Gaasipliidi kõige väiksemal tulel: Intervjuu Maia Tammjärvele

ARMIN KÕOMÄGI

Me leppisime intervjuu kokku rohkem kui kuu aega tagasi ja see ajaaken, mis sulle kokkusaamiseks sobis, oli hästi väike. Mida sa teed, et sa nii hõivatud oled?

Siin midagi müstilist tegelikult ei ole. Sa vist ise ei tahtnud ka kohe, ütlesid, et on aega vähemalt oktoober ja siis oktoobri kaks viimast nädalat ma lihtsalt reisisin. Muud nagu ei olegi. Tegelikult ma siin olles leian selle aja ikka, kui väga vaja. Kõik oleneb. See, mida ma nimetan tööks, koosneb peamiselt koosolekutest ja vahel on niimoodi, et nädal otsa on väga palju koosolekuid, siis ma olen hõivatud ja siis võib-olla tuleb jälle rahulikum nädal, kui saab mingeid oma asju rohkem teha. Mu elu on üsna selline… ebastabiilne. Heas mõttes.

Ajakirjale Mari antud intervjuus[1] sa just ütlesid, et hindad rutiini.

Ma tegin nalja. Ei-ei, samas rutiin on ka hea, ma ei saa midagi halba ka rutiini kohta öelda, aga mulle meeldib kaos ka ikkagi. No siin on vastuolu. Mul on hästi palju vastuolusid.

Kõigil on.

Jaah. Mõnel vähem, mõnel rohkem.

Mul hakkas seda intervjuud ette valmistades tekkima tunne, et sinuga käib kaasas mingisugune müüt või kuvand. Näib, et maailmas on kirjanike puhul selline tendents, et kel õnnestub võimalikult palju teistest eristuda, silma torgata ka kirjandusväliselt, neil õnnestub ka paremini oma teoseid müüa. Sofi Oksanenil näiteks on ühelt poolt silmatorkav välimus, teisalt ka mingid muud kuvandi silmatorkavad komponendid, näiteks räägiti vähemasti ta karjääri algupoolel 100% kõigist artiklitest tema biseksuaalsusest. Sinu puhul on samuti mingid stambid, millesse üha takerdutakse, ikka räägitakse pea kõigis intervjuudes ja artiklites, kuidas sa müüsid maha Säästumarketi, Pullerits veel eraldi rõhutas ja teisedki siin-seal, et oled olnud 150 Eesti rikkaima inimese hulgas jne jne.

Nojah, okei. See ei ole müüt, eksole. Ma ei tea, kes mitmes seal rikkuselt on, aga see, et ma olen ettevõtja, see on ju fakt. Kui ma oleksin trammijuht, kes kirjutab luuletusi, siis ei ole ju müüt, et ma olen trammijuht. Müüt on võib-olla siis, kui hakatakse sellest mingeid kummalisi järeldusi tegema. Siin ei ole midagi ehitada või eitada, see lihtsalt on nii.

Olgu, siis kuvand, mitte müüt. Aga kas sulle ei tundu, et see kuvand on sind muutnud inimeste jaoks huvitavamaks?

Ma arvan, et see võib olla küll niimoodi. Ettevõtjatest või ärimeestest kirjanikke on, ma ei ole sugugi ainus, aga neid ei ole liiga palju. Ja ma arvan, et see kuvand jääbki, lõpuni.

Aga kas sellest juba kõrini ei ole?

Ei ole. Ma ei tea… Ma ei saa midagi muuta! Ja ma ei taha ka midagi muuta. Ütleme, Sofi Oksanen võiks muuta oma välimust, kui ta tahab, ja luua uue kuvandi, keerata uue lehekülje… Aga ma ei saa, see lihtsalt on niimoodi. Ma arvan, et see ei sega mind üldse. See võib osades inimestes tekitada huvi, see võib osadele mõjuda vastupidi, et ah, mis see ärimees ikka kirjutab – võib-olla eemale tõrjuda. Aga ma üldiselt arvan, et ta on neutraalne või siis isegi pigem nagu natukene positiivne, just selle intriigi mõttes. Negatiivne ei ole.

Teine asi, mida peaaegu alati sinu puhul ära märgitakse, on see, kui hilja sa kirjutama hakkasid. Ma selle kohta ei küsi, vaid küsin hoopis, kas esimese raamatu või esimeste juttude avaldamine ei olnud riskantne sinu jaoks?

(Veidi tõredalt.) Millega ma riskisin siis? Vaata, ma olen äris olnud mitte tipus, vaid kuskil seal vahepeal. Selles mõttes mul ärimehena suurt avalikku kuvandit ei ole, mille pärast põdeda näiteks. See on üks asi. Teine on see, et ma vist ei ole ka liiga palju põdeja tüüp lihtsalt. Kui ma oleksin näiteks Jüri Käo või Ain Hanschmidt – suure panga direktor, eks ole –, siis võib-olla see looks mingisugused kammitsad kirjutamisel. Aga ma usun, et ma ei ole endale kammitsaid loonud, ma lasen ikkagi selle looma – eriti alguses lasin – täiesti välja. Võib-olla ma tundsin, et hoopis ärimehe roll kammitseb mind rohkem… Ja et kui ma saan leida endale veel ühe rolli, siis see tasakaalustab mind. Sest tegelikult oma olemuselt ma võib-olla ei olegi nii väga äriinimene. Inimesed ju satuvad eri valdkondadesse, ma võin ka väita, et ma sattusin ärisse. Ma kindlasti ei ole sündinud ärimees. Mul on palju omadusi, mis tulevad pigem kahjuks kui kasuks äris.

Näiteks?

Ma isegi ei ole järjepidev. Ma olen ebastabiilne. (Mõtleb pikalt.) Eriti alguses ma olin selline… pessimistlik ja liiga kriitiline. Kui ma oleksin üksi pidanud äri tegema, siis tõenäoliselt oleksin läbi kukkunud. Aga kuna meid oli kolm, siis sinna sobis, et üks inimene oli kriitilisem kui teised ja nägi riske rohkem kui teised.

Äri on selles mõttes huvitav, et kirjaniku amet on ju see, mida sa üksi teed, aga äris sa võid olla osaline koostöös. (Mõtlikult, vaikselt.) Ja ma olen äris ennast väga palju tundma õppinud. Mida on võimalik kolmekesi teha, seda võib-olla ei ole võimalik üksi teha.

Riskantsuse all ma muide pidasin silmas, et kui sa oled mingisuguse edu saavutanud ka mingil teisel alal, siis nüüd, näiteks kirjanikuna, on sul justkui täiesti uus võimalus täiesti läbi kukkuda. See juhtus näiteks Rein Kilgiga, kui ta kirjutas 2013. aastal raamatu „Armastus e-postis“.

Kas see oli proosa või luule?

Peaasjalikult luule, ehkki sisaldab ka lühikesi n-ö proosas e-kirju. Aga see ei olnud õnnestunud. Ma ei tunne neid „tõsiseid rahamaailma inimesi“, sestap küsin sinu käest, kuidas säärane asi sealses maailmas kuvandit muudab. Sest humanitaariamaailmas see oli küll üsna naeruväärne.

No mina teda isiklikult ei tunne, nii et tema näide mind kuidagi ei puuduta, aga… ma ei usu näiteks, et kui mõni tuntud ärimees tuleks ka praegu kirjandusse ja kriitikud ütleksid, et ei, see on halb – või ka lugejad –, et siis temaga juhtuks midagi äris. Pigem nagu… mina tunnustaksin teda! Vastupidi, see on julge samm! Kui sa oled äris oma kuvandi kivistanud ja see on just selline, et sa oled asine, sa oled edukas, sa teed suuri asju nii-öelda, annad inimestele tööd, ja nüüd äkki proovid luuletada ja teed ühe igavesti viletsa luulekogu, siis vaata kui julge sa oled tegelikult! Avad ennast, võib-olla avad oma mingeid nõrku ja pehmeid kohti, igaüks saab naerda sinu üle, sind sitaga loopida – mida äris teha ei saa, sest sa oled seal näiteks edukas – väga julge! Müts maha!

Ma tunnustan inimesi, kes tulevad, teevad ja eksivad. Need, kes ei eksi, need ei tee. See oli nagu kuskil, „Heas firmas“ või kuskil, kus peategelane jagas inimesed kaheks: ühel pool on võitjad ja kaotajad – tema jaoks olid need ühesugused inimesed –, ja teisel pool on need, kes istuvad pingil või mängivad viiki. Või ei mängi üldse.

Muidugi ma olen nõus. Eks sellepärast küsisingi, kas sul ei olnud riskantne, kas sa ei kartnud. Aga äri on hea asi, mida kirjandusele vastandada – mida sinugi puhul mingil määral ju ikka tehakse, selles rolliküsimuses.

Mulle meenub praegu, mäletad, Viktor Siilats, kes tegi mõned aastad tagasi muusikali „Valge laev“.[2] Ta on väga tuntud inimene, juhib Volvot ja Fordi Eestis, ja ta kirjutas selle „Valge laeva“, andis vist raamatuna ka välja. Ma käisin teatris vaatamas ja teist poolt ei suutnudki vaadata, see oli minu jaoks nii-nii halb. Laval olid professionaalid ja amatöörid kõik läbisegi, suure raha eest tehtud ja nii edasi. Julge tükk! Aga… piinlikult halb oli see minu jaoks. Samas käisin eile Nordeas vaatamas „Nurjatut saart“, Rannapi ooperit, ja see on oma ala spetside poolt tehtud, ja ma ütlen täpselt samamoodi – piinlikult halb. Eks ole. Ja mingit vahet ei ole.

Sa ütlesid ennist, et sa äris ei ole olnud päris tipus…

…noh, kui seal luuakse selliseid nii-öelda tippe, eksole. Kes on tipus selles mõttes, et sa oled väga nähtaval, sa oled ka mingisuguste äriorganisatsioonide esindaja, sa käid, lips ees, sa võib-olla kohtud poliitikutega – sa esindad ka äri, mitte ainult ei aja oma isiklikku bisnist. Aga ka isikliku vara suuruse mõttes. Ma ei ole ka väga kippunud, ma olen proovinud ka oma sõpradega äri ajada niimoodi, et me ei pea olema esil.

Kas sa kirjanduses oled tipus?

Ma ei mõtle nii. Ma keeldun niimoodi mõtlemast, isegi kui selline mõte tahab kuskil pähe tulla. Ma teen hästi suurt vahet. Tipud on hästi erinevad. Müügitipp on üks tipp kirjanduses, aga see ei ole minu jaoks mingi absoluutne asi. Siis leiad jälle raamatu, mis müüb nelisada tükki, ja leiad, et see on fantastiline lugemine, isiklikult sinu jaoks väga hea kogemus. Kirjandus on selles mõttes palju hullem.

Ja siis on veel kriitikute tipp ja siis on veel kirjanduslugu.

Jah, et täna mitte keegi, aga saja aasta pärast oled tipus, kui sa seda enam ei tea.

On ka selliseid autoreid, kes lugejate massi seas pole kunagi iseäranis populaarsed olnud, aga kriitikute jaoks on olnud seda alati. Ene Mihkelson oli minu meelest üks niisuguseid.

Pean tunnistama, et mina näiteks ei ole teda lugenud. Ma pole paljusid asju muidugi lugenud, ma hakkasin lugema ka väga hilja. Hiljem kui kirjutama.

Päriselt!?

Päriselt ka, jah. Ja kirjutamine tuli kuidagi väga spontaanselt, ühe mingi sündmuse ajel – (naerab kohmetult) seda on ka hästi palju küsitud (kiiruga, veidi nagu vabandavalt), see romantika-lugude võistlus seal Delfis. Ja siis ma hakkasin kuidagi neid lugusid tulistama ja Mihkel Mutt vist soovitas, kui ma olin mingi paarkümmend lugu juba valmis kirjutanud ja jälle saatsin talle neid sinna Vikerkaarde või Loomingusse – kumbagi neist –, et tore-tore, aga nüüd oleks aeg hakata ka lugema. Ja see on üks parimaid soovitusi, mis ma olen elus saanud kirjanduse valdkonnas. Siis ma saingi aru, et nii ikka päris ei saa.

Aga kuidas sa oskasid kirjutada, kui sa ei olnud eriti lugenud? „Anonüümsed logistikud“[3] – mis koos „Ingliga“ oli ju su esimene avaldatud novell – küll oli hea asi.

Jaah, noh.

Aga võib-olla nalja teha, kui sul ei ole midagi kaotada, ongi lihtne…

Ma arvan, see tuleb inimloomusest. Mult on küsitud, et kas sa tõsine suudad üldse olla. Muidugi suudan, ma mõtlen väga tõsistele asjadele kogu aeg. Aga kui ma ennast väljendan, siis jah, sageli läbi mingi natukene kõvera tee, ja see võib kukkuda välja veidi naljakas või vaimukas.

Aga see võib olla ka enesekaitse. Nali võib ju olla täiesti enesekaitse! Sa lihtsalt tunned, et sa ei saa siin maailmas teistmoodi hakkama, kui pead selle üle lihtsalt irvitama. Ja iseenda üle täpselt samamoodi. Sa saad aru, et sa oled vilets, hädine olevus – kuidas sa siis endale hümne kirjutad? Ikka ju naerad enda üle.

Kas nali ei ole kunagi lihtsalt nali?

Mul on selline tunne, et ma päris nagu nalja ei tee, vaid ma näen asju kõveralt ja siis see võib kukkuda välja naljakalt. Aga ei pea alati kukkuma. Ma ei ole humorist, ma arvan. Kes tuleb ja hakkab nalja tegema. Mõni üksik lugu võib sinna kategooriasse minna.

Seoses sinu „Minu Mustamäega“ tuli palju jutuks sinu Mustamäe-taust, aga ma ei ole kuskilt eriti lugenud (ingliskeelses Wikipedias on vist küll öeldud) sinu Armeenia juurte kohta ja et sa oled sündinud Moldovas. Miks sellest ei ole räägitud?

Ma ei tea… kuigi see oleks ka nagu huvitav asi, millest kinni võtta, eks ole. Mu ema on armeenlane. Ja ta tuli Eestisse nõukogude ajal Moldaaviast – lõpetas seal instituudi ja sel ajal lähetati inimesi kuskile ja tema sai siis siia, siin tutvus isaga, nad abiellusid, ja ta läks oma esimest last sünnitama oma vanematekoju. Sündisin seal Moldaavias ära ja kahe kuu pärast toodi siia ja… elu käis kõik siin. Selles mõttes ma olen seal sündinud.

Aga ema perekond… tema isa on armeenlane ja tema ema jälle ei ole armeenlane, seal on ka poola sugemeid. Aga ennast peab ta armeenlaseks, nii nagu mina ennast pean eestlaseks. Nende pere käis hästi palju ringi – ta on ise Abhaasias sündinud, koolis käis hoopis Bulgaarias… Tema isa ehk minu vanaisa oli tubakatööstuse tehnoloog ja teda saadeti erinevatesse sigaretivabrikutesse nii Nõukogude Liidus kui ka sotsmaades – peatehnoloog, tunnustatud spetsialist oli. Ja siis pere käis kaasas.

Kas sa armeenia kultuuriga ei tunne mingit lähemat seost?

Kahjuks mitte, sest ka nende pere ei elanud Armeenias. Nad käisid kogu aeg ringi ja ema ütleb, et kui ta väike oli, siis perekonna keel oli armeenia keel. (Takerdub natuke.) Ja vene keel ka, sest tema ema… ma ei tea, kas tema ema ikkagi rääkis armeenia keelt, võib-olla rääkis. Aga mida rohkem see nõukogude värk seal süvenes, siis minu deduška – mul on vanaisa ja deduška, ma nimetan neid nii, erinevalt – oli veendunult kommunismi usku – ta tõesti uskus, et kõik, mida Nõukogude Liidus tehakse, on õige ja hea. Ja ta loobuski armeenia keelest ja võib-olla isegi identiteedist. Ja oli vene keel.

Ma olen ühe korra vist Armeenias käinud, me käisime seal mingi Eesti seltskonnaga, Meelis Kubits korraldab suuri rahvadiplomaatia üritusi – Odessa, Peterburi, Thbilisi. Ja siis me käisime Jerevanis mõned aastad tagasi, seal oli mitusada inimest, korraldati Anne Veski kontserte ja mis seal kõik olid – kohtumised kunstnikega, kirjanikega.

Ei olnud kuidagi teine tunne?

Ei olnud jah sellist tunnet. Isegi nagu kehva tunne oli. Sai nende kohalikega räägitud ja… ja hale. Nad on nii uhked endiselt, tead, kuni sinnamaani välja, et nad väidavad, et ei-ei, nemad on suusad välja mõelnud ja nii edasi – kõik on nende poolt tehtud ja kõik on kõige paremas korras. Ja mingil põhjusel on väga vilets elu seal. Natuke samamoodi on Moldaavias ka. Inimesed on tagurlikud oma mõttemaailmas, on paigalseisvad ja initsiatiivitud, seda on ka tunda.

Kas meil on teistmoodi? Meie ju ka ikka leiutasime skaibi ja…

(Surmkindlalt.) Jah, on. Eriti just see hetk, kui me vabanesime. Siis oli meil tohutult teotahet ühiskonnas. Rohkem kui praegu. Ma olin ise siis selline kakskümmend kolm-neli-viis ja väga tahtsin teha, käed sügelesid. Ja meie kultuur kuidagi ka toetas seda, et igaüks võib teha, meil ei olnud oligarhilist kultuuri, meil ei ole maffia-kultuuri, meil ei ole katoliiklikku kultuuri – et kuskil on tähtsad isad ja siis kõik, mis on nende sabas, onju. Meie ühiskonnas ei ole selliseid hierarhiaid, meil ei ole ju kunagi kuningaid olnud – meil on kõik nii lame, et tõesti igaüks võib tulla koolipingist ja hakata tegema midagi. See ei pea olema äri, see võib olla ükskõik mis asi. Ja ma arvan, et see on põhiline erinevus, miks me oleme seal, kus meie oleme, ja miks nemad on seal, kus nemad on.

Kui nüüd natuke teemat vahetada, siis. Kas sa oled tähele pannud, et sinu loomingut hindavad eelkõige mehed?

(Kindlalt.) Ei, üldse mitte, mul ei ole sellist asja. Ma ütleks isegi vastupidi. Kui ma käin kohtumas lugejatega, siis tulevad nii-öelda õlale patsutama vanemad naisterahvad – mitte noored, vaid vanemad naisterahvad –, kes ütlevad, et väga lahe. Eriti alguses, kui ma olin naturaalsem ja räigesõnalisem. Sõprade emad! Uskumatu küll, jah. Nii et ma ütleks täiesti vastupidi – ma ei saa eriti sellist tugevat tagasisidet meestelt.

Huvitav, jah. Sul on see isiklik vahetu kogemus. Aga mul on ainult retseptsioon, millele tugineda. See, et sind intervjueerivad peaaegu ainult mehed, arvustavad peaaegu ainult mehed jne. Sel võivad muidugi olla hoopis mingid muud põhjused. Mul oli näiteks nii, et kui üks toimetaja pakkus arvustada sinu viimast raamatut, „Minu erootika saladust“, ja ma nõustusin, siis ta kohe järgmises kirjas vabandas, et oi, nüüd sirvisin seda raamatut, ja seal on päris palju poisikeselikke roppusi. Nii ütleski!

Huvitav. Hästi imelik. Seal on nii palju vähem, kui alguses oli. Aga no okei, jah.

Kaugelt vaadates jah tundus selline „poistekas“. Et Pulleritsule meeldis ja…

Hahahaa, ainult üks raamat meeldis talle! Ainult „Hea firma“. „Lui Vutooni“ peale ta ütles, et ta ei saa üldse aru, miks sellist ila on vaja kirjutada. Tal oli väga huvitav seisukoht, et miks üldse peab kirjutama sellisest lödikäpast. Tema arusaamine oli see, et kirjanduslik kangelane peab olema suur ja tugev nagu olümpiavõitja. (Muheleb.) Ja siis ma seletasin talle, et tuleb paraku kirjutada ka negatiivsetest kangelastest.

Kas sa mõtledki, et negatiivne kangelane, või ütlesid seda ainult Pulleritsule?

Ma rääkisin ikka ainult talle seda! Et ta rahuneks maha. Et kui raamatul on kangelane, siis ta ei pea olema olümpiavõitja (naerab – Kõomägi naerab muide peaaegu ainult siis, kui mina naeran. Selle järgi saate ka tuvastada siin intervjuus, millal mina naersin. – M.T.) või tema mõõtu.

Tore, et igaühele saab omas keeles seletada. Samal teemal, muide, lugesin ka Juku-Kalle Raidi intervjuud sinuga aastast 2013[4] ja natuke vihastasin.

Noo?

Intervjuu oli tehtud vahetult enne kohalikke valimisi, ja seal sa ütled umbes – kusjuures Raidi ega Kivisildniku puhul ei üllata kedagi selline jutt, et kõik on kommunistid jne, aga ükskõik kelle teise puhul natuke üllatab rohkem –, et lollid Tartu kirjanikud valisid sotse, aga ise pole sotside programmigi lugenud. Kas see oli seesama „omas keeles“ vastamine ehk Juku-Kalle laulu laulmine – mida küsimuste ja vastuste järgnevuse põhjal võiks hea tahtmise korral järeldada küll – või sa, jällegi, mõtledki nii?

(Siiralt segaduses.) Oota, mis sa räägid praegu, ma ei saanud aru.

Ma kirjutasin selle tsitaadi isegi välja, sa ütled seal nii: „Eilegi istusime pärast Tartu esitlust kirjanikega maas ja arutasime. Ja seal olid väga lihtsad seisukohad. Umbes, et mina valin sotse, ütles üks kirjanik. Ma küsisin, et kas oled jälginud ka nende valimisprogrammi. Ta vastas, et ta ei tea majandusest niikuinii tuhkagi, aga sotse on ikka vaja valida. … See on punane värv ilmselt, see on ainus asi, mis teda motiveeris. Et kriipsutas kõik teised maha ja alles jäi punane värv. Kõik.“

Mina ütlesin nii või?

Nojaa.

Wow. Mis kontekstis ma seda ütlesin? Tegelikult see niimoodi on ju. Niipalju kui ma olen jälginud… noh, ma ei räägi ju inimestega liiga palju, aga Facebookis jääb küll selline tunne, et põhimõtteliselt sa seostad ennast näiteks sotsidega, sest et see on sulle kõige lähem ja võib-olla tõesti ei loe nende programmi läbi. See ei ole nagu etteheide, aga…

Seal oli.

Okei, see võib olla. Aga siis on see etteheide mulle endale ka. Mina ka ei loe, mitte ühtegi programmi läbi, mitte kunagi, ma ei viitsi seda teha. Ja ometi ma pean ju ka mingisuguse valiku tegema.

Keda sa nüüd valisid?

Ma valisin ühe konkreetse inimese, kelle nimi mul ei jäänud meelde – ta ei ole tuntud inimene –, ta oli seal eraldi nimekirjas ja ma tean, et ta on tark, aus, ja ta muidugi ei saanud ka mitte kuskile. Aga mulle tundus, et kui ma talle hääle annan, siis on hästi. Loodusteadlane, kes ei kuulu rohelistesse näiteks.

Kas sa nüüd pettusid rohelistes kah? Tolles intervjuus sa just plaanisid rohelisi valida.

Jaah, ma vist valisin ka siis. Ma olen mitu korda neid valinud, aga praegu mulle tundub, et nagu ei ole praegu neid põhjust valida. Väga raske on valida. Ma võiks vabalt ka valimata jätta, tegelikult. Aga noh, siiamaani ma ei ole valimata jätnud. Kas sa arvad näiteks – ma nüüd vahele küsin –, et ärimehed valivad kõik reformi?

Muidugi ei arva.

Ärimehed vihkavad reformi, väga paljud. Nii et sellist stereotüüpi näiteks ei ole, et ärimehed käivad valivad kõik neid kollaseid, eks ole.

Kui nüüd kirjanduse juurde jälle tulla, siis mis sind ulme juurde tõi? Su viimases kogus on „Punamütsike“ üsna eeskujulik ulmetekst.

(Oh-mis-nüüd-mina-tooniga.) No see on ju ainult üks lookene.

„Getteri evangeelium“ iseenesest ehk ka kaldus sinnapoole.

Ma ei tea… Mis see ulme definitsioon on sinu jaoks? Kui tulevikust kirjutada, kas siis on kohe ulme? Vaata, ma olen kirjanduslikes definitsioonides täiesti võhik. Ma ei mõtle kunagi niimoodi, et nüüd kirjutan ühe ulmejutu. Ma lihtsalt kirjutan ühe jutu.

Eks siin on erinevaid võimalusi, eesti keeles „ulme“ hõlmab nii science fiction’it kui ka fantasy’t. Sõltub, mis võtteid sa kasutad. Üks olulisi komponente teaduslikus fantastikas on ka näiteks tehnika arengu küsimus ning tänapäeval võib tehnika ka kahe aastaga areneda nii kiiresti ja tulevik olla nii oleviku-näoline, et ei mõju absoluutselt ulmena. Või lausa – kas sul Paavo Matsini „Gogoli diskot“ lugedes oli tuleviku tunne?

Ei, üldse mitte. Täitsa midagi muud oli.

Mul oli lausa mineviku tunne. Aga ometi on öeldud, et tuleviku Viljandi. Kõik sõltub võtetest. Aga okei, räägi siis, mis sind tuleviku juurde tõi?

Ma olen seda mitu korda teinud, paar lugu oli nüüd viimases raamatus. Teatud mõttes võib öelda, et ka „Lui Vutoon“ on ulmeline, eks ole, ja kui sellest edasi veel tulla, siis „Minu Mustamäes“ on vähemalt üks lugu, „Ekskursioon“, kus tegevus toimub 2032. aastal Mustamäel. Mulle meeldib lihtsalt niimoodi mängida, et mis siis võiks olla. „Hea firma“ lõpeb millalgi aastal kaks tuhat kakskümmend millegagi. Ja ma arvan, et isegi esimeses kogus „Amatöörid“ oli kosmoseasju natuke – kitsedega mingi möll seal käis. See on lihtsalt see, et mulle meeldib natukene mõelda, mis võiks homme juhtuda või ülehomme. Ja ma ei mõtle kunagi, et see on ulme.

Ei peagi mõtlema. Jäta see töö meile. (Naerab.) Peeter Helmega oli sul mingisugune vestlusõhtu[5] aastal 2015. Seal sa rääkisid sellest, et peaasjalikult inspireerivad sind niisugused asjad, et sõidad näiteks linnas ja näed mingit valimisplakatit või siis Urmas Paeti intervjuud kuskil. Noh, just selline olevikuline stardipunkt tundus kuidagi. Ja eks ta vist on jah su loomingus üldiselt nii, samas mulle väga meeldis nüüd just „Punamütsike“.

Tead, see on nii vastukäiv. Ma äärepealt ei oleks seda sisse pannud raamatusse, sest ma leidsin, et see on vilets lugu, olin väga ebakindel – et kas on ikka hea lugu või mitte. Ulmeajakiri Täheaeg trükkis ära selle, nad väga tahtsid. Ja seda ajakirja loevad ulmekirjanduse fännid ilmselt, aga ma pärast foorumis vaatasin, et lugu tehti üsna maha. Ja ma kuidagi väga kiiresti lasin pea norgu, et jah, ikka ongi vilets, kuigi ütlesin endale, et ma ei kirjutanud ulmelugu. Aga ulmeloo standardite järgi nad ütlesid, et see on vana klišee, seda on juba ammu kasutatud – et Kõomägi ei paku mitte midagi uut välja. Aga ikkagi ta sisse läks sinna raamatusse ja sa ei ole sugugi mitte ainus – ka seal Raplas tuli lõpuks raamatukogu juhataja ja ütles, et see viimane meeldis kõige rohkem. Ja on veel öeldud, aga need on alati olnud naised! Ma ei tea miks. Aga kuidas sulle „Getteri evangeelium“ meeldis?

Mulle meeldis… küll. See üllatas mind. See on tore.

Mulle endale meeldib see näiteks palju rohkem kui „Punamütsike“. Kui oma asju saab üldse niimoodi hinnata.

Seda tundus olevat hästi tore teha.

(Naerab.) Jah, sul on õigus, ma nautisin selle tegemist – tükk aega mõtlesin, nagu selle loo eessõnas ka on kirjas, et kuidas-kuidas-kuidas, ja siis lihtsalt lugesin paar evangeeliumi läbi, Luuka ja mingisuguse teise, ja mõtlesin, et kuule, ma oskan ka niimoodi kirjutada, et (žestikuleerib suurejooneliselt): „Ja siis läks sinna…“ (kõhistab naerda). See oli kuidagi nii lahe, ma isegi kodus mitu päeva rääkisin kõigiga niimoodi.

Ma olen sinu kohta hästi vähe negatiivset kriitikat lugenud.

On olnud.

Jaa, aga väga vähe. Kuidas sa päriselt-päriselt sellesse suhtud? Kas see morjendab sind?

Ei, ma kõigepealt proovin aru saada, kas inimene, kes võtab arvustada, on süvenenud, kas ta teeb seda nii-öelda puhtalt lehelt, et ei hakka seal kohe mõtlema, et tegemist on ärimehega ja nii edasi – see on juba väga halb, kui sa hakkad seda mainimagi. Et autor on selline ja selline. Ja kui mulle tundub, et kõik tema argumendid on, olgu või subjektiivsed, aga arusaadavad, siis ma kunagi ei solvu. Mul on kriitilisi arvustusi huvitavam lugeda kui kiitvaid. Ma kannatan kiitust üldse halvasti, inimesena ka, eriti avalikku kiitust, mul hakkab piinlik, mul hakkab häbi, mulle ei meeldi ka kingitused ja mingid sellised asjad.

Ja ma ei ütle, et ma naudin tohutult kriitikat, aga kui see kriitika on läbimõeldud, kui ma näen, et keegi on pühendunud millelegi ja ta tuleb ja ütleb, et see ei meeldinud, et on tema arust valesti, siis ma kuulan seda suure huviga. See ei tähenda, et ma võtan kõik omaks, aga ma kuulan seda palju suurema huviga kui kiitust.

Ebaõnnestumised on minu jaoks ka elus palju huvitavamad kui õnnestumised. Õnnestumisega sageli kaasneb ju ka mingi isiklik eneseupitamine, siuke tõus, ja ma alati kardan neid hetki – vot siis on see koht, kus sa võid inimesena komistada. Sa võid õhku tõusta, et oo, ma nüüd võitsin, ma olen kõige parem. Ma kardan enda puhul sellist mõtlemist, ma pigem tambin ennast maha ja sellepärast mulle sobib kriitika hästi.

Kas see on see auhindade teema?

Jah, kui neid tuleb liiga palju, ükskõik mis valdkonnas, siis see on ohtlik. Kui ma olin näiteks noorsportlane väiksena, siis ma kunagi ei tahtnud esimeseks tulla, mulle õudselt sobis teiseks jääda – see tähendab, et sa oled tipus, eks ole. Aga esimene saab nii tohutut tähelepanu ja nii suure vastutuskoorma – kui sa oled korra esimeseks tulnud, siis treener ja kõik ütlevad, et tule jälle esimeseks! Ilmselt ma ei kannata sellist koormat. Teine koht näitab, et sa oled väga tegija – sa lihtsalt ei ole esimene, muud midagi.

Kas sa juba sel ajal mõtlesid nii, lapsena, et sa ei taha esimene olla?

Jah, kartsin. Mul läks pinge nii suureks. Ma olin purjetaja, ja purjetamisregatt koosneb ju mitmest sõidust, näiteks kuus sõitu ja seal on mingi punktide arvestus. Mäletan selgelt, et ma olin enne viimast sõitu esimesel kohal ja närvipinge läks nii suureks, tulid näiteks mingid reporterid enne kõige tähtsamat sõitu mult intervjuud võtma – ma olin kümneaastane, väike poisike, mul oli nii paha olla, et pisar oli peaaegu silmas – ja siis läksin, tegin ilgelt sita sõidu ja tulin teiseks. Ja pärast olin kodus rahul. Teine!

Aga romaani- ja novelliauhind, kuidas nendega oli?

Novelliauhinda on väga tore võita, sa oled seal ju kahekesti! Romaanivõistlus oli ka väga okei. Muidugi on mul selle üle hea meel ja see võib olla üks väheseid kohti, kus ma poleks tahtnud teiseks jääda.

Miks?

Mul on selline tunne, et kui seal on esikolmik, siis esimene koht saab kaheksakümmend protsenti valgusest ja ülejäänu jaguneb järgmiste peale.

Vahel harva läheb teisiti ka, näiteks 1999. aastal jäi Hirami „Mõru maik“ romaanivõistlusel kolmandaks, aga mulle näib, et esimest ja teist kohta ei lugenud keegi. Ja kõigi mälus justkui „Mõru maik“ oleks võitnud![6] See oli omas ajas täiesti legendaarne teos, kõik lugesid seda. Ilmselt tegelikult lihtsalt olekski pidanud võitma.

Aga näiteks selle aasta võistlustel – kõik teavad, et Vahur Afanasjev võitis, eksole. Mina ei tea, kes on teine ja kolmas.

Mina ka ei tea. Ma peaksin teadma.[7]

Sa peaksid jah, sina peaksid teadma!

Kas sul on mõni küsimus, mida sult kunagi ei küsita, aga millele sa tahaksid vastata?

Huvitav, kas seda on küsitud… kuule, proovi sa meelde tuletada – et kuidas ma mingite teemade juurde tulen või… või kuidas sünnib mõte, et nüüd tuleb selline raamat või nüüd selline lugu. Kas seda on mult küsitud?

Kindlasti on mingis vormis, aga vist konkreetsemalt, kui sa praegu mõtled. Räägi!

Ma näiteks praegu olen iseendaga kokku leppinud, pärast seda viimast raamatut, et nüüd ma võtan aja maha. Mul on tulnud sellest hetkest, kui ma hakkasin kirjutama, iga kahe aasta tagant raamat. See on minu jaoks natuke liiga kiire tempo, mulle tundub, et seda on liiga palju. Ja mulle tundub, et jah, ma olen selle aja jooksul muutunud, aga ma tahaks rohkem muutuda.

Üldse oma kirjutamiskarjääri ajal?

Jah. Kuus korda kaks on… kaheteist aasta jooksul. Tundub, et ma olen iseennast natukene ära tüüdanud. Ma võiksin muuta midagi nii teemades kui ka lähenemises, miks mitte stiilis. Kui ma samamoodi jätkan, siis ka tuleb täpselt samamoodi. Ja ma tunnen praegu, et ma pean võtma pausi, ja ma isegi rõõmuga kogen, et mul ei ole ka mingit vajadust kirjutada. Vahepeal oli selline tunne, et pean kogu aeg kirjutama – praegu näiteks ei ole. Olen see aasta vist kirjutanud pool lugu või ühe ja üldse nagu ei olegi tahtmist. Aga mul kogu aeg ketrab peas see järgmine asi. Ja ma lihtsalt hoian teda nagu gaasipliidi peal, kus on tuli kõige väiksemaks keeratud, ja ma võin seda hoida, ma arvan, seal kolm aastat.

Ja sa tead teemat, sa tead, millest see on?

Jah, väga hästi tean! Tegelasi tean ka, aga mul ei ole stiil paigas ega see, mis seal täpselt juhtuma hakkab. Ma ei keera meelega seda tuld peale, vaid võiksin teda podistada seal kolm aastat kindlasti, mul oleks hea meel, kui ma suudaksin podistada teda näiteks viis aastat. Ja ma loodan selle peale, et selle viie aasta pärast ma olen ise inimesena teine. Ma olen täna 48, siis olen 53. Ma arvan, et juba see, et see esimene number vahetub, tahad sa või mitte, sa suhtud endasse natuke teistmoodi. Seda enam, et teised suhtuvad sinusse peaaegu kui vanainimesesse, kes on 53. Ma ei tea, kui vana sina oled.

31.

No vot. Praegu me oleme sinuga palju lähemal – 31 ja 48 on lähemal, aga kui sa oled 36 ja mina 53, siis me oleme kaugemal (naerab, sellepärast vist, et mina 36 peale ehmatan – M. T.). Aga tegelt oleme ju! Ja ma mõtlengi, et üks asi on see, et ise muutud lihtsalt vanemaks ja rahulikumaks, ja teine asi, et nagu tahaks natukene – see on täitsa nagu väljakutse – mõelda välja mingi uue kirjutamise või jutustamise viisi.

See muutumise jutt tundub mulle sellepärast natuke naljakas, et mulle ei paista, nagu sul oleks väga ühtne stiil või ühtsed teemad. Ma ei oskaks ilmselt õigesti kasutada sõna „arminkõomäelik“ näiteks.

Võib-olla sa näed seda nii, aga minu sees toimub sarnane protsess ikkagi.

Ma igaks juhuks ütlen, et see ei pruugi ikkagi muutuda.

Jah, aga mul on selline lootus. See lootus ei pruugi täituda, et näiteks kui ma hoian ennast tagasi nii-öelda, lükkan edasi seda gaasileegi suuremaks keeramist, et äkki siis midagi muutub. Ma tahan proovida seda!

Ma olin jumala kindel, et 2019 tuleb järgmine raamat, nagu ta sul on olnud.

Ähää, ei tule. Raudselt ei tule. Ma tahaks ise lõhkuda seda, et see ei oleks nii.

Mulle meeldis, kuidas Mehis Heinsaar[8] mulle ühes intervjuus ütles, et kui jääd selle lõksu, et kirjutada palju, siis tekstidest kaob ära essents. Tead, ma kujutan ette, et sinu jaoks on see isegi lihtsam kui nende jaoks, kes ainult kirjutavad. Esiteks ilmselt raha pärast, aga ka enese jagamise pärast. Kes on ainult kirjanikud, neilt ilmselt oodatakse ainult kirjandust. Mehis ütleski ideaalseks ajaks (Jaan Kruusvalli näitel), mis raamatute vahele peaks jääma, viis aastat.

No vot, ma vist mõtlen praegu tema moodi natuke. Ühesõnaga, ma sain iseendas jälile, et see tempo, mis mul on tulnud, on liiga tihe. Ma tegelesin varem kunsti kogumisega ja seal on ka – on autorid, kellel tuleb nagu Vändrast saelaudu tõesti, ja isegi kui sulle meeldib tema stiil, siis seda on liiga palju. Ja samas on mõni teine autor, kes paar aastat ei tee mitte midagi – või vähemalt ei näita – ja siis teeb näiteks üle viie aasta väikse näituse, kus paneb kaheksa tööd üles, ja siis vaatad neid nagu briljante. Ja sa saad aru, et ta on muutunud, ta on midagi uut välja mõelnud. Ja see on põnevam.

Siis 2022, paneme kirja?

Paneme kirja.

 

[1] M. Zobel, Miski pole üheselt arusaadav. Intervjuu Armin Kõomäega. Mari, 2017, nr 9, lk 28–31.

[2] Muusikal eestlaste väljarändest, mis esietendus 2011. aasta taasiseseisvumispäeval Nuku- ja Noorsooteatri suurel laval. Siilats oli nii stsenaariumi kui muusika autor. 2014. aastal anti „Valge laev“ välja ka raamatu, nootide ja CD-na.

[3] Looming, 2005, nr 4.

[4] J-K. Raid, Armin Kõomäega Bermuda kolmnurgas. KesKus, 2013, oktoober.

[5] Armin Kõomägi ja Peeter Helme. Tampere Maja, 27.01.2015. https://vimeo.com/118120832.

[6] 1999. aasta romaanivõistluse võitis, nagu hiljem kodus veendusin, Henn-Risto Mikelsaar romaaniga „Ristiratast“, teiseks jäi Lembit Uustulnd romaaniga „Kiikhobune Antverpenist“, vabandan siiralt kõigi ees, kes nimetatud teoseid omas ajas lugesid ning mäletasid, mitmenda koha need võitsid sellel romaanivõistlusel. M. T.

[7] Palun vabandust, Triinu Meres ja Eva Koff, kelle romaanid „Lihtsad valikud“ ja „Sinine mägi“ said mõlemad teise koha. Nüüd ma tean. M. T.

[8] M. Tammjärv, Tuhanded saared ja udune ookean. Intervjuu Mehis Heinsaarega. Müürileht, 2016, november.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon