Vulva klubi

MARGIT LÕHMUS

Käisin ühel vulvaklubi üritusel, oli väga äge show. Algust oodates istusin pingil, rahvast oli palju ja inimesed sotsialiseerusid. Mina ei sotsialiseerunud, istusin topeltlukus, jalg üle põlve ja käed ka kuidagi ristis. Õlut ka ei ostnud, baarist on kallim, spätist oleks olnud odav. Mõtlesin isegi sellele, aga ei ostnud ikka. Kurk veits kuivas, aga üritan vähem kulutada. Pfff, 2 euri ikka väga suur kulutus muidugi. Olin juba nats aega istunud, vahtinud ja mitte sotsialiseerunud, ma ei tundnud siin kedagi, polnud ühtegi inimest isegi varem kusagil näinud. Minu kõrvale pingile istus üks naine beebiga ja hakkas oma last imetama. Mõtlesin, et päris tore, et keegi üldse mu kõrvale istub, naeratasin talle. Siis istus teisele poole teine naine, kellel oli ka beebi ja hakkas teda ka imetama. Kohmetusin vist natuke, veider oli seal istuda nende kahe vahel, mu nibud hakkasid nagu sügelema veits või nagu kihelema, tundsin, et mul enda rinnad on ka piimast pungil. Ja siis nad hakkasid veel omavahel rääkima! Täiesti veider.

Üle minu, nagu mind poleks üldse olemaski! Mul hakkas täiega imelik. Kas ma olen olemas? Kas mu rinnad on piima täis ja kihelevad? Vb ma olen nähtamatu. Peaksin vist ka midagi ütlema, à la et mul rinnad piima täis, aga jätsin imiku koju. Siin veits suitsune ja ilge lärm, kui ma tita oleks, siis mulle vist ei meeldiks. Emad ei kuulnud mu mõtteid, vaatasid hoopis rahutult enda ümber ringi, lapsed rinna otsas.

Ühel naisel, sel, kes istus must paremal pool ja esimesena tuli, oli pats keset pealage, meenutas palmipuud ja ananassi. Aga näo poolest oli ta ilus, selline nunnu Potsataja-nägu. Riided olid tal värvilised. Kihtkihiline tsirkus-berliin style. Jalanõud ütlesid, et tal on kodus mees vms, kel endal ka praegu sellised happy family kossid jalas, aga kuskil mujal, mingid muud tegemised, mingid äriasjad. Teda need vulvaklubi üritused ei tõmba. Naisega hängib kaasa üks kolmas, kel armas vunts ja kuldse raamiga ümarad prillid, ruudulise eestnööpidega pluusi all rinnad alla surutud, võimalik, et sidemega lamestatud. (Tahaks endale ka ümaraid kuldse raamiga prille, need in praegu, ei saa vist never-ever uusi prille endale lubada. Mul ühed on, aga need veits kandilised, kuldsed, Diori omad. Ostsin need ühelt kirbukalt Veneetsiast 20 euri eest ja lasin klaasid panna, aga liiga tugevad said, nii et ma ei saa eriti nendega käia.) Palmipuupatsiga ema sätib oma last ühe rinna otsast teise külge. Laps ei paista nagu tahtvat, rinnad tunduvad ka tühjad, hindan silmanurgast piiludes. Naine vahib samal ajal närviliselt ringi, pats peas tantsib.

Ema beebiga vasakul pool. Temal on ilus punane kampsun, tundub pehme. Blondeeritud lühikesed väljakasvanud juuksed, pungilikult sorakil, püksid on ka pungiruudulised, jalas Dr. Martensi saapad. Näos on palju kortse, huuled on kriipsuks muutunud. Näeb nii krimpsus välja. Ma ise kavatsen raudselt kunagi huultesse botoksit süstida vms, lihtsalt, et miks mitte. Ma arvan, et ta on mingi 40 või 38, aga palju joonud ja pidutsenud ja narksi teinud, näeb 50 välja, aga keha on fit. Ma arvan, et teeb siiamaani midagi. Vähemalt tõmbab weedi. Mõlemad naised on kuidagi närvilised. Vahivad ringi, et kas ikka kõik vaatavad, kas ikka kõik näevad, et lapse saamine pole üldse mu elu muutnud, saan igal pool käia ja lapse kaasa võtta. Muutused on nii häirivad, lihtsam on neid ignoreerida. Tulebki ignoreerida, et laps on pain in the ass forever. Ma vist lapse asemel prooviks knopkat. Hiljuti baaris trehvasin tüübiga juttu ajama, kel samal ajal oli knopka perses. Ütles, et see hea, leevendab pingeid, ja jõi limonaadi.

Meenus üks film, „Hotell“. See vb pole teemasse praegu, aga täiega hea film. Rootsi autor, Lisa Langseth. See on ühest edukast naisest… ma ei viitsi hakata kirjeldama: http://www.imdb.com/title/tt2363178/.

Ma istun ikka veel nende vahel, üleni mustas, rasvased juuksed mingisse nirusse krunni lükatud. Mind nagu polekski olemas. Siis tuleb üks lesbipaar selle pungiliku emaga rääkima. Sellist small talki, mis mulle isegi meeldib. Nii, lesbipaar lähenes siis imetavale emale nii: Oi kui mõnus on ikka tissi imeda (last vaadates), mulle endale meeldib ka (vaatab oma partneri poole). Suht vaimukas lähenemine oli ja nende jutt üldse, oleksin ise tahtnud ka involved olla. Meenus, et ise olin ka päeval nibudest mõelnud. Tööl olles, pagulaste wc-sid ja duširuume koristades, meenusid sinu roosad poisinibud. Tagantjärgi olen mõelnud, et sinu juures mulle meeldisidki kõige rohkem su nibud ja su perse. Esmalt perse, see sõna iseenesest mulle tegelt üldse ei meeldi. Aga jäi silma seal tobedal näitlemise workshopil, kus sa minu ees oma tagumikuga mingeid harjutusi tegid, selline punntagumik nagu. Mulle meeldib, kui meestel tuharalihased on nagu ülespoole, st treenitud ja suht väiksed, sellised nagu kirsikesed tordil. Sul ei olnud selline, oli lihtsalt selline punn-ass. Aga millegipärast ikkagi sümpaatne. Nibud avastasin hiljem voodis ja duši all. Ma ka suht rippusin sul tissi otsas, olgem ausad. Sest need olid nii armsad, nii pisikesed ja roosad nagu mingi väikse looma nibud. Mingi väikse närilise nibud, hamstri. Ma nii unistasin, et sa olekski elusuuruses hamster, mõnus karvane ja pehme – et oled nagu see, kes oled, räägid juttu ja kannad riideid, ainult et oled hamster. Uurisin, kas sulle meeldiks kanda loomakostüümi või mõne koomiksilooma oma. Rääkisin sulle furridest, sa polnud neist midagi kuulnud ja pidasid mind haigeks perverdiks. Ma lihtsalt küsisin, et kas sa oled furri või mitte, äkki oleksid huvitatud sellest, ja sa kohe ütled mulle nii halvasti. Vastik piiratud inimene! Esimene …, tänu kellele mu seksuaalsus tärkama hakkas, esimene …, kellega ma oma väikses lasteaialapse ajus kirglikke hetki veetsin, see oli Kõige Suurem sõber Leopold. Tsss… ära ütle midagi, piiratud inimene!

Kardan, et varsti hakkan vaatama loomapornot. Hea, et ma vaene olen, sest vastasel juhul oleks ma selline gängsta, kuldkettide ja nokatsiga. Koduloomaks oleks mul kodustatud tiiger. Pehme hiigelkass. Mul oleks maja keldrikorrusel ka jõhker korrus, nahkdiivanid ja suur telekas, tiiger ka hängiks seal ja ma annaks talle pitsat. Ma ühes Youtube’i videos nägin, et oli selline elu ühel tüübil. Muidugi mina ahistaksin seda tiigrit ka seksuaalselt, ma võtaks teda kui oma meest. Ma väga igatsen pehmuse ja soojuse järgi (pisar langeb, pfff, tegelt mitte). Elu on mind juba vist kõva kilbiga mardikaks kasvatanud. Justkui mäletaks, et keegi on mind kunagi mardikaks kutsunud. Vb lasteaias.

Jeez, mind muidugi hirmutab see loomaporr veits ka, niikuinii saan jälle mingi pornotrauma. Kujutan asju veits romantilisemana ette, kui nad tegelikult on.

Sa elasid teises linnas ja me nägime väga harva ja siis enam üldse mitte. Kui teist korda nägime, siis olid sa kaalus vist aind mõne kilo juurde võtnud, aga perse oli mingiks ilgeks lahmakaks muutunud. Nüüd mulle meeldisid aind su nibud, mu silmad olid nendega ühel kõrgusel lihtsalt. Et olime nii palju lahus ja ei näinud, siis põhitöö tegi ära mu väike sinine vibraator, üks paljudest. Su munn on selle kõrval suht saamatu, sry, kõik munnid on. Ei, vabandust! Ma ei händli ära lihtsalt, kipun näksama ja mul esineb lõualuu krampi väga tihti. Ja ma ei tohi huvituda, sest see lõpeb katastroofiga. Mäletate seda lugu „Kättemaks lollile libule“ (Vikerkaar, 2016, nr 3), kus ma võtsin Tartus postimaja pargis ühelt tüübilt suhu, vb kestis see akt kolm sekundit, enne kui „kogemata“ hambad sisse lõin. Üritan inimesi säästa ja mitte kunagi enam suhu võtta. Närin kodus vibraatoreid ja dildosid see-eest. Silmades oli sul veits hullu pilk ja vaatasid enamus aega aknast välja. Meil ei olnud isegi millestki rääkida. Ainsad asjad, mis kõnetasid, olid su toredad nibud. Nibud ka vananevad, nii kahju, midagi võiks inimese välimuses ajale vastu panna ja ilusaks roosaks nooreks jääda. Hmm, kui koju lähen, siis pildistan oma kliitori korralikult üles, ja siis vaatan 30 aasta pärast ja võrdlen, vb juba 10 aasta pärast. Nibud pildistan ka.

See tüütu ooteaeg on õnneks möödas ja show saab lõpuks alata. Naised tõmbasid lastest rinnad välja. Rahvas liikus tagumisse väiksemasse ruumi. Esimene esineja oli Philadelphia Creemz, tegi stand-up performance’it. Nibudel oli tal must teip, mustad ristid. Seljas oli eest lahti pintsak. Peas meremehemüts, jalas beežid sukkpüksid ja valged hästi pikad, kõrged lakknahast saapad. Tal oli kaks mustades bodides taustatantsijat ka, üks mees, teine naine, mees oli naine ja naine oli mees = one love, one sex (i love). Mulle meeldis väga, kuidas Philadelphia Creemz oma keha ebaerootiliseks tegi. Sisemised mõtted ja eesmärgid muudavad muidu nii objektistatud naise keha, eriti kui riietus on n-ö väljakutsuv. Aga ta ei kutsu välja ja on selline, nagu on, avaldab oma mõtteid sellisena, nagu on, sellisena, nagu temalt oodatakse vb, et milline ta olla võiks. See on mingi uus seksuaalsus. Või no ma ei tea, mulle meeldis. Kohati totakas, aga see täiega töötas. Ma käin tihti vaatamas queer-esinemisi, enamasti need on väga totakad ja mingis mõttes nii ebaprofessionaalsed ja küündimatud, aga mulle lihtsalt nii meeldib see trans-teema, see on nii hot, nad on nii ilusad ja see on nii ilus, et nad ise naudivad seda. Nad hullult imetlevad ennast. See nö. Mulle tegelt professionaalsus üldse ei meeldi, täiega jama, ja enamus professionaale on mingid sita suhtumisega munnid. Tihti queer-etteaste tähendabki seda, kuidas nad teevad endast selfisid ja räägivad mingit suva juttu. See ongi väga täpne ühiskonna peegeldus. Ja kuidas see küll alguse sai? Näiteks ka see, et mulle nii meeldib see? Ma üldse ei tea. Vb teatraalsust on lihtsam vastu võtta, kui see on armastus. Paljud võib-olla on laval need, kes nad tahaksid igapäevaelus olla, aga igapäevaelu ei ole nii turvaline.

Galeriis ei juhtuks mitte kunagi seda, mis seal videos, või tegelt vb siiski, kui Marina Abramović noor oli. Igapäevaselt ei või isegi olla ilus ja tugev naine, peab ikka pea veits õlgade vahele tõmbama ja enesekindlust varjama. Muidu oled kohe ilge bitch. Veel vähem võid olla ilus naine, kui oled tegelt mees.

Philadelphia Creemz seal kargas ringi, laulis ja tantsis, oli lahedalt teravmeelne ja vaimukas. Siis oli jälle väike paus, õnneks aind mingi viis minutit. Teine kunstnik (nime ei mäleta või vist üldse ei kuulnudki, Argentiina päritolu vist, nagu hiljem selgus, oma karvadega pidevalt hädas) näitas oma skaibivestlust mingi USA erru läinud lennuväe-ohvitseriga, kellel oli vist kunstjalg. Kunstnik taipis laused oma nutitelefonisse ja siis selline beibehääl ütles neid. Ma mõtlesin, et issand kui tüütu, poleks pidanud jääma, sain kunstniku peale isegi vihaseks korra, et mida ta näitab sellist paska. Aga mingist hetkest hakkas mulle meeldima. Nende dialoog näitas selle tüübi suhtumist naistesse, performance- ja tantsukunsti ja see oli suht õõvastav ja kurb. Kunstnik olla on ikka hale pask. Kangelane ja vapper on ainult tüüp, kel mingi aukraad ja oma riigi pärast pool jalga kaotanud vmst, lennukit juhtinud. Aga tüüp, kes paneb selga naiste riided hm hm hm, see nii vapper ei ole. Sõda ei lõpe kunagi ära, sest aukraadi vaja saada. Naine ei ole ka kunagi nii vapper, tantsimine on muidugi ilus ja keep going pretty girl. Lõpuks see kunstnik tantsis mehele läbi skaibi. Njaa. Huvitav.

Kui see oli ka läbi, siis toimus vestlusring. Kus naised hakkasid arutama karvade üle, kas raseerida või mitte jne, mingi selline värk, seda ma küll ei viitsinud enam kuulama jääda. Mõtlesin, et saage üle, ja trügisin uksest välja. Minu jaoks on sellised feministlikud arutelud ja üldse veits igav. Kui oleks koos kudumisringiga, siis oleks vb veits talutavam. Mulle ullult meeldib kududa. Samas koju kõndides hakkasin mõtlema, et eelmine suvi Pirital ujuma minnes, tundsin veits ebamugavust küll. Olin terve suve karvane, mitte küll jalad ja kaenlaalused. Pirital läheb hästi aeglaselt sügavaks. Ma muudkui kõndisin ja inimesi tuli vastu, mida rohkem möödusid, seda rohkem ma häbenesin, käed iseenesest liikusid varjama karvu, mis trikoo vahelt välja turritasid. Vb keegi tegelt ei näinudki, ei noh ikka vist nägid ka, aga see oli kindlasti rohkem mu enda peas, et need karvad paistavad ja et see on imelik, tundsin end nagu mingi pervert. Aga see suvi oli juba kõik ok, julgesin olla. Mulle pakkus see isegi mingit huvitavust, kui kellegi šokeeritud pilku oma häbemes nägin. Ma ise ehmatasin juba 90ndatel, kui nägin naisi tänaval kõndimas, beežide sukkade all mustad karvad. Nüüd see on mu jaoks täiega hot, st rohkem kui et mehed kannavad sukkpükse, vb sellepärast, et nende jaoks on see rohkem nagu loomulik ja neil pole mingit survet, et nad peaksid oma jalakarvu raseerima. Tutikarvad suvel võivad olla küll veits tüütud, higistavad ja jäävad igale poole kinni, aga ühel hetkel oli see mulle puhas rõõm.

Olin peas nii hoos, mõtlesin, et ei lähegi koju praegu. Lähen vaatan Bulli ja kui sinna sisse ei saa, siis Ficken 3000 baari. The Bull on väike gey baar Schönebergis. Üllataval kombel olen varem ühe korra sinna sisse saanud,  nende eeskiri näeb ette: No women, no drugs. Tarbivad seal kõvasti poppersit. Nahk on seal teema. Kui ma paar kuud tagasi suve lõpupoole seal esimest korda käisin, siis ei teadnud ma sellest midagi. Läksin üksi peale Berghaini: kui oled mingi 12 tundi tantsinud ja kaotanud kogu maailmaga inimliku kontakti, siis gey baarid on need, kus võib seda leida. Sellisel tantsumaratonil olen kehaga nii üks kuidagi ja ainult mina olengi, aga see pole ju tõsi tegelt ja ma ei taha ebatõtt. Peale seda on vaja kuidagi normaliseeruda jälle, mõista, et see hetk, kus ma olen, pole üldse nii huvitav, üldse kõik hetked ega mina, vaid et on vaja midagi huvitavat nendesse hetkedesse tõmmata, mingeid inimesi ja situatsioone, või astuda nagu oma hetkest välja. Inimene on nagu puu, kes ei taha omale lehti, vähemalt mina olen. Gey klubis on seda kuidagi lihtne teha. Oih, ups… gay kirjutatakse, putsi, see pole nüüd üldse enam see, gey oli nagu midagi helget ja nagu key.

Sinna sattusin nii, et jälitasin ühte tüüpi, läksin sinna, kuhu tema läks. Olin tantsimisest tüdinud, aga koju ka veel ei tahtnud minna, olin kindel, et see tüüp läheb kuhugi huvitavasse kohta. Vahepeal hakkasin küll kahtlema, sest läksime nii kaugele… Schönebergi. Muidu tavaliselt käisin Ficken 3000-s, sinna saavad naised ka sisse. Alles hiljem sain teada, et Bulli saavad aind mehed sisse, seal on aind mehed. Vau ja mina ka. Mingi ajani kogu aeg kartsin, et äkki saadakse aru ja mind visatakse välja, mingi hull adrenaliin oli sees, aga jõin palju õlut ja kõik tundus chill. Ma ise ka ei saanud aru enam, kes ma olen ikka. Rääkisin juttu meestega nagu mees meestega. Mul olid õlgadeni lahtised juuksed, rasvased muidugi. Seljas hall puuvillane pluus, jalas punased lühikesed püksid. Väga erilised püksid mu jaoks. Macroni püksid, see on üks jalgpallikoondis. Need maksid päris palju ja olid tuttuued, ostetud Marseille’st jalgpallimatšil. Sellest, kuidas need minuni jõudsid, vb kunagi hiljem (väga huvitav lugu).

Need on mulle peaaegu põlvedeni, täis sünteetika, aga kuidagi nii mõnus, ma ei suuda kirjeldada, neid peab lihtsalt proovima. Te ei kujuta ette, kui palju kordi ma nende pükstega seksinud olen. Neid kandes juba mul lihtsalt kisub nii märjaks ära. St kõige mugavam riietus oli seljas ja + kõhukott. A pikad retuusid olid ka pükste all, olen tähele pannud, et kuulid poisid käivad nii. Nüüd täna peale seda vulvaklubi üritust tahaks lihtsalt põgeneda nendest naistest ja emadest. Millegist, mis justkui peaks mind kõnetama, aga üldse ei kõneta. Olen väiksest peale feminist olnud, vb on aeg sellest edasi liikuda. Mingid fucking moonwalkid ja feministide tantsud, arutelud, mis on lihtsalt mingi igav pläma ja midagi ära ei aruta, mingi bla-bla-pask. Ma ei viitsi seda enam kuulata. Mõnes naiseks olemise aspektis tuleb ise lihtsalt julge olla, see normidest üle olemine uute normide loomisega ajab mind oksele, et à la kui sa nüüd karvane ei ole, siis sa pole ikka päris feminist. Feminism on muutunud igavaks trendiliikumiseks. Ma olen nii ärritunud selle vestlusringi peale. Tunnen end veits süüdi selle pärast.

Uhh, üritan nüüd üle saada. Tahtsin just Bulli minna, see tundus nagu paradiis, saaks aind sinna. Kandsin väga tumesiniseid väga madala värvliga viigipükse ja briljantrohelist siidist bomber-jakki. Käed taskus lonkides tuli mõte panna laim püksi. Seljakotis oli üks. Midagi nagu andis juurde küll, mingi kumeruse. Ja mulle meeldib, et midagi teistmoodi on, aastaid tagasi käisin pidevalt tupekuulidega ringi, aga need kadusid ära. Niikuinii jätsin kuhugi, kellegi poole, ja keegi avastas mingi aeg hiljem, vb murrab siiamaani pead, kust need tema koju said. Olen kindel, et keegi isegi ei kahtlustaks mind tupekuulides. Kõndisin Auguststrasselt Alexplatsile ja võtsin U-Bahni. Ma nägin välja, tundsin end nagu Mathias. Ma tahaksigi tema olla. Meil oli aind kaks deiti, ta oli täiega hot. Tema kannikad olid küll nagu küpsed kirsid. Ülespoole. Ma ei saanud neid isegi katsuda, korralikult. Esimesel kohtingul jalutasime lennuväljal, aga ma juba suht kohe tahtsin tema olla, et teadsin, et see saab aind katastroofini viia. Siis läksime tema juurde ja ta laulis mulle ja mängis kitarri, silmad kinni. Teisel deidil käisime ujumas. Kiitsin tema ilusat jumet. Nii kollane. Ta rääkis oma maksahaigusest, mis muudab naha kollaseks. Eriti siis, kui ta näiteks vähe magab ja stressis on. Maksa ja vererakkude dünaamika on paigast ära. Naha kollasust tekitab bilirubiin (nii ilus sõna!). See on aine, mis tekib vananenud erütrotsüütide ehk vere punaliblede normaalse lagunemise käigus. (Näed, saad ka targemaks, kallis lugeja.) Ta juuksed olid ka täiesti kollased, keha ikka nii fit. Kui ujumas käisime, siis tema oli kol-lane ja mina läksin siniseks, oktoober ikkagi juba. Ütlesin talle, et you go yellow and i go blue if we mix then we become green. Arvan, et selle väikse luulereaga võitsin ta südame. Vaikselt rõõmustasin, et tal on viie-aastane tütar, see vb lisas väikseid küpsuspunkte. Ma muidugi teadsin kohe, et me ei sobi kokku, aga ikka kujutasin meie tulevikku ette. Ta oli väga huvitav inimene ja ilus. Miinuseks oli, et ta oli liiga ambitsioonikas, arusaadav ka, sest alles 28-aastane veel. Alla 30-sed on tegelt üldse alla igasugust arvestust, enamasti ebaküpsed närvihaiged. Miinuseid oli veel, tema jutt kohati – rääkis, et ta on juba nii vana. C’mon, ma olen 31, ma olen küll täiega noor ja ilus. Kuidas tema vana saab olla? Chill tuleb alates 30ndast, aga mõnel ei tule seda vist kunagi. Mida enam ta endast rääkis, seda rohkem ma igast asju järeldasin. Ma tõesti tahaksin nii väga tema olla, aga ma lihtsalt üldse pole. Nii kahju. Ma ei taha lennukilube, ma ei taha hiina keelt õppida. Aga tema juurde läksin ikka. Voodis olin need mittesobimise mõtted juba unustanud ja mõtlesin, et tema on see õige. Aga ikkagi juhtus katastroof, hammustasin. Ja ma ei taha sellest lähemalt rääkida, nutsin palju. Ma olen nagu see tüdruk Mitchell Lichtensteini filmist „Teeth“ (2007)

Õnneks mul on hambad ikka suus, mitte kuskil mujal. Aga ikkagi kurb, et need asjad juhtuvad, need katastroofid, mida mu suu toime paneb. Mul on kurb enda pärast, asjaosaliste traumadest ma ei taha isegi mõelda, minu valu on paks ja vaimne. Valupõhjustaja valu.

Well, siin ma siis nüüd olen Bulli ees. Mul on eesmärk. Enne muidugi pean sisse saama, ma väga polegi mõelnud selle saamise või mittesaamise peale, mõtted nii mujal. Oskan teha Mathiase kõnnakut ja ütlen oma naisehäälega turvamehele tere. Peale mida jõuangi tänase õhtu paradiisi, kus saab päevast ilusti lahti lasta ja kõigest.

Sain vulvaklubist imeliku kicki, mõtlen naiste peale. Mõtlen, et ma pole naine ja ma pole ka mees. Äkki ma pole ka inimene. Mulle ei meeldi inimesed, nad on nii lollid ja mul puudub igasugune huvi nende vastu. Aga päris palju inspireerivad. Kuidagi aitavad vahel mõtlemisele kaasa. See on human touch. Bullis kõik nagu teavad, et me oleme kaasaaitajad. Igal juhul siin on kuidagi lihtne kontakti saada pärast kontaktitut teknot või lõõgastuda vulvaklubi ajunussist. Kõik oli hästi, kuni selle aruteluni naisest ja naistest. Minust? Mu probleem on see, et mul pole teie probleeme. Mhh, vabandust, ma juba ketran seda teemat. Aga nii, ma nüüd lähen istun ühe pea laual magava tüübi kõrvale ja katsun ta munni, sest Houellebecq „Saare võimalikkuses“ kirjutas, et tõeline naine teab, millal käega üle mehe munni tõmmata. Nii kohutav, mina ju ei tea. Ma veits pettusin, et ta midagi sellist kirjutas. Kust ma peaks teadma, kuidas ja millal. Ma ei tea, kas ma nüüd tahan enam Houellebecqiga magada. Ta ei paneks mind üldse tähelegi, kui mind näeks. Mulle tundus, et oleme kuidagi vaimselt seotud, aga reaalsus on see, et ta isegi ei vaataks mu poole. Fantaseerisin tihti seika, et kohtume juhuslikult mu tänava nurgal, nagu põrkame kokku, ja siis ma ütlen talle hey, i want to have sex with you, ja ta naeratab ja ma naeratan. Aga nüüd, ma ei julge enam. Nüüd see seik oleks pigem selline, et kohtume, ta muigab ja tõeliselt mehelikult lükkab oma räpase näpu mu kuiva vittu. Ma tean, et ma ei peaks võtma kõike tõsiselt, mida ta kirjutab, aga ma ikkagi usun kõike, sest see on nii usutav, minu meelest. Ma pole üldse tema maitse. Ma pole taga nõus. Ühel päeval olen selle avatud südamega küüniku vastu täiesti külm, aga praegu on mul ikkagi tunded.

Mu väike eesmärk ongi, et tahan proovida ja harjutada, käe panemist, tõeline naine olemist. Gey (mul suva, ma tahan nii kirjutada). Julgustuseks niisama istun ja panen käe oma laimi peale, nii tore, et mul see on püksis. Enamasti ma kujutlustest kaugemale ei jõuagi, aga täna lähen. Kujutan ette laimi silitades, et ma katsun ta munni ja ta ärkab üles ja katsub mu laimi ja siis talle ikka meeldib see. Tavaliselt ma olen aind selliseid open mindiga geysid kohanud ja arvangi, et kõik nad ongi sellised. Inimesed, kes teavad, et sugu ei olene genitaalide sordist. Ühiskonnas on kaks domineerivat sugu: mees ja naine. Ülejäänud on pmst subsood. Minu sugu on laim.

Vaatan seda magavat meest, pea lauale toetuvate käte peal. Paistab vanem. See on hea, vanadele pededele meeldivad ikka noored poisid. Vanemad üldse suhtuvad paremini sootusse ihasse. Paljud kindlasti ka mitte, aga olen otsustanud, et tema suhtub kõigesse hästi, mis ma teen. Tahan uskuda, et ma lähengi aind õigete inimeste juurde, ma näiteks Harry Liivranna juurde ei läheks, ta saaks kindlasti hästi vihaseks, just selle laimi pärast. Ma vist enne nägin teda vilksamisi, kandis lühikesi nahkpükse ja trakse (hot nägi välja), aga vb oli see Wolfgang Tillmans, nad veits sarnased.

Mees on hästi purjus või igatahes magab väga sügavalt. Istun oma targetile lähemale. Toetan ennast vastu teda, toetan oma lõua sõbralikult ta õlale. Õrnalt masseerin oma lõuaga ta kukalt ja õlga, järjest tugevamini, ja siis nõrgestan survet. Enda laimi pigistan enesekindlalt ja julgelt, saan sellest julgust. Pmst ma juba seksingi siin vaikselt oma laimiga. Ma ei taha sellele mehele midagi halba. Alustan käega ta pükstest. Hästi pehmest ja õhukesest nahast püksid, laiemad. Siin on kõigi põhimaterjal nahk. Bull on gey fetišbaar. Nii vaba olla kuidagi.

Ma olen väga turned on. Mu käsi on asjani jõudnud, omg, see on kõva. Mis mõttes? Ta magab ju. Korraks tõmbun tagasi, jälgin teda, ta ikka magab. Ma katsun olla õrn, et ta tunneks läbi une aind naudingut ja ei ärkaks üles. Üritan aru saada, aga läbi pükste nagu ei saa hästi, tundub kahtlane kõvadus. Tõmban arusaamatusest näo krimpsu ja panen käe püksisäärest sisse, koban ja katsun ja see pole päris munn, see pole dildo ka, pigem nagu vibraator. Koban kinnituskohta. See on nagu soklisse keeratud, keeran lahti ja võtan välja. Mees pole ärganud. See on kõige ilusam vibraatorisugune kunstmunn, mida eales näinud olen, vilkuvate tulukestega. Need tulukesed nagu hingavad, materjal on vist väga kvaliteetne, pole nagu lihtsalt kumm või silikoon, see on nagu päris nahk. Ma tean vibraatoritest palju, mul on neid 14 tükki, enamus on juba ära näritud. Just sellist vilkuvate tulukestega mul oligi vaja. Ok, tänaseks mulle aitab, lähen koju. To be continued…

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon