Dieter Henrich. Eneseteadvus ja moodne filosoofia. Valik esseesid. Koost. ja tlk Märt Väljataga. Tallinn: EKSA, 2025. (Avatud Eesti Raamat). 264 lk. 25 €.
Tundub kuidagi vahvalt eskapistlik lugeda autorit, kes kogu oma karjääri vältel pühendus eneseteadvusele ja mina-küsimusele ning kelle peamine ettepanek on jätkata sealt, kus ühel (kuri?)kuulsaimal mina-kesksel ja tänaseks mõnevõrra kaanonivälisel filosoofil töö kahesaja aasta eest pooleli jäi. Loen seda raamatut muidugi täieliku turistina, aga eks eskapism ongi parim mõõdetud kogustes.
Too „moodne filosoofia“, mille algupära ja väljavaateid prominentne saksa mõtleja Dieter Henrich siinsest kaheksast esseest (aastaist 1967–1999) esimeses ja viimases arutab, on otsustavalt 20. sajandi eelne nähtus. Selle juured ulatuvat stoikute arusaamadesse põhjapanevast enesega tuttavolust; selle uusaegset algust märkivat see, kuidas Hobbes hakkab inimese juures keskseks pidama enesesäilitustungi; selle tõeline tõus saabub Descartes’iga, kes pingsalt tolle ennastsäilitava ise olemuse üle juurdleb; selle ise-teemalisi arutelusid täiendab moraalse mõõtmega Rousseau; selle epistemoloogilise mõõtme ja moraalse mõõtme põimib transtsendentaalses subjektis kokku Kant. (Hobbesi ja Rousseau osast selles ahelas oli siinkirjutajale huvitav teada saada; tagatipuks selgub, et Kant oli Rousseau fänn!) Läbivaks jooneks on seega üha suurem keskendumine isele, minale, subjektile; subjekti eneseväitmisele, enesesäilitusele ja eneseteadmisele. Henrich näib vaikimisi tunnistavat, et 20. sajand oma heideggerlike ja kõigi muude modernsusekriitikatega (vt nt lk 24–26), eneseteadvuse asemel esimese isiku kõneviisist huvituva „keeleanalüüsiga“ (nt lk 42–43), teadvusvorme tootmissuhete vms ühiskondliku kaudu seletavate materialismidega (lk 47) ja teadvust sootuks eitavate reduktsionismidega (lk 144–145) on seega justkui juba mõtteloo järgmine epohh.
Sellises tähenduses moodsa filosoofia kulminatsiooniks oli niisiis klassikaline saksa idealism – koondnimetus kantiliku, s.o igasuguse tunnetuse võimalikkuse tingimusi klaariva projekti 18.–19. sajandi edasiarendustele, mille käigus tunnetusetagused „asjad iseeneses“ pildilt välja pudenesid. Toonaste suurte idealistlike süsteemide üks eriomane tunnus oli see, et ontoloogiat ja epistemoloogiat – juttu sellest, mis on, ja juttu sellest, mida me teame – ei saanud nende kontekstis enam mõistlikult lahutada; teine ehk see, mis on nende süsteemide alguses/põhjas/all, oli enamasti midagi spontaanset, aktiivset, protsessuaalset (mitte mõni tuim „antus“ nagu näiteks meeleandmed).
Henrichi kirja- ja mõttestiil jääb truuks tolle koolkonna teada-tuntud teutooni raskepärasusele. Tõlkes on seda võimalik muidugi pehmendada, mida Märt Väljataga ongi vast teinud, säilitades seejuures õiget maiku (evidentsid, konsekventsid, premissid, sissevaated jne); tänulik tuleb olla ka selgepilgulise ja laia haardega järelsõna eest. Mainin seda stiili kui üht tegurit, millega turist peab väljasõidul arvestama, sest see paneb üsna tihti peatuma ja teed otsima. Siin on lõike, mis on selgelt argumendikujulised, kuid mille ülitihedatesse eeldustesse ja eristustesse näib olevat pakitud palju rohkem, kui juhumööduja suudab hoomata. Avan raamatu suvalisest kohast ja toon ühe juhusliku näite paljudest, mille olen ära märkinud. Leheküljel 213 lõpetab Henrich mõttekäigu sellest, kas esimese isiku kõneviisi kasutades räägitakse subjektist kui millestki lihtsast või millestki liitsest, ning võtab selle kokku järgmiselt: „Esimese isiku mittetuletuslikus kasutamises subjekti tähenduses saab niisiis mittetriviaalselt eristada mitut komponenti: see, mida omistatakse, see, kellele omistatakse, ja see, kes omistab – kusjuures viimased kaks on identsed.“ Siin kajastub Henrichi üldisem agenda: püüd näidata, et eneseteadvusel on seesmine struktuur, mida filosoofidel tuleb eritleda. Sestap siis ka väide, et subjektist rääkides saab „mittetriviaalselt eristada mitut komponenti“. Ometi lõpeb seesama lause ise tõdemusega, et kaks neist eristatud komponentidest on… identsed. Nii ei jäägi lõpuks üle muud kui kukalt kratsides nentida, et küllap on kas „mittetriviaalne eristamine“ või siis „identsus“ (või mõlemad?) siin jutuks mingis teises, palju rikkamas (või siis just retoorilisemas?) tähenduses, kui asjasse mittepühendatu esimese hooga arvaks, ning ümbritsevast tekstist seda tähendust otsekohe ei selgu.
Selliseid näiteid jagub – aga selle asemel et loetleda siin enda teelteksimisi (oma süü!), riskin parem hulljulgelt sellega, et püüan neist esseedest moodustuva lookaare väga lühidalt ja talupojakeeli kokku võtta. Selle loo keskmes on, nagu juba vihjatud, esiidealist Johann Gottlieb Fichte. Pärast esimest kaht esseed, mis avavad eelvisandatud nägemuse moodsast filosoofiast, ning kolmandat esseed, mis esitab käsitluse Kanti „Kriitikate“ kujunemisest, jõuabki kogumikus järg Henrichi vististi tuntuima kirjatükini „Fichte algupärane äratundmine“. Henrich peab Fichte põhisaavutuseks taipamist, et tema eelkäijate arusaamad eneseteadvusest ei päde ning et eneseteadvus on miski, mida tuleb näha mistahes filosoofilise süsteemi n-ö esimese ehitusklotsina. Varasemad autorid eesotsas Kantiga olid mõelnud eneseteadvusest kui refleksioonist: eneseteadvus sünnib sellest, kui teadvus teadvustab iseennast, võtab iseenda oma objektiks. Sellised nn refleksiooniteooriad seisvat aga silmitsi lootusetu probleemiga, sest paiskavad eneseteadvuse lõputusse regressi või tsirkulaarsusesse (lk 83–85). Eneseteadvuse teeb refleksiooniteoreetikute sõnul võimalikuks teadvuse suunatus iseendale, aga mis teeb võimalikuks teadvuse suunatuse iseendale? Et teadvus teadvustab just nimelt iseennast, iseendale suunatust, eeldab, et teadvus tunneb iseennast oma objektis ära – teisisõnu, eeldab juba mingit sorti eneseteadvust, teadmist, et see objekt on ta ise. Niisiis, kõik algab ikkagi eneseteadvusest, mille enda aluspõhi – võimalikkuse tingimused – libiseb meil aina peost. Henrich näitab ka, kuidas tolle esimese ehitusklotsi sõnastus Fichtel selle äratundmise survel aja jooksul korduvalt muutus. Sedalaadi Fichte tõlgitsemisele järgneb kogumiku viiendas essees Henrichi enda eneseteadvuse-käsitlus, mis ei kasuta küll enam Fichte kujundeid „ennastsätestavast minast“ ja „ennastnägevast silmast“, kuid järgib sisult samu põhijooni.
Tore – tõsi, ka üllatav – on see, et Henrich ei lävi ainult oma kitsa ringi surnud sakslastega, vaid astub reipasse dialoogi ka oma kaasaegsete autoritega nõndanimetatud „keeleanalüüsi“ poole pealt. Näiteks kuuleb ta tollesama regressiargumendi kaja ühes Sydney Shoemakeri tuntud artiklis.[1] Shoemaker vastustab seal sisekaemuse-põhiseid eneseteadvuseteooriaid – analüütikute kõnepruugis siis pigem enesekohase teadmise (self-knowledge) teooriaid –, viidates esimese isiku asesõna erilisele kasutusele. Nimelt, kui ma kasutan sõna „mina“ teadvussubjekti tähenduses (nt lausetes „Mul on kõdi“ või „Ma näen taevatähti“), pole mul põhimõtteliselt võimalik eksida selles, kellest jutt käib. Sellistel puhkudel ei vali ma sõna „mina“ lausudes maailmast kedagi esmalt millegi alusel välja ega nimeta seda siis „minaks“, mistõttu pole siin ka momenti, kus eksitus sisse lipsata võiks. Sest kui eeldada vastupidi, et öeldes „Ma näen…“ ma siiski valin esmalt kedagi millegi alusel välja, siis pean ma enne teadma, et see miski iseloomustab just mind – aga et seda teada, pean ma olema just enda juba millegi muu alusel välja valinud; ja et selle muu sobivust teada, pean ma olema seda teinud veel omakorda millegi muu alusel; ja selleks veel omakorda millegi muu alusel; ja selleks veel omakorda millegi muu alusel; ja …
Iseasi, kui hirmuäratavad need ringid ja regressid – olgu siis Fichte, Henrichi või Shoemakeri esituses – üldse on, kui ainsaks alternatiiviks, nagu Henrich lõppude lõpuks Fichte jälgedes kuulutab, on „oletada mingit põhja, mis jääb meie pilgu alt välja“ (lk 89). Sellega seoses näib Henrichil käivat mingi kummaline edasi-tagasi liikumine. Tsirkulaarsus või regress on justkui halb, sest reduktiivne seletus, st eneseteadvuse taandamine millelegi muule, luhtub. Ometi luhtub reduktiivne seletus ka pilgu alt välja jääva põhja korral – taas ei õnnestu meil eneseteadvust millelegi muule taandada –, aga nüüd on ühtäkki laiduväärne hoopis reduktiivse seletamise püüdlus ise! Omamoodi ring seegi. (Kohe kerkib muidugi kahtlus, et ma ei mängi seda mängu õigesti.)
Üldisem küsimus, mis siit kripeldama jääb, puudutabki seda, mida selle „hämara aluspõhjaga“ edasi teha. Asi on selles, et ühelt poolt esitab Henrich justkui programmi tulevikufilosoofiale. Siinsed eneseteadvuse struktuuri kirjeldused öeldakse olevat visandid edasise tarbeks; kogumiku kaks viimast esseed on lausa omamoodi manifest näitamaks, miks tuleks pärast 20. sajandil tekkinud pausi eneseteadvusest filosofeerimist siiski jätkata (unustamata seejuures Fichte „algupärast äratundmist“, st naasmata refleksiooniteooriate juurde). Sellise filosoofia rolliks oleks Henrichi silmis „vastandlike elutendentside“ lepitamine – umbes nii, nagu Fichte omaaegne taotlus võetakse tihtipeale lühimalt kokku loosungisse, et ta püüdis oma süsteemiga lepitada vabadust ja paratamatust. Kõnealuste „vastandlike elutendentside“ ehk siis ühitamatute enesekirjelduste läte peitub selles, et me teadvustame ennast paratamatult korraga nii ühe indiviidina teiste seas kui ka ainulise vaatepunktina kõige muu suhtes. Siit siis ettepanek, et filosoofia võiks meid kuidagi sellistest eneseteadvuse enda struktuurist võrsuvatest kimbatustest edasi aidata. Kõlab hästi. Aga kui võttagi nüüd nende edasiste lepituskatsete lähtepunktiks see, milleni Henrich ise teisalt välja on jõudnud – nimelt, et eneseteadvuse ja seeläbi üldse kõige aluspõhi jääb tingimata hämaraks (lk 225) –, siis milline võiks olla sellist programmi ellu viiva filosoofia sisu? Mida enamat on sel juhul siinkaitstaval spekulatiivsel metafüüsikal jäänud eneseteadvuse asjus teha, kui lihtsalt käsi laiutada ning aina uuesti ja uuesti seda hämarust möönda? Või on mõte see, et sellest piisabki lepituseks? Henrichil on selle kohta justkui üht-teist öelda, eriti kõige viimase essee lõpuosas (alates lk 233; aga vt ka eelmist lk 187–189); ta näikse teatud mööndustega kutsuvat üles Hegeli stiilis uljale süsteemiehitamisele, kuid tunnistan, et turisti pilgule on see osa küllaltki läbitungimatu, võib-olla isegi läbitungimatum kui kõik muu siit. Jääb vaid uskuda, et kohalikele on teisiti.
[1] S. Shoemaker, Self-Reference and Self-Awareness. Journal of Philosophy, 1968, kd 65, nr 19.
