tuleb käsitlusse kaasata kogu lugemisaines, mis oli teatud ajastul kättesaadav teatud ühiskondlikele rühmadele. Siin võib viidata Jost Schneideri lugemisajaloo avalausele: “Moodne kirjanduslugu ei saa piirduda sellega, et suruda kolm-nelisada kanoonilist teost sihipäraste tõlgenduste kaudu ühte kokkukuuluvasse mõttelisse arenguliini ja esitada seda ideaalset katkematut liini ajaloona.”[15]Kui seda ei tohi teha moodne kirjanduslugu – ja selles olen ma temaga täiesti nõus –, siis veel vähem tohib seda moodne lugemisajalugu. Seda näitab meile pealegi ka Jeffrey Brooks oma monograafias Venemaa kohta.[16]
Varasemate sajandite kohta on Aarne Vinkel siin juba teinud tänuväärset tööd oma uurimusega “Eesti rahvaraamat”.[17]Selles on üsna täpselt lugeda, kuidas levis Eestis näiteks Jenoveva-aines[18]– võrdlemisi suurtes tiraažides, erinevates versioonides, üha uutes väljaannetes, osaliselt salatrükkides, millest autorid, antud juhul Kreutzwald ise, ei teadnud midagi. Siin ei ole midagi uut, küll aga tuleks seda võib-olla uuesti vaagida selle kandi pealt, milline võiks olla selle koht kirjandusloos. Lugemisajaloo ja lugemisoskuse arendamise vaatevinklist aga arvatavasti juba kindlasti.
Nn triviaalkirjandusega aga juhtub hiljem seesama, mis tõlkekirjandusega: alul veel mööndakse, et see kuulub kuidagi arengu juurde – keegi ju ei kahtle Jenoveva omaaegses tähenduses ja mõjus –, aga siis ühel hetkel sellest enam juttu ei tehta. Nii on näiteks 20. sajandil tegutsenud Anton Suurkase kohta suhteliselt raske midagi teada saada.[19] Seda ilmselt üsna produktiivset kirjameest mainitakse parimal juhul möödaminnes ja ka siis ainult negatiivselt, mõnikord koguni kui grafomaani.[20] Ka mina pole temalt ridagi lugenud ja võib-olla ei tasukski, aga põhimõtteliselt tuleb kogu grafomaaniaks tembeldatud nähtus muidugi korralikult kaasata. Loomulikult on siingi olemas edasisi erinevusi: on neid, kes oma toodangut ise paljundavad ja viiskümmend eksemplari laiali jagavad – neil pole lugemisajaloo seisukohast võib-olla tõesti kuigi suurt tähendust. Aga on neidki, kes saavutavad teatud menu ja kordustrükke, keda loetakse palju, ehkki nad ei jõua kunagi korralikku kirjanduslukku. Ent ka neil peab kuskil oma koht olema.
Siit pole pikk tee mitte-ilukirjanduslike tekstide juurde, kuigi suund on tegelikult vastupidine: enne olid muud tekstid, siis alles tuli ilukirjandus. Lugemisajaloo seisukohalt on isegi loogiline, et alguses olid tarbetekstid. Eesti rahvast kui lugevat rahvast või üldisemalt eesti kultuuri silmas pidades võiks isegi ütelda, et fülogeneetiliselt on tarbetekstid esikohal, ja ontogeneetiliselt, niisiis individuaalsel tasemel on see alles viimase saja aasta jooksul teistmoodi olnud. Tänapäeval hakatakse ilmselt lugema pildi- või muude lasteraamatute abil, mitte enam mesilasepidamise õpetuse või kokaraamatu varal. Omal ajal käis see vastupidi. Siingi tuleks täpsemalt uurida, millal ja kuidas selline üleminek aset leidis. Näiteks teame, et Soomes hakati “Kalevalat” koolides lugema 1843. aastal, siis, kui soome keel õppekavasse võeti.[21]Sealtpeale võime juba rääkida ilukirjandusega tutvumisest üsna varases elueas. Eestis juhtus see ilmselt vähemalt üks, kui mitte poolteist või koguni kaks põlvkonda hiljem.
Eespool mainitud tarbetekstide hulka kuuluvad esmajoones kõik usulised tekstid. Sellega tuleb mängu oluline tegur, mis on samuti küllalt keeruline. Sest kiriku ja Piibli rolli uurimine pole sugugi lihtne. Seda põhjusel, et religioon on teaduse vastand – uskuma tähendab ju “mitte teadma” – ja sellepärast teaduslikult raske tabada. Alati mängib kaasa veel midagi muud. Eelmistel sajanditel oli kirik võimu ja saks(las)tega seostuv asutus – asjaolu, mis ta juba ette kahtlaseks muutis. Liiatigi on kirikul endal ja eriti luterlastel alati kalduvus oma rolli ülehinnata, kas või juba võitluses teiste uskude või lahkusulistega. Teame, et luterlaste arvates tõid just nemad eestlastele lugemise ja kirjutamise kunsti, ehkki teistest allikatest on ammu teada, et ka katoliiklased hakkasid juba varakult eesti keelega tegelema. Dominiiklastelt nõuti kohaliku keelega tegelemist juba 1236. aastal, peaaegu kolm sajandit enne Lutherit. Seda aga ei tahtnud luterlased hästi tunnistada, sest luterlastele on katoliiklased suurimad vaenlased, hullemad kui juudid või paganad. Katoliiklane on luterlasele sama, mis sotsiaaldemokraat kommunistile: kõige lähem ning järelikult kõige ohtlikum vaenlane.
Dogmad ja ideoloogiad takistasid niisiis teaduse arengut juba varakult. Siis tuli nõukogude aeg, tuues kaasa teise religiooni, ja ühtäkki oli kõik, mis kuidagi ristiusuga seostus, vale ja paha ja kurjast. Religioon ei saanud enam per definitionem lugemise ja hariduse tooja olla. Kuid seegi aeg läks mööda, nüüd oleme ka sellest ikkest vabanenud ja viimased kakskümmend aastat suhteliselt vabalt eesti kultuurilugu uurida saanud. Põhiprobleem aga muidugi jääb – eriti nüüd, kui kirik tungib ühe ideoloogia hääbumise tõttu tekkinud tühimikku: ühed kipuvad kiriku rolli ülehindama, teised alahindama – igaüks oma veendumuste kohaselt. See raskendab olukorda ja teaduslikku uurimistööd, kuid teeb selle samas huvitavaks ka. Õige distantsi leidmine on siiski vältimatu.
Üks võimalus õige distantsi leidmiseks on kindlasti puhtkvantitatiivselt töötada. Kuna eesti keele ala on võrdlemisi väike ja ülevaadet võimaldav ning kogu eestikeelne raamatutoodang tänu retrobibliograafiale hästi läbi töötatud, teame ju enam-vähem täpselt, mis on millal ilmunud.[22]Võime niisiis näiteks esimese köite kätte võtta ja lihtsalt järele vaadata, mis teatud aastal on ilmunud.
Võtsin katseks lahti aasta 1843, tähendab sama, eespool mainitud aasta, millal soome koolides hakati “Kalevalat” lugema. Sel aastal on Eesti alal ilmunud 24 eestikeelset teost.[23] Annan pealkirjad lühendatult, ka trükikoja puhul pole mainitud, kas on tegu pärijate või lesega.
996 Eesti-ma rahwa Kalender, ehk Täht-ramat 1844 aasta peäle. Tallinn: Gressel
997 Eesti-ma rahwa Kalender, ehk Täht-Ramat 1844 aasta peäle. Tallinn: Lindfors
998 Ewangeliummid ja Epistlid… Tarto: Laakmann
1000 Griseldis ja Markgraf Walter… Tarto: Laakmann
1001 Jummala-tenistusse säedus… Tarto: Schünmann
1002 Juttustamisse meije armsile Latsile… Tarto: Laakmann
1003 Kahhest Some-Ma wabbandikkust… Perno: Borm
1004 Laulud Ue surno-aia Ma pühhitsemisse…. Tallinn: Lindfors
1004a Luggemisse Ramat laste kolitamisse… Tarto: Laakmann
1005 Luige Laus. Suwwe Jaani sõbradele. Perno: Borm
1006 Lutteri wäikenne Katekismus. Tartu: Laakmann
1007 Lühhikenne Palwe ramat. Tartu: Schünmann
1008 Ma-rahwa Kalender ehk Täht-Ramat 1844 Ajastaja päle. Tartu: Schünmann
1009 Magdeburgi-linna hirmsast ärrarikkumisest. Perno: Borm
1010 Meie Issanda Jesusse Kristusse Uus Testament. Tallinn: Lindfors
1011 Peter Pung, kaewandaja poeg. Tarto: Schünmann
1012 Psalteri- ehk Kunninga ja Prohveti… Tarto: Schünmann
1013 Pühhapäwased lehhed. Tallinn: Lindfors
1014 Risti ussu õppetusse essimessed allustussed. Tartu: Schünmann
1015 Ristiinnimesse teekond Taewa… Tallinn: Lindfors
1016 Sarema Jutto ramat. Tallinn: Gressel
1017 Sippelgas. Tarto: Laakmann
1018 Süddame toidus önnistusse te peäl. Tallinn: Lindfors
1019 Ue aasta sowimine. Tarto: Laakmann
Kahekümne viies (nr 999) oli Ahrensi eesti keele grammatika esimene trükk – ning see oli teatavasti kirjutatud saksa keeles.[24]
Neist pool (12) kuulus usukirjandusse – Uuest Testamendist pisikese laululeheni (numbrid 998, 1001, 1002, 1004, 1006, 1007, 1010, 1012–1015, 1018. Kolm olid kalendrid (996, 997, 1008), aga üheksa teost, st üle kolmandiku, on kõige laiemas mõttes seostatavad ilukirjandusega: üks Griseldise-lugu (1000), üks lugemisraamat (1004a), mingi jutustus Soomest (1003), mingi kindlasti ka kristlik, siiski aga rohkem õpetlik lugu (1011), ja siis asjatundjale juba teada olevad Suve Jaani “Luige Laus” (1005), “Magdeburgi-linna hirmsast ärrarikkumisest” (1009), “Sarema Jutto ramatu” (1016) teine trükk ja kaks Kreutzwaldi teost (1017, 1019).
Kas võime siit järeldusi teha? Midagi ikka, ma arvan, kuid muidugi mitte üheainsa aasta põhjal. Aga ideena ja võimaliku meetodi või lähtepunktina olgu seda igatahes mainitud. Pealegi selgub siit kohe, et selle ainestiku põhjal teaksime ainult osa, kindlasti mitte kõike. Tuli ju kirjandust ka välismaalt, siin ei loetud ainult seda, mis siin ka trükiti. Jälle üks banaalsus: kunagi ju ei loeta kusagil ainult seda, mis samal maal on välja antud. Siit hargneb niisiis kohe järgmine probleem: kas on võimalik uurida, kuidas, millal ja milline lugemisvara Eestisse jõudis? Osaliselt on see kindlasti väljaselgitatav, üht-teist leidub loomulikult arhiivides, eraisikute pärandinimekirjadest raamatukogude hankimisnimekirjade või raamatupoodide sisseveostatistikani. Samuti on kohe selge, et kui see kõik kaasa haarata, on tegemist üsnagi ulatusliku projektiga.
Aga ma kujutlen (loodan, unistan), et aeg on tõesti küps uute teede avamiseks. Žanride piirid on hägustunud – üks uurib elulugusid, teine vaatleb blogitekste, ning mõlemad kutsuvad end õigustatult kirjandusloolaseks; kaanonid vanguvad, kusjuures kõige aktiivsemalt vangutame neid muidugi me ise; bourdieuliku kirjandusvälja avastamine, leiutamine või lihtsalt loomine on heitnud uut valgust nähtusele nimega kirjandus. Kui aga võtta tõsiselt üht kirjanduse definitsiooni – nimelt seda, mille järgi kirjandus ei sünni mitte kirjutajas, vaid lugejas –, siis peaks lugemise uurimine meid ju tõesti edasi aitama kirjanduse mõistmisel.
Kergelt ümbertöötatud versioon seminari “Kui(das) Eestis hakati lugema(?)” avaettekandest 08.09.2010 Tallinna Ülikoolis.
[1] C. Hasselblatt, Geschichte der estnischen Literatur. Von den Anfängen bis zur Gegenwart. Berlin; New York, 2006.
[2] Vt nt: J. Brooks, When Russia Learned to Read. Literacy and Popular Literature, 1861–1917. Princeton (NJ), 1985; A History of Reading in the West. Toim. G. Cavallo, R. Chartier. Cambridge, 1999; M. Lyons, A History of Reading and Writing: In the Western World. Houndmills et al., 2010; A. Manguel, Eine Geschichte des Lesens. Reinbek, 1998; K. Noodla, Eesti raamatu lugeja XVIII sajandi teisel poolel ja XIX sajandi algul. Rmt-s: Paar sammukest XI. Tartu, 1986, lk 8–30; Translation Translation. Toim. S. Petrelli. Amsterdam; New York, 2003; R. Schenda, Volk ohne Buch. Studien zur Sozialgeschichte der populären Lesestoffe 1770–1910. Frankfurt, 1970; J. Schneider, Sozialgeschichte des Lesens. Zur historischen Entwicklung und sozialen Differenzierung der literarischen Kommunikation in Deutschland. Berlin; New York, 2004; M. Tarvas, Zur Literaturgeschichte und zur Geschichte des Lesens. Privatbibliotheken in Tallinn/Reval im 18. Jahrhundert. Interlitteraria, 2010, kd 15, nr 2, lk 442–456; The History of Reading. A Reader. Toim. S. Towheed, R. Crone, K. Halsey. London; New York, 2011.
[3] Lugu, 2010, nr 5, lk 39.
[4] Vanad aabitsajutud. Koost. R. Krusten. Tallinn, 1993 (2. tr 2007); L. Andresen, Eesti aabits reformatsioonist iseseisvusajani. Tallinn, 1993.
[5] Lugu, 2010, nr 5, lk 12.
[6] Vt R. Krusten, Eesti lastekirjandus. Tartu, 1995. Autor mainib seal (lk 86), et “Kevade” polnud alguses lastele mõeldud, ja näeb pärast (lk 133), et “Kevade” on kõige levinum noorsooraamat, st tema staatus on muutunud. Teada on fakt, et Epp Annuse jt “Eesti kirjanduslugu” (Tallinn, 2001) peaaegu unustas “Kevade”. Viieköitelises “Eesti kirjanduse ajaloos” käsitletakse “Kevadet” küll lihtsalt kui eesti kirjanduse klassikat, kuid konstateeritakse samuti: “Lutsu “suureks raamatuks” noorsoole jäi “Kevade”” – Eesti kirjanduse ajalugu. Kd III: XIX sajandi lõpust 1917. aastani. Toim. H. Puhvel. Tallinn, 1969, lk 453. Mahukas kaheköitelises saksakeelses laste- ja noorsookirjanduse teatmeteoses on Oskar Luts üks viiest Eestist kaasatud autorist – B. Kümmerling-Meibauer, Klassiker der Kinder- und Jugendliteratur. Ein internationales Lexikon. Stuttgart; Weimar, 1999. Jne.
[7] M. Velsker, Uus kirjandus ja uued lugejad. Mõttevahetus: 00-ndad eesti kirjanduses. Looming, 2009, nr 10, lk 1413 ja 1416.
[8] Sealsamas, lk 1425.
[9] Miisu – hollandi kirjaniku Annie M. G. Schmidti kuulus tegelane samanimelisest raamatust, kes on kassi ja naise segu. Eesti k-s: A. M. G. Schmidt, Miisu. Tlk M. Laving. Tallinn, 1998.
[10] Kusjuures see võib osaliselt juba uuritud olla, ma praegu täpselt ei tea. See siin on sissejuhatav ettekanne, mille ettevalmistamiseks polnud piisavalt aega. Astrid Lindgreni teoste vastuvõttu on näiteks juba pisut uuritud: M. Bialek, K. Weyershausen, Das Astrid Lindgren Lexikon. Alles über die beliebteste Kinderbuchautorin der Welt. 2. trükk. Berlin, 2004; Astrid Lindgren – Werk und Wirkung. Internationale und interkulturelle Aspekte. Toim. S. Blume, B. Kümmerling-Meibauer, A. Nix. Frankfurt/Main, 2009; A. Surmatz, Pippi Långstrump als Paradigma. Die deutsche Rezeption Astrid Lindgrens und ihr internationaler Kontext. Tübingen; Basel, 2005. Lewis Carrolli kohta vt nt: E. Sewell, Lewis Carroll. Voices from France. New York, 2008; C. Donner, Alice im Wunder der Sprache. Lewis Carroll in spanischer Übersetzung. Saarbrücken, 2008.
[11] Sel alal on Eestis praegu omaette uurimisprojekt koostatud ning pealegi rääkis lugemisajaloo konverentsil tõlkekirjandusest Daniele Monticelli, sellepärast pole teemasse siinkohal süvenetud.
[12] Ma räägin siin 1970. aastate Lääne-Saksamaast. See on/oli võib-olla või isegi teatavasti teistes maades teistmoodi, seal on kodumaa kirjandus ja maailmakirjandus eraldi või keeleõpetuse kaupa ära jagatud. Aga need asjad ja kooliprogrammid ju niikuinii muutuvad pidevalt.
[13] Suomennoskirjallisuuden historia, 1–2. Toim. H. K. Riikonen. Helsinki, 2007.
[14] See on postkolonialistlikus perspektiivis igati loogiline, kuid see ei muuda asja, vt C. Hasselblatt, The Postcolonial Trap – Features of Recent Estonian Discourse Patterns. Rmt-s: The End of Autonomy? Studies in Estonian culture. Toim. C. Hasselblatt. Maastricht, 2008, lk 104–110.
[15] J. Schneider, Sozialgeschichte des Lesens, lk 7.
[16] J. Brooks, When Russia Learned to Read.
[17] A. Vinkel, Eesti rahvaraamat. Ülevaade XVIII ja XIX sajandi lugemisvarast. Tallinn, 1966.
[18] Sealsamas, lk 181–185.
[19] Eesti kirjanike leksikon. Tallinn, 2000, lk 555–556; E. Priidel, Viljandi ja kirjamehed. Tallinn, 1971, lk 85–89.
[20] Eesti kirjanduse ajalugu. Kd IV, 2: Aastad 1930–1940. Peatoim. E. Sõgel. Tallinn, 1984, lk 76, 429. Üheköitelises tartlaste “Eesti kirjandusloos” on temast vaikides mööda mindud.
[21] Kalevalan kulttuurihistoria. Toim. U. Piela, S. Knuuttila, P. Laaksonen. Helsinki, 2008, lk 200, 449.
[22] Seminari käigus selgus, et ka retrospektiivsel rahvusbibliograafial on oma lünki ja vigu, kuid siiski jään seisukohale, et võrreldes mitme teise maa ja kultuuriga ollakse sellega siin Eestis üsna kaugel. Ülevaate saamiseks on retrobibliograafia kindlasti hea vahend.
[23] Eestikeelne raamat 1525–1850. Toim. E. Annus. Tallinn, 2000, lk 470–479.
[24] Mainitud on veel 26. tiitel (nr 995), kuid see oli kaheleheküljeline saksakeelne raamatuloetelu Pärnu trükkali Bormi saadaolevatest raamatutest.
