Liivi
„Move your body like you just don’t care,“ üürgas kõlareist. Ometi just see meid kõiki ühendas. Me kõik hoolisime – popid ja ebapopid, kogukamad ja kõhnemad, poisid ja tüdrukud. Kõik me tammusime küljelt küljele, täpselt nagu koolidisko tantsuetikett ette nägi. Vaid mõni julgem lisas oma liikumisse paar sammu kusagil kultuurikeskuses õpitud aeroobikakavast.
Meie, tropid, hoidsime tihedalt kokku. Hämaras võlvkaartega saalis istusime reas nagu kanad õrrel. Kuigi kõigist maailma pahedest sai vast kanalikkust kõige vähem meile ette heita. Ka paar tundi varem missivalimisel, enne kui aula disko tarvis pimedaks tehti, seisime samamoodi reas. Suuresti kuna õppealajuhataja – alailma punases pintsakkostüümis brünett daam – meid jõuliselt osalema survestas. Aga mine tea, ehk oli see ka meeleheitlik katse – märgake meid! Me pole ju nii koledad! Seda viimast ei märganud keegi. Märgati hoopis seda, et Janne on kahtlaselt sportlik. Et mul kasvab juuste asemel peas mikrofon. Et Pirka kannab pruune flanellpükse. Ja mis oli Liivi patt, sellest ma aru ei saanudki. Vist oli liiga palju lugenud. Või siis oli asi ikkagi neis suurte raamidega prillides.
Siis oli keskmine kamp. Nemad ei olnud kõige popimad, aga kindlasti ka mitte tropid. Nemad võisid ka piire ületada – võisid õnnistada mõne sõbraliku sõnaga meie kampa, aga liikuda ka ülemisse kasti, kõige popimate tüdrukute seltsi. Meie saime liikuda ainult keskmisse kasti – kui need parasjagu piisavalt lahkes tujus olid.
Ja siis olid kõige popimad tüdrukud. Nemad käisid C-klassi poistega. Tseekaid tunti üle kooli kui lollide klassi. Tüdrukute silmis andis see neile ületamatu mojo. Sest kes poleks tahtnud C-klassi poisi tähelepanu? Tähendab, tähelepanu saime paraku meiegi kamaluga, küll mõnitamise näol. Nii ohtralt, et kui mõni neist seitsmenda klassi jogadest suvatses ilmutada inimlikkust, mõjus seegi nagu tahtlik julmus.
„Mul on kahju, et su isa ära suri!“ kerkis selgi koolidiskol korraga ei kusagilt Liivi ette Paap, vaat et tegi kraapsugi, näol kummaline närvitõmblus. Liivi kangestus ja mulle tundus, nagu oleks ruum korraga kõrvulukustavalt vaikne. Hetk hiljem jooksis Liivi nuttes saalist välja, mina tema sabas.
Tol päeval tuli Liivi neljandasse tundi. Selleks hetkeks teadsime miskipärast juba kõik, et Liivi isa oli laeva peal. Ja vaikselt oli toimunu õudus meile kohale hakanud jõudma. Hommikul, kui köögis juustuga Kirde saia sõin ja raadiost uudiseid kuulsin, ma aru ei saanud. Jah, laev läks põhja. Aga jutt on ju laevast, mitte inimestest?
„Mis sa siis arvasid, et keegi jäi ellu või?“ ajas klassivend Andrus silmad suureks, kui me, varajased saabujad, viiekesi mata klassis tundi ootasime. Ja ikka oli see informatsioon mu 12-aastase ajus midagi abstraktset. Kuni Liivi tundi tuli. Ei, ta ei nutnud, aga taskurätik oli tal niimoodi pihku pigistatud, et sõrmenukid valged.
Aga ei! See ei saa juhtuda! Mitte minu parima sõbraga! Mitte Liiviga, kes oli vapper, tark ja naljakas ega jätnud ühelegi kiusajale vastu ütlemata. Liiviga, kelle silm isegi ei pilkunud, kui ta kokandustunnis hiiglasliku kööginoaga kätte sügava haava lõikas. Liiviga, kellega me esimesest klassist alates sõbrad olime olnud – pärast seda, kui meid kogu rühmaga koolis luku taha unustati. „Põgeneme akna kaudu!“ pakkus Andrus ning nähvas mulle: „Ja mida sina pobised?“ Sest samal ajal püüdsin mina kutsuda appi armeenlaste müütilist kangelast, nooremat Mheri – kui armeenia rahval on tõsiselt häda käes, pidavat Mher ju appi tulema. „Ära räägi rumalusi,“ ütles Liivi omakorda Andrusele, seitsmeaastase kohta üllatavalt artikuleeritud toonil. „Kuidas sa täpselt siit kolmandalt korruselt laskuda mõtled? Rapuntseli patsiga või?“ Ja mina mõistsin – selle tüdrukuga võib sõber olla küll. Ning otsustasin jätta Mheri kus seda ja teist.
Liivil olid samasugused pruunid silmad nagu mul, samasugused pruunid juuksed nagu mul ja samasugune villane humanitaarabi kampsun nagu mul. Vahel taplesime, vahel olime sõbrad, aga tavaliselt ikka viimast. Liivi oli Liivi. Natuke veider, aga oskas naerma ajada. Kasutas vanainimeselikke võõrsõnu. Oli kogu kohustusliku kirjanduse ammu ette läbi lugenud ja jagas minuga alati lahkelt oma Locketsi komme. Liivi võib ju olla kümme, mõtlesin ma vahel, aga tegelikult on ta täiskasvanum kui kogu meie klass kokku.
Vaid aasta varem olin käinud Liivi sünnipäeval Kivimäel. Liivi tuli meile rongijaama vastu ning tiirutas meid tükk aega väikestel tänavatel, sest ema polnud torti valmis jõudnud, nagu hiljem selgus. Vahepeal olid meil Jannega jalad nii väsinud, et istusime tee peale maha – et meie enam ei liigu! Aga seal ta oligi, natuke räsitud moega, ometi suurejooneline maja Kivimäe mändide all. Liivi ema toimetas veel köögis, isa naeratas meile üle ajalehe, ees samasugused suured prillid nagu Liivil. Jooksime, lärmasime, kuni Liivi ema meid õue jalutama kõssitas. Jalutuskäik möödus rahulikult, kui välja arvata üks hall Ford, kes meid alla püüdis ajada, ning kõikuv nooruk, kes meid nähes põuest püstoli välja võttis. „Lähme hoopis karjääri,“ ütles Liivi, kui pärast suurt jooksu maja juures jälle kokku saime. Sinna me läksimegi, veeresime suure hooga liivakarjäärist alla, nägu täis nalja ja liiva.
„Ikka veel otsitakse,“ ütles Liivi järgmisel hommikul. „Võib-olla on nad ta juba üles leidnud, kui sa koju jõuad, äkki ta on juba kodus. Ma tõesti usun, et ta leitakse üles,“ lohutasin mina, ise oma sõnu uskudes. Sama ütlesin järgmisel päeval. Ja ülejärgmisel. Tulime parasjagu üle õue kekast, peenikesed kaelad sügistuulte tõmbuses. Ja siis Liivi mulle otsa vaataski. „Brigitta, ta on surnud.“ Avasin juba suu, et vastu vaielda, aga Liivi ei lasknud: „Liiga kaua on möödas.“
Elu läks justkui edasi – ja ei läinud ka. Me nagu ei osanud Liivi ümber olla. Ometi tunglesime talle lähemale, justkui putukad ümber ereda lambipirni, nagu peaks teda kuidagi hoidma, valvama. Lihtsalt oskusi nappis. Üle kõige tahtnuks ma Liivit kallistada – aga seda ma ei osanud. Sest meie põlvkonnas ei kallistanud keegi iial mitte kedagi – ei sõber sõpra ega ema last. Kas me juhtunust ka rääkisime? Ei mäleta. Küll aga tegi seda klassijuhataja, õpetaja Kaugver. Nii astus ta paar päeva hiljem Liivile koridoris ligi, kui me parasjagu aknalaual lösutasime ja Skittleseid värvi järgi hunnikutesse sorteerisime. „Nüüd saame märkuse,“ jõudsin Liivile pobiseda. Aga Kaugver ütles hoopis: „On ju kole mõelda, et isa on sul seal sügavas külma mere põhjas!“ Ja meie vakatasime.
„Ma ei mõista tänaseni, miks ta seda ütles,“ julgen nüüd öelda Liivile, kes seda meenutades samamoodi uskumatusest pead vangutab.
Ega me lõpuni Kaugverist, 40-aastase staažiga pedagoogiprouast aru saanudki. Suur pross rinnal, lai nahkvöö ümber piha ja lainelised lokid peas, võis ta vahel olla päris naljakas. Teinekord röökis vihiku koju unustanud klassivenna peale nii, et tatti lendas tagareani. Siis kurvastas meie riiete pärast, täitsa kohe siiralt: „Need punaruudulised seelikud olid vanasti ikka väga ilusad, mina seda teie kintsukamoodi küll ei mõista!“ Ja mõnikord harva ilmutas ta enda kohta enneolematut empaatiat, näiteks kui Miku tuli kooli, silmad pisarais. „Mis juhtus?“ kargas Kaugver ligi. „Isal varastati dollarid ära, kodust! Kapi taha olid peidetud!“ ulgus Miku. „Püha taevas,“ pomises Kaugver, kohmakalt Miku õlga patsutades.
Madal ja matsakas Kaugver valvas hoolsalt ka meie moraalset palet, mõneti küll veidralt. Nii veeres ta koolidiskol Liivile ligi: „Küll on tore, et sul tuju juba nii hea on, et peole tuled!“ – ja meie vakatasime taas. Aga vaid hetkeks, sest nüüd ilmus meie tüdrukurivi juurde Vahka, C-klassi kõige nõmedam poiss. Vinniline ja kukekad jalas, asus tema isegi meist madalamas kastis. Vahka kummardas Janne ees, too raputas pead. Siis Pirka ees, ja sai temaltki korvi. Seejärel Liivi ees, kes isegi pead ei raputanud, vaid oma varbaid vahtis. Vaatas mind – ja astus lihtsalt edasi. Tundsin, kuidas põsed alandusest õhetama hakkavad, aga siis imbuski juba Liivile juurde Paap.
Leidsin Liivi külmalt vetsupõrandalt vappumas, käed tugevalt ümber põlvede. „Nägid seda rõvedat irvet! Ta naeris mu üle!“ Nüüd ta siis nuttis, olgugi hääletult. Ja mina sain kuidagi kurjaks. „Ära kuula, ära tee välja,“ ütlesin natuke vihaselt, tõrjudes sel moel teravat kipitust kurgus. Aga Liivi raputas vaid oma tumedaid pikki juukseid ja peitis pea veelgi rohkem põlvede vahele, samal ajal kui ma teda kättpidi üles püüdsin sikutada, õige pisut vägivaldselt. Viimaks ajaski Liivi end püsti, natuke ebalevalt. Ja mina võtsin talt käest kinni, sama ebalevalt. Ning me astusime koridori.
Aulauksed avanesid. Liivi lasi pilgul käia üle saali. Tüdrukud hüppasid ühes suures ringis, paar poissi olid kaks aakat aeglasele tantsule võtnud, kuigi muusika tagus südamegi rütmist kiiremini. Seal püüdis Paap mingit tüdrukut ülemäärast jõudu kasutades tantsuplatsile vedada, Liivit märgates tõmbas ta pea pisut õlgade vahele. Liivi aga ajas lõua üles, kasvas justkui sentimeetri pikemaks ja uhkemaks – ning me siirdusime kahekesi tantsuplatsile.
„Ta tuli mu üle irvitama,“ ütleb Liivi nüüdki, Kose pargipingil, samal ajal kui meie tütred pisut eemal ronimispuudel turnivad. Vaatan ja imestan, kui Liivi nägu on tema tütar! Needsamad nägu raamivad pruunid pikad juuksed, isegi prillid on ees. Minu tütar nii minu nägu ei ole. Aga üks asi on neil mõlemal teisiti, neis ei ole seda kummalist painet. Aastakümnetekauguste meie kõrval tunduvad nemad nii vabad. „Mine tea, äkki oli ikka siiras,“ julgen viimaks vaielda, üle kolmekümne aasta hiljem. Sest kahtlustan, et Paapu – ilmselt üht õnnetu koduga väikest poissi, kes püüdis mängida kõva meest – tõepoolest šokeeriski ootamatu surmahinguse lähedus. Paraku ei mõistnud poiss, et ei ole võimalik viieks minutiks kiusamisrežiimilt maha astuda ja empaatiat ilmutada – et järgmisel päeval kiusajanahka naasta.
Üks hetk sai disko läbi. Kassettmakk lülitati välja, tuled lükati peale. „Pidu on läbi! Kõik koju!“ karjus Kaugver. Koju sõitsime trammiga, kõik see kamp. Liivi läks Kivimäe rongile, meie istusime Balti jaamast trammile. Meie, heidikud, olime kõige ees, kõõlusime vahekäigus, see oli nagu karussell. Meist tagapool oli keskmine kamp ja kõige taga paar põhikamba tüdrukut. Omavahel me ei suhelnud, vaatasin ainult, kuidas Mari-Leen oma ilusaid sõrmikuid endale sõrme tõmbab, ja tundsin kadedust. Oma kindad olin ma jälle kuhugi ära suutnud kaotada. Samas istus üks tädike, kolm meist pisut vanemat nudipäist poissi jõid eemal viina. Tavaline teisipäev.
Muide, oma klassis võisime Liiviga ju tropid olla, aga peikad tekkisid meil esimeste hulgas. Mina leidsin lauluväljakult Rock Onzertilt Kristo, kes üürgava Bad Religioni taustal mul käe alt kinni võttis. Ega ma teab mis armunud olnudki, aga Kristo kissis silmade peegelduses nägin end esimest korda ilusana – mis mõjus nagu narkootikum. Liivi leidis endale umbes samal ajal rootslasest poiss-sõbra. Estonia-laste laagrist. Janunes vist temagi piirideta armastuse järele.
Aastad möödusid ja pärast keskkooli kaotasime Liiviga kontakti. Kasvasime vist lahku. Ja siis ühel päeval jooksin ma Solarise juures talle praktiliselt sülle. „Nagu ikka, efektiga,“ kommenteeris Liivi kuivalt muiates. Ning mina heldisin. Laiali läksime kolme tunni pärast, sealsamas trollipeatuses. See ongi lapsepõlvesõprade juures kõige võluvam –
jutt jätkub justkui sealt, kus pooleli jäi, ühegi filtrita. Sest nemad mäletavad sind enne seda, kui tuhat maski on pähe tõmmatud.
Sealt alates suhtleme Liiviga regulaarselt. „Kuidas sul on seal?“ kirjutas ta mulle varastel hommikutundidel, kui Aserbaidžaan ründas Karabahhi. Sest Liivi on võtnud oma trauma kõrval kanda ka minu oma, olgugi et võrreldamatult väiksema. „Üleeile mängis mu üheksa-aastane õetütar sõbrannaga Kanuti pargis Estonia hukku,“ räägin
Liivile, sest nüüd me suudame sellest rääkida. Ja lisan: „Ma saan aru, nad vaatasid „Estonia“-sarja ning eks nii seda traumeerivat materjali läbi töötataksegi. Aga ma ise ei suuda vist elu lõpuni ühtegi Estonia-teemalist kunstiteost vaadata. Uudised küll loen alati läbi.“ – „Jah,“ vastab Liivi. „Ja mina luban endale kogu aeg, et kui mingi uus info tuleb, ma enam ei loe. Aga ikka alati loen. Kuigi ma ei tea, mida ma sealt leida loodan.“
Võib-olla on Liivi mu sugulashing, mõtlen praegu. Aga seda ma siis ei aimanud, seda tean ma nüüd, 31 aastat hiljem. Ja samal ajal kestab kusagil punktis ikka koolidisko. „Set you free!“ karjub N-Trance äikese-mürinas üle kooliaula, kiire reivibiit peksab meie rinnus ja meie aina liigutame Liiviga end kohmakalt, küljelt küljele, jalalt jalale.
Johanna
Huvitav, kui palju konflikte jääb olemata seepärast, et inimestel on nüüd isiklikud telefonid?
Sest vanasti oli lauatelefoniga kogu aeg mingi jant. Näiteks jõuluõhtul. Tahtsin helistada Ardole, oma imaginaarsele peikale, ja jõulude ettekäändel välja pressida, et ta mind jalutama kutsuks. Aga ei saanud –
Johanna passis juba tund aega telefoni ääres ja helistas sõpru läbi, et kõigile ükshaaval häid jõule soovida. Ja kõik maailma uudised läbi võtta. Nagu neid kodus passides juurde tekiks. Ning mina olin raevuhoo piiril.
Teinekord nurises Johanna hoopis emale: „Brigitta ei pane toru ära!“ – „Brigitta, pane kohe toru ära! Su õel on vaja helistada!“ käratas ema. „Ma ei saa, ma räägin Linkaga!“ röökisin mina vastu ja püüdsin telefonijuhet oma tuppa sikutada. Asjata – juhe tuli seinast välja, kõne katkes, sellega koos vaikis ka Linka. Ja Johanna pööritas kahjurõõmsalt silmi.
Muidugi, kõik see juhtus siis, kui me pärast kolimist telefoni saime. Vanas kodus Lasnas meil teda ei olnud, nagu paljudel sõpradel tollal. Siis tuli käia putkas helistamas. Vahel oli aparaadil pool numbriketast kadunud ning longi siis mööda kvartaleid. Mõnel isal või onul või vanaisal oli muidugi käpp kusagil sees ja eraldi telefoniaparaat vaat et igas toas. Aga meie saime telefoniliini alles siis, kui kolisime kesklinna, ning ükshetk oli meilgi aparaate lausa kaks! Sellega sai mugavalt pealt kuulata, mida Johanna parajasti teises toas Toivoga, oma kutiga, kõneleb. Ainult niheleda või kõvasti hingata ei tohtinud. „Bimbu, peksa saad!“ röögatas Johanna siis torusse.
Ja ei mingit privaatsust.
„Brigitta, sulle helistas mingi nutuse häälega noormees,“ ütles ema. Ahah, mõtlesin, ilmselt Sten, kelle ma just üle olin lasknud, paludes sõbrannal talle helistada ja minu eest suud-silmad täis valetada. „Ta oli üsna vana häälega,“ täpsustas ema. Ei, Sten siis mitte. Äkki hoopis Karl? See oli klassivend, kes tihti poppi tegi ja mult siis prantsas õppimist küsis, lihtsalt hääl ei vastanud vanusele. „Minu arust oli ta purjus kah,“ lisas ema viimaks. Ah, see saab olla ainult Ardo, korrigeerisin mina mõttes.
Ega tänased noored kujuta vist ettegi, kui suur oli 15-aastasena hirm, et öösel kell üks on mõni austaja nina nii täis tõmmanud, et otsustab – nüüd, just nüüd on parim aeg helistada ning häälekalt ja kirglikult oma tundeid avaldada. „Kas kiisuke on kodus?“ hüüdis joviaalne Ardo torusse, ilmselt juba numbri valimise ajal unustades, kellele oma tuhandest pruudist üldse helistab. „Što za kiisuke?“ küsis unine isa hämmeldunult ning pani toru hargile. Ja hüüdis emale magamistuppa: „Valeühendus!“
Teinekord olin ise nagu loll, aina kogusin julgust, et helistada, endal süda sees puperdas – kes vastu võtab? Uuesti ju helistada ei julge – muidu mõeldakse veel, et on alles plika, aina ajab taga! „Ei ole Ardot kodus,“ vastaski vanaema pisut pireda häälega. „Ei ole juba kolm päeva ja ei tea, millal tuleb.“ Oeh, ei õnnestunudki! „Aga ta jättis numbri. Brigitta, eks?“ Topelt jubedus, nüüd tuli helistada võhivõõrale numbrile ja küsida kedagi, keda seal isegi olla ei pruukinud!
Võttiski vastu mingi kihistav naine: „Jaa, on küll siin.“ Vähe sellest, kõrvale: „Arts, sinu tips!“ Mina – ja tips?! Teete nalja või, olin solvunud. Hääl oli mul juba tollal nii madal, et Linka peika tegi eelmisel õhtul skandaali, et mis poisid ta prutale helistavad.
Mõni ime, et ma Messengeri tulekut hurraaga tervitasin – korraga pääses kõigist vahendajate kaudu sündinud piinarikastest kõnedest. Ja üldse kõnedest. „Saime Rannamõisa telefoni,“ kirjutasin murelikult päevikusse 1999. aastal, kui vanematega jälle kolisime – sedapuhku maale. „Omamoodi hea, aga samas olen jälle neetult kättesaadav, nii et see kuidagi häirib.“ Sotsiaalmeediastunud 24/7 tulevikku ei kujutanud ma ette ka kõige fantastilisemas unenäos.
Numbreid kribati kõikjale, paberilipikutele, vanadesse kaustikutesse, mantli siseküljele, tihti ka peopessa. Mis oli suhteliselt loll, sest peopesast kulus pastakas kähku maha. Tekkis palju segadust. Nagu ka siis, kui andsin oma numbri Robertile, kellega samal päeval vanalinnas jõlkudes tuttavaks olime saanud.
Järgmine hommik helistas Johanna klassiõde Liisa, uue sõbra ühine tuttav: „Robi helistas, et tal on nüüd Brigitta number! Ja siis püüdis pinnida, miks see ei tööta. Et mingi vanaproua võtab kogu aeg vene keeles toru. Ma ei tea, kas sa ei tahtnud päris numbrit anda või läks sul sassi, igal juhul tal oli 353 asemel hoopis 363.“
Robi oli karvane. Tähendab, omas punkbändi ja pikki juukseid. Tegelikult meeldis Robile vist hoopis mu õde Johanna. Mõni ime – Johanna oli ju imeilus, pikkade mustade lokkidega, mul seevastu oli peas mingi määramatu pahmakas. Johanna jällegi käis Toivoga. Toivo oli kiilakas – aga mõistate, kiilakas ei tähendanud tollal ainult juuste puudumist. Kiilakas oli staatus. Kiilakad olid kõvad kutid. Kiilakatel oli Audi 100, automakk ja Dr Albani kassett. Mitte et Toivo väga kõva oleks olnud, tegelikult oli üsna südamlik eliitkooli poiss. Aga kui filmiti koolilõpuvideot, ütlesid nii Toivo kui ka kõik tema klassivennad, et elu unistus on saada turvameheks. Tegelikult said juristiks.
„Olin Toivo ja ta sõpradega Hollywoodis, ilgelt nõme oli olla. Robi oli ka, jumal, selline prestiižne koht – ja tema tuli sinna oma pikkade juustega, flanellsärgis ja piip ees! Toivo sõbrad tahtsid peksa anda. Toivo vabandas välja, et minu tuttav,“ kurtis Johanna.
„Johanna oli nii kurb seal ja üksik,“ vaidles Robi vastu, kui paar päeva hiljem pärast tunde vanalinnas kokku jooksime. „Ma siis läksin tema juurde, et Johanna, räägime juttu. Aga Johanna eriti juttu rääkida ei tahtnud, või äkki ei julgenud. Tal olid Toivo sõbrad juures, saad aru, mitte ühtegi pikajuukselist ei olnud, õudne kamp. Meil läks päris teravaks, tead.“
„Mingid kiilakad tahtsid sulle peksa anda või?“
„Tahtsid küll, aga mul oli poksitšempion kõrval, ta lubas ise neile peksa anda!“ vastas flanellsärk võidukalt.
Aga nüüd kaldusin ma teemast kõrvale. Tegelikult tahtsin rääkida, et see oli ka aeg, mil telefoninumber oli valuuta, nagu Robi jaoks minu number (mis oli siiski selge ettekääne omada hoopis Johanna numbrit). Linkal oli näiteks märkmik, südametega kaunistatud, ja nimedega:
Trubetsky, Summer, Mait Vaik… Nagu ta eales oleks neid kasutanud. Kust ta need sai, ei tea. Äkki telefoniraamatust. Mäletate neid kogu Eestit katvaid mitme tellise mõõtu raamatuid? Uskumatu, et numbrid olid siis kõigile kenasti saadaval. Löö vaid raamat lahti ja lappa!
Teinekord läks lappamisega nihu kah. „Aga ma tean, kus sa elad!“ võidutses kahuse soengu ja teksatagiga Kris, kellega 1996. aasta sügisel Paljassaares jalutamas olime käinud. Mina olin kolmteist ja puhta koolilaps, tema äkki kuusteist ja õppis tehnikumis IT-d? Ja Paljassaare oli tollal tundmatu maa, räsitud, metsik ja kaunis. Saime keskturu peatuses kokku, sõitsime tramm number kahega lõppu, hiilisime kusagilt tõkkepuu alt läbi, jalutasime läbi varasügise, ronisime veetorni otsa. Aga siis tegi Kris kohutava vea – vaatas läbi telefoniraamatu. Et millise aadressi juures on minu number. Ja mina kangestusin. Sest milline noormees lappab läbi telefoniraamatu, et tüdruku koduaadress üles leida? Ainult hull, mõtlesin 13-aastaselt. Või ainult selline, kellel on täiesti kohutavalt ja tapvalt igav, mõtlen nüüd 42-aastaselt.
Sest igavus vaevas meid alailma. Nii et tegelikult ei leiutanud igavusest telefoniminekut meie lapsed. Mäletan väga hästi, et lapsepõlves, millalgi äkki päris 90ndate algul, oli elu vahepeal nii kohutavalt igav, et tuli minna lauatelefoni. Kõik see toimus vanaema juures Vene tänaval. Ning ei, ma ei räägi lollakatest kõnedest sõpradega teistele õnnetutele lastele, hääle jämedaks tegemisest ja naljadest stiilis „Tere, palun Endlit!“, vaid et vahepeal oli nii nüri, et ainsaks meelelahutuseks oli tõsta toru ja valida null null viis.
„Tere, vabandage, mis kell on?“ paristasin kiiruga, ja robotlik hääl vastas: „Kell – on – kaksteist – null – kolm!“ – „Aitäh, nägemist,“ vastasin viisaka lapsena ja panin toru ära. Ja niimoodi aastaid. Kuni vanaema kord pealt kuulis ja ütles, et teretada ei ole vaja, sest mulle vastab robot. Piinlikkustunne oli nii tappev, et ma enam üldse helistada ei julgenud („sest mis ta minust nüüd seal teisel pool toru mõtleb!“). Kuigi vahel oli väga vaja.
Oli ju telefonikell sageli praktiline päästerõngas, sest ajataju on mul lapsest saati olnud hirmus halb, lisaks kippusin igale poole hilinema. Nii et ükshetk tundus hea lahendus keerata vanaema suur roheliste numbritega elektrooniline kell natuke ette – no nii viis minutit –, et siis jääb kerge ajavaru. Viiest minutist sai sujuvalt kaksteist, kaheteistkümnest nelikümmend kolm, neljakümne kolmest kaks tundi. Nii ei olnud midagi veidrat hommikutes, kus vanaema oma voodist ootamatult ohhetas: „Brita! Kell on 7.30! Sa jääd kooli hiljaks!“ Ja mina kägisesin diivaniasemelt vastu: „Ei jää, kell on kaks tundi ees, praegu on 5.30.“ Sageli läks endalgi lootusetult sassi, kui palju ma täpselt kella ette keerasin – mistap oligi lühinumber 005 möödapääsmatu abiline.
Aga eile helises telefon. Tundmatu number. Kurat, jälle parseldavad mulle mingit teleteenust või tervisetooteid. „Brigitta kuuleb!“ Vaikus, imelik kihin. „Jah?“ – „Kus sa oled? Sa pidid tulema!“ Naer taustal paisub. Ja toru visatakse hargile.
Ohoh! mõtlesin mina. Kas tõesti viitsib keegi ikka veel telefoniga lollitada? Vajusin unelusse. Kuidas tahtnuks lapsena ise teada, kes on teisel pool toru! Ja siis mul välgataski. „Mark, tule siia! Näita oma telefoni!“ Toksisin numbri sisse, vaatasin – ja ahaa, Ruuben! „Kuule, anna korra telefoni,“ palusin abikaasat. Ja helistasin tagasi: „Ruuben, sina või? Siin Margi ema. Te ikka saate aru, et ma näen teie numbrit?“ Vaikus – ja siis hale lapsehääl: „Ma enam ei tee!“ Oh pisi-Ruuben, mõtlesin mina heldinult. Kuidas te siis ei tea, kõike tuleb salata? Nõrgad olete!
Aga Ardo, mu noorpõlve crush, helistab mulle ikka veel. Ardo on nüüd päris vana mees, aga ega ma isegi enam eriti noor ole. Ja häälgi on tal sama. Nii et enda peas räägin ma ikka selle noore poisiga, kes mulle aastal 1997 nii häbitult öötunnil helistas. Jutt jätkub, kus pooleli jäi, nagu polekski eelmisest kõnest möödas mitu aastat. Ema ma enam ei karda, aga Riin, mu abikaasa, saab alati aru. „Sina kohe viitsid nende vanameestega jaurata,“ ütleb ta tülpinult. Ja lisab: „Sa hakkad rääkima, nagu oleks vanaisa telefoni otsas. Päris elus ei ütle sa kunagi, et tõmba siis traati. Mida see üldse tähendab?“ – „Ole rõõmus, et ma hallo-hallo, Helgi Sallo ei ütle,“ vastan.
Ja mis sai null null viiest? See küsimus hakkas mind ükshetk nii hirmsasti painama, et otsustasin järele uurida. „Ära helista,“ keelas abikaasa. „Äkki suunab kiirabisse või gaasiabisse?“ – „Miks ta peaks?“ vaidlesin mina vastu. „Ma kardan hoopis, et äkki on mingi eriti kallis liin Uus-Meremaal ning homme on arve miljon.“ Ja valisin kõhklusest hoolimata numbri. „Number – ei – ole – kasutusel!“ ütles võõras ja masinlik hääl mulle vastuseks. Minu lahke lapsepõlverobot oli jäädavalt lahkunud.
Lugu läheb edasi!
„Pidage nüüd, ma pole teile jutustanud, kuidas ma 14-aastaselt esimest korda suudlesin!“ – „Tõsi või?“ üllatus Riin, mu abikaasa, ja samal hetkel ütles Elin: „Oot, kas see oli see käsivarremees?“ Vihjates seigale samast eluperioodist, kui nõustusin uskumatu naiivsusega jagama mingil läbul uneaset mingi mehega. Sel kukkusid imeväel seljast kõik riided ning kui tal kogemata käsivarrest kinni võtsin, imestasin viivuks, kuidas ühe mehe käsivarred nii kõhnad on. Et mõista kohe, et käsivars see siiski ei ole.
Tähistasime parasjagu jõule, kuigi oli alles viies detsember. Mis tähendas, et lapsed olid kodus, meie kuulasime telefonist mingit koledat jorinat, jõime granaatõunaveini ja sõime kodustest külmkappidest kokku tassitud jäägitoitu.
Tõepoolest, Riinuga olime koos olnud terve igaviku, aga esimese suudluse detailid olin endale hoidnud. Kuidagi piinlik oli.
„Okei, aga ma hoiatan – ma nüüd jutustan teile ühe järjekordse väga pika ja täiesti seosetu loo. Olge valmis.“
Ükskõik kellega räägin oma sõpradest, kelle tiinekaiga jäi värskelt vabanenud Eestisse, kõik nad mäletavad – kusagil oli ikka pleiss. Tavaliselt hüljatud suvilarajoonis, pruunid laeni kapid täis kopitavat voodipesu, vesi õuest pangega. Kui tavaliselt asus selline kohake Muugal või Mähel, siis seekord oli kõik see kari maandunud minu juurde Rannamõisa. Tähistasime Liina sünnipäeva. Rahvast oli murdu, süüa oli vähe ja jooki palju. Kordamööda üürgasid The Doors (minu valik), Folkmill (Liina valik) ja Mr Happyman (Kelly valik). Ühist oli meil kolmel sama vähe kui nimetatud bändidel – ometi olime lahutamatud.
Kelly käis Tommiga, toreda siilipäise poisiga. Natuke jõmm ta oli, aga Kellyl olid ka kunstküüned. Liina flirtis Markoga, keskmise vennaga. Seekord oli kohal ka noorim vend Pelle, tema oli ikka täitsa jõmm – pruun nahkvest seljas, pea nudi, sõrmes kole klotser.
Inimesi oli veel, Liina kihistavad klassiõed, tundmatu paarike, mingi tüüp, kes vastamata armastuse pärast nuttis… Ja pidu oli pöörane. Aga milline pidu 14-aastaselt seda ei oleks? Mina olin noorim. Ja lootsin kohtuda punkar Ardoga, kellega kuu aega varem tuttavaks olin saanud. Ardo oli minust kümme aastat vanem ja tundus tõeline unistuste prints. Hiljem selgus, et on pigem siiski konn.
Tollele peole Ardo kohale ei jõudnud, kuigi kõmpisime passima mõlemat bussi, nii seitsmest kui ka poole üheksast. Ju läks tee peal kaduma. Tollal juhtus seda sageli, telefone taskus ju polnud.
Ja siis see juhtus. Lamasime Tommiga varasügisest hoolimata muru peal ja itsitasime, togisime ja lollitasime. „A sina meeldid mu vennale,“ osutas too korraga Pellele.
Miks – aru ei saa ma tänaseni. Arvestades, kui kohutavalt ma riides käisin – kottsärk kottpükste peal, õudsed kaunad jala otsas –, kui oskamatult end meikisin ja kui hiiglaslik oli mu soeng, pidi Pelle olema kindlasti poolpime. Tänaval karjusid Pelle-taolised poisid mulle mõnitusi järele.
Aga nii ta läks – algul väike tants, siis kooserdasime juba rannas ja lõpuks suudlesimegi. Miks – ei tea. Vist suurest enesehaletsusest tee peal kaduma läinud konnprintsi pärast.
See esimene suudlus oli täiesti mõttetu! „Ma armastan sind,“ ohkas Pelle kirglikult. „Ma ei mäleta isegi, mis nägu sa oled,“ vastasin suht mõttelagedalt. Sest tõepoolest, õues oli septembrikuiselt pime ja kõik, mis Pellest mäletasin, oli hele siilikas. Ja suudlemine oli tiba igav. Millest Pelle vist aru sai. Eriti kui küsisin mõtlikult: „Huvitav, mida mu ema sellest praegu arvaks?“ – „Sa äkki ei mõtle praegu oma emale?“ sosistas Pelle pisut ärritunult vastu. Mingi hetk kooserdasime majja tagasi. Seal hakkas Pelle endal pükse lahti nööpima. „Oot-oot, seda nüüd küll mitte!“ ütlesin enda kohta ootamatu autoriteediga. Ja magama me jäime.
Hommikul ei vahetanud me sõnagi. Küll aga püüdis Tom teha kohvi jaoks vetsupaberist sõela, kuhu kahvliga augud sisse torkis. See vettis esimese hetkega läbi ja kogu kohv sai puru täis.
„Mis seal nii piinlikku oli?“ imestas nüüd Riin. „Minu esimene suudlus oli ka täiesti rändom tüübiga 14-aastaselt. Peamiselt, et see jama kaelast saada. Kas kellelgi üldse oli tollal esimene suudlus mingi suur crush?“ – „Jah, mind lihtsalt suunati suudlema, kui selgus, et ma kunagi suudelnud pole. Et mine proovi seal selle Ahtoga,“ lisas Elin.
„No ma ei tea, see oli ikka mingi täiesti suva jõmm, juukseidki polnud peas,“ vaidlesin ma vastu. Ja hämmastusin – et usun veel 30 aastat hiljemgi, et mu noorusaegsete meeste mõistus peitus piibellikult juustes. „Ja üldse, see lugu läheb edasi! Ma hoiatasin, et see on pikk lugu!“
Ükshetk viskas see tüüp, kes kogu õhtu nuttis, meid oma rohelise Žigulliga linna. Liina sõbrannad olid pagasnikus peidus, need tõstis ta Rannamõisa bussipeatuses maha, ootama kolme tunni pärast saabuvat bussi. Mina sain välja Pärnu maanteel. „Issand, ma olen nii räpane,“ mõlgutasin tühjas trammis musti muremõtteid. „Kes see niimoodi suvalise kutiga suudleb! Ja veel siukese jõmmiga!“ Kuni mind tabas järgmine muremõte, veel hirmsam kui eelmine: „Ja mis Ardo minust arvab! Kas ta mind üldse enam tahab, kui teada saab? Kes mind üldse enam pärast seda tahab? Ma ei leiagi kunagi päriselt boyfriend’i!“ Nii ma traagilisi väljavaateid mõlgutades unne suikusingi. Et ärgata nüüd juba kusagil Maneeži kandis pahase tädikese peale, kes otse kõrva tänitas: „Jumal! Noor laps! Ei näe, et vanainimene seisab!“
Vaatasin kohkunult ümberringi – aga ei, tramm oli ikka sama tühi. „Vabandust, ma jäin magama, mul hakkas paha. Seal on ju ka kohti!“ – „Jaa-jaa, mis sa siis istud siin ees!“ tänitas mutt edasi. „Oleksid siis sinna taha…“ Märkasin huvitunud pilke enda ümber ja tundsin, kuidas ümber suu moodustub nutuvõru, pohmakaga tikkus nutt üldse lihtsasti peale. Nägid teisedki. „Mis te teete! Laps on ju haige, näost kaame ja nutab!“ kargas üks naine mutile kraesse. Ja teine lisas: „Jah, kas teil südametunnistust ei ole?“ – „Mis teil viga on?“ liitus kolmas: „Nii tundetu ja õel, ei mõista õnnetuid noori!“ – „Jaa,“ sai neljaski hoogu: „Elate oma neuroose noorte peal välja!“ – „Kus sa, kullake, lähed?“ hüüdis teine naine, samal ajal kui mina end tähelepanust kohkununa püsti ajasin. „Ära mine kuhugi! Keegi ei tohi sundida sind püsti tõusma! Sul on täpselt samasugune õigus istuda!“ Aga mina läksin, nutuselt ja löristades, ja ehk pisut kartes ka seda, et eelmise õhtu odava šampuse lõhn mu haiguse tõelise olemuse reedab.
„Jumaluke, sa oled täpselt samasugune drama queen nagu Nora,“ ohhetas Riin. Nora on meie eeltiinekast tütar, kes on aeg-ajalt veendunud, et kogu maailm soovib kurja just ja ainult talle. „Jah, ma oma moraalse palge pärast küll selles vanuses ei muretsenud,“ lisas Elin. Ja küsis: „Kohtusite te veel?“ – „Jah, kujutad sa ette,“ pahvatasin mina naerma. „Samal päeval oli Vaal galeriis mingi näituse avamine, karvased ja kunstiinimesed kõik koos. Hakkasin just sisse minema, kui kuulsin selja taga eriti järsku pidurikriginat. Ja reibast noormehehäält: „Brigitta!“ Vaatasin selja taha, et näha, kuidas mingil müstilisel moel pisteti kahest aknast välja kolm kiilakat peanuppu. Mis oli seda veidram, et üks vennakestest pidi ju roolis olema. Õudselt häbi oli.“
„Nojah, suht rändom lugu,“ kehitas Riin õlgu. „Ma ei saa aru, mis sa sellest häbist korrutad. Kes see ikka 14-aastaselt targem oli.“ – „Oot, kuss, see lugu läheb edasi!“ vaigistasin.
Aastad läksid. Koledad kottis püksid, punkrokk ja veel rohkem kottis kampsunid olid jäänud minevikku. Asemele tulid proge, alt laienevad teksad, nende peal lilleline kleit ja selle peal veel suurem avar hõlmiksärk.
Sel hetkel olin uute sõpradega sõõrikubaaris, üks ilusamate lokkidega kui teine, kolmandal alt laienevamad püksid kui neljandal. Kitarrid õlal ja teel parki, Akvariumi ja Jethro Tulli laulma, Monastõrskajat jooma. Ja kuulsin reibast häält otse oma kõrva sees: „Brigitta, tšau!“ Vaatasin nõutult – kes on need dressides noorukid? Ja kus on nende juuksed? „Sa ei mäleta meid?“ ütles üks abivalmilt. „Tom olen, mäletad! See on Marko, ja see on Pelle! Teda sa kindlasti mäletad!“ Ja seal ta oligi – nägu vastu säramas kui pühademuna, klotser suuremgi veel kui mu mälus. Šokk ja horror, mõtlesin, mis mu lahedad kunstisõbrad nüüd arvavad! Ja kas see on Pelle? Selleks hetkeks olin suudelnud nii mitut poissi ja tegelikult ka tüdrukut, et Pellest oli saanud ähmane mälestus.
„Ma ei saa aru, need vennad käisid sul kogu aeg kolmekaupa nagu mingid piparkoogimehikesed?“ sekkus nüüd Riin. „Tõepoolest,“ jäin isegi mõttesse. „Aga palun, lugu läheb edasi! Natuke kannatust veel! Viimane jupp, ausõna!“
Kakskümmend viis aastat hiljem olime Riinuga koosellunud. Et kunagi on meil kolm last, poleks me kumbki oma murdeea esimeste suudluste ajal kartagi taibanud. Ja et veel naisega – vaat see liigitunuks teadusliku fantastika valda. Aga seal me olime, sõõrikukohvikus, lapsed kärus, Stefan tiirlemas ümber jalgade nagu vurr, ning mina aina tüütasin Riinu oma noorpõlve heietustega.
„Jaa, kujutad sa ette, siin ma käisin oma hipidest sõpradega, aga seda ma üldse ei aimanud, et kunagi Stefan sünnib, ja siis ma jaksasin ära süüa seitse sõõrikut, nüüd jaksan ainult neli. Ei tea, samas pärast lapsi jaksan nagu rohkem süüa, ei saagi aru… Peaks äkki proovima, ostaks viisteist tükki, vaataks, kas söön ära. Või hakkan oksele. Või ei hakka. A sa seda tead, ükskord ma olin siin jälle oma lahedate hipidest sõpradega ja siis ma nägin mingit duudi, kellega ma elu esimese suudluse vahetasin, üldse ei tundnud ära…“
„Oli siis normaalne mees?“ küsis Riin napilt, nagu tal kombeks. Umbes nii me suhtlemegi – mina pajatan pikalt-laialt, tema poetab vahel ühe lause. „Muidugi mitte, mingi suvatöll!“ Aga Stefan, värske üheksa, tõusis suurest erutusest vaat et kikivarvukile, silmis siiras aukartus ja lugupidamine: „Ema, ema! Kas sa suudlesid Metsatölliga?!“
„Aa, see oli tõesti päris naljakas,“ tõmbus Riinu nägu nüüd muigele. „Jah, ja see lugu läheb veel edasi!“
Stefani reaktsioon tundus nii naljakas, et õhtul tegin sotsiaalmeediasse postituse. Lõpetasin pidulikult: „Kohutav kiusatus oli öelda, et jah, just nii see oli – ma suudlesin Metsatölli –, ning olla oma lapse silmis staar, veel natuke aega…“ Inimesed naersid. Teravmeelitsesid. Kuni tuli Kärmik, pahur nagu ikka: „Ajad oma meest närvi selliste meenutustega.“ –
„Issand, vähemalt üks inimene ikka veel ei tea, et ma elan naisega!“ kiljatasin Riinule. Ja toksisin vastu: „Vaevalt küll:).“ Kärmikut ei morjendanud, et inimesed tema kommentaarile imestunud ja naerunägusid panid, jauras aga aina edasi: „Ega mees ei pruugi välja näidata kohe.“
Lõpuks hakkas mul piinlik. Et kuidas viisakalt vihjata? Kirjutada otse? Öelda ümbernurga? „Kuule, ütle äkki sina midagi, see puudutab sind kah,“ togisin Riinu. „Anna kuidagi diskreetselt märku.“ – „Ja kuidas täpselt?“ ühmas too vastuseks. Läks arvuti juurde ja toksis kommentaariks: „Ei näidanud välja jah.“ Ja keegi teravhammas kirjutas veel juurde: „Oleks ma mees, läheks küll närvi. Kes siis käänab töll-tölli? Töllu!“
„Aga vot sellest on mul küll null mälestust,“ ütles Riin nüüd. Ja lisas: „Ju ei olnud nii markantne nagu see käsivarre-Ardo.“ Elin aga küsis: „Aga lugu – see läheb veel ju edasi?“ – „Ei, nüüd on kõik,“ vastasin mina. Ja me võtsime kõik oma telefonid välja ja guugeldasime heldinult oma esimesi suudlusi. Selgus, et minu kardetud jõmmist Pellest on saanud täitsa tore keskmine mees, tubli sportlane ja taliujuja, kel naine ja laps, juuksed täitsa peas, karune habe ees ja eesti mehe aval naeratus näol. Ja tundus, et ei ela ta sugugi nii erinevat elu kui ma isegi. Otsustasin – tubli poiss! Suvatöllist oli tõesti saanud metsatöll. Rohkem ma Pellet ei häbene.
Mark
Kõnnime randa ja lõpuks ometi saab hingata, sest käes on õhtu ja roiutav kuumus on pisut järele andnud. Ma tean, et peaksin neid kuulama. Aga nad räägivad teineteisest üle, Nora sõbrannad, püüavad üksteise võidu mu tähelepanu, ja jutt läheb hajuma. Ainult Nora on tasa. Ta sammub, käed taskus ja juuksed sorakil, paar sammu sõbrannadest eespool ega sekku olelusvõitlusse. Pole ka ime, tema saab mu tähelepanu niikuinii. Ei olegi vaja võidelda. Pisut tagapool tuleb Riin, ta räägib telefoniga. Mark hoiab mu paremast käest – tema juba kedagi enda ja ema vahele ei lase.
Lapsed on muutunud, mõtlen. Nad räägivad minuga nagu võrdne võrdsega, tahavad jagada oma arvamusi – elust, koolist, riietest, vanematest. Rääkida haigest hamstrist („Ta on kasvajat täis, ainult roomab, veab jalgu järele! Vaat niimoodi!“), perereisist Soome („Vanaema juurde, ma ei tea, kas ta on soomlane või eestlane, ma pole kunagi küsinud“), kuidas neile meeldib koolis („Sest mulle meeldivad kontrolltööd!“), kuidas neile ei meeldi koolis („Sest mulle ei meeldi kontrolltööd!“)…
Oksad praksuvad mu jalge all, olen ainsana paljajalu, nende sõnul on sandaalideta valus. Elujanu, rõõm väikestest asjadest. „Vahel ma kadestan teid, sest te oskate mängida. Ma oskasin kunagi ka,“ pillan Maile, süsimustade patsidega kribule tüdrukule, kes hoiab mu vasakust käest kindlalt kinni. „Aga tuleta siis meelde,“ vastab Mai targalt. „Mida ma meelde tuletan?“ – „Lapsepõlve.“
Ja me kõnnime aina edasi, otse randa, kitsale liivaribale.
Kõndisime ja mina mõtlesin, et ka mängud on muutunud. Mitte ainult nutiseadmete tõttu. Igav oli nagunii alailma ja igal pool, ka meie ajal. Nii et kui vanaisa tõi koju VHS-i „Looney Tunes’i“ multikatega, käiasin ma seda peatusteta terve kooliaasta, sinakas valgus mu näolt peegeldumas. Veel aasta varem olin suvevaheaja sisustanud kahepoolse VHS-iga – ühel pool Danny DeVito ja Schwarzeneggeri „Kaksikud“, teisel pool „Terminaator“. „I’ll be back,“ röökisime õega üksteisele nii tervituseks kui ka hüvastijätuks.
Ja siis see pidev nuiamine. „Mängi minuga,“ anub Mark. Milline absurdne mõte! Et ema oleks minuga mänginud. Et ükskõik millise mu sõbra ema oleks oma lapsega mänginud. Või on siiski nii, et ma ise ei oska enam mängida? Tänagi – tulin keset päeva koju. Tööl ei jaksa selle kuumaga keegi olla, vana maja läheb lämmatavalt soojaks, käin salaja küll vetsus kaenlaaluseid pesemas, aga kakskümmend minutit hiljem lõhnan ikka nagu vana voorimees.
Nii ma mõtlesingi – töötaks õige kodus edasi?
Avasin korteri ukse ja vakatasin – lärmi peale. Justkui kedagi tapetaks. Ahah, selge, Ilmar ja Karl on ka kohal. Mõlemad mu poja lemmiksõbrad, eriti Ilmar. Kuigi Ilmarit ma pisut pelgan – poiss nagu Toots, pea ideid täis, aina juhtub midagi.
Vahel ma vihkan, et meie kodu on koolist tulles esimene. Järelikult on nad kõik kell pool kaks meie ukse taga. Ja siis: „Vabandust, ema, kas Mai võib meile täna tulla?“ Ja Nora selja taga piilub Mai, suured pruunid silmad nagu tõllarattad mind lootusrikkalt vaatamas. Kuidas sa ütled – ei, ei tohi?
Talusin poisse viisteist minutit. Sundisin sööma purgipilaffi. Keelasin koera väntsutada. Virisesin lastetoa ukse vahelt: „Palun olge sõbralikud! Kui sõbralikult mängida ei oska, siis ei saagi mängida!“ Või siis: „Palun minge õue!“ (Mida nad ei teinud: „Õues on nii igav!“) Ühesõnaga, tavapärane vanemlik repertuaar. Ja tööd ei teinud ridagi.
Lõpuks ei pidanud närvid vastu. Või mis ma valetan – vererõhk oli laes ja iga kõrvaltoa röögatus sünnitas sisemise raevuhoo. Ah et ei oska mängida? Ma näitan teile, te tropid! Küll mina juba oskan mängida! Kähistasin: „Nüüd lähme mängime – noolekat! Otsige kriit!“ – „Jee!!!“ röögatas poistekoor.
Kümme minutit hiljem olime Lastekodu tänaval maja ees. „Ilmar ja Mark jooksevad ees, meie ootame kaks minutit Karliga ja püüame noolte järgi teid üles leida. Sihtpunkt – Politseipark.“
Ilmar ja Mark panid ees ajama, meie kahe minuti pärast järele. Tee oli pikk ja sirge, vabalt võinuks me jälgida poiste kukalt, mitte hoolega asfaldile soditud nooli. „Vaata, nad on seal!“ karjuski Karl viiesekundiste vahedega. „See on nagu peitus! Natuke nagu kull ka!“ juubeldas siis. Ja mul oli ärevus laes – vist on tõesti 35 aastat mööda läinud ja vist ei ole tõesti Tallinna linnatänavate autovoog enam selliste mängude jaoks sobilik. Mõelda vaid, kui mõni laps nüüd auto alla jääb? Kuidas seda täpselt seletada? Et Margi ema viis nad keset tööpäeva mängima noolemängu ja siis nad põgenesid tema eest sellise hooga, et auto sõitis Ilmarist üle?
Pargis saime nad kätte. „Nüüd läheme meie ja teie ajate meid taga,“ käratasin poistele. „Lugege ainult enne kolmekümneni.“
Ja panime tagasi.
Jumal, kuidas Karl lippas! Samal ajal kui mul veel süda eelmisest jooksust kloppis, rinnust tõusis iiveldus nagu vanasti, kui me keka tunni ajal ümber Snelli tiigi jooksma pidime… Aga pole lugu, ma siiski näitan neile! Siksakitasime mööda tänavaid, eksitasime poisse väikeseid tänavaid pidi. Kuni helises telefon: „Ema, me ei leia nooli!“
„Kus te olete?“
„Siin alguses, Politseipargis!“
„Nalja teete või?“ läksin veel rohkem närvi. „Ma olen end täiesti võhmale jooksnud! Tulge hotelli suunas, siis näete, vaadake lihtsalt maha, nooled on ju seal! Mis mõttes – ei taha? Kohe hakkate tulema!“ Ja Karlile: „Nüüd läheb põnevaks, teeme veel paar petekat!“
Mõne aja ja kolme peteka järel pöörasime Kunderisse – ja kes seal, käed taskus, rahumeeli kodu poole lonkisid? Mark ja Ilmar. „Teeks nüüd midagi huvitavat,“ ütles veel Ilmar. „Teile ei meeldinud või?“ olin rabatud. „Mitte väga,“ vastas Mark. „Jah, ma mõtlesin ka, et on mingi lahe mäng, et viskame üksteist õues nooltega!“ lisas Karl. Ja Ilmar täpsustas: „Neid nooli on väga lihtne teha, võta rauast toru ja…“
Nii me koju jõudsimegi, mina rampväsinud ja süda suurest jooksmisest peksmas – ometi silkasime lapsena pool Õismäed läbi, nii et silm ka ei pilkunud. Samamoodi unustasin õues noolekat mängides veebikohtumise oma toreda doktorandiga. Miks hilinesin, ei öelnud.
Issand, see kõik juhtus alles täna, mõni tund tagasi! Miks on vahel selline tunne, nagu oleks millestki päevi möödas? Kas päevaune pärast, mille ma enne õuetulekut tegin? „Kullake, ma enda arust mäletan, kuidas mängida,“ vastan nüüd Maile. „Lihtsalt mängud on vist teised.“
Jõuame jõe äärde. Viskan oma lina maha, avan alkovaba õlle. „Emme, kas sina ei tulegi?“ Kuhu? Ujuma? Kindlasti mitte! „Emmel on päevad!“ hõikan vastu. Sobis see vabandus tiinekana mingitele kahtlastele meestele, sobib ka Norale.
Nii palju rahvast on siin täna! Ja kuumus on lämmatav. Jõgi on sogane, see ei sega, ta on ikkagi ilus, voolab tüünelt puude all. Lapsed, nemad hüppavad peamiselt sillalt vette. Paadid sõuavad rahulikult mööda. Ja taevas – nii uskumatult sinine. „Mõtle,“ ütlen Riinule, inimesele, kes on mu kõrval olnud viimased viisteist aastat, „viimati polnud siin kedagi.“ – „Mõtle,“ vastab tema, „viimane kord oli siin ka kümme kraadi ja märtsikuu.“
Lamame linal, vaatleme inimesi – keskealised paarid, rasedad naised, sama suurte kõhtudega onud, loendamatud lapsed. Pilk jääb pidama poisil nagu Aatomik, kiired liigutused ja vilgas pilk. Müksan Riinu: „Vaata, kes seal on!“ Riin vajub näost ära. „Issand, ma loodan, et ta ei märka meid!“ Aga märkab. Juba on ta kohal, poiss, kellel oleks nagu kolm korda rohkem jäsemeid kui teistel, nii et asjad tema ümber lagunevad, lõhkevad ja plahvatavad. Ta on tore, ta ei ole paha, aga teda on isegi minu jaoks palju. „Ma loodan, ta ei ole oma emaga. Viimane kord ma käratasin talle, sest ta põrkas mööda korterit, röökis nagu loom ja kiusas koera,“ tunnistab Riin. „Ma olen jumala kindel, et ta kaebas ära. Ta on täpselt selline, keerab ise sita kokku ja läheb siis kaebama.“
Aga juba ongi ta kohal. „Mark!“ ja silmis peegeldub otsatu õnn. „No tere-tere,“ manan näole stoilise ilme. „Mark, kuule, Mark! Nalja tahad kuulda?“ Kuulatan isegi. „Shrek ja tema naine peeretavad mudavannis!“
Kas ma tõesti ootasin kvaliteethuumorit?
Nad jooksevad. Tulevad tagasi. Jooksevad jälle eemale. Hüppavad peakat. Ja siis on nad jälle siin, kõrguvad meie kohal, raputavad end nagu koerad, nii et saame mõlemad Riinuga märjaks. „Kellega sa oled siin?“ küsib Riin ettevaatlikult. Ja ma peaaegu kuulen ta mõtteid – peaasi, et mitte emaga. „Vanaisaga, see kiilaspea seal!“ – „Tead ikka, et kiilaspäisus on pärilik?“ pobisen. Ent poisid on juba läinud. Juba jälle hüppavad nad vette. Nende kõrval mängivad tiinekad paaritumismängu. Millal iganes püüavad tüdrukud veest välja saada, tõukavad poisid nad vette.
„Miks need paaritumismängud on nii…“ – „…valulised vaadata?“ lõpetab Riin mu lause. „Piinarikkad, tahtsin ma öelda,“ parandan teda. Vastikud tüübid, nad ei lase tüdrukutel hetkegi olla! „Aga kui läheks, tõukaks mõne neist poistest vette?“ – „Hull, siis nad tõukavad su enda ka!“
Heidame linale pikali. Aga lina on ebamugav. Pead pole kuhugi panna. Poleks lapsi, ei käiks iial rannas, pärast pese kolm päeva liiva igast õnarusest välja.
„Vaata, mis ma sain!“ Nora ilmub kusagilt, peod komme täis. Alarmeerun:
„Aga kuhu jäi, et võõrastelt kommi ei võta?“
„See ei olnud võõras, naabritädi Reet on seal!“
„Äkki jagad Mai ja Getliniga?“ Jagatud magus võrduks heal juhul ka jagatud suhkrulaksuga. „Tänan ei, ma pigem söön üksi,“ vastab Nora viisakalt, kõiki komme korraga suhu toppides.
Heldin, jään mõttesse, ja korraga meenub naabri-Volots. Lõbus jota, suviti nägime teda maja ees aega surnuks löömas. Seljas võrksärk ja jalas trussikulaadsed šortsid, alailma jäi ta maja ette pingile magama, nii et pool nägu oli päevitunud punaseks. Või püüdis isa jooma meelitada. „Nu, professor, na minutku,“ nuias Volots koridoris. Isa vaid naeratas malbelt. Ja kord, kui vanemaid ei olnud kodus, tuli naabri-Volots meile ukse taha. Prõmmis, karjus midagi, räuskas. „Ära tee lahti,“ ütles õde, silmad hirmust ümmargused. „Oleme hästi tasa, siis ta ei kuule meid.“ Kükitasime hirmunult koridoris, Volots aina karjus, seletas midagi. Lõpuks tegime ukse praokile, keti jätsime ette. Ukse vahelt paistis Volotsi punsunud nägu, seejärel sirutus käsi. Aga käes olid – lehmakommid.
Küll oleks hea praegu neid lehmakomme süüa! Oleks kohe vähem uimane.
Ja süstad aina sõuavad.
„Palun saada Getlin kohe koju,“ kirjutab mulle korraga Getlini ema. „Nüüd on hamstril minek.“ – „Miks ma pean juba minema?“ nuriseb Getlin. „Ma ei tea,“ valetan talle. Ta läheb, teadmata, miks ema teda kutsub, ning mina vaatan järele, süda valu täis. Viisteist minutit hiljem helistab Getlin Norale ja me seame end kiiruga koju. Hamstril on matused. Nora ja Mai on lilletüdrukud, tükk aega korjavad lilli, otsivad neid maja eest kitsalt mururibalt, põikavad lähedale parkigi.
Pool tundi hiljem lähem vaatama, kas õnnetu loomake on maetud. Piilun üle aia, pisikesele kalmukääpale asetatud lilled paistavad kaugelt kätte, tüdrukud aga hüppavad batuudil. Elu!
