Lawrence Lessig – vaba kultuuri eestvõitleja

Lawrence Lessig. Vaba kultuur ehk Loovuse loomus ja tulevik. Ingl k-st tlk Raul Veede, Eva Lepik. Tartu: MTÜ Wikimedia Eesti; Tartu Ülikooli Kirjastus, 2017. 332 lk. 8.75 €.

ALLAN AKSIIM

Vaba kultuur on rünnaku all. Loometegevus, mille viljad varem olid ühiskonna ühisosa, kuulub üha sagedamini korporatsioonidele. Need organisatsioonid on moonutanud autorikaitse algset eesmärki – autori teoste kaitse suvalise kopeerimise ja rahaks tegemise vastu – ning see on muundunud süsteemiks, mis edendab kultuuriteoseid vahendavate ja neist derivaate loovate korporatsioonide huvisid nii kultuuriloojate kui tarbijate arvelt. Vaba kultuur teisendatakse selle käigus üha enam „loakultuuriks“ (permission culture). Eesti keeles on nüüd lõpuks ilmunud Lawrence Lessigi seda probleemistikku kirjeldav, kritiseeriv ja lahendusi pakkuv raamat.

Minu arust on tõlke pealkiri üpris malbe. Algupärandi oma toob sisu selgemini välja: „Free Culture: How Big Media Uses Technology and the Law to Lock Down Culture and Control Creativity“ („Vaba kultuur: Kuidas suured meediakorporatsioonid kasutavad tehnoloogiat ja seadusi, et saavutada kontroll kultuuri ja loovuse üle“ – küll pikk, lohisev ja ameerikalik, aga võtab ühe lausega kogu raamatu haarde ja hoiatuslikkuse kokku).

Vaid mõned näited raamatust, mis tekitavad kummastust, aga peegeldavad Ameerika juriidilist ja ajaloolist reaalsust: 1) Ameerika heliloojate õiguste kaitse organisatsioon ASCAP kaebas 1996. aastal kohtusse gaidid, kes ei maksnud lõkkeõhtutel oma lauldavate laulude eest autoritasu (põhimõttel: kuna gaidid olid loonud väärtust, siis pidi kehtima ka (autori)õigus), 2) aastatel 1790–1978 ei ületanud keskmine autoriõiguste pakutav kaitse kunagi 32 aastat, praegu aga on USA-s avalikus omandis vaid Suure depressiooni eelsed, kõige hiljem 1920. aastatel loodud teosed, sest peale 1978. aastat on autoriõiguse kehtivust pidevalt pikendatud, 3) Ameerika filmitööstus asub California osariigis sellepärast, et 20. sajandi algul põgenes sinna hulk ettevõtlikke inimesi ja nüüdseks juba tuntud ettevõtteid nagu Fox. Nad põgenesid Thomas Edisoni loodud Motions Pictures Patents Company pea kõikehõlmava filmitehnikat puudutava patendimonopoli eest, mis rakendas oma õigusi tollele ajale kohaselt juriidilise, aga mõne „patendijõustamise operatsiooni“ käigus ka otsese vägivalla teel iseseisvate filmitegijate kallal.

Tegelikult on iga kultuuriloomega tegelev tööstusharu Ameerikas (filmid, muusika, raadio, kaabeltelevisioon) alguse saanud piraatlusest. Kaabeltelevisiooni puhul läks lausa kolm aastakümmet, enne kui sellele seadusega fikseeritud autoritasu maksmise kohustus määrati. Enne seda ei maksnud kaablifirmad midagi. Seetõttu olid autoriõiguse omanikke esindavad organisatsioonid neid hagedes kaks korda jõudnud välja lausa Ülemkohtusse. Mõlemal korral autoriõiguse omanike esindajad kaotasid, kuni Kongress õiguskaosele päitsed pähe pani.

Lessigi raamatut läbib vaagimine küsimuste üle, mis on autorikaitse praegune olukord, milline selle taustaks olev tehnoloogiline reaalsus (digitaalne kopeerimine ei hävita originaali) ning milline „piraatlus“ on eetiliselt õige. Kuigi Andrew Keen on nimetanud Lessigit „intellektuaalomandi kommunistiks“, pole ta otseselt piraatide eestkõneleja, vaid püsib terve raamatu vältel üpris kindlalt huvide tasakaalustaja positsioonil.[1] Lihtsalt see tasakaal ise on praegu suurte meediakorporatsioonide poole kaldu.

Lessig jagab piraatluse Daniel Kahnemani vaimus kaheks: piraatlus I ja piraatlus II. Piraatlus I on kellegi teise sisu kasutamine ärieesmärkidel ja selle mõistab Lessig selgelt hukka. Piraatlus II on aga midagi ähmasemat, mille Lessig jagab omakorda neljaks: A) kasutajad, kes tõmbavad meediafaile alla, selmet osta; B) kasutajad, kes tahavad enne ostmist muusika või muu kultuuriteosega tutvuda ja hinnata ostu mõistlikkust; C) kasutajad, kes kasutavad failijagamisvõrke enam mitte müüdava sisu hankimiseks või kuna võrguväline hankimine oleks liiga kallis (kui teost kättesaadavates kohtades osta ei saa, on antud juhul õiguslikult tegemist küll rikkumisega, aga et autoriõiguste omanik teost ise ei müü, on reaalne majanduslik kahju null); D) kasutajad, kes kasutavad ligipääsu autoriõiguse alla mittekuuluvale kultuurile või teostele, mida autor ise jagab. Seadus lubab ainult D-d, majanduslikku kahju toob ainult A, samas kui B on selgelt kasulik ja C on pigem kasulik.

Nagu Lessig välja toob, on muusikatööstusel kombeks süüdistada igas oma müügilanguses tehnoloogiat. Lessigi nelja kategooria peale mõeldes pole aga sugugi selge, kes ja kuivõrd päriselt kahjulik piraat on. Meenub humoorikas kodumaine raamat „Homefucking is Killing Prostitution“. Seos ei tähenda alati põhjuslikkust ehk iga allalaadimine või tarbija liikumine uutesse meediumidesse ei tähenda kohe kultuuriloojate tahtlikku tasust ilmajätmist.

Samas on raamatus ka mõned näited sellisest autorikaitse praktikast, kus kõiki rikkujaid pidevalt kohtusse ei kaevatagi. Jaapanis on USA-ga sarnane autoriõiguse režiim. Ometi eksisteerib suur doujinshi manga ehk juba olemasolevast mangast inspireeritud teoste turg. Algsete teoste loojad kaebavad aga kopeerijaid harva kohtusse ning doujinshi huvilistel on Jaapanis suured ja avalikud kokkusaamised. Tõenäoliselt üks põhjus, miks Jaapani manga on populaarne ja elujõuline kultuuriline ökosüsteem, ongi selline vabadus. Õigus omandab tähenduse ühiskondliku praktika kaudu ja Jaapani ühiskond on otsustanud autoriõiguse küsimuses seadust lollil viisil mitte jõustada, sest jõustamise hind (sajad tuhanded kohtuasjad igal aastal) jääb tugevalt alla võimalikule teoreetilisele tulule (mõned kohtuvõidud, kuid enamik tuletatud teostest jääks sellises õiguskliimas üldse loomata ja mangade ökosüsteem kannataks tervikuna).

Teine positiivne näide on ajalooline. Fotograafia ajaloo koidikul langetati mitmeid kohtuotsuseid, mis soosisid fotograafia kui tegevusala levikut Ameerikas. Põhiliselt tekkis nende kaudu õigusruum, kus ei pidanud millestki pildi tegemiseks ega ilmutamiseks küsima luba. Siiani on USA-s lubatud eelneva loaküsimiseta pildistada hooneid ja mitmete hoonete sisemusi. Nõnda hakkas suur hulk inimesi tegema amatöörfotosid, mille jaoks nad loomulikult vajasid nii fotoaparaate, filmilinte kui ka ilmutust – kasvatades nõudlust kõigi kolme vastu. Selline panoraamivabadus aga – üllatus-üllatus – puudub Eestis ja enamikus Ida-Euroopa maades ning vanade/vanaldaste autoriõigusseaduste tõttu ka Prantsusmaal, Itaalias ja Kreekas.

Aga veel mõned mõtted, mis teoses kirjeldatuga läbi põimuvad ja Lessigi raamatu ilmumise eriti ajakohaseks teevad.

Tehnoloogiline ja ühiskondlik, sh õiguslik, muutus käivad käsikäes ning kapitalistlikus majandussüsteemis tingivad need omakorda ettevõtete ärimudelite muutumise. Küsimus, kust tulevad ettevõtte käive ja kasum, vajab uut vastust iga kord, kui majanduslikud ja ühiskondlikud olud arvestatavalt teisenevad. Välja arvatud muidugi siis, kui keegi muutusi takistab, muutes mängureegleid ehk seadusi. Lessigi enda sõnastuses: „Ühe ajastu tõsikindlad tõed, mis omapäi jäetuna variseksid põrmu, säilivad … vaevumärgatava poliitprotsesside hõivamise tõttu“ (lk 20). Lugedes seda rida tuli paratamatult meelde Ameerika populisti Jim Hightoweri tsitaat: „Suurkorporatsioonid [Ameerikas] ei pea enam valitsust lobima. Nad ongi valitsus.“[2]

Praegu Euroopa Liidus toimuv vaidlus uue autorikaitse reeglite paketi üle paljastabki just selliseid ebakõlasid loojate ja tarbijate ning võimukate kultuurivahendajate huvide vahel. Järskude ja kohati lausa mõistusevastaste nõudmiste (näiteks üleslaaditud sisu automaatne tarkvaraline eelkontroll) taga tundub paljuski olevat ühe riigi karvane käsi – Saksamaa ja tema taga olevad meediaettevõtted ja teised korporatsioonid, kes tahaks, et schumpeterliku loova hävituse mõju kehtiks Euroopa ühisturus edasi küll teistele, aga mitte neile, kelle vananenud ärimudelid internetiajastul enam stabiilselt raha sisse ei too.

Ellujäämist ja laienemist hindav äriline kultuur haistab alati uusi võimalusi ja ohte enda olemasolevale ärimudelile. Seega ma ei peaks selliste organisatsioonide ja isikute käitumist olemuslikult „kurjaks“, kuigi ta sellisena võib näida. Valitsuse ja rahvusvaheliste organisatsioonide lobimine enda huvide edendamiseks on ratsionaalne, lihtsalt kui see toimub teiste huvide arvel, on ta ebaeetiline tegevus. Selliseid huvisid teades peaks seadusandjad (ehk siis Lessigi Ameerika-keskses raamatus Kongress ja meile eluliselt oluliste näidete puhul Riigikogu ja Euroopa Parlament) vaagima vastuvõetud otsuste headust mitte ainult mõne üksiku korporatsiooni või esindusorganisatsiooni (kes alati rahahädas poliitikuid mõne annetusega võivad toetada) seisukohalt, vaid arvestama ka laiemate ühiskondlike ja majanduslike huvidega ehk n-ö ühishuviga. See nõuab tihti aga välist survet.
Nagu Lessig märgib: „Valitsus ja valitsusasutused on aegade algusest peale kaaperdatavad olnud. Suurem tõenäosus selleks on siis, kui võimukad huvigrupid satuvad vastamisi juriidilise ja tehnoloogilise muutusega“ (lk 20).

Leidub ka Eestiga seotud näiteid. Andrus Ansip ei saanud aru ega otsa rahvusvahelisest intellektuaalomandit ülereguleerida püüdvast ACTA-st 2011. aastal siin ning sama tundub korduvat ka uute autorikaitse-alaste ettepanekutega Euroopa Liidus 2017. aastal. Õigemini ei saa Ansip aru, et tema ülesanne peaks olema vaba kultuuri kui kultuuriinnovatsiooni aluse edendamine, mis peaks tähendama ka eurooplaste kaitsmist riigi- ja eravõimu omavoli eest, mida intellektuaalomandi ja autorikaitse nime all tahetakse ellu viia. Kriitikat Euroopa Liidus praegu arutatava suhtes on väljendanud nii Euroopa Parlamendi saadik Kaja Kallas, Wikimedia Eesti kui ka 50 organisatsiooni Euroopas laiemalt.[3] Osalt võib Ansipi probleem olla teadmatuses, osalt teema madalas prioriteedis muude kõrval ja osalt massiivses Saksa lobis, millele ka hiljutine Euroopa Parlamendi saadik Marju Lauristin on tähelepanu juhtinud.[4]

Tegelikke analüüse piraatluse mõjust (ja seega intellektuaalomandi ja autorikaitse karmistamise vajalikkusest) on üllatavalt vähe. Euroopa Komisjon ise tellis 2014. aastal ühe uurimuse ja kuna tundub, et tulemused polnud meeltmööda, siis varjati selle tulemusi kuni praeguseni.[5] Uuringu raames ei leitud 30 000 eurooplast küsitledes, et piraatlus meedia- ja kultuuriteoste (arvutimängude, muusika, filmide, raamatute) tarbimist arvestatavalt negatiivselt mõjutaks. Arvutimängude puhul see lausa suurendas tõenäosust, et rohkem ostetakse arvutimänge ka legaalselt. Tundub, et küsimus on ikkagi mugavuses ja hinnas. Ka Spotify näide on kõnekas – riikides, kuhu Spotify laienes ehk seal, kus lõpuks tekkis mugav ja samas taskukohane teenus (mis ei tähenda, et muusikaloojad sellega ilmtingimata rahul oleks), on muusikapiraatlus märgatavalt vähenenud. Tundub, et intellektuaalomandi ja autorikaitse debatt on järjekordne näide, kuidas kapitalism ja vabaturg tuleb kapitalistide endi käest päästa, et kultuuriloome, majandusareng ja innovatsioon ning vabadus saaks jätkuda.

Lessig pole ainult jutumees. 2001. aastal lõi ta organisatsiooni Creative Commons ja vastava autoriõiguse tüübi, mis tõi autoriõiguse pakkumise režiimide sekka konkurentsi, võimaldades autoril valida, millised õigused jäävad talle ja millised vabadused teistele, kes tema loodut kasutada soovivad. Nüüdseks on Creative Commonsi litsentse maailmas kasutusel 1,2 miljardit.[6]

Praeguseks on üles kasvanud terve põlvkond, kes teadlikult rikub osa seaduseid. Saab paremini. Teadlased arendavad enamasti teiste teadlaste tööd luba küsimata ja privileegi eest maksmata. Ka teatrid kohandavad Shakespeare’i vabalt, vajamata luba. Autoriõigus ei peaks olema eesmärk omaette. „Autori õigused oma loomingule“ on ikkagi mõeldud vahendiks, mille abil just loojat ja tema tehtut kaitsta ja tunnustada (ka rahaliselt). See eesmärk ei tohiks minna meelest ka siis, kui olud muutuvad ja tekivad tugevad kultuuri selle eri vormides vahendavad huvigrupid, kes enda sõnul seisavad küll autori eest, aga eelkõige on huvitet siiski oma kasumi kaitsmisest.

 

[1] A. Keen, Web 2.0. The Weekly Standard, 14.02.2006.

[2] Rmt-s: G. Palast, The Best Democracy Money Can Buy. London, 2002, lk 141.

[3] Kaja Kallas: Ansip on digiküsimustes valmistanud väga suurt pettumust. ERR, 12.09.17; Kriitilisi ääremärkusi Eesti ettepanekutele Euroopa autoriõiguse reformi asjus. MTÜ Wikimedia Eesti, 14.09.17. http://bit.ly/2ArIa3Z; 50 organisatsiooni kirjutas avaliku kirja autoriõiguse reformi plaani vastu, ERR, 16.10.17.

[4] Europarlamendist lahkuv Lauristin ERR-ile: Tartusse võtaksin kaasa trammi. ERR, 17.10.17.

[5] E. Woollacott, European Commission Accused Of Burying Controversial Piracy Report. Forbes, 21.09.17. http://bit.ly/2BZxuqw; J. Reda, What the Commission found out about copyright infringement but „forgot“ to tell us, 20.09.17. juliareda.eu/2017/09/secret-copyright-infringement-study.

[6] Vt State of the Commons report. stateof.creativecommons.org.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi