Sõda, mida ISIS igatseb

Artikkel detsembri numbrist

SCOTT ATRAN ja NAFEES HAMID

Šokk, mille põhjustasid reedel, 13. novembril rida koordineeritud rünnakuid Pariisis, pildid valimatust verevalamisest ja terrorist tänavatel, üldsuse pahameel islami ekstremismi vastu, Prantsuse presidendi tõotus olla võitluses „Islamiriigi barbaritega“ halastamatu – see kõik on paraku just see, mida ISIS kavatses. Sest mida suurem on vaen muslimite vastu Euroopas ja mida sügavamalt kistakse Lääs sõjategevusse Lähis-Idas, seda lähemale jõuab ISIS oma eesmärgile külvata ja hallata kaost.

See on strateegia, mis on võimaldanud ISIS-el segadusse ajada endast märksa suuremaid rahvusvahelisi jõude, tugevdades samal ajal oma legitiimsust järgijate silmis. Prantsuse vandenõu keerukus viitab ka sellele, kui edukas on ISIS olnud endale toetusallikate kasvatamises ilmalike lääneriikide sünnipärase elanikkonna seas. Rünnakud ISIS-e vastu Süürias ei kammitse kuidagi seda globaalset liikumist, millesse kuulub praegu rohkem kui kaks tuhat Prantsuse kodanikku.

Meie uurimistöö – intervjuud noortega Pariisis, Londonis ja Barcelonas, aga ka vangistatud ISIS-e võitlejatega Iraagis ja Jabhat an-Nusra (al-Qaida) võitlejatega Süürias – on näidanud, et Islamiriigi käsitlemine ühe terrorismi vormina või „vägivaldse ekstremismina“ lihtsalt maskeeriks ohtu. Rühmituse tembeldamine nihilistlikuks peegeldab ohtlikku hoidumist püüdlusest aru ja jagu saada selle sügavalt ligitõmbavast missioonist maailma muuta ja päästa. See, mida paljud rahvusvahelises üldsuses peavad mõttetu ja kohutava vägivalla aktideks, kuulub ISIS-e järgijate silmis ülevasse puhastuskampaaniasse tapaohvrite ja enesehävituse läbi. See on eesmärgipärane vägivald, mida Abu Bakr al-Baghdadi, Islamiriigi iseha- kanud kaliif, on nimetanud „džihaadi vulkaanideks“ – rahvusvahelise džihaadi arhipelaagi loomine, mis peab viimaks ühinema, et hävitada praegune maailm ja luua prohveti lipu all üldise õigluse ja rahu vana-uus maailm.

ISIS-e teatraalne metsikus, olgu Lähis-Idas või nüüd Euroopas, ongi osa teadlikust plaanist ja mõeldud süstima usklikesse mõttekusetunnet, mis on sakraalne ja ülev, ajades kõhklejad ja vaenlased samal ajal hirmust pööraseks. Selle strateegia sõnastas 2004. aasta manifest „Idarat at tawahoush“ („Metsikuste haldamine“), mille pani kirja ISIS-e eelkäija al-Qaida Iraagi haru – tawahoush tuleb sõnast wahsh ehk „metselajas“, siit siis metsikus. Siin on mõned põhiaksioomid: „Mitmekesista ja laienda nõrgestavaid lööke ristisõdalas-sionistliku vaenlase vastu igal pool islamimaailmas ja võimaluse korral ka väljaspool, et hajutada vaenlase alliansi jõupingutusi ja kurnata teda suurimal võimalikul määral.“

Efektiivsuse nimel tuleb rünnata pehmeid sihtmärke, mida on raske vähegi arvestataval määral kaitsta, ning see viib omakorda väljakurnava julgeolekuriigi tekkeni: „Kui rünnata turismikuurorti, mida ristisõdijad külastavad, siis hakatakse kahekordse lisajõuga turvama kõiki turismikuurorte üle terve maailma, mis kasvatab nende kulusid tohutult.“

Eriti oluline on see, et niisugune taktika on mõeldud ahvatlema pettunud noori, kes kalduvad mässama autoriteedi vastu, on altid eneseohverdusele ning täis energiat ja idealismi, mida üleskutsed „mõõdukusele“ (wasatiyyah) püüavad üksnes alla suruda. Eesmärk on „motiveerida massidest värvatud hulki, eriti noori, reisima piirkondadesse, mida haldame meie … Noored, arvestades nende mässumeelsust, seisavad lähemal inimese kaasasündinud loomusele“.

Lõpuks, neid rünnakuid tuleb kasutada selleks, et tõmmata Lääs võimalikult sügavalt ja aktiivselt sõjalisse konflikti: „Tööta selle nimel, et paljastada Ameerika keskvõimu nõrkust, sundides seda loobuma psühholoogilisest meediasõjast ja sõdimisest käepikenduste abil ning astuma otsesesse võitlusse.“

Üksteist aastat hiljem kasutab ISIS seda lähenemisviisi Ameerika kõige tähtsamate liitlaste vastu Euroopas. ISIS-e arvates avaldab kaose külvamine Prantsusmaal eriti tugevat mõju. Islamiriigi esimene suurem sõjaline pealetung 2014. aasta suvel taotles Süüria ja Iraagi vahelise rahvusvahelise piiri minemapühkimist – see piir oli sümboliseerinud muslimite viimase kalifaadi, Osmanite impeeriumi lüüasaamise järel Prantsusmaa ja Suurbritannia poolt araabia- ja islamimaailmale pealesurutud meelevaldseid jaotusi. Ja kuna Pariisi tuled kehastavad maailma kultuurilist sekularismi ja seega „jumaliku juhatuse ignoreerimist“ (jahiliyyah), siis tuleb need kustutada, enne kui Jumala kiirgus (an-Noor) need uuesti süütab.

Tõsiasi, et Euroopa Liidus on rahvastiku taastootmise määr 1,59 last ühe paari kohta ning kontinent vajab tootliku tööjõu säilitamiseks märkimisväärset immigratsiooni – ja seda ajal, mil valitseb pagulaskriis ja vaenulikkus immigrantide vastu on suurim –, kujutab endast veel üht kaosevormi, mida Islamiriik oskab osavalt ära kasutada. Prantsuse võimud leidsid ühe rünnakutega seotud mehe juurest arvatavasti võltsitud Süüria passi, nagu ka kaks võltsitud Türgi passi, mis näitab, et ISIS kasutab ära Euroopa pagulaskriisi ning õhutab vaenu ja kahtlustusi legitiimsete varjupaigataotlejate vastu, et lüüa veel sügavam kiil muslimite ja Euroopa mittemuslimite vahele.

Prantsusmaal elab praegu üks suuremaid muslimivähemusi Euroopas. Ühtlasi moodustavad Prantsuse muslimid ka valdavalt ühiskonna alamklassi, mis on Prantsuse koloniaalmineviku ja sellele järgnenud ükskõiksuse pärand. Näiteks olgugi et Prantsusmaa elanikkonnast moodustavad muslimid kõigest 7–8%, on vangide seas muslimeid lausa 70%, milline olukord on muutnud väga suure hulga noori Prantsuse muslimeid vastuvõtlikuks radikaalsetele ideedele nii vanglas kui ka vabaduses. Sellel sotsiaalsel maastikul saadabki ISIS-t edu. Prantsusmaa on panustanud rohkem võõrvõitlejaid ISIS-esse kui ükski teine lääneriik.

Üks neist, kes ründas Bataclani kontserdihalli, kus tapeti suurim hulk inimesi, oli 29-aastane Ismaël Omar Mostefaï, alžeeria ja portugali päritolu Prantsuse kodanik Pariisi lähedalt. Tal oli kriminaalne taust ja ta oli 2013. ja 2014. aasta vahetusel veetnud mõned kuud Süürias – sarnane profiil oli ka kahel vennal Kouachil, kes olid samuti alžeeria päritolu Prantsuse kodanikud Pariisist enesest ning saanud väljaõppe al-Qaida tütarorganisatsioonilt Jeemenis, enne kui ründasid jaanuaris Pariisis Charlie Hebdo toimetust.

Teiste 13. novembri vandenõulaste seas olid kaks venda, 26-aastane Salah Abdeslam Salah, kes on veel tabamata, ja 31-aastane Ibrahim, kes pani plahvatama suitsiidipommi Stade de France’i jalgpallistaadioni juures. Olgugi Prantsuse kodanikud, elasid vennad Abdeslamid Molenbeekis, Brüsseli vaeses linnajaos, mida asustavad araabia immigrandid. Viimasel aastal on tuvastatud, et tolles linnaosas leitud relvad olid seotud Pariisis sündinud Amedy Coulilabyga, Mali päritolu 33-aastase mehega, kes oli viibinud vanglas koos ühega vendadest Kouachidest ning sooritanud jaanuaris ohvriterohke rünnaku Pariisi koššer-supermarketile; ja samuti Mehdi Nemmouche’iga, 29-aastase alžeeria päritolu Prantsuse kodanikuga, kes oli veetnud üle aasta ISIS-ega Süürias ning pani toime ohvriterohke tulistamise Belgia juudi muuseumis. Üks Pariisi suitsiidipommitajatest, 29-aastane Bilal Hadfi oli samuti Prantsuse kodanik, kes võitles Islamiriigi poolel enne tagasipöördumist Belgiasse – Euroopa riiki, kust on pärit kõige suurem hulk vabatahtlikke džihadiste ühe elaniku kohta. Pariisi rünnakutega olid seotud veel kaks belglast, kellest üks oli 18-aastane, ning 27-aastane egiptlane Yousef Salahel.

Nii nagu pommiplahvatuste puhul 2004. aastal Madriidi rongis ja 2005. aastal Londoni metroos, paistab ka nüüdsetest fragmentaarsetest teadaannetest ilmnevat, et Pariisi rünnakuid sooritas lõtv võrgustik perekondlike ja sõprussidemete kaudu seotud inimesi ja nende kaasajooksikuid, kellest igaüks oli jõudnud enne ISIS-ega ühinemist radikaalse islamini omaenda mõnevõrra iseseisvat teed mööda. Aga nende tihedalt koordineeritud aktsioonid Pariisi mitmes paigas näitavad head treenitust, kollektiivset planeerimist ning Islamiriigi toimivaid käsuliine ja kommunikatsiooni (muuhulgas krüpteeritud sõnumite abil), mida tõenäoliselt juhtis Abdelhamid Abaaoud, keda tuntakse ka kui Abu Omari ehk Belglast – 27-aastane Maroko juurtega mees Molenbeekist, kes oli Salah Abdeslami endine vanglakaaslane ja kes teadaolevalt reisis pidevalt edasi-tagasi Euroopa ja Lähis-Ida vahet.

Säärasele koordinatsioonile on aidanud kaasa Prantsusmaalt pärit võõrvõitlejate väga suur kontingent Süürias. Aprillis ütles Prantsuse senaator Jean-Pierre Suer, et Prantsusmaalt on läinud Iraaki ja Süüriasse 1430 inimest, võrreldes kõigest kahekümnega 2012. aastal. Umbes 20% nendest on islamisse pöördunuid. West Pointi terrorismivastase võitluse keskuse (CTC) hiljutine raport, mis sisaldab detailseid andmeid 182 Prantsuse võitleja kohta, märgib, et enamik on 20ndates eluaastates. Umbes 25% pärinevad Pariisi piirkonnast, ülejäänud mitmelt poolt mujalt Prantsusmaa väiksematest regioonidest. Prantsuse siseministeeriumi andmetel viibib hetkel Süürias ja Iraagis 571 Prantsuse kodanikku või residenti, mõned neist al-Qaida sõsarorganisatsiooni Jabhat an-Nusra juures, kuid enamik on seotud ISIS-ega. Teada on, et rohkem kui 260 inimest on Prantsusmaale tagasi pöördunud, ja üle 2000 Prantsusmaalt pärit inimese on otseselt seotud džihaadi ühendusteedega piirkonnas, mis ulatub üle Euroopa: politsei on seoses Pariisi rünnakutega juba vahistanud inimesi Belgias ja Saksamaal ning tuvastanud ühe Süüria kodanikust ründaja sisenemise Euroopasse Kreeka kaudu.

Prantsuse terrorismivastase jälituse andmetel (FSRPT) on tuvastatud 11 400 radikaalset islamisti, kellest 25% on naised ja 16% alaealised – alaealiste hulgas on ülekaalus tüdrukud. Hetkel on uurimise all 646 inimest, keda kahtlustatakse seotuses terroristliku tegevusega. Prantsuse peaminister Manuel Valls möönis pärast 13. novembri rünnakuid, et isegi vägivallaohtlikkuses kahtlustatavate täielik jälgimine on praktiliselt võimatu: ühe inimese ööpäevaringseks jälitamiseks on tarvis 10–20 julgeolekuagenti, keda on kogu Prantsusmaa peale aga ainult 6500.

Ka pole abi Prantsusmaale sisenejate kontrollimisest. Islamiga seotud sektantlike liikumiste ärahoidmise keskus (CPDSI) Prantsusmaal hindab, et 90%-l Prantsuse kodanikest, kellel on radikaalseid islamistlikke uskumusi, on prantsuse vanavanemad ja 80% neist pärinevad mittereligioossetest perekondadest. Tegelikult on enamik džihaadiga seotud eurooplastest oma kaaslaste radikaalsesse religiooni „uuesti sündinud“. Rohkem kui kolm neljandikku Islamiriigiga ühinejatest Prantsusmaal ja Euroopas üldisemalt teeb seda koos sõpradega, samal ajal kui ainult üks viiest teeb seda koos pereliikmetega ja väga vähesed värvatakse otseselt võõraste poolt. Paljud neist noortest ei samasta end ei selle maaga, kust on pärit nende vanemad, ega sellega, kus nad ise elavad. Muud identiteedid on nõrgad ega motiveeri. Üks naine Pariisi äärelinnast Clichy-sous-Bois’st võrdles oma pöördumist sellega, kuidas transsooline isik otsustab lahti ütelda talle sündimisel omistatud soost: „Ma olin nagu muslim, kes oli lõksus kristlase kehas.“ Ta arvas, et suudab täieliku ja väärika muslimina elada ainult Islamiriigis.

Teiste jaoks, kes on heidelnud elu mõtte leidmise nimel, on ISIS põnev üritus ja üleskutse tegudele, mis lubab au ja kuulsust sõprade silmis ning sõprade kaudu igavest austust ja meelespidamist laiemas maailmas, mille nautimiseni küll paljud neist ei ela. ICM Researchi küsitlus 2014. aasta juulis näitab, et rohkem kui ühel neljast ükskõik millise usutunnistusega Prantsuse noorukist vanuses 18–24 on ISIS-est soodne või väga soodne arvamus. Isegi kui see hinnang on liialdatud, oleme meiegi leidnud oma intervjuudes üllatavat sallivust ja toetust ISIS-e suhtes Pariisi suurtes ja rusuvates banlieue’des elavate noorte seas, kes soovivad hakata põhjusega mässajateks – kes tahavad kaitsta rõhutuid, nii nagu nemad sellest aru saavad.

Kuid nende Prantsuse noorte soov ei ole saada „vagaks muslimiks“, vaid mudžahiidiks (pühasõdalaseks): astuda radikaalne samm, mis pakuks kohest rahuldust ja muudaks elu, ning leida eneseohverduse teel elule mõte. Kuigi marginaliseerumistunne ja viha on võinud koguneda pika aja vältel, toimub üleminek identiteediotsijast mudžahiidiks sageli kiiresti ja järsku. Kaheksast kuue Pariisi ründaja surm suitsiidipommi läbi ja ühe hukkumine politsei kuulirahes annab tunnistust nende pühendumuse siirusest, nagu ka sadade Prantsuse vabatahtlike surm Süürias ja Iraagis.

Nagu kinnitas meile üks 24-aastane Jabhat an-Nusraga ühinenu Süürias: „Nemad [Lääne ühiskond] õpetavad meid kõvasti tööd tegema, et osta ilus auto või ilusad riided, aga see pole õnn. Ma olin kolmanda järgu inimene, sest polnud sellesse määndunud süsteemi integreerunud. Aga ma ei tahtnud olla ka tänavagängster. Seega me sõpradega lihtsalt otsustasime hakata käima ringi ja kutsuma inimesi islamiga ühinema. Teised muslimigrupid linnas ainult räägivad. Nad arvavad, et tõeline muslimiriik kukub neile taevast sülle, ilma et nad peaksid võitlema ja Allahi teed käies kõvasti vaeva nägema.“

Kristliku taustaga perekondadest islamisse pöördunud on sageli Islamiriigi kõige tulisemad pooldajad. Kellegi teise võitlusega ühinemises paistab olevat midagi sellist, mis teeb eriti innukaks. Kui küsisime ühelt endiselt atleetvõimlejalt Pariisi põhjapoolses äärelinnas Epinay-sur-Seine’is, miks ta islamisse pöördus, siis ütles ta, et on kogu aeg kukkunud vanglast vanglasse ja pahandustesse sattunud. „Minu sees oli kaos või tühjus, kuni idee asuda käima mudžahiidi teed andis mulle reeglid, mille järgi elada“: need kanaliseerisid tema energia džihaadi, et kaitsta muslimeist vendi, kes on Prantsusmaal ja mujal, „Palestiinast Birmani“ uskmatute rünnaku all.

Kuna paljud võõrvõitlejad on oma elukohamaal marginaalsed, siis on Lääne valitsustes ja valitsusvälistes organisatsioonides levinud usk, nagu aitaks potentsiaalsetele džihadistidele töökohtade, abikaasade või haridusvõimaluste pakkumine vähendada vägivalda ja seista vastu kalifaadi külgetõmbele. Aga seni veel avaldamata Maailmapanga raport näitab, et suureneva tööhõive ja väheneva vägivaldsuse vahel puudub usaldusväärne seos, mis viitab, et ka niisuguste võimalustega inimesed jääksid ikkagi sama tõenäoliselt vastuvõtlikuks džihadismile. Kui ma küsisin ühelt Maailmapanga töötajalt, miks raportit avaldatud ei ole, vastas ta: „Meie klientidele [s.o valitsustele] see ei meeldiks, sest nad on sellesse ideesse nii palju investeerinud.“

Nagu on näidanud al-Qaidaga liitunute kohta tehtud uuringud, ei sega abielus olek vabatahtlikku liitumist al-Qaidaga – ega ilmselt ka ISIS-ega; ja sääraste rühmituste juhtkonnas on palju neid, kellel on olnud ligipääs heale haridusele – eriti sellistele teadusvaldkondadele, nagu inseneriasjandus ja meditsiin, mis nõuavad tugevat distsipliini ja valmidust lükata edasi soovide rahuldamist. Kui inimesed on valmis ohverdama oma elu, siis pole tõenäoline, et suuremate mate- riaalsete eeliste pakkumine neid peataks. (Õigupoolest näitab meie uurimistöö, et materiaalsed stiimulid või antistiimulid annavad sageli tagasilöögi ja suurendavad pühendunute meelekindlust).

USA välisministeerium on püüdnud oma saamatu sotsiaalmeediaprogrammiga „Mõtle järele, pöördu ära“ („Think Again Turn Away“) veenda noori peamiselt negatiivsete anonüümsete sõnumite abil. „DAESH tahab ehitada tulevikku – kas sina tahad tulevikku, kus raiutakse maha päid ja kontrollitakse su söögisedelit ja riietust?“ Just nagu oleks kedagi, kes seda juba ei teaks! Kas see läheb korda nendele, keda juba tõmbab selle ürituse poole, vaatamata või isegi tänu säärastele jubedustele? Ehk nagu üks Chicago äärelinna teismeline tüdruk vastas FBI agentidele, kes ei lasknud teda Süüria lennuki peale: „Aga mida te ütlete kobarpommide kohta, mis tapavad tuhandeid? Aga kui peade maharaiumine aitab seda peatada?“ Ja mõned tunnevad, et rangete reeglite järgimine vabastab nad kõhklustest selle üle, mida üks hea inimene tegema peaks.

Seevastu Islamiriik võib kulutada sadu tunde, püüdes värvata üksikisikuid või sõpruskondi, näidates moraalilugemise asemel üles empaatiat ja õppides, kuidas pöörata noorte isiklikud frustratsioonid ja vimmad kõikehõlmavaks juhtmõtteks kõikide muslimite tagakiusamisest ning tõlkida nõnda viha ja nurjunud püüdlused moraalseks pahameeleks. Üks noor naine saadab Süüriast teisele sõnumi: „Ma tean, kui raske on jätta maha armastatud ema ja isa ning enne siia jõudmist mitte neile öelda, et jääd neid alati armastama, aga sinu ülesanne siin maa peal on midagi enamat kui olla koos oma vanematega ja neid austada. Ma tean, et see on küllap kõige raskem asi, mida sa kunagi tegema pead, aga luba, et ma aitan seda sulle endale ja neile seletada.“

Igasugune tõsine tegelemine probleemiga peab olema häälestatud üksikisikutele ja nende võrgustikele, mitte aga korduvate sõnumite massturundusele. Noored elavad üksteisele kaasa, enamasti ei loe nad üksteisele moraali. ISIS-t toetavaid Twitteri kontosid on ligi 50 000, millest igaühel on keskmiselt tuhat jälgijat.

Eelmisel aastal Ammanis ütles meile üks endine Islamiriigi imaam: „Meie juurde tulnud noortele ei peetud loenguid nagu mõtlemisvõimeta lastele; nad on enamasti arusaajad ja kaastundlikud, aga eksiteel. Me peame neile andma vastukaaluks parema positiivse sõnumi. Vastasel korral me kaotame nad Daeshile.“

Ida-Aasia tippkohtumisel Singapuris väitsid mõned Lääne valitsuste ametiisikud, et Kalifaadi puhul on tegu traditsioonilise jõupoliitikaga, mis peidab end mütoloogia varju. Sellesse üritusse kaasatute uurimine aga näitab, et see on ohtlik väärarusaam. Kalifaat on ahvatleva mobiliseerumisajendina ilmunud taas paljude muslimite teadvusse Levandist Lääne-Euroopani. Nagu ütles meile üks Barcelona imaam, kes edendab usunditevahelist dialoogi kristlaste ja juutidega: „Ma olen al-Qaida ja ISIS-e vägivalla vastu, aga nad on pannud meie täbara olukorra Euroopas ja mujal maailmakaardile. Enne seda meid lihtsalt ignoreeriti. Ja Kalifaat… Me unistame sellest, nagu juudid unistasid pikka aega Siionist. Võib-olla saab see olla muslimi rahvaste föderatsioon, umbes nagu Euroopa Liit. Kalifaat on siin, meie südames, isegi kui me ei tea, millise tegeliku vormi see lõpuks võtab.“

Prantsusmaa, Ühendriigid ja meie liitlased võivad valida relvajõu koos kõikide ettenägematute ja kavatsematute tagajärgedega, mis kipuvad otsese ja otsustava sõjaga kaasnema. Aga isegi kui ISIS hävitatakse, võib selle sõnum kütkestada mitmeid uusi põlvkondi. Kuni me pole tunnetanud neid kirgi, mida see sõnum suudab pettunud noortes üle terve maailma äratada, riskime neid kirgi või- mendada ja anda oma panuse kaosesse, mis on vesi ISIS-e veskile.

Inglise keelest tõlkinud M. V.

Scott Atran, Nafees Hamid. Paris: The War ISIS Wants. The New York Review of Books: Daily, 16.11.2015. http://www.nybooks.com/daily/2015/11/16/paris-attacks-isis-strategy- chaos/.

SCOTT ATRAN on Prantsuse riikliku teaduskeskuse (CNRS) vanemteadur ning New Yorgi ja Michigani ülikooli professor. NAFEES HAMID on University College of Londoni doktorant ja uurimisinstituudi ARTIS International teadur.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon