Saare meesluule almanahh. Koostanud Kadri Tüür. Koguva: Muhu Pärandikool, 2025. 176 lk. 29.50 €.
„Saare meesluule almanahh“ sisaldab – mõne väikese erandiga – asjaarmastajalikku luulet, mille puhul ei saa oodata, et see kirjanduses suuri avanguid teeks. Mõnikord tuuakse harrastuskirjanduse väljaannete abil mõni seni avastamata talent suuremasse ringi, aga kahtlen, kas praegu seda juhtub. Selliseid raamatuid tavaliselt ei arvustata. Kui aga seda siiski mõnikord tehakse, siis on esimene küsimus, miks üldse peaks raamatut märkama. Püüan välja tuua mõne põhjuse, miks.
Kuigi luuleelamustega on kitsas käes, siis raamat on ometi võimaluste piires hästi tehtud ning see ongi peamine põhjus. „Saare meesluule almanahhil“ on kõvad kaaned ja see näeb viisakas välja, kujundaja oli Margit Randmäe. Sõna „almanahh“ tekitab kujutluspildi odavast ning kergesti painduvast trükisest, mis võib olla ka perioodiline (kuigi ei pea seda olema) ning mis sisaldab eelistatult uuemat loomingut mitmetelt elavatelt autoritelt (kuigi ka seda mitte alati range järjekindlusega). Nii võiks almanahh erineda antoloogiast, milles leiab rohkem kehtestavat-üldistavat koostamisprintsiipi, varem trükis ilmunud tekste ning rohkem ka surnud autoreid. Kehtestamistaotlusega käivad kõvad kaaned hästi kokku ning mulle tundubki, et kuigi praegusel juhul on tegemist almanahhiga, on siiski mõne lihtsa võttega sellele lisatud antoloogialikke jooni.
Kaanematerjalist tähtsam on asjatundlik koostajatöö. Lisaks koostajale Kadri Tüürile oli raamatu tegemise juures veel terve korraldusnaiskond. Niisiis on koostamistöös välist väärikust, aga ka sihiteadlikkust ning kerget intriigi – kakskümmend kuus läänesaartel (Saaremaal, Muhus, Abrukal ja Vilsandil) tegutsevat ja luuletavat meest püüti ühtede kaante vahele selge plaani alusel ja kambakese naiste poolt. Raamatu tegemise plaani ja selle teokssaamist tutvustab Tüür eessõnas. Paistab nii, et alguses loodeti üldise üleskutse peale, milles otsiti vaid Saaremaa ja Muhu kirjamehi. Koostamise järgmises järgus pidi siiski tegema isiklikku veenmistööd ja maa-ala laiendama, et seltskond saaks suurem. Kas autorite rohkus on puudus või voorus, ei saagi ühemõtteliselt öelda. Loomingu tase ja suures osas ka üldine laad on sedavõrd sarnane, et väiksema valiku puhul tõenäoliselt poleks väljaande üld-ilme palju muutunud, ainult õhemaks oleks see jäänud. Ja kui nii, siis miks mitte taotleda täielikku koondpilti. Miks mitte panna ka kõvad kaaned ning lisada akadeemiline kaalukus, et saare meesluulet autoriteetselt ja samas huvipakkuvalt kaardistada. Kaardistatud see koondpilt ongi, raamatu alguses on saari kujutav kaart, kuhu autorid on peale asetatud. Almanahhi ülesehituski on geograafiline – koguteose ülesehitus liigub idast läände. Ei ole väga tavaline kompositsioon, aga samas mitte enneolematu ning see on ka lihtsasti mõistetav ning omaksvõetav. Antoloogilise väljaande tunne jääb siis selleski mõttes, et saare meesluule nagu oleks nüüd „paika pandud“ – see on pandud ristikeste abil kaardile. Märkide asukoht tundub olevat raskesti vaidlustatav, aga samas antakse selle kehtestamisaktsiooni juures signaale, et ettevõtmist tuleks võtta avatud mänguna. Näiteks on raamatu lõppu jäetud ruumi selleks, et mõni mees saaks sinna lisada ka oma luuletuse. Kujutan ette, et ka läänesaarte kaarti võib luuletuse lisamise korral täiendada.
Teine põhjus, miks „Saare meesluule almanahhi“ võiks lugeda ja sellest rääkida, on regionaalsus. Kindlasti olen selle punkti juures erapoolik, kuid olin juba ennegi. Kadri Tüüri tunnen pikki aastaid, üks asi, mis meid on sidunud, on huvi regionaalsete kirjanduste vastu. Suvaline kohaga seostamatu autorkond poleks ka mind retsensendina tööle pannud, ükskõik, kas kogumik oleks siis tehtud Tüüriga või Tüürita.
Lokaalsust aeti taga juba esialgses üleskutses, mille tekst on saatesõnas ära toodud: „Eelistatud on tekstid, mis sisaldavad murdekeelt või on seotud mõne konkreetse kohaga“ (lk 9). Selleski punktis tuli raamatu tegemise käigus mööndusi teha. Klassikalist murdeluulet on almanahhis väga vähe ning kohtadega suhestutakse vahelduva eduga. Näiteks jäid mulle Tartu linnamaastikud siit raamatust rohkem meelde kui Kuressaare tänavad. See aga ei tähenda, et saartega seotud kohalikkuse märke siin poleks.
Üks olulisi küsimusi ongi see, mis kohalikkust loob – mis loob ühist põhja lokaalsele identiteedile ja mis märkide järgi väljastpoolt vaataja seda ära tunneb. Mõnikord on välis- ja seespidise pilgu vahel suuremaid vastuolusid, kuid siin neid ei paista olevat. Mandriinimene arvab, et saarelikkuse peamised komponendid on meri, kadakad, laevad, kalad ja mõnus keelepruuk – ja seda näivad arvavat ka läänesaarte meesluuletajad. Kõlab stereotüüpselt, aga stereotüüpide abil paigatunnet sageli kirjeldataksegi.
Tekstide keeletarvitus vääriks pikematki arutelu, kui siinne arvustus seda pakkuda suudab. Saartele omase keele üks komponent – eripärane intonatsioon – läheb paberil kaduma, seda tähtsamad on muud väiksed murdepärasused. Saaremaaga (aga mitte siiski kõikide saarte ja kohtadega) seotud kirjutajatel on esimeses järjekorras märgiline „ö“ kasutamine „õ“ asemel. Üksikuid murdejooni on mitmel kogumiku autoril ja sageli lisatakse neid kirjakeelse värsiloomingu lokaliseerimiseks või ka „muhendamiseks“.
Läänesaartega on läinud mõnes mõttes paremini kui mõne teise Eesti piirkonnaga, siin vähemalt hakkab mingi ettekujutus eripärasusest tööle. Muidugi on eripärasusi ka aegade jooksul „ära kasutatud“. Varem on saartel levinud kultuuri (nagu ka seto kultuuri) tugevalt eksotiseeritud, sealt on otsitud eestlaseks olemise kaduma kippuvat essentsi, aga ka koomikat. Kui nüüdse aja erisusi nivelleerivas mõjuväljas kaovad paljud eripärad ääremaadelgi, siis ometi midagi jääb ja sellest hoitakse kinni. Kõige mõistlikum on kinni hoida merest, mis mühab edaspidi ka siis, kui saared peaksid vee alla kaduma.
Kohalikke märke saab ära kasutada halvemal ja paremal viisil ning kõiki viise ei pea tingimata pahaks panema. Märke kasutab ära ka seesama raamat ning seegi võiks olla üks põhjus, miks „Saare meesluule almanahhi“ üle mõtiskleda. Koguteose tegemise idee sündis „Kuressaare ametikooli turismikonverentsil“ (lk 9) ja turistile suunatud kaubanduslikkust on siia kuigivõrd ka süstitud. Serveerimisviis on „Saare meesluule almanahhil“ selline, et sobib suveniiride letti ning lubab näiteks Instagrami kasutajal @kuressaarecastle-shop alustada almanahhi reklaamivat hüüatust sõnaga „Kingiidee“. Reklaami ei toeta siis mitte ainult kaaned ja kujundus, vaid ka tunne, et lugeja saab tõesti siit midagi, mida mujalt ei saa. Saab meesluule kaardistuse ja saab võibolla ka selle, mida näib tõotavat almanahhi sissejuhatav tekst: „SAARE MEES. KAS SAAB OLLA MIDAGI VEEL ROMANTILISEMAT? JAH. LUULETAV SAARE MEES“ (lk 8). Ei pea hakkama arutama, mil määral tsiteeritu tõele vastab, kuid tekst on kaubanduslikult õige ja õiges kohas. Suurtähed ja lühike jutt kutsuvad kõhklevat lehitsejat raamatut ostma, sest tekib ootus, et raamatust leiab „midagi veel romantilisemat“. Avatekst on sündinud korraldusnaiskonnas ning ilmselt on tahetud panustada naislugeja vaatepunktile. Esmapilgul kahtlane kitsendus küll, aga ma arvan, et see praegusel juhul töötab – on väidetud ju sedagi, et kui keegi luulekogusid üldse ostab, siis pigem naisterahvas. Sugudevahelised suhted on siin sõlme läinud veel selleski mõttes, et saareelu märgina on toiminud pigem tugeva naise kuvand – naine künnab põllu ja kasvatab üles lapsed, samal ajal kui mees on merel. Üha merel olev mees nagu on olemas ja nagu ei ole ka, ta kuulub kohalikku miljöösse, aga kuulub ka lõpmatusse avarusse. Poeesia missugune, millele almanahh näib andvat veel romantilisemat lisaväärtust.
Ei teagi, kas meelega või kogemata, aga kõige olulisem turundusvõit on see, et raamatus leidub Jaan Tätte loomingut. Pole jällegi tähtis, kas see on suur poeetiline võit, küsimus on selles, et meil on napilt kahe käe sõrmede jagu luuletajaid ja laulutekstide autoreid, kes toimivad eesti kultuuri ikoonidena. Laur Lomperit või Lauri Räppi ei saanud ju raamatusse võtta, nende puudumisel ongi Jaan Tätte ilmselt parim valik. Veidi teise nurga alt on Tätte tähtsus ju värssideski sõnastatud, almanahhi üks autoreid Annes Meister kirjutab nii: „Kui ma oleks Jaan Tätte, / siis ma saaksin sind ju kätte. / Oma luulega sind ma lummaks, / jääksid vaikseks, päris tummaks“ (lk 85).
Tätte abiga jõuan järjekordse põhjuseni, miks retsensent võiks almanahhi tähele panna – üldise harrastuslikkuse seast leiab siiski autoreid, kelle tuntus ja/või võimekus on ilmsed, ning siis võiks ju nende loomingut lugeda. Tuntumad nimed on siin lisaks Tättele Villu Kangur ja Tarmo Teder. Kirjanikuna on tuntud ka Lembit Uustulnd, kuigi näib, et luule pole tema loomingu kõige tugevam külg. Huvitavaim tundub nimetatud autoritest olevat Tarmo Teder, kelle lühitekstidest mõni on küll väheütlev, aga mõni läheb ka südamesse. Näiteks selline haiku: „aastaid on elust / isepäiselt kulunud / tuulde kusedes“ (lk 136). Tätte ja Kangur on kirjutanud omajagu laulusõnu ning nende tekstide puhul näibki, et need hakkaksid lauludena paremini tööle kui trükitud tekstidena.
Mulle varem tundmatutest luuletajatest olgu esile toodud Aare Martinson, Meelis Kask ja Tõnis Kipper. Martinson kirjutab jällegi haikusid ning teeb seda suhteliselt kindlakäelise stabiilsusega. Kase ja Kipperi valikud pole sama stabiilsed, kuid seal tundub olevat mõni eredamalt poeetiline hetk, mis mõjus huvitavalt.
Viimane põhjus märkamiseks võiks olla see, et almanahh pakub head materjali kirjandusteadlastele mõnesuguste tendentside otsimiseks ja leidmiseks. Seda nii kohatunde märkide eritlemisel kui ka muus mõttes. Mind köitsid siin eriti kaks asja. Kõigepealt ootasin varasema meesluule kogemuse põhjal sellest raamatust massiivset ropendamist ja ärplemist, kuid seda väga palju polegi. Ka Tedre kujundikasutus tsiteeritud luuletuses on pigem erandlik, ehkki mõne paralleeli teistelt autoritelt leiaks. Almanahhis on üldisem leebelt lüüriline või siis lõbusalt lüüriline tundelisus, aga ka mõtlik hoiak selles laadis, mida on tavatsetud mõtteluuleks nimetada.
Lüürilisuse kõrval tundus olevat tähelepanuväärne suhteline vormirangus. Suhteline, sest vorme on siin igasuguseid ja täpset statistikat ma ei teinud. Viimase aasta jooksul olen aga pidanud kümnete kaupa lugema 21. sajandil ilmunud eesti noorte autorite debüütluule kogusid ning nendega võrreldes on erinevus tuntav. „Saare meesluule almanahhi“ paljude autorite püüdlemine vormikultuuri poole on ilmne, noorluuletajate esikkogudes domineerib samal ajal vabavärss. Tõsi, mõnikord jääb ka segaseks, mis see täpselt on, mida värsiseadja almanahhis taotleb, näiteks võib mõnel juhul rütm laguneda viisil, mis taotluslik pole, samas kui riimimist meeleheitlikult jätkatakse. Kuigi, jah, kuidas keegi ja kus – näiteks haikude puhul, mida olen eelnevalt esile tõstnud, riimisundust ju pole ja rütmigagi on isevärki lood.
Kas vormiranguse põhjuseks võiks olla autorite kohalikkus, sugu, laululembus või hoopis vanus? Täpseks vastamiseks peaks seoseid põhjalikumalt uurima, praegu aga oletan, et kõik nimetatud tegurid mängivad kaasa, kuid eriti tugevalt viimane. Tüür ütleb saatesõnas, et kirjameeste vanus on 19–93 eluaastat (lk 9). Ta jätab siiski ütlemata, et vanim ja noorim autor on siin erandlikud, minu andmetel peaksid kõik ülejäänud olema sündinud Eesti NSV-s, nende taustaks on 20. sajandi vormikultuur ja praegu on nad kas parajas keskeas või nooremas vanurieas. Pakun, et almanahhis osalejate keskmine sünniaasta on 1968 või 1969. See on natuke umbes pakutud, sest kahe autori täpset sünniaastat ma ei suutnud üles leida ega välja mõelda. Kirjanike enesetutvustused ja raamatu esitlusel kohal olnutest tehtud ühispilt lubavad arvata, et ma palju ei eksi.
Kokkuvõtte asemel olgu lõpuks küsitud, mis saare luule väljaandmisel veel võiks korda saata. Naisluule almanahh tundub nüüd olevat juba vältimatu, aga kui see saab tehtud, siis mida veel? Mina soovitaksin teha Eesti saarte luuletajate antoloogia, kus oleks autoreid aegade algusest tänapäevani. Äkki õnnestuks ka vaigistada Saaremaa ja Hiiumaa rivaliteeti ning hiidlased raamatusse võtta. Ja veel: kui minu teha oleks, siis ma ei teeks seda mahukamaks, kui seda on Tiiu Heldema koostatud „Hiiu luule raamat“ (2017). Kui nii sihik seada, siis võiks saada sisu poolest huvitava raamatu. Praegune meesluule kogumik on huvitav tükati ja osalt tänu almanahhi tegijate nupukusele ja ettevõtlikkusele, kuid on selge, et praeguse lahenduse korral polnud lihtsalt piisavalt tekste, mille vahel valida, ja käiku läks see, mis saadaval oli. Omal kombel on aga kena ikka, et „Saare meesluule almanahh“ on nüüd olemas ja regionaalkultuuri ning turismi edendajad pole luulet unustanud.
