Põlisameerika nägemusi

August, 2017

PIISONITE LAHKUMINE
Kiova põlisameeriklaste legend
Inglise keelest tõlkinud A. V.

Kunagi, mitte väga kaua aega tagasi, elasid piisonid kõikjal. Seal, kus elasid inimesed, elasid ka piisonid. Nemad armastasid inimesi ja inimesed armastasid piisoneid. Kui inimesed piisoni tapsid, tegid nad seda austusega. Nad tänasid piisoni vaimu. Nad kasutasid ära tapetud piisoni iga kehaosa. Liha oli nende toit. Nahka kasutati riiete valmistamiseks ja tipide katmiseks. Karvadega täideti patju ja sadulakotte. Kõõlustest said vibunöörid. Sõrgadest sai liim. Nad kandsid vett piisonite põites ja magudes. Et austada piisonit, katsid nad tema kolba värviga ning asetasid ta vaatama tõusvat päikest.

Siis tulid kahvanäod. Nemad olid uued inimesed, ilusad ja surmavad kui mustad ämblikud. Kahvanäod võtsid inimeste maa. Nad ehitasid raudtee, millega inimeste maa lõigati pooleks. See tegi inimeste elu keeruliseks ja niisiis võitlesid piisonid raudtee vastu. Piisonid tõmbasid raudteeliiprid üles. Nad ajasid kahvanägude karja minema. Piisonid armastasid inimesi ja tahtsid nende eluviisi kaitsta. Nii saadeti sõjavägi piisoneid tapma. Aga isegi sõdurid ei suutnud piisoneid takistada. Siis palkasid sõdurid omakorda jahimehed. Jahimehed tulid ja tapsid ja tapsid. Varsti katsid piisonite kondid maad pika mehe kõrguseni. Piisonid mõistsid, et kauem võidelda pole võimalik.

Ühel hommikul tõusis üks kiova naine, kelle perekond oli sõjaväe eest põgenenud, varakult oma laagris, mägede sügavuses. Ta kõndis allika juurde mäenõlval, et tuua vett. Ta kõndis vaikselt, vaenlaste eest valvel. Hommikuudu oli paks, aga kui ta kummardas, et ämbrit täita, nägi ta midagi. Miski liikus udus. Tema silme all hajus udu ning sealt ilmus tema ette vana piisonilehm. See oli üks vanadest piisoninaistest, kes alati karja juhtis. Tema järel tulid viimased noored piisonisõdalased, sarved võitlemisest armistunud, mõned neist haavatud. Nende keskel olid mõned vasikad ja noored lehmad.

Otse mäekülje poole juhtis vana piisonilehm seda viimast karja. Kiova naise silme all avanes mägi nende ees ja piisonikari kõndis mäe sisse. Mäe sees oli Maa roheline ja uus. Päike paistis ja niiduturpialid laulsid. Oli justkui aeg enne kahvanägude tulekut. Siis sulgus mägi nende taga.

Piisonid olid läinud.

HEITLEV KARU
Pöördumine Hunkpapa siuude nõukogu koosolekul, Suures Siuu reservaadis. 9. oktoober, 1890

Vennad, ma tulen teie juurde lubadusega, et tuleb päev, kui pole enam ühtegi valget meest, kes saaks haarata indiaanlase hobuse ratsmeid; kui preeria punased mehed juhivad maailma ja keegi ei keela neil jahimaadele minemast. Ma tulen sõnumitega teie isadelt-vaimudelt, et nad on teel teiega ühinema ja neid juhib Messias, kes tuli kord, et elada maal koos valgete meestega, kes aga heitsid ta enda hulgast välja ja tapsid ta. Ma olen näinud vaimudemaa imesid ja rääkinud surnutega. Olen reisinud kaugele ja mind on saadetud tagasi sõnumitoojana, et öelda teile: valmistuge Messia tulekuks ja vaimude tagasitulekuks kevadel.

Ma tõusin oma tipis, Šaieeni reservaadis, pärast maisikülvi lõppu, kuusteist kuud tagasi, ja valmistusin teekonnaks. Olin palju näinud ja üks hääl käskis mul minna ja kohtuda vaimudega, sest kätte oli jõudnud aeg, kui nad tulevad tagasi ja elavad taas kord maa peal. Ma reisisin kaugele valgete meeste vagunites, kuni jõudsin kohani, kus raudtee lõppes. Seal kohtasin ma kahte meest, indiaanlast, keda ma polnud varem kohanud, ent kes tervitasid mind kui venda ja andsid mulle liha ja leiba. Neil oli kolm hobust ja me ratsutasime sõnakestki vahetamata neli päeva, sest ma teadsin, et nad olid saadetud mulle tunnistajaiks minu teekonnal. Kui päike oli kaks korda taevakaart ületanud ja olime jätnud viimased märgid valgest mehest selja taha – sest ükski valge mees polnud söandanud nii kaugele reisida –, nägime kummalist ja raevukat musta meest, seljas loomanahad. Ta elas üksinda ja ta tundis meditsiini,^[1] millega sai teha, mida ainult soovis. Ta liigutas oma käsi ja tekitas sellega suure hulga raha; teine liigutus, ja me nägime mitmeid vedruvankreid, mis olid üle värvitud ja valmis hobuste taha rakendamiseks; veel üks liigutus, ja meie silme ees tõusis maast terve kari piisoneid. Must mees rääkis meiega ja ütles, et ta on indiaanlase sõber; et me peaksime jääma temaga ja mitte minema kaugemale, et me võtaksime nii palju raha, vedruvankreid ja piisoneid, kui meil vaja. Aga meie südamed olid mustast mehest eemale pöördunud, mu vennad, nii et me lahkusime temast ja reisisime veel kaks päeva.

Neljanda päeva õhtul, kui olime nõrgad ja reisist väsinud, otsisime laagripaika ja kohtasime meest, kes oli riides nagu indiaanlane, aga kelle juuksed olid pikad ja läikisid nagu valge mehe kollane raha. Tema nägu oli kaunis vaadata ja kui ta rääkis, täitus mu süda rõõmuga ja ma unustasin nälja ja vaeva, mida olin kannatanud. Ja ta ütles: „Hau, mu lapsed. Te olete tegutsenud hästi, et võtsite ette selle pika retke, et mind vaatama tulla. Jätke oma hobused ja järgnege mulle.“ Ja meie südamed laulsid rinnus ja me olime õnnelikud. Ta juhtis meid mööda väikestest pilvedest tehtud redelit üles ja me järgnesime talle läbi taevase avause. Mu vennad, Heitleva Karu keel on sirge ja ta ei saa jutustada kõike, mida nägi, sest ta ei ole kõnemees, vaid vaimude eestkõneleja ja käskjalg. Tema, kellele me järgnesime, tõi meid Suure Vaimu ja tema naise juurde, ja me kummardasime tema ees, aga ma nägin, et nad olid riietatud indiaanirõivastesse. Siis näidati meile läbi taevase avause kõiki maailma riike ja kõiki meie isade laagripaikasid aegade algusest saadik. Ja nad kõik olid seal, tipid ja meie isade vaimud, ja suured piisonikarjad ja maa, mis naeratas, sest oli rikas ja valget meest ei olnud seal. Siis tema, kellele me järgnesime, näitas meile oma käsi ja jalgu ja neis olid haavad, mille valged olid temasse löönud, kui ta läks nende juurde ja nemad ta risti lõid. Ja ta ütles meile, et ta tuleb maa peale tagasi ja seekord jääb ja elab ta indiaanlastega, kes on tema väljavalitud rahvas.

Siis pandi meid istuma rikkalikele loomanahkadele, mida ma ära ei tundnud, Suure Vaimu tipi juurde, avatud ukse ette, ja meid õpetati, kuidas öelda neid palveid ja tantsida neid tantse, mida ma olen tulnud oma vendadele õpetama. Ja Suur Vaim rääkis meiega, ja ta ütles: „Vii see sõnum minu punastele lastele ja lausu see neile nii, nagu mina seda sinule lausun. Ma olen jätnud indiaanlased mitmeks kuuks hooleta, aga ma teen neist nüüd oma rahva, kui nad käituvad selle sõnumi järgi. Maa on saamas vanaks, ja ma teen selle oma valitud rahva, indiaanlaste jaoks uueks, ja nad hakkavad siin elama ja nende hulgas on kõik nende esivanemad, kes on surnud, nende isad, emad, vennad, nõod ja naised – kõik need, kes kuulevad mu häält ja mu sõnu minu laste suude läbi. Ma katan maa uue mullaga, mis on viis inimese mõõtu sügav, ja selle uue mulla alla maetakse kõik valged inimesed, ja kõik augud ja mädanenud kohad aetakse täis. Uued maad kaetakse lõhnheinaga,^[2] voolava vee ja puudega ning piisoni- ja ponikarjad elavad seal peal, nii et minu punased lapsed saavad süüa ja juua, küttida ja juubeldada. Ja läänepoolse mere täidan ma ära, nii et ükski laev ei pääse sealt üle, ja teised mered muudan ma laevatamatuks. Ja sellal kui ma uut maad teen, võetakse need indiaanlased, kes seda sõnumit on kuulnud ning kes tantsivad, palvetavad ja usuvad, üles taevasse ja hoitakse seal, kuni uue maa laine möödub; ja siis pannakse nad tagasi maha oma esivanemate, sugulaste ja sõprade vaimude keskele. Need mu lapsed, kes kahtlevad, jäetakse aga ebameeldivatesse kohtadesse, kus nad eksivad ja ekslevad nii kaua, kuni hakkavad uskuma ja õpivad ära vaimude laulud ja nende tantsu. Ja nii kaua kuni mu lapsed tantsivad ja valmistuvad vaimudega liituma, ei pea nad kartma valget meest, sest et ma võtan valgelt mehelt püssirohu saladuse ja püssirohi, mis juba nende valduses on, ei põle, kui see on suunatud punase rahva vastu, kes on minu lapsed ja teavad vaimude laule ja tantse; aga see püssirohi, mis kuulub minu lastele, punasele rahvale, põleb küll ja tapab, kui see on suunatud valgete vastu ja kui seda kasutavad need, kes usuvad. Ja kui punane mees sureb valgete käe läbi tantsu ajal, siis läheb tema vaim vaid maailma lõppu, liitub seal oma isade vaimudega ning tuleb järgmisel kevadel tagasi oma sõprade juurde. Minge siis, mu lapsed, ja rääkige neist asjadest kõigile rahvastele ja las nad kõik valmistuvad vaimude saabumiseks.“

Meile anti toitu, mis oli rikkalik ja maitses magusalt, ja sellal kui me sõime, tuli üles läbi pilvede mees, kes oli pikk kui puu ja kõhn nagu madu, tema suust paistsid välja pikad hambad, tema keha oli kaetud lühikeste karvadega ning me teadsime kohe, et tema on Kuri Vaim. Ja ta ütles Suurele Vaimule: „Mina tahan pooli maailma inimesi.“ Ja Suur Vaim vastas ning kõneles: „Ei, ma ei saa anda sulle ühtegi, ma armastan neid kõiki liiga palju.“ Kuri Vaim küsis uuesti ja uuesti keelduti tema palvest, ning siis küsis ta kolmandat korda ja siis ütles Suur Vaim, et ta võib saada valged, kellega ta võib käituda, nagu heaks arvab, aga indiaanlasi ta endale ei saa, sest nemad on tema valitud rahvas kõigi aegade lõpuni. Siis näidati meile tantse ja õpetati laule, mida ma nüüd teile toon, mu vennad, ja meid juhiti mööda pilveredelit alla sellesama poolt, kes meid ka üles juhatas. Me leidsime oma hobused ja sõitsime tagasi raudtee juurde, Messias lendas õhus meiega kaasa ja õpetas meile laule uute tantsude jaoks. Raudtee juures jättis ta meid maha ja käskis meil oma inimeste juurde tagasi minna ja jutustada neile ning kõigile punastele rahvastele sellest, mida me olime näinud; ja ta lubas meile, et ta ei lähe enam pilveriiki tagasi, vaid jääb maailma lõppu ja juhib meie isade vaimud meiega kohtuma siis, kui järgmine talv on möödas.

The Passing of the Buffalo: A Kiowa Legend. http://www.firstpeople.us/FP-Html-Legends/ThePassingoftheBuffalo-Kiowa.html.

 ^[1] Nõiakunsti. Toim.

^[2] Paljudes põlisameerika kultuurides üks neljast pühast nõidusliku mõjuga taimest. Toim.