Religioon ja profaansus

November, 2016

ERNEST GELLNER

Ilmunud Vikerkaares 2002, nr 2–3

Täna püüan ma leida seletust mõnele meie sajandi kõige üllatavamale sündmusele, millest mõni on olnud ootamatum kui teine. Väga üllatav on olnud islami tohutu edu enese säilitamisel ja tugevdamisel. Enamik sotsiaalteadlasi on tunnistanud ilmalikustumise teesi, mille väitel moodsates ehk tööstuslikes ühiskondades raugeb religiooni mõju inimeste mõistusele ja tunnetele ning kogu ühiskonnale. See näib pidavat enam-vähem paika, kuid ühe hämmastava erandiga, milleks on islami maailm: seal ei ole religiooni mõjuvõim ühiskonna ja inimeste üle viimase sajandi jooksul kindlasti mitte kahanenud, vaid näib kasvavat.

Teine niisama üllatav sündmus 20. sajandist on marksismi ootamatu ja täielik kokkuvarisemine. Marksismi on sageli õigusega võrreldud religiooniga, mõnikord on seda koguni nimetatud ilmalikuks religiooniks, sest tal oli palju religiooni tunnuseid – nt totaalne visioon, maapealse õigluse tõotus jne. Ometigi puudus marksismil üks religiooni tähtis tunnus – mil iganes religioonid on kanda kinnitanud, on nad säilitanud oma mõju inimeste mõistuse ja tunnete üle ega ole niisama kergesti kokku varisenud. Kui nad hävivad, siis kaasneb sellega vastupanu ja võitlus; mõned inimesed jäävad usule truuks. Marksismile lojaalseks jäänuid aga on üksnes üliväike (peaaegu olematu) grupp. Mõistagi võib kommunismijärgses maailmas sageli täheldada endiste kommunistide tagasitulekut. Kuid nad seisavad kõigest omaenda positsiooni säilitamise, sotsiaalabi alleshoidmise, vähem radikaalsete muutuste jne eest – põhijoontes on nad konservatiivid. Kõige huvitavam nende puhul on see, et ükski neist ei ole naasnud “marksismi lipu all”. Ühiskondades, mis olid 40-70 aastat marksistliku võimu all, ei õnnestunud bolševikel jätta sügavaid märke järeltulevate põlvede hinge ja ühiskonda, nii nagu see läks korda jesuiitidel jt vastureformatsiooni esindajatel. See on huvitav ja tähtis tõsiasi, mis väärib mõtestamist.

Leidub ka tõsiasju, mis on pisut vähem üllatavad, kuigi neidki ei osatud õigesti ette näha: nt natsionalismi tugevus sel sajandil (mis nüüd enam üllatav ei tundu). Natsionalismi hääbumist kuulutati veendunult pikka aega ette. Süllogismil, millest järeldati natsionalismi kadumist, on kaks tunnust. Esiteks jagasid seda nii marksistid kui liberaalid ja teiseks – see oli täiesti veenev. Süllogismi eeldused on korrektsed ja järeldus tuleneb eeldustest; järelduse ainsaks puuduseks on, et see ei vasta tegelikule maailmale. Argumentatsioon on väga lihtne: natsionalism sõltub etnilistest, kultuurilistest ja rahvuslikest erinevustest, muutes need poliitilise kuuluvuse ja lojaalsuse printsiipideks. See on vaieldamatult tõsi. Teiseks, tööstusmaailma tingimused, nagu mobiilsus, kohalike kogukondade lagunemine, ebastabiilsus, kommunikatsiooni standardiseerumine jne, õõnestavad kultuurilisi, keelelisi ja etnilisi erinevusi. Seega võiks järeldada, et moodsas maailmas variseb natsionalism lõppude lõpuks kokku, sest alusmüürid, millele ta on rajatud, murenevad järk-järgult.

Paraku, nagu ma ütlesin, ei vasta järeldus tõsiasjadele. Seega peab leiduma veel mingeid lisategureid ja neile ma püüangi osutada. Seisukohta, et natsionalism variseb lõpuks kokku, pooldasid üldjoontes nii marksistid kui ka liberaalid. Kokkuvarisemise täpsetes põhjustes aga olid need leerid eri meelt. Liberaalide arvates tuleneb natsionalismi varing rahvusvahelisest tööjaotusest ja selle eelistest, marksistide meelest pidi aga selle põhjuseks olema vaesunud rahvusvahelise proletariaadi kohutav sulatuskatel, kes oma vaesumise ja võõrdumisega on lõigatud ära oma kunagistest etnilistest juurtest ning tunneb lojaalsust veel üksnes selle sulatuskatla vastu. Selles proletariaadi kultuurilises alastiolekus ilmneb just nagu inimsuse puhas olemus, mis end proletariaadis maksma paneb.

Meie sajandi neljas tunnus on pluralistlike, liberaalsete, pooleldi ilmalike “demokraatiate” suhteline edukus, sest nad on võitnud sõjad, milles nad on osalenud. Nad võitsid nii militaarse sõja, mis lõppes 1945 (ja see oli napp võit), kui ka majandusliku sõja, mis lõppes 1989. Viimane oli üks kõige selgema tulemusega konflikte inimkonna ajaloos. Võibolla vääriks märkimist ka viies tunnus: parempoolne alternatiivne käsitus tööstusühiskonna valitsemisest (mis kõrvaldati 1945).

Islam

Vaadelgem nüüd islamit. Miks on islam nii hämmastavalt edukas? Miks ta on ilmalikustumisele vastu pannud? Esitan alustuseks mudeli selle kohta, milline oli traditsiooniline islam (süüvimata islami tekkelukku). Lihtsalt öelduna: islam, vähemalt Hindukuši ning Atlandi ja Nigeeria vahelises kuivas vöötmes, jagunes kõrgkultuuriks ja madalkultuuriks – kõrgislamiks ja madalislamiks – ning need kaks eksisteerisid ebakindlalt kõrvuti. Enamik aega olid nende suhted rahulikud, kuid sellegipoolest esines korrapäraste vahemike järel konflikte. Peamine erinevus seisneb selles, et kõrgislam ei luba vahendajaid (selles on spetsiaalne sõna vahendamispatu jaoks: shirk), kuna madalislami maailm kubiseb neist. Kõrgislam soosib ainujumala ja üksikuskliku vahelist otsesuhet; see ei seondu rituaalidega, sisaldab vähe maagiat ja üleloomulikke uskumusi ning on valdavalt moralistlik, pühakirja järgiv, puritaanlik, monoteistlik ja individualistlik. See on õpetlaste islam – kõrge islam, mida usklikud peavad kehtivaks, kuigi enamasti ise ei järgi. Seda ei järgita sellepärast, et see ei vasta madalamate klasside, eelkõige talupoegade vajadustele, kes arusaadavatel põhjustel vajavad durkheimlikumat¹ religiooni – s.o religiooni, milles sakraalsusel oleksid omad vahendajad ja kehastajad ning mis peegeldaks ühiskonna struktuuri. Enamik maal elavatest muslimitest olid encadré‘d [raamistatud], kes kuulusid autonoomsetesse või poolautonoomsetesse kogudustesse, hõimudesse, perekondadesse, klannidesse jne. Oma kogukonnaelu korraldamisel järgisid nad durkheimlikku religiooni, kus sakraalne kehastub perioodilistes rituaalides, pühades objektides, pühades riitustes, pühameestes. Võib öelda, et individualistlik, puritaanlik, “protestantlik” kõrgklassi linnaislam (mida mingil kummalisel viisil ühendab teoloogide ja juristide kiht, kes on selle peamised kandjad, hoolimata keskse organisatsiooni või mis tahes keskse sekretariaadi ja hierarhia puudumisest) eksisteeris koos killustunud “katoliikliku” islamiga, mida iseloomustasid “katoliiklikud” tunnused, nagu hierarhia, rituaalid, religiooni meeleliste vormide kasutamine, müstilised harjutused jne. On näha, kui hästi see sobib kokku Durkheimi teooriatega, mille järgi religiooni funktsioon on kindlustada, muuta nähtavaks ja õiguspärastada kogukondlikku elukorraldust, milles muslimid elasid. Perioodiliste enesereformikatsete käigus läksid need kaks vormi omavahel vastuollu, kuid enamasti eksisteerisid nad harmooniliselt koos. Selles küsimuses pooldan ma teooriat, mille on kõige paremini sõnastanud David Hume: inimkonna usuelu võngub protestantlikumat tüüpi ja katoliiklikumat tüüpi religioonide vahel. Aeg-ajalt tekkinud usuinnu ja enesereformimise ajajärkudel pääsesid ajutiselt valitsema puritaanid, kuid ühiskonnaelu hädavajadused tõid jälle tagasi isikustatud, hierarhilise, ritualiseeritud, pühakirjakauge religiooni, mida iseloomustas pigem lojaalsuseetika kui reeglieetika. Niisiis eksisteeris islam pidevas kõikumises edutute reformatsioonide ja vanade kultuuriharjumuste juurde naasmise vahel. Ja mõistagi on islam ja läänekristlus selles suhtes erinevad: Lääne-Euroopas asub hierarhiline, ritualiseeritud lojaalsuseetika religiooni keskmes ning seda on kandnud pigem institutsioonid kui abstraktsed doktriinid, kuna individualistlik, pühakirja järgiv, puritaanlik variant on killustunud ja suhteliselt marginaalne. Islamis on see vastupidi; keskne traditsioon on individualistlik ja pühakirja järgiv ning fragmentaarsed kõrvalekaldujad on hierarhilised, ritualistlikud jne – seega on tegu just nagu teineteise peegelpiltidega.

Näib, nagu poleks miski suutnud peatada islami võnkumist nende kahe vormi vahel. Seda võnkumist täheldas juba suur islami sotsioloog ibn Haldun 1400. aasta paiku ning seda kordas Friedrich Engels kirjakohas, kus ta ilmselgelt lähtub ibn Haldunist, teda otseselt tsiteerimata. Engels ütleb – minnes nõnda vastuollu marksismi põhiteesiga -, et kõik klassid ja klassiühiskonnad on sisimas ebastabiilsed ning oma sisevastuolude tõttu lagunemisele määratud. Selles kirjakohas aga ilmneb ka marksismi rajajate tohutu etnotsentrism, sest Engels täpsustab samas, et klasside ja klassiühiskondade ebastabiilsus kehtib “meie”, eurooplaste kohta, kuna “nemad”, idamaalased, eriti araablased ja muslimid, on suletud teatavasse tsüklilisse maailma, mis iseenesest ei lagune. Engels möönab, et religiooniprisma moonutab ka meie sotsiaalseid konflikte, kuid vähemalt siis, kui usukonflikt saab läbi, kerkib esile midagi uut ja me jõuame kõrgemale tasandile. Idamaalased aga jäävadki keerlema ühes ja samas ringis.

Minu teooria selle kohta, miks islami fundamentalism on nii hämmastavalt tugev, on järgmine: moodsad olud vallandasid selle ebastabiilse võnkumise pendli ja nihutasid raskuskeskme jäävalt ja kindlalt pluralistlikust, hierarhilisest, organisatoorsest, durkheimlikust islamist eemale, kõrgislami poole. Selle põhjuseks on mõistagi asjaolu, et moderniseerumisprotsess ja koloniaal- ning postkoloniaalriikide poliitiline ja majanduslik tsentraliseerimine lammutas need kogukonnad, mis olid olnud durkheimliku ehk madalkultuurilise islami baasiks. Muutes hõimu või sugukonna liikmed ja külarahva rändtööjõuks ja agulielanikeks, atomiseeris see rahvastiku ja ajendas neid otsima oma identiteeti kõrgreligioonist, kõrgkultuurist, mis pakkus kõigi muslimite jaoks ühist identiteeti ja ühendas nad välismaailma vastu. Islamimaades ei eksisteerinud varemalt rahvuslikku identiteeti. Enamik inimesi oli esmajoones ja peamiselt kohaliku kogukonna liikmed kohaliku võimu all. Moodsad islamirahvad, eriti endised koloniaalmaad, kujutavad endast lihtsalt antud territooriumil elavate inimeste kogusummat. Kuid see tähendab, et just islam annab neile identiteedi ja aitab neil teistest eristuda. See ratifitseeris nende siirdumise külamaailmast linnamaailma ning andis neile keele, milles inimesed said väljendada oma staatusemuutust – külavõhikutest linliku hariduse taotlejateks. See andis neile ka vahendid praeguste valitsejate kritiseerimiseks – nagu näeme tänase Alžeeria kibedas ja traagilises konfliktis. See andis veel läänestumata inimestele, kes võtavad oma usku tõsiselt, keele, millega vastanduda tehnokraatlikele mamelukkidele, kes valitsevad nende üle tänu Lääne tehnoloogiale. Ma arvan, et islami fundamentalismi lainet tuleks mõista just niiviisi – äsja linnastunud ja orientatsiooni kaotanud, oma kunagistest pühakutekultustest ja kohalikest struktuuridest lahutatud muslimite reaktsioonina, mille abil nad saavad end määratleda ekspluateeriva ja poolläänestunud kõrgklassi vastu.

Natsionalism

Minu meelest ei tohiks natsionalismi tekkimist Euroopas mõista tema enda terminites. Rahvusluse enesepilt ja rahvusluse reaalsus on omavahel pöördvõrdelises suhtes. Natsionalism on Gesellschaft‘i (ühiskonna) nähtus, mis kõneleb Gemeinschaft‘i (kogukonna) keelt.² Ta on tekkinud kõrvalsaadusena uudsest olukorrast, mis palju ei erine sellest, mida ma islami puhul kirjeldasin. Agraarühiskonnas on kultuuri peamine roll kinnitada ja väljendada inimese staatust stabiilses maailmakorras – s.o äärmiselt hierarhilises ühiskonnas – ning lasta inimesel seda sisimas omaks võtta. Inimeste identiteet on tihedalt seotud nende positsiooniga ühiskonnas. Kultuur võimendab ja väljendab seda, muutes selle nähtavaks ja kõrvaldades niiviisi pingeid. See aitab ka ühiskonnaliikmetel oma olukorda sisimas aktsepteerida inimsaatuse absoluutse osana. Stabiilse hierarhilise ühiskonna tõrjusid välja industrialismi kandjad ning sellega kaasnev teadus ja tehnoloogia, mobiilne anonüümne ühiskond, milles puudub aktsepteeritud hierarhia ja – see kõige tähtsam – milles töö ei ole enam füüsiline, vaid on muutunud semantiliseks (st töö on kommunikatsioon) ning seega kultuuriliselt homogeenseks. Arenenud ühiskondades pole enam jaotust kõrgkultuuriks ja madalkultuuriks, kõrgkultuur on saanud kogu ühiskonna kultuuriks.

Ma ei pea silmas “kõrgkultuuri” hinnangulises tähenduses, vaid viitan kirjalikule kultuurile, mida antakse edasi kooliharidusega, mitte aga ema süles. Selline kultuur peab olema standardiseeritud laial territooriumil, et inimesed saaksid suhelda kontekstivabalt, sest nende töösituatsioon seisneb suhtlemises inimestega, keda nad ei tunne ega üldjuhul isegi ei näe. Seega peab teade ise kandma oma tähendust, olles kontekstist sõltumatu. Esmakordselt ajaloos tungib kooliharidus kogu ühiskonda, olemata õpetlaste, talmudistide, bürokraatide või juristide väikese spetsialiseeritud kihi privileeg. See on ainulaadne olukord. Ja selle tagajärjel saab kõrgkultuuri valdamise tingimuseks ühiskonnas osalemine ning tagajärjekas majanduslik, poliitiline ja kultuuriline kodakondsus. Niisuguse kõrgkultuuri ülalpidamine on väga kallis lõbu, mida saavad endale lubada vaid riik või vähemalt riigi kaitse all seisvad institutsioonid. See viib omakorda riigi ja kultuuri ühenduseni, milles ongi natsionalismi olemus. Ja see surub natsionalismi moodsale inimesele peale. (Ma lükkan kategooriliselt tagasi konventsionaalse natsionalismiteooria, mille arvates natsionalism väljendab midagi inimhingele või ühiskonnale seesmiselt loomuomast.) Natsionalism on seesmiselt loomuomane moodsale industriaalsele elule, kuid see ei ole seesmiselt loomuomane kõikides ühiskondades. Muidugi möönavad ka natsionalistid tõsiasja, et natsionalism – olgugi et nende järgi universaalne ja alati esinev – oli minevikus mingil kummalisel põhjusel suikunud ja vajas äratamist, et saada poliitiliselt efektiivseks (Kesk- ja Ida-Euroopas on arusaam ärkamisest ülimalt levinud – nt Deutschland erwache!). Tegelikult ei saanud rahvuslust äratada, sest teda polnudki olemas. Moodsad tingimused sünnitasid ta.

Miks aga samasugune protsess – üleminek kohalikelt kogukondadelt, mida iseloomustasid sakraalsuse hierarhilised väljendused, anonüümsetele ja semantiliselt standardiseeritud ühiskondadele -väljendus Euroopas natsionalismina ja islamimaailmas fundamentalismina? Mul ei ole sellele selget vastust. Muidugi on Euroopa natsionalismi esiajaloos täheldatavad sidemed protestantismiga. Näib, et need kaks olid liitlased. Bernard Shaw väljendas seda mõttekäiku ilusasti “Püha Johanna” eessõnas, märkides, et inglased põletasid Püha Johanna kui rahvuslase, kuna kirik mõistis ta hukka kui protestandi, ja ta oli mõlemat. Niisugune side protestantlike või protoprotestantlike liikumiste ja rahvusteadvuse vahel ning rõhuasetus rahvakeeltele oli eriti ilmne hussiitide liikumises Böömimaal 15. sajandil. Kuid aegamisi lahutas natsionalism end religioonist või kasutas seda ära üsna oportunistlikus vaimus. Poolakad kasutasid ära katoliiklust, sest nende vaenlased ja naabrid ei olnud katoliiklased ning seega oli katoliiklaseks olemine suurepärane viis määratleda end poolakana, ning mõistagi kujutas katoliiklus kommunistliku võimu aastatel endast imetlusväärset vasturiiki ja vastuorganisatsiooni. Kuid pikas perspektiivis on natsionalismi ja religiooni teed lahku läinud.

Islamiga on aga läinud teisiti. Mõnda aega ei olnud selge, kas peale jääb fundamentalism või araabia natsionalism ja kumb kumba ära kasutab. Kuid nüüdseks on üpriski selge, et fundamentalism on palju tugevam kui natsionalism. Samas pole mulle selge, miks universaalse individualistliku kõrgkultuuri ja seda inspireerinud usudoktriini side on islamis säilinud, kuid Euroopas lagunenud. Võibolla on see ajalooline juhus. Minu diagnoos kummagi liikumise kohta on küll sarnane, kuid mul pole head seletust, miks nad on võtnud ühiskonnas nii radikaalselt erineva kuju.

Marksism

Kui islami tugevus on üks meie sajandi üllatusi, siis kommunismi hämmastav kokkuvarisemine – mida tegelikult ei osanud ette näha kogu sovetoloogide ja ekspertide vägi – on teisesuunaline üllatus. Mis seda seletab?

Muidugi ei tea ma vastust. Nüüdisajal leidub küll endisi kommuniste, kuid keegi ei klammerdu enam kommunistliku ideoloogia külge. Nad klammerduvad järjepidevuse ja privileegide külge, kuid keegi ei hoia enam kinni doktriinist. Miks on see nii? Mul on selle kohta oma teooria ja ma prooviksin seda meelsasti teie peal. See, mis marksismile saatuslikuks sai, ei olnud ta ilmalikkus, vaid vastupidi – Hegeli kaudu Spinozalt pärinev panteism. Marksismi põhiliseks messianistlikuks ideaaliks – millel oli eriline veetlus vene hingele – oli sakraalse ja profaanse eraldatuse kaotamine inimese elust. Idee, et siinne maailm peabki jääma räpaseks ja õnnetuks, kuna õnn leidub ainult teispoolses maailmas, pidavat peegeldama lihtsalt ühiskondlikke lõhesid. Tulevik aga seisnevat ühtses totaalse täiuse maailmas. Hegeli poolt historiseeritud Spinoza kujutluspildi võttis üle Marx. Ühe konventsionaalse teooria järgi ei saa inimene hakkama ilma religioonita. Mina väidaksin hoopis, et inimene ei saa hakkama ilma profaanseta. Marksismi suutmatus vallutada eksklusiivsele ja monopoolsele propagandale allutatud inimeste mõistust ja tundeid tulenes sellest, et ta üritas profaanset likvideerida. Hämmastav tõsiasi on see, et marksismiusku ei hävitanud Stalini aja meelevaldsed massimõrvad, vaid pigem suhteliselt pehme ja üldiselt vastuvõetav stagnatsiooniaeg. Tarvitseb vaid lugeda Andrei Sahharovi memuaare, mis on üks parimaid käsitlusi nõukogude maailmast. Sahharov oli äärmiselt intelligentne inimene, kes põlgas sügavalt marksismi üksikuid teese. Ometigi ütleb ta oma mälestustes, et ta aktsepteeris üldist nägemust. Käimas oli inimolu radikaalne ümberkujundamine ja kui selle eest tuli oma hinda maksta – massimõrvadega, vabaduste lämmatamisega, orjatöö kasutamisega (ta teadis kõigest sellest, sest pommi kallal töötades kasutas ta ka ise orjatööd) -, siis oli see küll kahetsusväärne, aga paratamatu. Ei saa ju eeldada, et inimolu radikaalsele ümberkujundamisele ei kuluks tilkagi verd. Brežnevi stagnatsiooniperioodi armetus ja räpasus, kui seltsimehed lõpetasid üksteise mõrvamise ja hakkasid hoopis pistist andma, viis usu täieliku hävimiseni, nii et kui Gorbatšov potikaant kergitas, avastati järsku, et nende ideoloogia polnud midagi enamat kui keisri uued rõivad.

Minu arusaamist mööda seisneb islami edu ja marksismi nurjumine selles, et marksism oli unitaarne, panteistlik ja taotles selle maailma totaalset täiustumist. Ta sakraliseeris reaalse maailma ja põlastas vana harjumust leida lohutust teispoolsusest. Selle hoiaku juured on sügaval Marxi enda isikus; Marx oli läbi ja lõhki kodanlane. Tema maailmavaade üldistas kodanlikku arusaama, et inimese olemuseks on töö – mitte nt agressiivsus, mehisus või staatus. Inimene puhkeb õitsele oma töös ja töö on iseenese tasu. Kodanlased on inimesed, kes töötavad millegi enama kui ainult selle pärast, et neile makstakse. Sellepoolest vastanduvad nad aristokraadile ja töölisele – aristokraat ei tee üldse tööd ja tööline töötab selleks, et palka saada. Kodanlus on alati lootnud, et kunagi saabub maailm, milles kõrilõikajate ja sõnakõlksutajate, punaste ja mustade võim asendub nende inimeste võimuga, kes tõeliselt tööd teevad.

Seega sõnastas Marx lihtsalt selle, mida kodanlus on alati lootnud. Ajaloo tõeline saladus peitub töösuhete ümberkorraldamises. Sündmused sõltuvad üksnes inimeste vahekorrast oma tööriistade ja tootmisega. Vägivald on lihtsalt radikaalse muutuse teener. Marksism ütleb kõrilõikajatele nii: te võite küll vehkida oma mõõkadega, kuid teie ei ole muutusi produtseerinud ning seega te olete tähtsusetud. Marksism on kodanlik fantaasia sellest, et töö on inimese olemus, töösuhted määravad ajaloo ning töös peitub eneseteostus ja õnn.

Islamil on omad voorused. Ta on moodsale maailmale vastuvõetav oma unitaarse ja puritaanse maagiaeitusega. Seejuures aitab ta korraldada igapäevaelu. Ometigi pole islam kunagi väitnud, et töö oleks püha. Nõrgema fanatismi ja innukuse perioodidel võib muslim tegeleda äriga, arvamata küll, et see oleks midagi sakraalset. Ja kui majanduselu polegi kõik, mis siis sellest? Keegi pole ju öelnud, et ta seda olema peaks. Milliseid õppetunde võib islamit, natsionalismi ja marksismi vaadeldes selle sajandi kohta saada? Praeguseks on läinud hästi pluralistlikel liberaalsetel ühiskondadel – mida ma kutsuksin uskmatute tarbijate ebapühaks liiduks. See võib kõlada halvustavalt, kuid tegelikult ma pooldan ühiskondi, mis korraldavad end tarbimise, üldise jõukuse ootuse ning lunastuse ja vooruse privatiseerimise nimel. Marksism oli oma olemuselt ilmalik vaste varasemale teoloogilisele absolutismile, totaalsele lunastusele – ta kuulutas ühiskonnakorda, mis pidi kehastama absoluutset moraali. Pluralistlikud ühiskonnad hoiduvad sellest; nad elavad teatavas mitmetähenduslikus varimaailmas, mis kompromislikult ühendab pärimuslikke uskumusi, mida tõsiselt ei võeta, ning pragmaatilisi tarbijalikke kaalutlusi, millel on küll oma autoriteet, kuid puudub mõistagi igasugune absoluudi aura. Kas niisugune ühiskond suudab kesta, kas ta suudab üle elada küllastumise tarbijalikkusest – seda ma öelda ei oska. Tehnoloogiliste uuenduste väärtust ei maksaks alahinnata, kuid minu meelest me võime jõuda punkti, kus need ei tasu enam ennast ära. Suured maailmaosad janunevad ikka veel materiaalsete tingimuste paranemise järele ning erinevus nende vahel, kellel on ja kellel pole, on ikka veel tohutu. Ma ei usu, et see saaks jätkuda lõputult.

Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga

Ernest Gellner, Religion and the Profane. IWM Newsletter 58 (juuli-oktoober 1997), lk 21–24.

Antropoloog, sotsioloog ja filosoof ERNEST GELLNER (1925-1995) sündis Pariisis, noorpõlve veetis Prahas ja suurema osa elust Inglismaal. Õpetas Londoni Ülikooli Majandus- ja Poliitikateaduse Koolis ning Cambridge’is, elu lõpuaastail Kesk-Euroopa Ülikoolis Prahas. Gellneri arvukad teosed käsitlevad väga laia teemavaldkonda alates islamist ja kirjaoskusest kuni keelefilosoofia, psühhoanalüüsi ja postmodernismini. Tema arvatavasti kuulsaim käsitlus “Rahvused ja rahvuslus” on ilmunud ka eesti keeles (Akadeemia 1994, nr 10-12; 1995, nr 1-3). Siin tõlgitud tekst oli tõenäoliselt Gellneri viimane loeng, kantud ette 1995. aasta oktoobris Heidelbergis konverentsil “Religion als Kultur und Antikultur”.