Niinimetatud meediagrammatika uurijad on teinud tähelepaneku – seda tuntakse Betteridge’i seaduse nime all –, et kui leheloo pealkiri on vormistatud küsimusena, siis on vastus sellele küsimusele peaaegu vältimatult eitav. Selle läbinägeliku tähelepaneku aluseks on tõik, et niisuguste pealkirjade edastatavad mõtted – näiteks „Kas Ühendriigid võivad minna sõtta EL-iga?“ – kipuvad olema üsna ebatõenäolised, ent kainemat hinnangut peegeldava pealkirjaga – näiteks „Ühendriikide tõenäoliselt ei lähe sõtta EL-iga“ – artiklit lihtsalt ei loetaks.
Marine Le Pen, kes võttis Prantsusmaa tähtsaima paremäärmusliku partei juhtimise üle oma isalt Jean-Marielt 2011. aastal ning muutis selle nime Rahvusrindest (Front National, FN) Rahvuskoguks (Rassemblement National, RN) 2018. aastal, on siiani kandideerinud kolmedel presidendivalimistel, mis Prantsusmaal on kahevoorulised. Iga korraga on ta oma häälesaaki kasvatanud, saades 2012. aastal teises voorus 6,4 miljonit häält, 2017. aastal 10,6 miljonit ning 2022. aastal 13,3 miljonit häält. Tähele tasub panna, et Prantsusmaa presidendivalimiste teises voorus, mis toimub kaks nädalat pärast esimest, osaleb ainult kaks kandidaati, ehkki esimeses võib neid olla rohkem kui tosin. Marine Le Peni esimese vooru häälesaagist piisas 2017. aastal, et viia ta edasi teise vooru – esimene kord, kus tema partei nii kaugele jõudis pärast 2002. aastat, mil ta isa, kes oli esimeses voorus napilt ette pressinud sotsialistlikust kandidaadist, sai teises voorus hävitavalt lüüa gaullistilt Jacques Chiracilt, kes kogus 25,5 miljonit häält Jean-Marie Le Peni 5,5 miljoni vastu.
2017. aastal paistis Rahvusrindel poliitiliselt märkimisväärselt hea tuul tiibades olevat, ja ei läinud kuigi kaua, enne kui rahvusvahelises ajakirjanduses hakkasid ilmuma pealkirjad nagu „Kas Prantsusmaa võib valida presidendi paremäärelt?“. Iga kainelt mõtleva analüütiku meelest oli selle poolretoorilise küsimuse ainus võimalik vastus „Ei“. FN kogus jõudu, kuid enamik prantsuse valijaid ei pidanud teda siiski veel salongikõlbulikuks. Teises hääletusvoorus sai Le Pen lüüa tsentristlikult Emmanuel Macronilt, kes kogus 20,7 miljonit häält. Macron oli esimese vooru häälesaagile lisaks kogunud veel 12 miljonit häält, Le Pen kõigest kolm miljonit.
Et äärmusparempoolsuse käsi hakkas üha paremini käima, esitati see küsimus 2022. aastal uuesti, juba tungivamalt: „Kas Prantsusmaa võib valida presidendi paremäärelt?“ Jällegi kõlas vastus eitavalt, ehkki vahest mitte enam nii valjusti. Viiest ametiaastast oli piisanud, et riisuda Macroni tsentristlikult projektilt, mida nüüd tajuti sihituna, suur osa selle särast. Teises voorus läksid vastamisi needsamad kaks kandidaati, kes 2017. aastalgi, kuid seekord võttis president Macron seal kaks miljonit häält vähem, samas kui Le Pen lisas esimese vooru häältesaagile 2,7 miljonit häält. Vahe kahe kandidaadi vahel jäi siiski märgatavaks, seistes peaaegu 5,5 miljoni juures.
Nüüd aga, kus RN on 2024. aasta parlamendivalimiste järel tõusnud suurimaks parteiks – häälte protsendilt, kui ka mitte kohtade arvult – ning Marine Le Pen on järgmise aasta presidendivalimiste küsitlustes kõigist teistest mõeldavatest kandidaatidest viisteist kuni kakskümmend punkti ees, küsitakse seda küsimust uuesti. Ja seekord pole kaugeltki kindel, et vastus tuleks eitav.
Tähtsaim küsimus on, kellest saab Le Peni vastane: julgesti võib eeldada, et kui ta ei tee just mõnd hiiglaslikku valesammu, siis teise hääletusvooru ta edasi jõuab. Kas tema vastu astub kandidaat tsentrist või paremtsentrist, näiteks endised peaministrid Gabriel Attal või Édouard Philippe, või keegi vasaktsentrist, nagu näiteks Raphaël Glucksmann või ekspresident François Hollande? Või on selleks Jean-Luc Mélenchon, vasak-äärmusliku partei Alistamatu Prantsusmaa (La France Insoumise) pikaajaline juht? Praeguses varajases staadiumis näib, et parimad võimalused kvalifitseeruda on Philippe’il või Mélenchonil. Hiljutised valimiskavatsuse uuringud lubavad oletada, et Le Pen võidaks Philippe’i napilt ja Mélenchoni hävitavalt.
Väga tähtis on ka see, kas Le Pen suudab veenda piisavalt suurt hulka valijaskonnast selles, et tema partei ei ole enam endine – see on üldsuse ümberveenmise protsess, mida nimetatakse dediaboliseerimiseks (dédiabolisation) ja millega ta on tegelnud sestsaadik, kui võttis FN-i juhtimise üle oma räuskavalt ja antisemiitlikult isalt – diable’ilt ehk kuradilt, kes tuleb nüüd eksortsismiprotsessis partei ihust välja ajada.
Kui valimiste esimene voor oma väga suure hulga kandidaatidega julgustab valijaid ennast poliitiliselt väljendama, siis teine voor, kus valikuid on ainult kaks, annab neile võimaluse öelda, keda nad tahaksid näha oma riigi eesotsas – või ka keda nad seal sugugi ei tahaks näha. Prantsusmaal on pikk ajalugu niinimetatud discipline républicaine’il, mis julgustab eriti vasakpoolseid, aga ka tsentriste andma teises voorus oma hääli vabariiklikule kandidaadile, et tõkestada äärmusparempoolse kandidaadi valimisvõitu. Aastakümneid on just see praktika takistanud FN-il/RN-il võitmast nii suurt parlamendiesindust, nagu selle oleks andnud mõni proportsionaalsem süsteem.
Kõige rabavam discipline républicaine’i demonstratsioon leidis aset 2002. aastal, kui Chirac võitis teises voorus 20 miljoni häälega, nende seas väga palju vasakpoolsete omi. Kuid 2002. aastal oli Jean-Marie Le Peni Front National veel väga paljusid inimesi alarmeeriv organism. 2026. aastal seevastu peetakse RN-i laialdaselt lihtsalt üheks parteiks paljude seas. Seletamaks, miks FN-i toona nähti salongikõlbmatuna ja miks tema järeltulija tänapäeval ei paista sugugi nii eemaletõukav, peame tegema põgusa ekskursi parempoolsuse ja äärmusparempoolsuse ajalukku Prantsusmaal.
Reaktsioonilisuse sünd
Terminid vasak ja parem kui poliitilised markerid pärinevad Prantsuse revolutsiooni varaseimast faasist, mil need saadikud, kes jätkuvalt kaitsesid kuningavõimu, istusid rahvusassamblees paremal pool, nood aga, kes seda võimu ründasid ja rahvale suuremat suveräänsust taotlesid, istusid vasemal. Jaotus muutus püsivaks pärast monarhia restauratsiooni 1814. aastal, mil tekkis kaks suurt leeri – üks, mis püüdis revolutsiooni sissetoodud demokraatlikke muutusi tühistada, teine, mis püüdis võimalikult paljusid revolutsiooni „võite“ säilitada.
Seletamata küll ära kõiki poliitilisi nähtusi, on parema ja vasaku vaheline vastasseis hoidnud tänini alal suure osa oma seletusjõust. See peegeldub paljude tänapäeva Euroopa parlamentaarsete assambleede istekohtade asetuses, mis ehitatakse poolringina, kus eri poliitilist karva rahvaesindajad saavad istuda sujuvas järgnevuses paremast äärest kuni vasaku ääreni, vastavalt oma parteide poliitilistele vaadetele. Idee, et vasak ja parem ei ole puhtad poliitilised essentsid, vaid võimaldavad gradatsiooni, andes meile näiteks vasakäärmuse, vasaktsentri, tsentri, paremtsentri ja paremäärmuse, on leidnud väljendamist enam kui saja aasta pikkuses poliitilises praktikas.
Suurema osa 19. sajandi jooksul oleks Prantsusmaal anakronistlik võrdsustada „vasakpoolsust“ sotsialismiga, mis jäi kuni 1890. aastateni marginaalseks jõuks. Vasakpoolsust mõisteti eeskätt grupina, kes kaitseb pigem vabariiklikku kui monarhistlikku valitsusvormi. Võides küll mingil üldisel moel laiendada ligipääsu riigiasjade ajamisele, hõlmas see tugevasti olemasolevate omandisuhete kaitsmisele pühendunud tegelasi, keda me tänapäeval enam ei peaks vasakpoolseteks. Võtkem näiteks Adolphe Thiersi, Kolmanda Vabariigi esimese presidendi ja autokraatia tugeva vastase, kes 1850. aastal pidas õigustatuks võtta valimisõigus proletariaadi kõige vaesemalt – ja vahest ka kõige kergemini meeltmuutvalt – osalt, keda ta iseloomustas sõnadega „närune pööbel“.
Nii parema kui vasaku tiiva mõõdukad olid veendunud, et vabadel valimistel moodustatud parlament suudab tagada avaliku korra. Äärmusparempoolsus seevastu – peamiselt üht või teist masti monarhistid, kes hindasid hierarhiat, võimule kuuletumist ning traditsiooniliste eliitide tugevat rolli – nägi demokraatias kindlat teed nende valitsusele, kes on kultuuriliselt, intellektuaalselt ja moraalselt valitsusvõimu teostamiseks kõlbmatud. Kõige kibedamaks tüliküsimuseks parem- ja vasakpoolsete vahel ei olnud 19. sajandi vältel aga ei demokraatia ega rikkus ega omand, vaid religioon. Parempoolsed soovisid tagastada institutsionaalsele katoliku kirikule võimalikult palju privileege ja varasid, mis olid talle kuulunud enne 1789. aastat, samas kui enamik vasakpoolseid oleks kõige parema meelega kiriku üldse avalikust elust eemale tõrjunud.
Vägikaikavedu nende vahel, kes revolutsiooni põhjustatud muudatusi tunnistasid ja kes neid tagasi lükkasid, jätkus ilma kummagi poole otsustava võiduta 19. sajandi lõpuni ja edasigi tagapõhjal, mis näis kujutavat endast monarhistliku sentimendi aeglast taandumist ja paljude traditsiooni ning religiooni toetajate morni tõmbumist poliitilisest elust eemale, rohkem või vähem võimetusse eksiili. 1870. aastate lõpuks paistis 1871. aastal rajatud Kolmas Vabariik olevat ohutult kindlustunud: õigupoolest oligi sellele institutsioonina määratud püsida, olgugi perioodiliselt demokraatiavastaste rünnakuid taludes, kuni sakslaste sissetungini 1940. aastal.
Hoolimata vabariigi sellisest konsolideerumisest hakkas 1870. ja 1880. aastatel koonduma hulk asjaolusid, mis pidid andma reaktsioonilisele parempoolsusele uue energia, uue ideoloogilise orientatsiooni ning, mis veel tähtsam, uued vaenlased. Riiki oli vapustanud Prantsusmaa alandav lüüasaamine Prantsuse-Preisi sõjas, millele järgnes Pariisi Kommuuni nime all tuntud ülestõus ning selle verine mahasurumine. Alsace’i ja Moselle’i loovutamine Saksamaale tõi Pariisi tugeva migrantide sissevoolu, paljud neist juudid. Kui juutide üldarv Prantsusmaal pärast idaprovintside kaotust langes, siis nende nähtavus suurenes ning pidi veelgi suurenema sajandi lõpupoole, kui hakkasid saabuma tuhanded põgenikud, kes pagesid tagakiusamiste eest Ida-Euroopas. Samal ajal kasvas Prantsusmaal eksponentsiaalselt paranoia Saksamaa ja Saksa spionaaži ees, kusjuures need kaks võimsat jõudu, antisemitism ja ksenofoobia, segunesid ja sulandusid, kantuna laiema publiku ette odavate massitiraažis ilmuvate ajalehtede kaudu.
Selle hüsteerialaine, kus teataval määral rahvalikku toetust pälvisid oma reaktsiooniliste vaadetega nii kiriku, sõjaväe kui ka maa-aadli vanemad eliidid, kuulsaim ohver oli juudist maaväekapten Alfred Dreyfus, keda süüdistati alusetult Saksamaa heaks spioneerimises ning kes 1895. aastal saadeti välja Kuradisaare karistuskolooniasse Prantsuse Guajaana ranniku lähedal. „Dreyfusard’ide“ nime all tuntuks saanud intellektuaalide ja kunstnike pikk kampaania selle kohtueksimuse paljastamiseks ning valitsusringkondades aegamisi koitma hakkav tõdemus, et teatavad „anti-dreyfusard’ide“ elemendid ohustavad aktiivselt konstitutsioonilist korda, viis viimaks – kaksteist aastat pärast algset kohtuprotsessi – Dreyfusi õigeksmõistmiseni ja sõjaväkke ennistamiseni.
1890. aastatel olid kaks peamist antisemitismi kanalit ajalehed La Croix ja La Libre Parole. Esimene neist, mida andis välja Maarja Taevassevõtmise ordu, kuulutas end „Prantsusmaa kõige juudivastasemaks katoliiklikuks ajaleheks“; teine, mille asutas 1892. aastal Édouard Drumont oma bestsellerist „paljastuspamfleti“ „La France juive“ (Juudi-Prantsusmaa) tohutu tulu eest, kandis esilehel loosungit „La France aux Français“ (Prantsusmaa prantslastele). Drumonti ja tema jüngrite silmis oli enesestmõistetav, et juudid ei ole prantslased – ega saa ka saada prantslasteks. Ehkki antisemitism ja äärmuslik natsionalism töötasid tihti tandemis, hakkas vaenulikkus Prantsusmaa juudikogukonna vastu märgatavalt kahanema Esimese maailmasõja ajal ja järel, kui rahvuslik ühtsus oli esmatähtis ning sai ilmseks, et juudid mängivad maa kaitsel sama suurt rolli kui iga teinegi elanikkonna osa.
Kui suurema osa 19. sajandist oli Prantsuse poliitika keerelnud eeskätt selle ümber, kuidas keegi suhtub Vabariiki, siis peagi pidi segusse lisanduma uus element. 1885. aastal oli sotsialistlikke deputaate olnud kõigest seitse; kakskümmend aastat hiljem ühinesid mitu eraldi gruppi, et moodustada Sotsialistliku Internatsionaali Prantsuse Sektsioon (SFIO), millest 1914. aastal sai parlamendis suuruselt teine partei 102 kohaga. Nagu nimigi viitas, ei olnud need sotsialistid mitte natsionalistid, vaid internatsionalistid: nad uskusid, et Prantsusmaa ja Saksamaa töölistel on ühiseid huve hoolimata valitseva klassi ja relvatöösturite katsetest neid teineteise vastu üles ässitada. Nad olid suuremalt jaolt ka patsifistid: SFIO juht Jean Jaurès püüdis 1914. aastal sõja puhkemist ära hoida üldstreigi organiseerimisega Prantsusmaal ja Saksamaal, mis tõkestaks mobilisatsiooni läbiviimist. See tal ei õnnestunud, ja 31. juulil langes ta Pariisis, mõrvatuna noore natsionalistist fanaatiku käe läbi.
Kui 1920. aastatel olid Prantsuse poliitikas domineerivaks jõuks paremtsentristlikud ja tsentristlikud parteid, siis järgmine kümnend nägi hulga enamasti väikeste gruppide esiletõusu, mis olid kujundatud Itaalia fašismile ja Saksa natsismile iseloomulike vorme kandvate ja tänavail vägivallatsevate omakaitsegruppide eeskujul. 1934. aasta veebruaris tuli hulk selliseid gruppe kokku, et piirata sisse parlamendihoone Pariisis. Järgnenud vägivallatsemise käigus sai vähemalt seitseteist inimest surma, mille tagajärjel peaminister Édouard Daladier’ tsentristlik valitsus oli sunnitud tagasi astuma. Vasakpoolsed väitsid, et äärmusparempoolsed parlamendivastased „liigad“ olid üritanud riigipööret läbi viia, aga mingist koordineerimisest või üheainsa kokkulepitud eesmärgi taotlemisest asjasse segatud paljude väikeste gruppide poolt tõendeid ei ole. Siiski on tõsi, et tsentristliku valitsuse asendamiseni palju enam paremale kalduva valitsusega ei viinud mitte valimised, vaid tänavavägivald.
Aga kui paremäärmus oligi lärmakas ja tülikas, oli valijate toetus talle piiratud, nagu demonstreerisid 1936. aasta mai üldvalimised, mille võitsid ülekaalukalt vasakpoolsed ja tsentristlikud parteid, luues võimaluse reformistliku Rahvarinde (Front Populaire) koalitsiooni sünniks, kus osalesid Léon Blumi sotsialistid ja Daladier’ tsentristlikud radikaalid ning mida toetasid kommunistid. Paremäärmusel ei olnud mingit võimalust võimule pääseda muidu kui väliste jõudude abiga, mis saabusid viimaks Saksa invasiooni kujul 1940. aasta kevadel.
Marssal Philippe Pétaini valitsust, mida Saksa okupatsioonivõimud sallisid ja mis nende toel neli aastat võimul püsis, võiks iseloomustada pigem autoritaarse kui avalikult fašistlikuna. Pétain uskus, et riiki tuleks juhtida samade põhimõtete – hierarhia ja kuuletumise – järgi mis armeedki. Tema isiklikku populaarsust, mis põhines ta mainel eduka ja humaanse Esimese maailmasõja kindralina, ei kahjustanud üldjoontes tema võimetus sakslastelt märkimisväärseid kontsessioone välja pressida, ent see ei elanud üle Teljeriikide armeede kokkuvarisemist sõja lõpul.
Nüüd oli riigil uus päästja, Vabade Prantslaste juht Charles de Gaulle, kes rahva hinnangutes vana päästja peagi varju jättis. 1945. aastale järgnenud kolme kümnendi jooksul püsis paremäärmus, mille mainet oli tõsiselt kahjustanud seos natsismiga, üksnes mitmesuguste omavahel nägelevate mikroparteide kujul. Et neil puudus igasugune mõju avalikule arvamusele, pühendusid nad oma ideoloogia peenhäälestamisele (mis oli maruliselt antikommunistlik, valgete ülemvõimu kuulutav, antisemiitlik, mõnikord natside kombel ka paganlik) või – lootuses, et nende päev kord jälle koidab – väikeste leninistlikku mudelit järgivate „professionaalsete revolutsionääride“ gruppide värbamisele ning väljaõpetamisele.
1972. aastal sõlmis üks neist mikroparteidest nimega Ordre Nouveau (Uus Kord) liidu mitmesuguste natsionalistlike elementidega, et luua valijaskonna jaoks n-ö „vaateaknaväljapanek“ – nimelt Rahvusrinne. Projektile oli vaja enam-vähem respektaablit käilakuju. Selleks isikuks valiti Jean-Marie Le Pen, kes oli 1950. aastatel olnud Pierre Poujade’i populistliku maksuvastase partei saadikuks ning hiljem teeninud Alžeeria iseseisvussõja ajal sõjaväelise ülekuulajana (ning piinajana).
Rahvusrinde leiutamine ja ümberleiutamine
Natsionalistliku parempoolsuse laia valimisrinde loomise ideed olid esmalt Itaalias propageerinud Mussolini pärijad, nimelt Itaalia Sotsiaalliikumine (Movimento Sociale Italiano), kes olid kokku heitnud monarhistidega. Ent kui Uue Korra neofašistid arvasid, et nad kasutavad Le Peni käilakujuna, tõmmates samal ajal ise kulisside tagant niite, siis olid nad oma meest rängalt alahinnanud. Terve 1973. aasta võitlesid rivaalitsevad klikid – jämedates joontes neofašistid ning ultranatsionalistid – omavahel, lõhenesid siis ning asusid kohut käima selle üle, kellel on õigus partei nimele. Võitjaks jäi natsionaliste esindav Le Pen.
FN ei saavutanud edu sugugi otsekohe. Kui Le Pen 1974. aastal esimest korda presidendivalimistel kandideeris, sai ta vähem kui ühe protsendi häältest. 1981. aastal ei õnnestunud tal kindlustada piisavalt allkirju, et üldse osaleda. Läbimurre toimus 1983. aastal, kui president François Mitterrand gaullistlikku paremtsentrit nõrgestada püüdes kehtestas selle aasta parlamendivalimisteks ühevoorulise valimissüsteemi. See võimaldas suuremat proportsionaalsust. FN-i 10%-line toetus võitis talle kolmkümmend viis kohta. 1988. aasta presidendivalimistel sai Le Pen 14% häältest.
Le Pen juhtis parteid, mille kaasasutajaks ta oli, peaaegu 40 aastat ning tegutses läbi viie presidendi ametiaja alates Georges Pompidoust kuni Nicolas Sarkozyni. Arvatavasti oli ta oma põlvkonna kõige kergemini pilgupealt äratuntav poliitiline tegelane. Ta kandideeris viitel presidendivalimistel, kogumata küll kunagi üle 5,5 miljonit hääle, mis jäi tema 2002. aastal saavutatud rekordiks. Teisisõnu – Le Pen seenior võis küll kandideerida, kuid jäi kaugele sellest, et konkureerida võitja kohale. Ta teadis, et asi nii on, ja paistis sellega suhteliselt heatujuliselt leppivat.
Normaalse valimispoliitika puhul püüab kandidaat, keda seostatakse vasema-parema veelahkmel ühe tiivaga ning iseloomustatakse sõnaga „äärmuslik“, kampaania käigus nihkuda lähemale tsentrile, järgides tavatarkust, et just sealt võib õngitseda eluliselt tähtsaid lisahääli. Jean-Marie Le Pen ei üritanud seda kunagi. Ta jäi kogu oma karjääri vältel järeleandmatult parempoolseks, ja nimelt parema poole kõige parempoolsemasse serva. Ta lähimate liitlaste seas oli figuure, kelle poliitiline sugupuu ulatus tagasi sõjaaegsete milice’ide (Vastupanuliikumist jahtivate paramilitaarsete üksuste), Waffen SS-i ning terroristliku Salaarmee Organisatsioonini (Organisation de l’armée secrète, OAS). Ta ei andnud kunagi Charles de Gaulle’ile andeks, et too oli hõlbustanud Alžeeria iseseisvumist. Ta süüdistas Chiraci sotsiaaldemokraatliku poliitilise joone omaksvõtus. Ta oli raevukalt antikommunistlik ja antietatistlik. Tema ebajumalaks oli Ronald Reagan ja ta imetles Margaret Thatcheri tegevust kommunaalteenuste privatiseerimisel. Ta oli pidevalt meediatormide keskmes oma solvavate väljaütlemiste tõttu holokausti teemadel: tunnistades küll, et juute oli mõrvatud, vaidlustas ta mõrvatute arvu ning kinnitas, et gaasikambrid olid pelgalt Teise maailmasõja üks „detail“.
Le Pen oli mees, kes lihtsalt pidi saama välja öelda kõik, mis talle pähe tuli, ning keda ei huvitanud sugugi tähelepanu juhtimine kahjule, mida ta sel viisil võis teha oma partei valimisväljavaadetele. Isegi pärast partei juhtimise üleandmist tütrele esines ta ikka väidetega, mida tütar pidas partei kuvandile katastroofiliselt kahjulikeks, ning süüdistas tütart FN-i vasemale kallutamises. Lõpuks korraldas Marine tema väljaheitmise parteist, mida ta oli aidanud asutada.
Jean-Marie Le Peni FN-i ning Marine Le Peni RN-i suurim erinevus on selles, et viimane mõtleb ja tegutseb nagu partei, mis usub, et tal on realistlik šanss võimule tulla. Igasugused muud muutused, olgu poliitilise joone või eneseesitluse vallas, lähtuvad sellest perspektiivist. Marine Le Pen on olnud täiesti valmis heitma kõrvale poliitilisi tegevuskavasid, mis osutuvad valijate silmis ebapopulaarseks, nagu surmanuhtluse taastamine, abordi kättesaadavust võimaldava seaduse tühistamine, euroliidust lahkumine – kõik need partei omaaegsed tuumpoliitikad on nüüd vaikselt üle parda heidetud. Need muutused, üheskoos terve rea homoseksuaalsete meeste figureerimisega tema siseringis, ajendasid parteist lahkuma mitmeid selle pikaajalisi liikmeid, kes on tihedalt seotud katolitsismi kõige konservatiivsema tiivaga.
Paljud FN-i/RN-i viimastel aastatel võidetud uued parlamendikohad esindavad Prantsusmaa kirdeosa, sealhulgas varem sotsialistide kantsiks olnud allakäivaid tööstuspiirkondi. Töölisklassi toetuse tagamiseks on partei pidanud mitte üksnes suurte jõududega kohapeal viibima, vaid ka võtma omaks seisukohti – näiteks sotsiaaltoetuste maksmine –, mis FN-i traditsioonilisematele elementidele vaevalt eriti meeldinud oleksid. Analüütikud ongi täheldanud, et põhjapiirkondades on RN teistsugune kui Vahemere rannikul, mis on partei teiseks tugevaks piirkonnaks, ent kus tema toetajad on sageli keskklassist.
Selleks et RN järgmisel aastal võita saaks, peaks ta end veenvalt puhastama toksilistest elementidest (dédiaboliser) – see tähendab, matma maha suure osa Jean-Marie Le Peni pärandist ning näitama end valijatele vähem äärmuslikuna. Selle juures olid parteile kindlasti abiks 2022. aasta presidendivalimised, kus kandideeris võistleva paremäärmusliku partei Reconquête (Tagasivallutus) kandidaat Éric Zemmour, kelle sõnavõtud õhutasid viha üles veelgi ägedamalt kui Le Peni omad. Zemmour võitis esimeses voorus 2,5 miljonit häält, millest suurem osa tuli teises voorus tagasi Le Penile.
Le Pen peab ka leidma veel viis miljonit häält, mida tal 2022. aastal ei olnud. Sellega loodab ta toime tulla traditsioonilise parempoolsuse ehk paremtsentri toetusest haugates – mida ta on juba saavutamas pärast kõrge profiiliga parempoolsete gaullistide, näiteks Nice’i linnapea Éric Ciotti deserteerumist, kes lahkus 2024. aastal Vabariiklaste parteist ja asus juhtima enda asutatud paremäärmuslikku Parempoolsete Liitu Vabariigi Eest. Valijate ülemeelitamine traditsiooniliselt parempoolsuselt, kes on eelistanud tegelda pakkumispoole majandusega, hoides samal ajal alles suurte töölisklassi ja vähem privilegeeritud hulkade vastvõidetud toetust, võib osutuda keeruliseks köielkõnniks, kus RN peab ühes valimispiirkonnas rääkima üht ja teises teist juttu. See on juba ilmne sellest, kuidas Marine Le Pen lubab sotsiaalkulutusi, samas kui partei esimees Jordan Bardella, kes kuni viimase suveni lootis ise presidendikandidaadiks saada, läkitatakse rahustama juhtivaid äritegelasi ning kinnitama neile, et partei on tõsine, vastutustundeline ja ettevaatlik. Nende vastuolude paljastamisest võib saada kõige tähtsam ülesanne isikule – kes ta ka ei oleks –, kes järgmise aasta maikuus teises hääletusvoorus Le Penile vastu astub.
Sanitaarkordoni kulumine
Oma 230-aastase eksistentsi kestel poliitilise jõuna on Prantsuse paremäärmus olnud palju igasuguseid asju: ta on olnud vabariigivastane ja demokraatiavastane; on olnud konspiratoorne ja putšistlik; antisemiitlik, raevukalt natsionalistlik ja ksenofoobne; monarhistlik; fašistlik; konservatiivne ja elitistlik; imperialistlik ja kolonialistlik; natsionaal-populistlik; ta on püüelnud nii ühiskonna „loomulike juhtide“ kui ka „väikeste inimeste“ eestvõitleja positsioonile. Eri faasides võis üks või teine neist orientatsioonidest olla valdav, samas kui mõnel teisel perioodil suutsid mitu neist kooseksisteerida. Paremäär on kujutanud endast kerkset ja proteuslikult muutlikku poliitilist nähtust, mis võis küll tihti olla madalseisus, kuid pole kunagi päriselt kadunud.
Vaatamata paljudele muutustele on siiski olemas ka järjepidevus: 1890. aastatel lõi antisemiitlik ajaleht La Libre Parole lahingut loosungi all „Prantsusmaa prantslastele“ (La France aux Français). Nüüd lubab Marine Le Pen selle loosungi teoks teha, korraldades järgmise aasta hakul referendumi Prantsusmaa pinnal sündinud lastele automaatselt kodakondsuse andmise tühistamiseks ning viies sisse „rahvusliku prioriteedi“ eluaseme, töökoha, avalike teenuste ja sotsiaalabi saamiseks. Olles küll heitnud üle parda mõned oma kõige äärmuslikumad seisukohad, on partei jäänud ka varjamatult Euroopa Liidu vastaseks, kliimaskeptiliseks ning „mõistvaks“ Venemaa geopoliitiliste huvide suhtes.
Dédiabolisation’i poliitikat on ajakirjanduses mõnikord kirjeldatud „RN-i nihutamisena poliitilise tsentri poole“. Sellest ei ole küll mingeid tõendeid. Õigupoolest on silmapaistev parteiliige Louis Aliot, endine FN-i aseesimees, pidanud vajalikuks rõhutada kavandatud reorientatsioonipoliitika piire: „Mis dédiabolisation’i puudutab, siis tuleb rääkida selgelt. Sel on tegemist ainuüksi kahtlusega, nagu me oleksime antisemiitlikud. Mitte islamiga ega immigratsiooniga. Mis neid puudutab, siis pole sugugi tingimata halb olla demoniseeritud.“ Ja tõepoolest, püüdes küll oma traditsioonilist antisemitismi kõrvale või vähemalt vaiba alla pühkida, on RN leidnud sellele islamofoobia näol enam kui küllaldase asenduse.
Tulemüür ehk cordon sanitaire, mis on paremäärmuslikke parteisid paljudes Euroopa riikides siiani tõhusalt võimult eemal hoidnud, tundub nüüd olevat tõsises ohus, sedamööda kuidas konservatiivsete ja paremäärmuslike parteide koalitsioonid muutuvad üha elujõulisemaks väljavaateks.[1] Hispaanias näiteks paistab Voxi immigrantidevastane maania olevat edukalt koloniseerinud traditsioonilise parempoolse Partido Populari mõtlemise. Saksamaal paistab regionaalsel ja kogukondlikul tasandil järjest tõenäolisem koostööle minek paremäärmusliku Alternative für Deutschlandiga. Euroopa Liidu tasandil on paremäär toetanud EPP-d, kui seaduste vastuvõtmiseks vajalikku häälteenamust muul viisil kokku pole saadud. Traditsioonilise parempoolsuse ehk paremtsentri parempoolsel tiival asuvaid poliitikuid on õigustatult kritiseeritud selle eest, et nad selles tähtsas küsimuses nõrgaks on osutunud.
Aga sellega lugu ei piirdu. Prantsuse 2022. aasta presidendivalimistel väljendasid paljud, kes olid esimeses voorus hääletanud Jean-Luc Mélenchoni poolt, soovimatust toetada teises voorus Macroni Le Peni vastu, küsides: „Kuidas sa valid koolera ja katku vahel?“ Kui see tahtmatus vahet teha, olgu võimetuse või põikpäise tõrksuse tagajärjel, järgmisel aastal oluliseks teguriks peaks muutuma, siis on RN-i „normaliseerumine“ olnud edukas – mitte partei tegeliku keskme poole liikumise tulemusel, vaid seetõttu, et radikaalne vasakpoolsus on ekskommunikeerinud kõik jõud, mis jäävad temast paremale. Kui see poliitiline lohakus kestab, siis ei pea selle eest maksma mitte ainult Prantsusmaa, vaid kogu Euroopa.
Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud Triinu Pakk
[1] C. Leggewie, The Mainstreaming of the European Far Right. Eurozine, 15.07.2026. https://www.eurozine.com/the-mainstreaming-of-the-european-far-right/
