Soome must mosaiik

MIKKO LAGERSPETZ

OULA SILVENNOINEN, MARKO TIKKA, AAPO ROSELIUS. MUSTA KOIDIKU KUULUTAJAD: Soome fašistide lugu. Soome k-st tlk Andres Adamson. Tallinn: Argo, 2017. 429 lk. 28.49 €.

Ajaloost kirjutatu võib lugejate arusaama minevikust muuta vähemalt kahel viisil. Mõnikord saab ajaloolane päevavalgele tuua uusi andmeid arhiivide või erakogude hämarusest, tegeleda nn valgete laikude täitmisega. Senitundmatute ajaloofaktide avastamine ja avalikustamine oli üks oluline osa Eesti taasiseseisvumise ettevalmistustöödest. Hiljem on laiemat tähelepanu pälvinud näiteks uued andmed okupatsioonivõimude kuritegude kohta, mida kogus Max Jakobsoni juhitud komisjon, ja uus teave Konstantin Pätsi suhete kohta Venemaaga – kui mainida paari tuntumat näidet.[1] Teine viis, kuidas arusaamu ajaloost uuendatakse, on uue tõlgenduse andmine juba teadaolevatele faktidele. Ajaloost kirjutaja saab osutada sellele, et faktid moodustavad mustri, mida varem ei ole suudetud või tahetud näha. Üheks ilusaks näiteks selle kohta oli 1988. aastal ajakirjas Looming ilmunud Endel Nirgi kirjutis „Juhuslikud eksitused?“, mis ühendas omavahel valged laigud ja Nõukogude Liidu rahvastikupoliitika; hilisemaks näiteks sobib uus tõlgendus, mis antakse Eesti ajaloo 2012. aastal ilmunud teises köites varem „eestlaste muistse vabadusvõitlusena“ tuntud sündmustele.[2]

Kolme Soome ajaloolase raamat Soome fašistidest on samuti eelkõige tekst, mis pakub teada-tuntud ajaloofaktidele uut tõlgendusraamistikku. Kirjutajad on Soome 20. sajandi esimeste aastakümnete ajaloole spetsialiseerunud, praeguseks keskikka jõudnud teadlased. Viiteid arhiiviallikatele on raamatus üsna vähe, seevastu on kasutatud suurt hulka trükis ilmunud ja ka üliõpilastööna valminud käsitlusi. Allikateks on kaasaegsed kirjutised, sündmustes osalejate mälestused, koduloolised uurimused ja akadeemilised ajalookäsitlused, nende hulgas autorite endi originaaluurimused. Soome fašistide lugu ei ole varem uurimata valge laik, aga see on soomlaste ajalooteadvuses olnud teadvustamata ja kõrvale tõrjutud.

Samas ei ole mingi saladus, et paljud tolleaegsed ühiskonna- ja kultuuritegelased tundsid sümpaatiat fašismi ja Hitleri režiimi vastu. „Finlandia“-hümni sõnade autor, luuletaja, Turu Ülikooli rektor ja sõjajärgse Soome kirjanduspaavst V. A. Koskenniemi oli Goebbelsi 1941. aastal loodud Euroopa Kirjanike Liidu aseesimees; rahvusvahelise kuulsusega matemaatik, Helsingi Ülikooli rektor Rolf Nevanlinna tegeles vabatahtlike värbamisega SS-sõdurite pataljoni. Samasuguseid näiteid leidub igalt elualalt. Pärast sõda on aga nende, nagu kümnete teiste väljapaistvate isikute sellistest „juhuslikest eksitustest“ enamasti kombekalt vaikitud. On ka teada, et 1944. aastal sõlmitud vaherahulepingu alusel lõpetati tuhandete organisatsioonide tegevus, kuna Nõukogude Liit pidas neid „Hitleri-meelseteks“, „fašismilaadseks“ ning nõukogude- või ÜRO-vastasteks. Eeskätt oli tegemist kaitseliidu, selle sõsarorganisatsiooni Lotta Svärd ning mitmete endiste rindemeeste liitude allorganisatsioonidega. Tavaks on olnud arvata, et selle tegelikuks põhjuseks ei olnud sugugi ühenduste seotus fašismiga, vaid Nõukogude Liidu soov soomlaste kaitsetahet nõrgendada. Pilt, mis kolme ajaloolase raamatus lahti rullub, näitab aga mosaiiki, mille sajad killud on omavahel seotud inimeste, rahalise, materiaalse või poliitilise toetuse, organisatsiooniliste sidemete ja ühiste aktsioonide kaudu. „Fašismilaadne“ tegevus ei paistagi enam nii kõrvaline ja Soome ühiskonnaelu peavoolust eraldatud.

Silvennoinen, Tikka ja Roselius sõnastavad raamatu alguses, et fašism on seni olnud „tõstetud Soome ajaloopildist väljapoole“; et Soome ajaloolased ja avalikkus on enamasti pidanud fašistideks ja rahvussotsialistideks ainult neid liikumisi ja inimesi, kes ennast ise avalikult just nende sõnadega määratlesid. Kuna neid oli vähe, on fašismi kujutatud justkui marginaalse nähtusena „ilma pooldajate, mõju ja pärandita“ (lk 18–19). Autorid möönavad, et fašismi täpselt defineerida on raske – juba seetõttu, et fašistide enda arusaamad oma aate sisust erinesid ja muutusid. Vahel esitleti liikumist revolutsioonilise parempoolsusena, vahel radikaalse isamaalisuse või isegi omamoodi „sotsialismina“. Samas võib Hispaania falangistide näitel tõdeda, et sõna otseses mõttes fašistlik võib olla ka liikumine, mis iseenda kohta kasutab hoopis teist nimetust.

Raamat määratleb fašismi kui radikaliseerunud rahvuslust. Rahvuslus ilmnes igatsusena poliitiliselt, etniliselt, keeleliselt ja religioosselt ühtse riigi järele, radikaalsus aga valmisolekuna vägivalda kasutada või selle kasutamist heaks kiita (lk 23). Nähtuse intellektuaalsed juured ulatuvad Euroopa valgustuse vastasusse; patsifismi, intellektualismi, naisõiguslust ning liberalismi „lahmivaid vendlus-vabadus-võrdsus-aateid“ nimetati rahvusele „ligihiilivateks haigusteks“ (lk 41). Sotsiaalselt ja psühholoogiliselt lõi aga radikaliseerumisele pinnase Esimene maailmasõda, Soomes eelkõige 1918. aasta kodusõda, sellele järgnenud valge terror – kaotanud poole toetajate vangistamised, tapmised ja repressioonid – ning 1918.–1922. aasta nn hõimusõjad.[3] Vägivallal oli kaudsem seos ka 20. sajandi esimeste aastate aktiivse vastupanuga, mis püüdis kaitsta Soome seaduslikku riigikorda tsaarivalitsuse vastu muuhulgas ebaseaduslike vahenditega (nagu kindralkuberner Bobrikovi mõrv).

Üks raamatu keskseid perspektiive ongi fašismi käsitlemine põlvkondliku nähtusena. Nii nagu teisteski Euroopa riikides, olid paljud radikaalsed rahvuslased osalenud sõdurina maailmasõjas (mis Soomes niisiis tähendas peamiselt Soome enda kodusõda). Pärast rahu saabumist olid endised sõdurid mitmel põhjusel rahulolematud. Saksamaal olid nad seda kaotatud sõja tõttu, Itaalias oli võidetud sõjalt oodatud rohkemat. Soome valgete saavutatud võit ei tundunud täielik, kuna riigipiiri ida poole nihutamise katsed jäid tulemuseta ning osal töölisliikumisest oli ikkagi lubatud edasi tegutseda, sealhulgas ka osal amnestiaga vabaks lastud kommunistidest. Nii nagu Eesti Vabadussõjalaste Liidust, kujunes Soome Vabadussõja Rindemeeste Liidust oma riigi paremradikaalide tähtsaim taustorganisatsioon. Soome radikaalne rahvuslus ei olnud „kodukootud“, vaid võttis teadlikult vastu mõjutusi teistest riikidest.

Kommunismi- ja ametiühingutevastasus ühendas suure osa „valgest“ Soomest ning tõi radikaalidele mõningast sümpaatiat ka nende hulgas, kes nende vägivaldseid meetodeid heaks ei kiitnud. Arvukaim radikaalsete rahvuslaste organisatsioon, Itaalia fašiste oma eeskujuks pidanud Lapua liikumine sai alguse tööandjate organiseeritud streigimurdjate gruppidest. Liikumise firmamärgiks kujunes poliitiline vägivald, eelkõige „küüditamised“ ehk kommunistideks või kommuniste sallivaks arvatud inimeste rööv ja peksmine, mõnikord ka tapmine. Paremradikaalid näitasid oma enesekindlust ja ülbust koguni ekspresident K. J. Ståhlbergi ja tema abikaasa Ester Ståhlbergi röövimisega ning peaminister Kyösti Kallio mõrvaplaaniga. Lapua liikumise ja selle juhi Vihtori Kosola tähetunniks oli 1930. aasta juuli talupojamarss, mis tõi 12 000 osalejat Helsingisse esitama liikumise nõudmisi, eelkõige kommunistlikeks arvatud organisatsioonide keelustamist. Tegeliku riigipöördekatseni jõudis olukord siiski alles 1932. aasta halvasti organiseeritud Mäntsälä mässuga, mille luhtumise tagajärjel Lapua liikumine keelati; selle asemele asutati aga kohe erakond Isamaaline Rahvaliikumine (IKL). Erakonna noorsooühendus Sinimustad oli omakorda 1935. aastal aktiivne osaline Eesti vapside riigipöördekatses. Soome fašistide ja Artur Sirgu konspiratsiooni käsitlus tugineb Soome politsei ülekuulamisprotokollidele ning Soome Rahvusarhiivis säilitatavatele asjaosaliste intervjuudele. Põhijoontes on see sarnane André Sahlströmi põhjalikuma käsitlusega.[4] 1930. aastate teise poole poliitikat iseloomustas Soomes aga poliitiliste vastuolude järkjärguline mahenemine, mille ilminguks said sotsiaaldemokraatide ja Maaliidu moodustatud valitsuskabinetid. IKL sai 1933. ja 1936. aasta parlamendivalimistel ainult 14 saadikukohta 200-st. Rahvusradikalism kaotas oma kandepinda, aga lõi veel korraks lõkkele Soome jätkusõja aastatel 1941–1944.

„Musta koidu kuulutajatel“ on kolm autorit ja raamat jaguneb mitmeks peatükiks; igaühes on vaatluse all mõni kindel isik, organisatsioon või sündmustik. Siiski ei taju lugeja selliseid erinevusi stiilis või vaatenurgas, mis võimaldaksid kolme autori teksti üksteisest eristada. Peamiseks stiilivõtteks on konkreetse sündmuse või olukorra avamine kõigepealt mõne selles osalenud isiku kogemuse kaudu. Isiklikult tasandilt liigutakse seejärel laiema konteksti avamiseni. See teeb teksti elavaks, aga ka mõnevõrra hüplevaks. Kaasaegseid tekste tsiteeritakse ohtralt, ja vahel tundub ka autorite endi sõnakasutus ajastuhõnguline. Õieti on ainult esimeses ja viimases peatükis tunda, kuidas nad teadlikult distantseerivad ennast oma uurimisobjektist ja esitavad hinnanguid. Raamatu tõlkija Andres Adamson on ise kogenud ajalooliste uurimuste ja ajalooõpikute autor ning annab autorite stiili hästi edasi. Terminoloogilisi komistusi on ainult üksikuid (lõbusaima näitena „kultatuoli“, st kätel kandmise tõlkimine „kullatud toolis“ kandmiseks, lk 201). Üheks puuduseks võiks pidada seda, et organisatsioonide ja asutuste nimed on tavaliselt eesti keelde tõlgitud, aga päris iga kord ei ole mainitud nende originaalnimetusi. Hea oleks olnud lisaks lühendite loetelule esitada tõlgitud nimede loetelu koos soome- või rootsikeelsete vastetega.

Suurim üllatus, mida raamat pakub, on see, kuivõrd hästi Soome fašistid olid võrgustunud suurtöösturite, juhtivate sõjaväelaste ja Kaitseliidu hulgas. Talupojamarsi kulud kattis praktiliselt Soome metsatööstus, ja riiklik naiskodukaitsjate organisatsioon Lotta Svärd kostitas marsil osalejaid kogunemis- ja peatuskohtades kohvi ja võileibadega (lk 358, 150). Ei tundugi nii enesestmõistetav, et Soomes riigipööret ei toimunud; paljuski sõltus demokraatia säilimine Soome toonaste kõrgeimate riigijuhtide isikuomadustest ja veendumustest. Raamat täiendab soome fašismi pilti ka mõne vähetuntud nüansiga. Üheks tihti unustatud omapäraks oli liikumise lähedane seos rahvalike usuliikumistega ning pastorite suur osakaal selle juhtide hulgas. Kahe soomerootsi luuletaja – Bertel Gripenbergi ja Örnulf Tigerstedti – kirjavahetusest toodud näited ei klapi kuidagi soomerootslaste praeguse kuvandiga endist kui fašismi vastu immuunsetest.

Raamat käsitleb fašistlikuna palju laiemat osa ühiskonnast, kui Soomes on olnud tavaks. Arvatavasti ei ole mõtet suhtuda sellesse kui välimäärajasse; oluline on pigem raamatu pakutud kogupilt sellest antikommunismi, Suur-Soome aate, väärtuskonservatismi ja sõduriromantika maastikust, millest fašism võrsus ja millest ta sai endale kõlapinda ja liitlasi. Raamatus toodud paljud otsetsitaadid rahvusradikaalsetelt liikumistelt teevad siiski piisavalt selgeks, et nende eeskujuks oli fašism. Kõhedust tekitab asjaolu, et samasuguseid tsitaate võib leida ka tänapäeva poliitikute ja liikumiste väljaütlemistest. On mõtlemapanev, et üks raamatus tsiteeritud, rahvusradikaalide vägivallategusid pisendav ja väljavabandav ajaloolane on praegu populistliku Põlissoomlaste partei ridades Soome kaitseministriks tõusnud poliitik.

Kui raamatut lugeda pigem poliitikateooria kui ajaloo seisukohast, tundub, et fašismi ideoloogia iseloomustamiseks on vaja veel midagi peale autorite mainitud rahvusluse ja vägivalla. Ilmselt kuulub siia ka populism (selle sõna analüütilises tähenduses): ühtsena kujutletud „rahva“ vastandamine poliitilistele institutsioonidele ja eliitidele. Selle üsna enesestmõistetava seose konstateerimine toetaks veelgi autorite valitud vaatenurka ajaloole ning ka hoiatavaid paralleele, mida nad tõmbavad toonaste ja praeguste ideoloogiliste suundumuste vahele.

[1] Estonia 1940–1945. Reports of the Estonian International Commission for the Investigation of Crimes Against Humanity. Tallinn, 2006; M. Ilmjärv, Hääletu alistumine. Tallinn, 2004.

[2] E. Nirk, Juhuslikud eksitused? Looming, 1988, nr 6, lk 830–832; Eesti ajalugu II: Eesti keskaeg. Toim. A. Selart. Tartu, 2012.

[3] Soome vabatahtlike osalemine relvastatud konfliktides Ida-Karjalas, Ingerimaal ja Eestis. Soome riik hõimusõdades ametlikult ei osalenud, aga vabatahtlike arv oli mitu tuhat.

[4] A. Sahlström, Under blåsvarta färger. Den estniska konstitutionella krisens verkningar i de finsk-estniska relationerna åren 1934–1938. Helsinki, 2000, lk 182–222.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon