Populistlik paremradikaalsus: patoloogiline normaalsus

CAS MUDDE

Matteo Salvini, Harald Vilimsky, Marine Le Pen, Geert Wilders ja Gerolf Annemans (Reuters/Francois Lenoir)

Matteo Salvini, Harald Vilimsky, Marine Le Pen, Geert Wilders ja Gerolf Annemans. Foto: Reuters/Francois Lenoir

Ilmunud Vikerkaares  2011, nr 9

“Tänapäeva radikaalparempoolne poliitika on frustratsioonipoliitika – nende inimeste hapu võimetus, kes avastavad, et ei suuda seda keerulist massiühiskonda, mis on nüüdisaegseks poliitkorraks, mõista, valitsemisest rääkimata.”[1] See tsitaat võiks olla võetud mis tahes hiljutisest raamatust paremradikaalsuse kohta, kuid pärineb tegelikult 1962. aastast ja võtab kokku Daniel Belli hinnangu 1950. aastate paremradikaalsusele USA-s. See on tüüpiline akadeemilistes arutlustes valitsev seisukoht populistliku paremradikaalsuse kohta, mida võiks nimetada “normaalse patoloogia teesiks”.[2] Selle järgi kujutab paremradikaalsus endast sõjajärgse Lääne ühiskonna patoloogiat ja tema edu seletuseks on mingisugune kriis. Selles paradigmas tegutsevad autorid käsitlevad paremradikaalsust psühholoogiliselt ning kasutavad pidevalt meditsiinilisi ja psühholoogilisi mõisteid.

Paraku ei kannata “normaalse patoloogia tees” empiirilist järelekontrollimist välja: populistliku paremradikaalsuse hoiakud ja ideoloogilised tunnused pole kaugeltki mingid hälbed, vaid on tänapäeval Euroopa ühiskondades kaunis levinud. Selle asemel et käsitada populistlikku paremradikaalsust normaalse patoloogiana, tuleks selles näha pigem patoloogilist normaalsust. Niisugusel vaatenurganihkel oleks suur tähtsus tänapäeva populistliku paremradikaalsuse mõistmisele.

Normaalse patoloogia teesi selgitus

Enamik käsitlusi populistliku paremradikaalsuse kohta väidab, et radikalism üldiselt ja ekstremism eriti põhinevad väärtustel, mis on oma põhiolemuselt vastandlikud (Lääne) demokraatia väärtustele. Uwe Backese poliitilis-ajalooline uurimus määratleb ekstremismi demokraatia antiteesina.[3] Radikalismi oleks ometigi õigem kirjeldada millegi demokraatlikuna, kuid anti-liberaaldemokraatlikuna.[4] Nii ekstremism kui radikalism heidavad aga väljakutse tänapäeva Lääne ühiskondade fundamentaalsetele väärtustele.

Paljud uurimused ekstreemse ja radikaalse parempoolsuse kohta lähevad kaugemale radikalismi ja demokraatia ideoloogilisest vastandamisest ning käsitavad paremäärmuslust (selle mitmesugustes permutatsioonides) psühholoogiliselt, ennekõike moodsa ühiskonna patoloogiana. Selle traditsiooni kõige mõjukamad näited on fašismi psühhoanalüütilised käsitlused, nagu Wilhelm Reichi “Fašismi massipsühholoogia” ning Theodor W. Adorno ja tema kaastööliste “Autoritaarne isiksus”.[5]Kuna sõjajärgse paremradikaalsuse uurimist mõjutas tugevasti ajaloolise fašismi uurimine, siis pole ka üllatav, et selles vallas jäi domineerima patoloogia-tees.

Eriti kehtib see sõjajärgse Ameerika paremradikaalsuse käsitluste kohta. Daniel Belli klassikaline artikkel “Ilmajäetud” analüüsib pigem paremradikaalsuse “psühholoogilist repertuaari” kui ideoloogiat ning kirendab viidetest sellistele patoloogiatele nagu paranoia ja vandenõumõtlemine.[6] Mõjuka artikli “Paranoiline stiil Ameerika poliitikas”[7] autor Richard Hofstadter väitis samuti, et paremradikaalsus “asub psühholoogiliselt väljaspool normaalse demokraatliku poliitika raame”.[8]

Seda eeskuju järgivad paljud tänapäeva Euroopa paremradikaalsuse käsitlused. Poliitilise kallakuga uurimused, mis kubisevad viidetest paranoiale ja teistele psüühikahäiretele, on kahjuks ikka veel selles valdkonnas silmapaistval kohal (eriti Saksamaal ja Prantsusmaal). Isegi tõsises uurimistöös, näiteks Erwin Scheuchil ja Hans Klingemannil, mõistetakse populistlikke paremradikaalseid parteisid ja nende toetajaid tihti kui normaalset patoloogiat; tähtsatest autoritest jätkavad seda traditsiooni veel Hans-Georg Betz, Frank Decker ja Michael Minkenberg.[9]

Scheuchi ja Klingemanni “Lääne industriaalühiskondade paremradikalismi teooria” on seni üks kõige ambitsioonikamaid ja hõlmavamaid katseid seletada paremradikaalsete parteide edu sõjajärgses Euroopas, eelkõige Saksamaal. Lühidalt kokku võttes väidavad nad, et populistliku paremradikaalsuse väärtused on Lääne demokraatia väärtustele võõrad, kuid oma väike potentsiaal nende jaoks leidub kõikides Lääne ühiskondades ning seega on tegu “normaalse patoloogiaga”. Vastavalt sellele paradigmale põhineb populistlike paremradikaalsete parteide toetus “struktuurselt tingitud patoloogiatel”.[10] Tuleb märkida, et “normaalpatoloogia teesi” niisugune kirjeldus ei võta veel kokku kogu nende teooriat, vaid ainult ühe selle aspekti – kuid see aspekt on olnud märksa mõjukam kui nende ülejäänud teoreetiline süsteem.[11]

Normaalne patoloogia ja akadeemiline uurimistöö

Äärmuslikumatel juhtudel on normaalse patoloogia teesist lähtujad uurinud paremradikaalsust lahus peavoolu demokraatlikust poliitikast, st kasutamata peavoolu mõisteid ja teooriaid. Niisuguse lähenemisviisi järgi on populistlik paremradikaalsus patoloogia ja seetõttu seletatav üksnes väljaspool “normaalsust”. Enamasti on selle seisukoha taust samavõrd poliitiline kui metodoloogiline: uurijad usuvad, et peavoolu mõistete ja teooriate kasutamine justkui legitimeeriks populistlikku paremradikaalsust.

Säärane äärmuslik tõlgendus valitses populistliku paremradikaalsuse uurimises eriti 1980. ja 1990. aastatel Prantsusmaal, Saksamaal ja Hollandis. Paljud autorid keskendusid peaaegu täielikult populistliku paremradikaalsuse ajaloolisele taustale, selle seostele sõjaeelse fašismi ja natsismiga.[12] Eeldati, et sõjajärgset populistlikku paremradikaalsust tuleb mõista mineviku jäänukina ja mitte kaasaegsete arengute saadusena.

Populistliku paremradikaalsuse valimisedu uurimises on alati valitsenud mõõdukam suund, mille populaarsus on kasvanud tänu teadlastele, kes lülitavad oma töödesse tähelepanekuid muude poliitiliste parteide (eriti roheliste) uurimisest.[13] See mõõdukas vorm kasutab küll peavoolu mõisteid ja teooriaid, kuid näeb populistlikus paremradikaalsuses ikkagi tänapäeva Lääne demokraatiate anomaaliat.

Normaalse patoloogia paradigmas jääb peamiseks mõistatuseks küsimus, miks on rahva seas nõudlus populistliku paremradikaalsuse järele. Pakutakse välja kaht tüüpi üldisi vastuseid – protest ja poolehoid –, kuigi mõlemad põhinevad sarnasel oletusel: “normaalsetes” tingimustes pärineb nõudlus populistliku paremradikaalse poliitika järele üksnes elanikkonna väikesest osast. Seega püütakse leida neid “ebanormaalseid” tingimusi, milles “populistlikud paremradikaalsed hoiakud” levivad. Enamik uurijaid on leidnud vastuse klassikalise moderniseerumisteesi uutest tõlgendustest.[14]

Peaaegu kõik normaalse patoloogia teesi järgivad teooriad mainivad populistliku paremradikaalsuse toetuse seletusena mingisugust kriisi, mis kaasneb moderniseerumise ja selle järelmitega, nagu globaliseerumine, postfordistlik majandus või postindustriaalne ühiskond.[15] Mõte jääb alati samaks: ühiskond kujuneb põhjalikult ja kiiresti ümber, mis viib lõheni nende vahel, kes peavad end “võitjateks” ja “kaotajateks”, ning viimased hääletavad populistliku paremradikaalsuse poolt kas protestist (viha ja frustratsiooni tõttu) või poolehoiust (oma vaimse jäikuse tõttu).[16]

Sellise lähenemisviisi korral ei mängi populistlikud paremradikaalsed parteid ise – ja poliitilised toimijad üldisemaltki – peaaegu mingisugust rolli. Ainus seesmine (f)aktor, mis mõnikord mängu tuuakse, on karismaatiline juht.[17] See tuleneb Max Weberi karismaatilise juhi teooriast[18] (kuigi vähesed autorid viitavad otseselt Weberile) ning on täielikus kooskõlas patoloogiateesiga. Selle järgi peaks “normaalses” poliitikas hääletamine käima ratsionaalselt, põhinema ideoloogial või vähemalt identiteedil (või eristumistel), mitte aga irratsionaalsel sidemel juhiga.

Ühesõnaga uuringud, mis rakendavad normaalse patoloogia teesi, kalduvad populistlikule radikaalparempoolsusele lähenema kas (äärmusjuhul) fašismi või (mõõdukamal juhul) kriisi perspektiivist. Põhiraskus langeb nõudluse seletamisele, mis “normaalsetes” tingimustes peaks olema madal. Peaaegu täiesti ignoreeritakse pakkumise poolt, nagu ka populistlike paremradikaalide eneste rolli. Kui seesmine pakkumine võrrandisse ka lülitatakse, siis karismaatilise juhi näol, keda mõistetakse jällegi patoloogilise minevikujäänukina.

Hinnang normaalse patoloogia teesile

Aga kas populistliku paremradikaalsuse ideoloogiline tuum, mida võiks määratleda nativismi, autoritaarsuse ja populismi kombinatsioonina,[19] seisab tõepoolest Lääne ühiskondade põhiväärtustest niivõrd lahus? Ja kas populistliku paremradikaalsuse väärtusi jagab tõepoolest üksnes eurooplaste tilluke vähemus?

Ideoloogia

Populistliku paremradikaalsuse keskne tunnus on nativism – ideoloogia, mille järgi peaksid riikides elama üksnes põlisgrupi (“rahvuse”) liikmed ning mittepõlised elemendid (isikud ja ideed) ohustavad fundamentaalselt rahvusriigi homogeensust.[20] Nativistlikul mõtlemisel on Lääne ühiskondades pikk ajalugu, seda eriti USA-s, kus liikumised nagu Know Nothing ulatuvad tagasi 19. sajandi algusse.[21]

Ajalooliselt ja ideoloogiliselt on nativism tihedalt seotud rahvusriigi ideega, natsionalistliku konstruktsiooniga, millest on saanud Euroopa ja globaalse poliitika nurgakivi. Rahvusriigi idee järgi peaks igal rahvusel olema oma riik ja – kuigi see jääb sageli ridade vahele – igal riigil peaks olema üks ja oma rahvus. Mitmed Euroopa põhiseadused sätestavad, et vastav riik on seotud ühe kindla rahvusega: näiteks Slovakkia põhiseaduse preambul algab “Meie, slovaki rahvas…”, ning Rumeenia konstitutsiooni paragrahv 4.1 ütleb: “riik rajaneb rumeenia rahva ühtsusel”.[22]Rahvusliku enesemääramise idee on talletatud koguni ÜRO harta 1. peatüki 1. paragrahvi, mis kutsub otsesõnu üles austama “rahvaste enesemääramist”.

See aga ei tähenda, nagu väljenduks kõigis viidetes rahvuslikule enesemääramisele tingimata nativism. Näiteks Iirimaa konstitutsiooni 1. paragrahv ütleb: “Käesolevaga kinnitab Iiri rahvas oma võõrandamatut, tühistamatut ja suveräänset õigust valida endale valitsemisvorm, määrata oma suhted teiste rahvastega ning arendada oma poliitilist, majandus- ja kultuurielu vastavalt oma vaimule ja traditsioonidele”. Kuid järgmised paragrahvid väljendavad kaunis avatud suhtumist mittepõliselanikesse, sealhulgas “Iiri rahvuse kindlat tahet ühendada harmoonias ja sõpruses kõiki inimesi, kes jagavad Iiri saare territooriumi, nende identiteetide ja traditsioonide kogu mitmekesisuses” (paragrahv 3).

Aga isegi siis, kui Euroopa riigid nativistlikud ei ole, rakendavad nad “banaalnatsionalismi”, kui kasutada Michael Billigi terminit, mis tähistab igapäevaseid “ideoloogilisi harjumusi, mis võimaldavad Lääne kindlakskujunenud rahvustel end taastoota”.[23] Lääneriikide kodanikele meenutatakse iga päev nende “rahvuslikku identiteeti” ülirohkete enam või vähem peente vihjete abil, mis ulatuvad iseseisvuspäeva pühitsemisest kuni meediakompaniide nimetusteni (nt Irish Times, British Broadcasting Corporation, Hrvatska Radio Televizija) ja ajalooõpetuseni koolides. Kuigi need meeldetuletused on banaalsed, põhinevad nad rahvusriigi konstitueerival ideel.[24]

Autoritaarsus, usk rangelt korrastatud ühiskonda, kus autoriteedi-vastaseid ülesastumisi karistatakse karmilt,[25] on tunnus, mis pole iseloomulik kaugeltki mitte üksnes populistlikule paremradikaalsele ideoloogiale. “Armastust ja lugupidamist autoriteedi vastu”, mis on lihtsalt autoritaarsuse eufemistlik kirjeldus, peetakse ju ka konservatismi alussambaks.[26] Pealegi on autoritaarsus üks võtmeaspekte nii ilmalikes kui ka usulistes mõtteviisides, (proto)liberaalidest nagu Thomas Hobbes kuni sotsialistideni nagu Vladimir Lenin, Rooma katoliiklusest kuni õigeusuni.

Kolmas ja viimane tunnus on populism, mida defineerime siinkohal “õhukese” ideoloogiana, mis käsitab ühiskonda jagunevana kaheks homogeenseks ja antagonistlikuks grupiks: “puhas rahvas” versus “korruptiivne eliit”. Populism taotleb, et poliitika peaks olema volonté générale’i, rahva üldise tahte väljendus.[27] Kuigi populistlikul ideoloogial on märksa sügavamad juured USA-s kui (Lääne-) Euroopas,[28] on selle elemendid selgelt seotud Lääne ühiskondade fundamentaalsete väärtustega üldiselt.

Nagu Margaret Canovan on väitnud, on demokraatial niihästi lunastuslik kui ka pragmaatiline külg: esimene rõhutab vox populi, vox dei ideed või ideaali (ehk “rahva valitsemist rahva poolt rahva huvides”), viimane aga institutsioonide tähtsust. “Moodsatele demokraatiatele on loomuomane usk ilmalikku lunastusse, mis on küll pingelises suhtes demokraatia pragmaatilise palgega – lubadus, et suveräänse rahva tegevus toob kaasa parema maailma.”[29] Populism rajaneb sellel “demokraatlikul lubadusel”.[30]Tõlgendades “rahvast” homogeense moraalse üksusena, väidavad populistid, et rahva terve mõistus tuleks alati asetada esikohale ning sellised “ebademokraatlikud” institutsioonilised kitsendused nagu vähemuste konstitutsiooniline kaitse ei tohiks seda piirata.

Populismi establishment’i-vastased tundmused on tihedalt seotud Lääne ühiskondade ühiste uskumustega. Need ulatuvad lord Actoni kuulsast ütlusest “võim korrumpeerib” kuni kristlusele sisemiselt omase negatiivse inimesepildini (nt pärispatt). Tõsiasi, et evangeelne kristlus mängib USA kultuuris ja poliitikas palju suuremat rolli kui Euroopas, võib osaliselt seletada  establishment’i-vastaste tunnete suuremat sügavust ja laiemat levikut USA-s. Kui suuremas osas Lääne-Euroopast vedas demokratiseerimise ja riigiformeerimise protsessi pigem eliit ning see põhines tugeval keskvõimul ja elitaarsel umbusaldusel rahva vastu, siis USA-s kannustas samu protsesse “meie, Ameerika Ühendriikide rahvas” ning umbusaldus keskvalitsuse vastu, mida jagasid nii massid kui ka eliidid, sh riikluse isad.

Hoiak

Nativism ei ole küll sama mis rassism, kuid niisugused küsitlused nagu Eurobaromeeter pakuvad ohtralt tõendusmaterjali äärmusnativistlike hoiakute levikust Euroopas. Näiteks 1997. aasta detsembris leidis Eurobaromeeter, et “ainult üks kolmest intervjueeritavast ütles, et ta “pole sugugi rassistlik”. Üks kolmest kuulutas end “pisut rassistlikuks” ja üks kolmandik väljendas otseselt “üsna või väga rassistlikke tundeid”.[31]

Konkreetsemalt EL-15 elanikest 65% nõustub väitega, et “meie maa on jõudnud viimase piirini; kui vähemusgrupid veelgi kasvavad, tekib probleeme”.[32] Peaaegu kaks kolmandikku arvavad, et kõik illegaalsed immigrandid tuleks tagasi saata, kuna 80% arvab, et “tõsistes kuritegudes süüdi mõistetud” illegaalsed immigrandid tuleks repatrieerida. Minnes veelgi kaugemale (enamikust) populistlikest paremradikaalsetest parteidest, pooldab umbes 20% “täielikku repatrieerimist”, nõustudes väitega, et “kõik immigrandid väljastpoolt Euroopa Liitu, olgu legaalsed või illegaalsed, ja ka nende lapsed, isegi siinsündinud, tuleb saata tagasi nende päritolumaale”.[33]

Autoritaarsuse osas näitavad küsitlused veelgi tugevamat kattuvust massihoiakute ja populistlike paremradikaalsete positsioonide vahel. Vastavalt 2006. aasta Eurobaromeetri küsitlusele usub 78% EL-15 kodanikest (alates 65% Austrias kuni 90% Prantsusmaal), et noored sooritaksid vähem kuritegusid, kui neid kodus ja koolis tugevamini distsiplineeritaks.[34] 62% EL-15 kodanikest usuvad (alates 37% Rootsis kuni 75% Iirimaal), et noored paneksid toime vähem kuritegusid, kui vanglakaristused oleksid karmimad.[35] Kuigi 55% Euroopa Liidu kodanikest usub, et kohalik politsei “teeb head tööd”, arvab 74%, et “parem politseitöö” kahandaks kuritegevust nende piirkonnas.[36] Ja lõpuks hämmastav 85% EL-25 elanikest (alates 70% Taanis kuni 97% Küprosel) nõustub väitega: “Tänapäeval on liiga palju sallivust. Kurjategijaid tuleks karistada karmimalt.”

Populismi ideoloogia uurimisel tuleb tingimata arvesse võtta selle antielitaarset ja establishment’i-vastast aspekti. Üha kasvav hulk uurimusi poliitilise apaatia kohta on väitnud (ja osaliselt ka tõestanud), et järjest suurem osa EL-i elanikkonnast suhtub halvasti oma riigi demokraatliku süsteemi põhiinstitutsioonidesse, kuid mitte demokraatlikku süsteemi kui sellisesse.[37] 1999. aastal oli 40% EL-15 kodanikest (alates 70% Itaalias kuni 22% Hollandis) “mitte eriti rahul” või “mitte sugugi rahul” demokraatiaga oma riigis.[38] Neli aastat hiljem väitis 46% EL-15 küsitletutest, et nad “kalduvad mitte usaldama” oma riigi parlamenti, 53% väitis sedasama valitsuste kohta ning lausa 75% poliitiliste parteide, Euroopa demokraatiate peamiste institutsioonide kohta.[39]

Mis puutub korruptsiooni, mis on populistliku paremradikaalse propaganda peamine kinnismõte, siis teatas Eurobaromeeter 2006. aastal, et 72% EL-25 kodanikest usub, et korruptsioon on nende riigis peamiseks probleemiks. 59% usub, et altkäemaksu andmine ja võtmine ei leia piisavalt jälitamist ja karistamist. Korruptiivseteks peetud sektoritest on nimekirja tipus “riigi tasandi poliitikud”, nagu arvab 60% EL-25 vastanutest (alates 29% Taanis kuni 69% Sloveenias). Regionaalse tasandi (47%) ja kohaliku tasandi poliitikud (45%) on neljandal ja viiendal kohal.[40]

Normaalsest patoloogiast patoloogilisse normaalsusse

Eelnev analüüs näitas, et normaalse patoloogia tees ei pea empiirilisele uurimisele vastu. Populistlikud radikaalparempoolsed ideed ei ole Lääne demokraatia peavoolu ideoloogiatele sugugi võõrad ning populistliku paremradikaalsuse hoiakuid ei jaga mitte üksnes eurooplaste tillukene vähemus. Õigupoolest oleks populistlikus paremradikaalsuses õigem näha patoloogilist normaalsust (kui jääda truuks Scheuchi ja Klingemanni teooriale). See seostub hästi peavoolu ideedega ning on märkimisväärses kooskõlas laialt levinud hoiakute ja poliitiliste seisukohtadega.

Patoloogilise normaalsuse teesist ei järeldu, nagu kuuluks populistlik paremradikaalsus tänapäeva demokraatlike ühiskondade peavoolu. Pigem tähendab see, et oma ideoloogia ja hoiakute poolest kujutab populistlik paremradikaalsus endast peavoolu vaadete radikaliseerumist.[41] Populistliku paremradikaalse ideoloogia võtmeaspekte jagab ka peavool, niihästi eliidi kui masside tasandil, kuid enamasti mõõdukamas vormis. Niisugusel vaateviisinihkel on suur tähtsus populistliku paremradikaalsuse ja Lääne demokraatia vahekorra mõistmise jaoks.

Põhierinevust populistliku paremradikaalsuse ja Lääne demokraatia vahel ei maksaks määratleda liigierinevusena, st antiteesina, vaid määraerinevusena, st vastandusena laias laastus samade vaadete mõõdukama ja radikaalsema versiooni vahel. Seda, kui laialt on populistlik paremradikaalne ideoloogia levinud, ei saa olemasolevate andmete põhjal otsustada. See nõuaks komplekssemat mõõtmismudelit, mis hõlmaks kõigi kolme (mitmetahulise) ideoloogilise tunnuse[42] mitut indikaatorit sisaldavat kogumit, selle asemel et mõõta lihtsakoelisi indikaatoreid nagu vasak- või parempoolne enesemääratlus[43] või toetus rassistlikele liikumistele.[44]

Patoloogiline normaalsus ja akadeemiline uurimistöö

Paradigmanihe normaalse patoloogia teesilt patoloogilisele normaalsusele tähendaks esiteks ja esmajoones seda, et populistlikku paremradikaalsust tuleb uurida peavoolu politoloogia mõistete ja teooriate varal.[45] Teiseks, uurimise põhiülesandeks ei peaks olema seletada nõudlust, sest multietnilised Lääne demokraatiad tekitavad seda “loomu poolest”, vaid pakkumist.

Populistliku paremradikaalsuse jaoks ei käi poliitiline võitlus niivõrd mitte hoiakute, vaid teemade pärast. Kuigi populistliku paremradikaalsuse kolmainsus – korruptsioon-immigratsioon-julgeolek – on mured, mida jagab märkimisväärne osa elanikkonnast, ei ole nende “teemad” tervikuna Lääne demokraatiate poliitilistes võitlustes domineerinud. Populistlikud radikaalparempoolsed parteid ei keskendu eeskätt sotsiaal-majanduslikele küsimustele nagu enamik traditsioonilisi parteisid, vaid sotsiokultuurilistele küsimustele, umbes nii nagu üks teine uus parteiperekond, rohelised.

Patoloogilise normaalsuse paradigmas sõltub populistliku radikaalparempoolsuse edu või ebaedu mõistmine sellest, kui hästi mõistetakse võitlust teemade silmapaistvuse ja teemapositsioonide pärast. Paul Lucardie terminoloogiat kasutades võib öelda, et populistlikud paremradikaalsed parteid on “puhastajad”, kes rõhuvad “ideoloogiale, mille etableerunud parteid on kas reetnud või ära lahjendanud”, mitte aga prohvetid, kes “sõnastavad uut ideoloogiat”.[46] Neil ei tarvitse kallutada valijaid uutele positsioonidele, vaid uutele teemadele: eemale sotsiaal-majanduslikelt teemadelt, nagu tööpuudus, sotsiokultuuriliste teemade poole, nagu immigratsioon. Populistliku radikaalparempoolse parteiperekonna peamine võitlus käib “oma” teemade – korruptsiooni, immigratsiooni ja julgeoleku – silmapaistvuse suurendamise nimel.

Populistlike paremradikaalsete parteide kasvav valimisedu pärast 1980. aastate keskpaika on suurel määral seletatav laiema liikumisega eemale klassikalisest materialistlikust poliitikast mingisuguse postmaterialistliku poliitikavormi[47] või vähemalt nende kahe kombineerimise poole. Selles protsessis on populistlik radikaalparempoolsus mänginud kõigest marginaalset rolli. Pigem on see olnud iseeneslik reaktsioon uusvasakpoolsuse edule 1960. aastate lõpul ja 1970ndatel, mis viis 1970ndate lõpul ja 1980ndatel uuskonservatiivse tagasilöögini.[48] See areng mitte üksnes ei loonud radikaalparempoolsuse jaoks elektoraalse ruumi, vaid avas ka uue ja “ühetasase” mänguväljaku, kus võistelda sotsiokultuuriliste teemade pärast nagu korruptsioon, immigratsioon ja julgeolek.

Tõsiasi, et mõned populistlikud paremradikaalsed parteid on osanud neid võimalusi ära kasutada ja teised mitte, on seletatav “teema oma valdusse võtmise” [issue ownership][49] mõistega, ehk täpsemalt teema kohta võetava positsiooni hõivamisega.[50] Kuigi uus mänguväljak oli kõikides maades ühetasane, oli võitlus teemapositsiooni valdamise nimel erinev. Mõnel maal jõudsid uued või reformeerunud (parempoolsed) parteid haarata korruptsiooni-, immigratsiooni- ja julgeolekualase teemapositsiooni oma valdusse enne, kui populistlik paremradikaalne partei jõudis ennast sisse seada. Enamasti ei võimaldanud populistlike paremradikaalsete parteide puudulik organiseeritus ja kaader teemapositsiooni oma valdusse haarata. Neid kummitasid sisemised vastuolud ja avalikud skandaalid, muutes nad valijate silmis ebaatraktiivseks, hoolimata nende eelistest teemapositsioonides.

Seal, kus populistlikud paremradikaalid suutsid võtta teemapositsiooni oma valdusse, on nende edu seletatav peamiselt sisemiste tegurite abil. Kuigi etableerunud parteid (keda sundis avalikkus ja meedia) lõid suurel määral tingimused äärmusparempoolsete parteide läbimurdeks valimistel, oli valimisedu jaoks olulisem viimaste liidrivalik, organiseeritus ja propaganda. Et saada selgemat pilti sellest, mis täpselt eristab edukaid ja edutuid parteiorganisatsioone, juhivalikuid ja propagandat, läheks tarvis märksa rohkem empiirilisi uuringuid.

Kokkuvõtteks

Populistliku radikaalparempoolsuse uurimises on domineerinud normaalse patoloogia tees, usk, et populistlik radikaalparempoolsus on tänapäeva Lääne demokraatiate patoloogia, millel on “normaalsetes” oludes üksnes piiratud toetus. Selles paradigmas on peamiseks mõistatuseks massiline nõudlus populistlike radikaalparempoolsete parteide järele, mida saab seletada ainult mingisuguse teooria abil moderniseerumisega seotud kriisist.

Empiirilised uuringud aga näitavad, et populistliku paremradikaalse ideoloogia võtmetunnused – nativism, autoritaarsus ja populism – ei seisa peavoolu ideoloogiast ja massihoiakutest lahus. Pigem tuleks neid vaadelda peavoolu väärtuste radikaliseeritud versioonidena. Seega tuleks populistlikku radikaalparempoolsust võtta patoloogilise normaalsusena, mitte normaalse patoloogiana.

Laialdane nõudlus radikaalparempoolsuse järele on tänapäeva Lääne demokraatiates pigem antus kui seletamist vajav mõistatus. Provokatiivselt püstitatuna ei seisne põhiküsimus selles, miks on populistlikud paremradikaalsed parteid olnud pärast 1980. aastaid nii edukad, vaid selles, miks nii vähesed parteid on sellele viljakale pinnasele asunud. Vastuse võib leida teemapoliitika pakkumise-poolelt, esmajoones võitlustest teemade silmapaistvuse pärast (eriti elektoraalse läbimurde faasis) ja teemapositsioonide oma valdusse võtmise eest (siis, kui valimistel on juba ennast kehtestatud). Seda saab tõeliselt mõista vaid siis, kui analüüsid ja seletused hakkavad arvestama populistliku paremradikaalsuse endaga.

Inglise keelest tõlkinud M. V.

Cas Mudde. The populist radical right: A pathological normalcy. http://www.eurozine.com/articles/2010-08-31-mudde-en.html. Algselt ilmunud rootsikeelses versioonis: Fronesis, 2010, nr 34; pikem variant: West European Politics, 2010, kd 33, nr 6.

CAS MUDDE (1967) on Hollandi politoloog, kes uurib Euroopa äärmusparempoolsust ja on õpetanud USA-s ja Belgias (Antwerpeni ülikoolis) ning avaldanud mitmeid monograafiaid. Tema vanem vend on Hollandi paremradikaalne poliitik Tim Mudde.

[1] D. Bell, The Dispossessed. Rmt-s: The Radical Right. Toim. D. Bell. Garden City (NY), 1964, lk 42.

[2] Vt: E. K. Scheuch, H. D. Klingemann, Theorie des Rechtsradikalismus in westlichen Industriegesellschaften. Hamburger Jahrbuch für Wirtschafts- und Gesellschaftspolitik, 1967, kd 12.

[3] U. Backes, Politischer Extremismus in demokratischen Verfassungsstaaten. Elemente einer Rahmentheorie. Opladen, 1989.

[4] C. Mudde, Populist Radical Right Parties in Europe. Cambridge, 2007.

[5] W. Reich, The Mass Psychology of Fascism. Harmondsworth, 1975 (esmatr 1933); T. W. Adorno, E. Frenkel-Brunswik, D. J. Levinson, R. N. Sanford, The Authoritarian Personality. New York, 1969 (esmatr 1950).

[6] D. Bell, The Dispossessed.

[7] R. Hofstadter, The paranoid style in American politics. Harper’s Magazine, 1964, november.

[8] R. Hofstadter, Pseudo-Conservatism Revisited: A Postscript. Rmt-s: The Radical Right. Toim. D. Bell. Garden City (NY), 1964, lk 102.

[9] H.-G. Betz, Radical Right-Wing Populism in Western Europe. Basingstoke,1994; F. Decker, Der neue Rechtspopulismus. Opladen, 2004; M. Minkenberg, Die neue radikale Rechte im Vergleich. USA, Frankreich, Deutschland. Opladen, 1998.

[10] E. K. Scheuch, H. D. Klingemann, Theorie des Rechtsradikalismus in westlichen Industriegesellschaften, lk 18.

[11] K. Arzheimer, J. W. Falter, Die Pathologie des Normalen. Eine Anwendung des Scheuch-Klingemann-Modells zur Erklärung rechtsextremen Denkens und Verhaltens. Rmt-s: Bürger und Demokratie in Ost und West: Studien zur politischen Kultur und zum politischen Prozess. Festschrift für Hans-Dieter Klingemann. Toim. D. Fuchs jt. Wiesbaden, 2002.

[12] Nt J. Van Donselaar, Fout na de oorlog. Fascistische en racistische organisaties in Nederland, 1950–1990. Amsterdam, 1991; H.-J. Schultz, Sie sind wieder da! Faschismus und Reaktion in Europa. Frankfurt am Main, 1990.

[13] Nt H. Kitschelt, A. McGann, The Radical Right in Western Europe: A Comparative Analysis. Ann Arbor, 1995; H.-G. Betz, Radical Right-Wing Populism in Western Europe; P. Ignazi, The Silent Counter-Revolution. Hypotheses on the Emergence of Extreme-Right Wing Parties in Europe. European Journal of Political Research, 1992, kd 22, nr 1–2.

[14] C. Mudde, Populist Radical Right Parties in Europe, lk 203–205.

[15] Nt  D. Swank, H.-G. Betz, Globalization, the Welfare State and Right-Wing Populism in Western Europe. Socio-Economic Review, 2003, kd 1, nr 2; D. Loch, W. Heitmeyer, Schattenseiten der Globalisierung: Rechtsradikalismus, Rechtspopulismus und Regionalismus in Westeuropa. Frankfurt am Main, 2001; D. R. Holmes, Integral Europe. Fast-Capitalism, Multiculturalism, Neo-Fascism. Princeton, 2000; U. Beck, Risk Society: Towards a New Modernity. London, 1992 (e. k-s: U. Beck, Riskiühiskond: teel uue modernsuse poole. Tlk A. Luure. Tartu, 2005).

[16] Nt F. Decker, Der neue Rechtspopulismus; M. Minkenberg, Die neue radikale Rechte im Vergleich; H.-G. Betz, Radical Right-Wing Populism in Western Europe; aga ka:D. Bell, The Dispossessed; S. M. Lipset, The Radical Right: A Problem for American Democracy. British Journal of Sociology, 1955, kd 6, nr 2.

[17] Vt C. Mudde, Populist Radical Right Parties in Europe, lk 260–263.

[18] M. Weber, Politik als Beruf. Berlin, 1987 (esmatr 1919) (e. k-s rmt-s: M. Weber, Poliitika kui elukutse ja kutsumus; Teadus kui elukutse ja kutsumus. Tallinn, 2010. Tlk J. Isotamm).

[19] C. Mudde, Populist Radical Right Parties in Europe.

[20] Sealsamas, lk 19.

[21] Nt D. H. Bennett, The Party of Fear: From Nativist Movements to the New Right in American History. New York, 1990; J. Higham, Strangers in the Land: Patterns of American Nativism, 1860–1925. New Brunswick, 1955.

[22] C. Mudde, Racist Extremism in Central and Eastern Europe. East European Politics and Societies, 2005, kd 19, nr 2, lk 172.

[23] M. Billig, Banal Nationalism. London, 1995, lk 6.

[24] Säärast banaalset natsionalismi võib leida isegi mitmerahvuselistes riikides ja föderatsioonides. Näiteks Belgia riik hõlmab kaht suurt, kultuuri ja keele poolest eristuvat gruppi (hollandi ja prantsuse keele kõnelejaid; lisaks tillukest gruppi saksakeelseid inimesi), millel puudub ühine (ükskeelne) avalik ruum. Samas kinnitab Belgia konstitutsioon otsesõnu: “kogu võim lähtub natsioonist” (paragrahv 33).

[25] C. Mudde, Populist Radical Right Parties in Europe, lk 23.

[26] Nt Z. Layton-Henry, Introduction: Conservatism and Conservative Politics. Rmt-s: Conservative Politics in Western Europe. Toim. Z. Layton-Henry. New York, 1982, lk 1.

[27] C. Mudde, Populist Radical Right Parties in Europe; C. Mudde, The Populist Zeitgeist. Government and Opposition, 2004, kd 39, nr 3.

[28] Nt M. Kazin, The Populist Persuasion: An American History. New York, 1995; L. Goodwyn, Democratic Promise: The Populist Moment in America. New York, 1976.

[29] M. Canovan, Trust the People! Populism and the Two Faces of Democracy. Political Studies, 1999, kd 47, nr 1, lk 11.

[30] Y. Mény, Y. Surel, The Constitutive Ambiguity of Populism. Rmt-s: Democracies and the Populist Challenge. Toim. Y. Mény, Y. Surel. Basingstoke, 2002; L. Goodwyn, Democratic Promise.

[31] Eurobarometer: Public Opinion in the European Union, 47.1, 1997, lk 2.

[32] Sealsamas, lk 7. EL-12 hõlmab Euroopa Liidu liikmeskonda 1980–1995, mil sellesse kuulus 12 maad: Belgia, Hispaania, Holland, Iirimaa, Itaalia, Kreeka, Luksemburg, Portugal, Prantsusmaa, Saksamaa, Taani ja Ühendkuningriik. 1995 liitusid Austria, Rootsi ja Soome, nii et tekkis EL-15. 2004 ühines kümme uut, peamiselt Ida-Euroopa maad (Eesti, Küpros, Leedu, Läti, Malta, Poola, Tšehhi Vabariik, Slovakkia, Sloveenia ja Ungari), luues EL-25. Bulgaaria ja Rumeenia lisandudes 2007 on praegune Euroopa Liit tuntud kui EL-27.

[33] Sealsamas.

[34] Eurobarometer: Public Opinion in the European Union, 66, 2006, lk 9, 51.

[35] Sealsamas, lk 10.

[36] Sealsamas, lk 47.

[37] Nt R. A. Dahl, A Democratic Paradox? Political Science Quarterly, 2000, kd 115, nr 1.

[38] Eurobarometer: Public Opinion in the European Union, 52, 2000.

[39] Eurobarometer: Public Opinion in the European Union, 59, 2003.

[40] Opinions on organised, cross-border crime and corruption. Special Eurobarometer, 245, 2006.

[41] Vrd H.-G. Betz, The Growing Threat of the Radical Right. Rmt-s: Right-Wing Extremism in the Twenty-First Century. Toim. P. H. Merkl, L. Weinberg. London, 2003; M. Minkenberg, The Radical Right in Public Office: Agenda-Setting and Policy Effects. West European Politics, 2001, kd 24, nr 4.

[42] Seni on veel vähe üritatud niisuguseid mitmemõõtmelisi mõõtmismudeleid konstrueerida. Vähesedki olemasolevad on tugevasti mõjutatud Adorno ja tema kolleegide mudelitest, ehkki mitte teooriatest. Paraku töötati need välja teistsuguste, kuigi seonduvate mõistete (eriti äärmusparempoolsuse) jaoks ning neid on rakendatud ja testitud ainult piiratud lokaalses ja regionaalses kontekstis (vt F. Meijerink, C. Mudde, J. Van Holsteyn, Right-Wing Extremism. Acta Politica, 1998, kd 33, nr 2; F. Meijerink, C. Mudde, J. Van Holsteyn, Rechtsextremisme. Opmerkingen over theorie en praktijk van een complex verschijnsel. Acta Politica, 1995, kd 30, nr 4; H. De Witte, J. Billiet, P. Scheepers, Hoe zwart is Vlaanderen? Een exploratief onderzoek naar uiterst-rechtse denkbeelden in Vlaanderen in 1991. Res Publica, 1994, kd 36, nr 1.

[43] Nt W. Van der Brug, M. Fennema, J. Tillie, Why Some Anti-Immigrant Parties Fail and Others Succeed. A Two-Step Model of Aggregate Electoral Support. Comparative Political Studies, 2006, kd 38, nr 5.

[44] Nt spetsiaalne Eurobarometeri küsitlus rassismi ja ksenofoobia kohta (nr 41, novembris 1989) uuris küsitletutelt, kas nad kiidavad heaks “rassismi pooldavaid liikumisi”. Mõistagi kiitis “ainult” 4% EU-12 kodanikest need “täielikult” ja 6% “mõningal määral” heaks (lk 16).

[45] Nt S. L. De Lange, From Pariah to Power. Explanations for the Government Participation of Radical Right-Wing Populist Parties in West European Parliamentary Democracies. Unpublished PhD thesis. Antwerpen, 2008.

[46] P. Lucardie, Prophets, Purifiers and Prolocutors: Towards a Theory on the Emergence of New Parties. Party Politics, 2000, kd 6, nr 2, lk 175.

[47] R. Inglehart, The Silent Revolution. Changing Values and Political Styles among Western Publics. Princeton, 1977.

[48] P. Ignazi, The Silent Counter-Revolution.

[49] J. R. Petrocik, Issue Ownership in Presidential Elections, with a 1980 Case Study. American Journal of Political Science, 1996, kd 40, nr 3, lk 826; vt ka I. Budge, D. J. Farlie, Explaining and Predicting Elections. Issue Effects and Party Strategies in Twenty-Three Democracies. London, 1983.

[50] Lühidalt: partei A valdab positsiooni X (teemal Y), kui suur osa valijatest, kes (1) hoolivad teemast Y ja (2) jagavad positsiooni X, usaldavad parteid A kui kõige pädevamat parteid nihutama poliitikaid (otseselt või kaudselt) teemapositsiooni X poole.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon