Eesti intellektuaalide elujõust ehk Miks meil on vaja Kenderit ja Vooglaidu

ARO VELMET

Kes tappis intellektuaali?

1994. aastal kuulutas ajaloolane Tony Judt 20. sajandi lõppenuks. See oli „intellektuaalide sajandi“ loojang, Judti hinnangul lausa „valgustusajastu kriis“. Oma karjääri Euroopa intellektuaalse elu analüüsimisele pühendanud õpetlane kirjutas: „Intellektuaalid on muutunud oma funktsiooni poolest üleliigseks ja tajuvad seda ka ise. … Kaotsi on läinud Lääne intellektuaali klassikaline roll olla autoriteediks niihästi valitsejale kui rahvale. Võimu euroopastumine ja ressursside privatiseerumine on ähmastanud riigi identiteeti ja tähtsust, samas kui masside moraalne positsioon on tuhmunud ühes inimkonna progressi teooriatega, mis käsitlesid rahvast või selle privilegeeritud osa ratsionaalse muutuse kandjana. Margaret Thatcheri sõnu kasutades: „ühiskonda pole olemas“. Intellektuaalid võivad kõneleda ja kirjutada ja teha tähtsaid eetilisi avaldusi, kuid neil enestel puudub teooria selle kohta, miks keegi peaks neid kuulama.“[1] Samas Vikerkaare numbris väljendas Hasso Krull sarnast muret Eesti ühiskonna kohta.[2] 2004. aastal võisime lugeda Eesti Ekspressist Marek Tamme esseed pealkirjaga „Enam õpetlastest intellektuaale“, kus ta kirjutas: „Tänapäeval paistab seevastu paljudele õpetlastele osalemine kohalikus kultuuri- ja ühiskonnaelus labastavana ning nad eelistavad ennast teostada kitsas kolleegide ja jüngrite seltskonnas. Kasvavat lõhet võimendab akadeemiline bürokraatia, mis ei soodusta õpetlaste kaastöid kultuuriajakirjandusele, sest nende eest ei jagata akadeemilisi punkte.“[3] Nähtagu probleemi juurena avaliku sfääri killustumist, majanduse neoliberaliseerumist või ülikoolide bürokratiseerumist, intellektuaalide marginaliseerumist diagnoosisid nii Eesti kui ka muu maailma kriitikud.

Pea veerand sajandit pärast Judti hinge-kella on põhjust „intellektuaalide surma“ teesil uuesti peatuda. 1994. aastaga võrreldes on trükiväljaanded oma prestiiži kaotanud, ent samas on uue meedia võimalused laiendanud ühiskonnaelus osalemist võimaldavate kanalite hulka mastaabis, mis enne interneti leiutamist tundus kuuluvat teadusliku fantastika valda. Vaid kolmteist aastat tagasi võis avaliku debati all mõelda põhiliselt kultuuriajakirjanduses kirjutamist või äärmisel juhul ETV jutusaates käimist. Täna on olemas Facebooki jutulõimed, kommertsiaalsed ja isetekkelised podcast’id, Youtube’i videod, blogid, Arvamusfestival, Twitteri avangard ja mis kõik veel. Avalikku arutelu loovaid kanaleid pole mitte ainult rohkem kui kunagi varem, vaid nad on ka vähemalt osades dimensioonides demokraatlikumad kui kunagi varem. Facebooki postituse tegemiseks ei pea vaidlema toimetajaga; samas pole sugugi välistatud, et ajastu vaimu eriti hästi tabav postitus jõuab lõpuks ka ajalehtede arvamuskülgedele.

Tüüpiline näide 21. sajandi avalikust diskussioonist on järgmine: USA-s räägivad naised podcast’ide, draamasarjade ja kõmublogide vahendusel Hollywoodis lokkavast ahistamisest. Teema korjavad üles kvaliteetmeediaväljaanded The New York Times ja The New Yorker, kus ilmuvad põhjalikud uurimused kümnetest ahistamisjuhtudest.[4] Sellest inspireerituna kirjutab Mihkel Mutt Postimehes kriitilise arvamusartikli, millele vastab ERR-i ajakirjanik Anette Parksepp terava satiirilise kommentaariga Facebookis.[5] Postimees avaldab kommentaari oma veebilehel, mida omakorda jagatakse Twitteris.[6] Kolmteist aastat tagasi oli selline geograafiline haare, meediumide mitmekesisus ja arutelu demokraatlikkus mõeldamatu.

Mis on selles uues infoküllases keskkonnas, kus ruulib Twitteri Avangard, saanud intellektuaalitüübist, kellest räägivad Tony Judt, Hasso Krull ja Marek Tamm? Esmalt oleks vaja veidi täpsemat definitsiooni, sest mitte iga avalikkuses sõna võttev arvamusliider ei kujuta endast intellektuaali selles tähenduses, milles seda 20. sajandi Euroopa mõtteloos mõistetud on. Esialgu tundub tegemist olevat ühe tüütult ähmase ja kõikehõlmava terminiga. Intellektuaali on defineeritud kui „kedagi, kelle ülesandeks on vaimne otsing“ (Hasso Krull) või siis „seda, kes leivateenimiseks kätega tööd ei tee … ning kaldub sõna võtma väljaspool oma kitsast eriala, eriti ühiskondlikes asjades, see oleks siis demokraatliku kodaniku sünonüüm“ (Märt Väljataga).[7] Need definitsioonid tunduvad aga olevat nii laiad, et muutuvad tähendusetuks. Sestap on mõistlik teha kiire tagasipõige ajalukku ning vaadelda selle termini sündi ja uue mõtlejatüübi astumist lavale Euroopas ja Eestis.

Intellektuaalide kolm omadust

Õnneks on terminil „intellektuaal“ üsna täpne sünnikuupäev. Selleks võiks lugeda 13. jaanuari aastal 1898. See on kuupäev, kui prantsuse kirjanik Émile Zola avaldas ajalehes L’Aurore artikli pealkirjaga „J’Accuse“, „Ma süüdistan“, millega ühe Prantsuse ohvitseri üle peetud ebaõiglasest kohtumõistmisest sai tervet Euroopat haaranud „Dreyfusi afäär“.

Meenutame korraks selle skandaali kontuure. Kapten Alfred Dreyfus oli juudi soost Prantsuse ohvitser, kes mõisteti 1894. aastal süüdi riigireetmises ja saadeti Cayenne’i saarele asumisele, seda põhiliselt kaudsete tõendite najal ning suuresti antisemiitliku avaliku surve tõttu. Mõned aastad hiljem avastati aga uusi tõendeid, mis viitasid ühemõtteliselt, et sõjasaladusi oli lekitanud hoopis major Ferdinand Esterhazy. Kohtuasi avati uuesti, ent 1898. aasta alguses lõppes see Esterhazy lõpliku õigeksmõistmisega. Sellest sündmusest tõukus ka Zola kiri, millele järgmise nädala L’Aurore’is kirjutas omalt poolt alla ka terve hulk õpetlasi, kultuuriinimesi, juriste ja ajakirjanikke. Georges Clemenceau nimetas seda sündmust „Intellektuaalide manifestiks“, millele omakorda vastasid konservatiivsed mõtlejad, kes nimetasid ennast „kirjameesteks“ (hommes des lettres). Prantsusmaa jagunes dreyfusard’ideks ja antidreyfusard’ideks, ning Zola ise pidi juba veebruaris oma sõnavõtu pärast kohtu ette astuma.

Sõna „intellektuaal“ oli aga juba juurdunud prantslaste igapäevakeelde; seda võis kasutada – ja peaasjalikult kasutatigi – negatiivselt, tähistamaks riigivaenulikke munapäid. Maurice Barrès kirjeldas Zolad ja tema liitlasi järgmiselt: „Kokkuvõttes, kui juudid ja protestandid kõrvale jätta, koosneb see niinimetatud intellektuaalide nimekiri enamuses tobudest ning välismaalastest – neile lisanduvad lõpuks mõned üksikud korralikud prantslased.“ Samas võis seda terminit kasutada ka positiivses tähenduses, markeerimaks avalikku elu mõjutavaid kultuuritegelasi. Viimaks võtsid selle termini omaks ka parempoolsed haritlased, kes avaldasid 1919. aasta märtsis omakorda „Intelligentsuse partei manifesti“.[8]

Aga tulgem tagasi Zola juurde. Mis oli tema kirjas sedavõrd eripärast, et see andis alust uue termini kasutuselevõtmiseks? Osalt oli tema süüdistuskirja edu muidugi lihtsalt ühiskondlike olude õnneliku kokkusattumuse teene. Konflikt universaalsetele põhimõtetele pühendunud vabariiklaste ja kogukonna ühtsust kaitsvate konservatiivsete rahvuslaste-katoliiklaste vahel oli küpsenud juba aastaid, aga jõudis Dreyfusi afääriga oma haripunktini. Zola kiri oli vaid tikk, mis süütas püssirohutünni. Tema kirja levikut võimendas ajakirjanduse populaarsus, L’Aurore’i tiraaž oli sel päeval üle
200 000 eksemplari, ning tegemist oli ühe väiksemaga Pariisi päevalehtedest. Siis oli tõepoolest aeg, kus ajalehti lugesid kõik. Haritlaskond ise oli võrdlemisi kontsentreeritud – enamik neist asus Pariisis, mis tähendas, et nende omavahelised kontaktid olid tihedad ja info levis kiiresti. Ning viimaks, ka õpetlaste endi reputatsioon oli toona kõrge, teadlastes ja kultuuriinimestes nähti uue vabariigi uut eliiti, mis pidi asendama ancien régime’i aadelkonda. Nende tingimuste kordumist 21. sajandil võib ilmselt ootama jäädagi. Aga ometi oli Zola kirjas ka midagi diskursiivselt eripärast, mingi eetos, mida teised intellektuaalid on järgnenud sajandi vältel korduvalt üritanud taastoota. Kui tahta proovida seda eetost lühidalt kirjeldada, siis võiks selle kokku võtta kolme teesiga.

Esiteks: intellektuaal peab otsima tõde. Üks põhilisi süüdistusi, mille Zola oma kirjas esitab, ongi see, et kohtuvõim, mis peaks olema rangelt faktidest ja seadusandlusest lähtuv, on süstemaatiliselt tõendeid eiranud ja teinud oma otsuse toetudes „alatule ajakirjandusele“.[9] Ning seejärel toob ta oma kirja kõige mahukamas osas punkt punkti haaval välja need asjaolud, mis tõendavad kohtuvõimu vassimist. See on koht, kus intellektuaal eristub kõige rohkem ideoloogist ja poliitikust, kelle jaoks eesmärk võib sageli pühendada abinõu. Ühelt poolt võib hea ideoloogi maailmavaateline veenvus nõuda reaalsuse teatavat masseerimist, selle kujutamist mustvalgemana, kui see tegelikult on; teisalt nõuab hea poliitikatöö alati kompromissivalmidust, oskust kokku leppida, võimet aktsepteerida poolikuid lahendusi, ühesõnaga paindlikku maailmavaadet. Hea poliitik võiks kaitsta Prantsuse Kolmanda Vabariigi kohtuvõimu, tuues välja kümme põhjust, miks tegelikult olid kohtunike apsud mõistetavad ja tulevikus midagi niisugust enam korduda ei saa. Hea ideoloogi jaoks pole jällegi tõendite põhjalik vaagimine sedavõrd oluline, väikesed vastuolud pole tema jaoks nii olulised kui üldisem poliitiline võitlus. Intellektuaal midagi sellist lubada ei saa, ta peab olema kompromissitu, vaatama näkku ka vastuoludele omaenese mõtteis, välisest reaalsusest rääkimata.

Teiseks: intellektuaalil on moraalne vastutus ühiskonna ees. Ta juhib tähelepanu silmakirjalikkusele ja ebaõiglusele. Ta otsib vastuolusid ühiskonna alusmüüris ning paljastab neid, andes pealtnäha tühisena tunduvatele sündmustele üldisema, põhimõttelisema kaalu. Nagu kirjutas Zola: „Ütlen välja tõe, sest ma olen lubanud välja öelda kogu tõe … minu kohus on rääkida, ma ei taha olla kaassüüdlane.“ Ja nii näitabki Zola, et Dreyfusi kaasuses on kaalul rohkem kui lihtsalt tõe jalule seadmine või kohtuvõimu vigade parandamine. Küsimus on selles, milliseid väärtusi kannab „suur ja vabameelne inimõiguste-Prantsusmaa“ tegelikult, läbi oma sõjaväe, kohtuvõimu ja teiste riiklike institutsioonide. Kuritegusid, milles Zola Prantsusmaad süüdistab, on iseloomustatud järgmiste sõnadega: „isamaa-armastuse“ ärakasutamine „viha õhutamiseks“, „mõõk, mis võib-olla homme pannakse meie peremeheks“, „reaktsioonilisi ja sallimatuid“ kirgi toitva, antisemitismist kantud vihkamise üleskütmine. Need on küsimused, mis ületavad konkreetse kohtukaasuse piire ning puudutavad Prantsuse vabariigi alusväärtusi, kus põrkuvad universalism ja kogukondlikkus. Me näeme siit, et intellektuaali moraalne vastutus on oma olemuselt poliitiline: selle eesmärgiks on tuua kaasa üldisem ühiskondlik muutus ideaali suunas, millele tegelikkus hetkel ei vasta. Ning selles punktis eristub intellektuaal õpetlasest või teadlasest, kelle tööl võib olla küll poliitiline dimensioon, ent see ei ole tema kirjutistes peamine. Seletav ja analüüsiv ühiskonnaelus osalemine on loomulikult hädavajalik, ent just Dreyfusi ajast saadik on ennast intellektuaalidena defineerinud inimesed näinud oma rolli hoopis laiemana.

Ning kolmandaks – ja ka see aspekt on olemuslikult poliitiline –, intellektuaal loob endale publiku. Ta defineerib rindejooni, ta toob kokku inimesi, kes varem võib-olla ei tajunud, et neil võiks olla midagi ühist, aga kes nüüd näevad, et isegi kui nad ei jõua omavahel kokkuleppele lahendustes, siis nad vähemalt tajuvad ühtemoodi probleemi olemust. Näiteks intellektuaali tegevuse tulemusena saavad prantslastest dreyfusaarid ja antidreyfusaarid. Või nagu kirjeldab Zola: „Alles praegu kogu asi algabki, sest alles praegu on seisukohad selginenud: ühel pool süüdlased, kes ei taha, et valgus paistma hakkaks, teisel pool õigusearmastajad, kes on valmis andma oma elu, et valgus hakkaks paistma.“ Intellektuaali kõne on alati ühtlasi ka üleskutse, kõneakt kõige puhtamal kujul: ta kutsub oma kõnega ellu oma publiku. Selles aspektis on intellektuaal ehk kõige unikaalsem, sest ta üritab oma publikut luua puhtalt omaenese sõnade ning oma ühiskondlikust positsioonist lähtuva sümboolse autoriteedi toel. See ei pruugi olla eriti lihtne ülesanne. Aga mõnikord see töötab.[10]

Dreyfusi-aegsel Eestimaal otseselt „intellektuaalidest“ ei räägitud, aga siingi kujunes ajaleheveergudel, manifesteerivate üleskutsete abil ja kultuuriinimeste eestkostel ühiskondlike muutuste nõudmine tavaliseks poliitikategemise vormiks. Poliitilised ja kirjanduslikud liikumised (nagu Prantsusmaalgi, langesid need kaks taotlust sageli kokku) seadsid uusi sihte justnimelt avalike üleskutsete vormis, kõige mõjukamateks näideteks on tollest ajast ilmselt Jaan Tõnisson ajalehes Postimees ning Gustav Suitsu tegevus Noor-Eesti liikumises (Eesti Vabariigi ajast võib näiteid leida rohkemgi, kasvõi Noor-Eesti põlvkonna ja Kirjandusliku Orbiidi vastasseis 1920. aastate lõpus ja 30ndate alguses või Vaikiva ajastu opositsioonilised liikumised, aga siinkohal piirdume vaid Eesti intellektuaalide sünnihetke kaardistamisega). Avalikele õpetlastele kõlapinna tekkimise põhjused olid Prantsusmaaga sarnased: eestikeelse ajakirjanduse levik, linnaelu areng ja eriti üliõpilaskonna hüppeline kasv, mis tekitas uute väärtushinnangutega esindamist vajava sotsiaalse klassi, pakkudes seega intellektuaalidele tänulikku publikut. Tõsi, olid mõned olulised erinevused. Kui Dreyfusi afääri puhul tõmbasid Zola jt jõujooni põhiliselt konservatiivse rahvusluse ja vabariikliku universalismi, teisalt ka traditsiooniliselt poliitilise vasakpoolsuse ja parempoolsuse vahele, siis Eestis, kus emakeelne ajakirjandus koondas eeskätt rahvuslikku liikumist, jäi debatt rahvusluse raamidesse; teiseks oli lisaks ühiskondlike muutuste küsimusele Eestis kesksel kohal esteetiline programm. Tõepoolest, hilisemas mõtteloos on rõhutatud justnimelt avalike intellektuaalide kirjanduslik-esteetilisi vastasseise, Noor-Eesti avangardsuse hindamine on andnud tööd tervetele kirjandusteadlaste põlvkondadele.

Ent Noor-Eestil oli ka oma poliitiline programm ning sestap pole Gustav Suitsu asetamine Jaan Tõnissoni kõrvale Eesti ühe esimese zolaliku intellektuaalina ilmselt põhjendamatu. Nii on näiteks Daniele Monticelli (vastuseks Tiit Hennoste enesekolonisatsiooni-teesile) analüüsinud Noor-Eestit kui liikumist, mis „viis … eesti kultuuri sees ja selle piiridel läbi laiahaardelise lahingu kultuurilis-poliitilise konservatismi hegemoonia kõigutamiseks ning selle asendamiseks välisele avatud, uuendustele orienteeritud ja erinevusi soodustava eesti kultuuri enesekirjeldusega“.[11] Kuigi nooreestlaste poliitilised veendumused olid eklektilised ja muutlikud, ulatudes revolutsioonilisest sotsialismist apoliitilise individualismini, ühendas neid arusaam ühiskonna ja kultuurielu sidususest ning rahvusüleste kultuuridialoogide vajalikkusest ka rahvuse enda arengu jaoks („kirjandus ja kunst on ühtlasi väsimata jõud, mis selle kallal töötab, et seltskondlikkude ja rahvuslikkude eelarvamiste müürisid maha kiskuda, vabadust ja valgust inimeste südamesse paista lasta“).[12] See veendumus osutus üllatavalt järjepidevaks – ka aastakümneid hiljem, konfliktis vasakpoolselt meelestatud orbiitlastega, oli Suitsu jaoks kõige ebaõiglasem süüdistus Noor-Eesti aadressil liikumise „aristokraatlikuks“ ja selle „estetismi“ kalduvaks nimetamine.[13]

Apelleerimine terve rahvuse huvidele ning samaaegne võitluslikkus, lahingurinnete joonistamine, olid Noor-Eesti manifestis mõlemad kesksel kohal. Intellektuaalne nooruslikkus, avatus uutele kultuurivooludele ja rahvusülesele dialoogile võrdsustati ilmavaatega, mis „võib inimeses, kõike valskust ja alatust nähesgi, usku tõe murdmata püha võimu sisse üleval pidada“.[14] Niisiis võib juba siin märgata paralleele Zola manifesti kolme taotlusega – tõe nimel kõnelemise, opositsioonilisuse ja publiku kujundamisega –, mis uue sajandi intellektuaale iseloomustasid. Muide, ka nooreestlased ise kasutasid retoorilisi võrdlusi sajandi skandaaliga: 1918. aastal väitis Friedebert Tuglas oma meenutustes liikumise sünnist, et rahvuslased olla näinud võitluses nooreestlaste vastu „oma Dreyfuse protsessi“.[15]

 Intellektuaalid 20. sajandil

Tõeotsimine, moraalne vastutusele võtmine ja poliitilise publiku loomine jäid intellektuaale määratlema terveks järgmiseks sajandiks. Sama kaua on kestnud ka mure intellektuaalide korrumpeerumise ja nende mõjukuse kadumise üle. Neid pingeid näeme näiteks 1960. aastatel, lingvist Noam Chomsky puhul, keda peetakse sageli üheks tähtsamaks Ühendriikide avalikuks intellektuaaliks. Chomsky Dreyfusi afääriks oli Vietnami sõda, ta kritiseeris seda, kuidas sõda USA kodanikele esitati, ning vastustas laiemalt intellektuaalide suhestumist Ameerika sõjalise võimuga. Oma ajaleheartiklites juhtis Chomsky tähelepanu paljudele valedele, millega prominentsed mõtlejad, näiteks The New York Timesi kirjastaja Arthur Schlesinger, õigustasid USA välispoliitikat ja pehmendasid selle mõjusid teistele riikidele. 1967. aastal kirjutas ta The New York Review of Booksis järgmist: „Intellektuaalid on olukorras, mis võimaldab neil paljastada valitsuste valesid, analüüsida tegusid vastavalt nende põhjustele, motiividele ja sageli varjatud eesmärkidele. Privilegeeritud vähemusele pakub Lääne demokraatia aega, vahendeid ja oskusi, et otsida tõde, mis peitub moonutuste ja valetõlgenduste, ideoloogia ja klassihuvidega taga, läbi mille meile praegu toimuvaid sündmusi esitatakse.“[16]

Ent tõde, nagu Chomsky rõhutas, võis neil aastatel tähendada paljusid asju. See võis tähendada heideggerlikult „ilmutust, mis teeb ühe rahva enesekindlaks, sirgeselgseks ja tugevaks oma tegudes ja teadmistes“; see võis tähendada teadmiste allutamist „rahvuslikele huvidele“; see võis tähendada tehnilisi ekspertteadmisi, mille abil on võimalik väga täpselt põhjendada Vietnami vaippommitamise vajalikkust, ent mis ei ütle midagi selle kohta, kas pommitamisega kaasnevad kümnete tuhandete vietnamlaste surmad on moraalselt vastuvõetavad või mitte. Chomsky nägi siin probleemi: intellektuaalid, kes olid leidnud endale privilegeeritud positsiooni kas avalikus teenistuses või ülikoolides, mis sageli pakkusid valitsusasustustele vajalikku ekspertiisi, kaotasid äkitselt võime mõelda transformatiivselt ja kujutada ette ühiskonda, mis erineks radikaalselt sellest ühiskonnast, kus nad elasid. Neist said (täpselt seda sõna Chomsky kasutabki) peenhäälestajad. Seesama privilegeeritud seisund, mis võimaldas intellektuaalidel süüvida tõeotsingutesse ja ühiskondlike vastuolude paljastamisse, võis lasta neil ka etableeruda, muutuda hambututeks õigustajateks, süsteemi puudliteks.

Sellal kui läänemaailmas tunti ärevust intellektuaalide konformismi pärast, andsid arengud teispool raudset eesriiet, paradoksaalselt kohas, kus vaba arutelu peeti pea võimatuks, alust rääkida siiski intellektuaalide jätkuvast elujõust, mida kannustas küpse sotsialismi ajal võimendunud dissidentide hääl. Sedasama zolalikku intellektuaali-eetost võib leida näiteks Tšehhi dissidendi Václav Haveli mõjukast 1977. aastal kirjutatud tekstist „Võimutute võim“. Siin kirjeldab Havel elu posttotalitaarses Ida-Euroopas, kus autoritaarne võim ei tapa küll enam inimesi, aga inimesed ise on unustanud oma moraalse vastutuse ning elavad, nagu Havel seda nimetab, igapäevases vales. Ta toob näiteks pudupoodniku, kes paneb igal hommikul oma poe aknale sildi „Kõigi maade proletaarlased, ühinege“, olgugi et ta ise ei usu juba ammu selle sõnumi tähendusse. Poodnik teab, et seda ei usu ka ükski teine pudupoodnik, ükski möödamineja ega ükski parteitegelane. Ent sellest hoolimata paneb ta sildi igal hommikul üles.

Havel väidab, et seda rituaali igapäevaselt sooritades valetab pudupoodnik eeskätt iseendale. Mitte selles mõttes, et ta edastab sõnumit, mida ta ei usu – pudupoodnik teab väga hästi, et ega ta suurem asi kommunist ei ole. Pudupoodnik valetab endale sellega, et ta arvab, et tal ei ole võimu teistsugust valikut teha, et ta peab selle pagana sildi üles panema. Ent kui ta seda ei teeks, saaks kõigile selgeks, kui tühjaks on jäänud valitsev ideoloogia, kui rituaalseks on muutunud need sõnad, millega võimu alal hoitakse. Tegelikult on poodnikul võimu palju – tema tõeeitamisest sõltub kogu režiimi püsimine.

Selles tekstis näitab Havel, kuidas intellektuaalide võim peitub just publiku loomise aktis, ütluses, mis paljastab mingi ühiskondliku vastuolu, millega laiem avalikkus siis kuidagi suhestuma peab. Olgu selleks siis vastuolu kõiki inimesi võrdselt kohtleva seadusliku korra ja rahvuslikku ühtsust rõhutava kogukondlikkuse vahel nagu Dreyfusi afääri ajal; vastuolu reaalpoliitikat rõhutavate rahvusliku julgeoleku ekspertide ning sõjakuritegusid vastustavate humanistide vahel nagu Vietnami sõja ajal; või siis vastuolu kommunistliku ideoloogia rituaalse vormi ja selle taga haigutava korruptiivse tühjuse vahel. Kõigi kolme intellektuaali ühiseks jooneks on poliitiliste rindejoonte tõmbamine ja avalikkuse kutsumine oma põhimõtteid läbi katsuma ning selgitama, kuhu nad selles küsimuses end paigutavad.

Intellektuaalide taassünnilaine idablokis muidugi ei piirdunud Haveliga. Omaette fenomen oli Poola aktivist Adam Michnik, kes toimetas Solidaarsuse aastatel põrandaaluseid ajakirju ja sotsialistliku režiimi langemise järel liberaalset häälekandjat Gazeta Wyborcza. Michnik, samas vaimus kui Havel, sõnastas vastuseisu kommunismile kui tõe vastuseisu pideva valetamise ja põhimõttetu pragmatismi režiimile, andes avaliku intellektuaali tõeihalusele uue, pakilise poliitilise väljundi.

Eestis avaldus dissidentlike intellektuaalide panus 1980. aastal koostatud 40 kirja näol, kus vastuseisu kommunismile raamistati samuti kui „mittevastavust selle vahel, mida väidetakse olevat ja mis tegelikult on“.[17] Kuigi Jaan Kaplinski ja teiste koostatud kirja toona ei avaldatud, liikles see siiski põranda all ning omandas Eesti poliitilises elus sümboolse kaalu, mida võib märgata iga kord, kui mõnele taaskordsele haritlaste väljaastumisele antakse nimi „xx kiri“. Viiteid on teisigi – viimastest aastatest võime meenutada näiteks korrumpeerunud ja pika perspektiivita poliitikat kritiseerinud Harta 12, mille nimi viitab otseselt Vaclav Haveli ja teiste Tšehhi intellektuaalide loodud kodanikuliikumisele Harta 77. Ajal, kui usk intellektuaalide võimesse maailma muuta hakkas Läänes raugema, andis just idabloki haritlaste edu põhjust rääkida haritlaste jätkuvast relevantsusest – vähemalt kuni 1990. aastate hingekelladeni.

Vooglaid ja Kender kui 21. sajandi intellektuaalid

Kas 21. sajandi Eestis võiks olla haritlasi, kes mitte ainult ei taotle ühiskondlike debattide ümberraamistamist, vaid kellel on see ka õnnestunud? Kandidaate nagu jaguks. Mari-Liis Lille 2013. aastal Riigikogu eest peetud kõne, mille keskne küsimus „Mis on pildil valesti?“ sai mõneks ajaks refrääniks igale poliitilisest võõrandumisest kõnelenud tekstile. Ka Harta 12-l võiks pikemalt peatuda. Ent ühiskonnas tegutsev intellektuaal ei pea tingimata olema vasakpoolne või liberaal, tänapäeval ei pea ta kõnelema Riigikogu kõnepuldist ega kirjutama Postimehe veergudel; ta võib koguni väljenduda stiilis, mida traditsioonilised haritlased ei pea intellektuaalseks ega isegi salongikõlbulikuks. Niisiis, peatume Varro Vooglaiul ja Kaur Kenderil.

Varro Vooglaiu olulisust eesti ühiskondliku debati jaoks ei pea ilmselt pikalt selgitama. Ta on katoliiklik mõtleja, õigusteaduste doktorant Helsingi ülikoolis, Tartu ülikooli õppejõud, avalikkusele aga põhiliselt tuntud kui sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks juht ning 2014. aastal Riigikogus vastu võetud kooseluseaduse üks jõulisemaid vastaseid. Vooglaiu mõtteavaldused ning neist tõusnud arutelud on ilmselt peamisi põhjusi, miks kooseluseadusedebatt võttis Eestis niivõrd sisulise ja laiapõhjalise vormi, nagu ta seda kolm aastat tagasi tegi.

Nimelt oli kooseluseadust toetavate poliitiliste jõudude keskne strateegia väita, et tegemist on suhteliselt marginaalse seadusega, mis enamikku inimesi ei puuduta ning annab põhiliselt uue suhteregulatsioonivormi nii erisoolistele kui ka samasoolistele paaridele. Homoseksuaalsete suhete reguleerimine olla vaid üks väike detail ning tegelikult olla seaduse eesmärgiks teha asjaajamist lihtsamaks kõigile, ka heteroseksuaalsetele paaridele.[18] Nagu paljud kooseluseadust kaitsnud liberaalidki, juhtis ka Varro Vooglaid tähelepanu asjaolule, et mida iganes muud ka kooseluseaduse kohta väita saaks, tähtsusetu ei ole see kindlasti mitte. Vooglaid tuletas – täiesti asjakohaselt – meelde, et enamik Eesti inimesi defineerib perekonda kristlikus vaimus kui mehe ja naise liitu ning et perekonna heteroseksuaalsus on implitsiitselt kirjutatud sisse ka põhiseadusesse, mille 27. paragrahv kirjutab „perekonnast kui rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusest“.[19] Oma usulistest veendumustest lähtuvalt rõhutas Vooglaid ka, et kooseluseadus õõnestab kristlikku loomuseadust, mis näeb mehe ja naise liitu üleüldiselt õigesti korrastatud maailma ühe alustalana.

Siin ilmnebki põhimõtteline vastuolu, mille esiletoomises seisnes Vooglaiu intellektuaalne ausus. Me võime rajada arusaama õiglusest liberaalsetele väärtustele – üksikisiku õigus teha eraelulisi otsuseid iseseisvalt, olla seaduse ees kaitstud võrdselt kõigi teiste ühiskonnaliikmetega; või me võime lähtuda oma olemuselt kristlikust dogmast, mis eeldab loomupäraselt ühiskonnalt heteroseksuaalsust. Probleem on selles, et ei põhiseadus ega ajalooline eesti rahvuslus ei anna meile võtit selle vastuolu lahendamiseks. Eesti seadusandlust on võimalik tõlgendada nii liberaalselt kui ka heteronormatiivselt. Tegemist on tõlgendamisele avatud tekstidega. Kooseluseadus, nagu Vooglaid ka korduvalt rõhutas, oli otsustav samm nende tõlgendusvälja liberaalses suunas kitsendamise poole – asjaolu, millest paljud arvamusliidrid ja poliitikud eelistasid mööda vaadata, ilmselt kartuses rahvuslasi ärritades olukorda veelgi teravdada. Mis puudutas intellektuaalset ausust ja moraalset vastutusele võtmist, siis nendes küsimustes oli Vooglaid eeskujulik. Ta oli algusest lõpuni tubli katoliiklik intellektuaal.

Vooglaid oli ääretult edukas endale publiku loomises. Küsimus, mille suhtes suurel osal Eesti elanikest arvamust ei olnud, muutus äkitselt teemaks, milleta ei möödunud 2014. aastal vist ükski suguvõsa kokkutulek. Koos Vooglaiuga andis see debatt palju leheruumi ka teiste perspektiividega mõtlejatele, kes selgitasid lahti küsimusi, nagu näiteks „miks vähemuste õiguste rahvahääletusele panemine ei ole demokraatlik“ või „kas kooseluseaduse jõustumisel langeb iive, suureneb kuritegevus või saabub üleüldine allakäik“.[20] Meenutagem, et tegemist oli debatiga, kus Eesti kõige populaarsemas jutusaates istusid vastamisi katoliiklik mõtleja ja õigusteadlane Vooglaid ning endine ning kultuuriteaduste doktorant ja endine investeerimispankur Tarmo Jüristo. Kooseluseadusedebatt võis olla küll tuline ja polariseeriv, ent teist poliitilist arutelu, mis oleks hõlmanud tõesti niivõrd palju kodanikke, annab Eesti lähiajaloost meelde tuletada. Vaat mida võib saavutada üks edukas intellektuaalne sekkumine.

Teiseks laiahaardelist debatti põhjustanud sündmuseks oli viimastel aastatel kohtuvaidlus novelli „Untitled-12“ ümber. Kaur Kender, kirjanik, ärimees, enfant terrible, kirjutas novelli, mis käsitleb lastevägistajast rikkuri kuritegusid ja allakäiku üsna eksplitsiitsel moel. Kender ise nimetas seda õudusnovelliks ning kirjanduskriitikud on üldiselt selle žanrimääratlusega nõustunud, kuigi tavaliselt lisades, et tegemist pole kaugeltki tema parima teosega. Mingil põhjusel jäi see teos hambusse aga Eesti prokuratuurile, mis alustas anonüümkaebuse põhjal menetlust, süüdistades Kenderit lapsporno valmistamises ja levitamises.

Jällegi, see kaasus oleks vabalt võinud jääda marginaalseks juhtumiks Eesti õigusemõistmises. Kes mäletab, siis Kenderile pakuti võimalust lõpetada kaasus lihtmenetluse ehk oportuniteediga. See oleks tähendanud, et Kender tunnistab ennast süüdi ning saab karistuseks 100 tundi ühiskondlikult kasulikku tööd – väga kerge karistus võrreldes Karistusseadustikus lubatud maksimumiga, milleks oli rahatrahv või kuni kolmeaastane vangistus. Ka kohtusse jõudes oleks see kaasus võinud jääda pelgaks kurioosumiks, milles juhtumisi osaleb tuntud inimene, ning prokuratuuri käitumist jälgides jääb mulje, et selline oli igatahes nende eesmärk – arvestades kohtuistungite kinniseks kuulutamist jt niisuguseid lükkeid.

Kender aga nägi asja teisiti. Tema jaoks seostusid kohtuasjaga põhimõttelised küsimused loomevabadusest ja sõnavabadusest ennast liberaalseks õigusriigiks nimetavas Eestis. Oma kaitsekõnes „Last Wordz“ esitas ta kolm küsimust: Kui lastevastaste seksuaalkuritegude kujutamine kirjanduses on illegaalne, siis milliste ebaseaduslike, ent fiktiivsete tegevuste kirjeldamine võib veel tulevikus ise illegaalseks osutuda? Mis saab võrdsusest seaduse ees, kui Kenderi „Untitled-12“ loetakse tahtlikuks lasteporno levitamiseks, aga samavõrd võikaid tegevusi kirjeldavad markii de Sade’i teosed on jätkuvalt rahvusraamatukogus vabalt kättesaadavad? Ning mida arvata prokuratuuri – ja üldse ühiskonna – prioriteetidest, kui „Untitled-12-s“ nähakse eeskätt ohtu ühiskonnale, mitte aga selle ühiskonnakriitilist teravikku, mis osutab, kuidas seksuaalkuriteod jäävad Eestis karistuseta, kui need toime pannud isik on piisavalt rikas ja piisavalt eestlane?[21]

Jällegi, eesmärk ei ole siinkohal mitte väita, et Kenderi sõnavabadust rõhutav seisukoht oli tingimata õige, vaid et pinge sõnavabaduse, laste huvide kaitse ja riigi võimumehhanismide toimimise vahel oli niivõrd põhimõtteline ja terav, et selle eitamine poleks ei intellektuaalselt aus ega õiglane ja kindlasti mitte küsimus, mida oleks sobilik otsustada kinnises kohtusaalis, ilma avaliku aruteluta. Vähemalt demokraatlikus ühiskonnas mitte. Kender tegi selle pingekoha nähtavaks ja sõnastas ühe moraalse positsiooni, mille pealt seda pinget lahkama hakata. Viimaks tekitas ta ruumi, kuhu sai koguneda uus publik, inimesed, kes varem üksteise eksisteerimist ehk tähelegi ei pannud, ent keda nüüd ühendas ühine seisukoht Kenderi protsessi küsimuses. Seda, et ETV keskses väitlussaates „Vabariigi kodanikud“ arutatakse üht kirjandusteost, ei juhtu just sageli. Aga seekord juhtus.

Oma lõppsõnas ütleb Kender muuhulgas välja need põhimõtted, mis on kannustanud tegelikult kõiki avalikke intellektuaale Zola aegadest saadik. Nad on kompromissitud, nende eesmärgiks on muuta maailma sõnadega ja nad on poliitilised loomad, kelle sõnad on ühtlasi üleskutsed, mis formeerivad uue, varem kujuteldamatu publiku. Kenderi sõnadega (mis viitavad otseselt ka Zola „J’accuse’ile“): „Sest see on ZA/UM. Ja ma olen nagu Moosese vend Aaron, ja me viime Moosesega oma rahva, oma inimesed siit silovikkide keele orjapõlvest ära. Mooses lahutab Punase Mere veed. Mina lahutan seni teie meelt.
ZA/UM-i erinevus piibli-Moosesest on selles, et me sihime võitu meie eluajal. Ja Pähkel. Sel päeval kui silovikkide võim hävitatakse, kui Eestis rahvas saab oma riigi jõuametnikelt tagasi, mõistetakse ka sinu üle kohut, sõltumatus, vabas kohtus. Sest selle protsessi ainus kriminaalne asi on süüdistuse esitamine teadvalt süütule inimesele. Ja ma ei jäta. Seni kuni elan.“

Kokkuvõtteks

Mida võiks olla meil õppida sellest intellektuaalide genealoogiast, mis algab Emile Zolast ja lõpeb Kaur Kenderi ja Varro Vooglaiuga? Järgnevalt toon välja paar optimistlikku ja paar kriitilist tähelepanekut. Alustame sellest, et jutud intellektuaalide surmast on kaugelt liialdatud. Tõsi on, et paljud ühiskondlikud ja tehnoloogilised muutused pigem õõnestavad intellektuaalide mõjujõudu. Ühtset avalikku ruumi enam ei ole, me kõik elame oma mullistustes ning jälgime oma meediakanaleid või sotsiaalvõrgustike uudisvooge. Teemad, mis haaravad ühe inimgrupi täieliku tähelepanu, võivad teisest inimgrupist täiesti mööda minna. See ei ole hinnanguline tõdemus, on täiesti loomulik, et info ülekülluse ajastul peavad inimesed rohkem oma infovoos valikuid tegema. Ent samas on ka näha, et osad teemad murravad nendest mullistustest läbi ja tekitavad laiemat debatti. Ühelt poolt aitab teemade meelelahutuslikkus ja kõneisikute karismaatilisus – pole vist juhuslik, et nii Kender kui ka Vooglaid on mõlemad üleelusuurused kujud. Teisalt tundub olevat kasulik ka teatav marginaalsus, asumine nii poliitilisest kui ka intellektuaalsest eliidist väljaspool. Võib-olla oli Chomskyl õigus, et etableerumine nüristab haritlaste radikaalset jõudu. Ent kui 1960. aastatel võis veel tunduda, et saabub aeg, mil igal õpetlasel on ülikoolis oma õppetool, siis neoliberaalsel 21. sajandil seda „ohtu“ ei ole. Prekaarsuse pilve hõbeääris annab aga motivatsiooni jõulisemalt võidelda.

Teine tähelepanek oleks, et intellektuaalide tegevuse ja demokraatliku arutelu vahel ei ole tegelikult mingit vastuolu. Tony Judt kirjeldas oma essees seda vastuolu kui intellektuaalide autoriteedi probleemi: teades, et meie ühiskonnas ei pruugi kõrge sotsiaalne staatus sugugi tähendada suuremat andekust või haritust, ning nähes pealegi, et rahvahulkade kaasahaaramine ei tähenda tingimata liikumist progressi või parema tuleviku suunas, siis mille alusel võtavad intellektuaalid ülepea endale õiguse autoriteetselt kõneleda? Siin essees käsitletud näited tunduvad aga viitavat, et intellektuaalide tegevuses ei ole määravaks mitte nende endi mõtted, vaid see, kuidas nad tekitavad ühtse avalikkuse, mida defineerib mingisugune uus probleem või vastuolu, mida siis ühiskond üheskoos arutama hakkab. Intellektuaalide publik on selles protsessis sama oluline kui intellektuaalid ise. Selle protsessi toimimist nägime nii kooseluseaduse debati kui ka Kenderi protsessi puhul.

Samas kipume unustama, et intellektuaalid on poliitilised olevused, olgugi et Zolast kuni Kenderini peaks selle kvaliteedi vajalikkus olema päevselge. Meenutame Marek Tamme esseed: õpetlased (aga ka ajakirjanikud-kommentaatorid) kipuvad liiga tihti pidama ühiskonnaelus osalemist labastavaks, nad peaksid justkui seisma poliitilistest võitlustest kõrgemal ning jumal hoidku selle eest, et nad oleksid revolutsionäärid. Intellektuaalid ei asu kuidagi muust maailmast kõrgemal – kui nad nõuavad õigluse ja tõe jaluleseadmist, siis nõuavad nad paratamatult seda oma maailmapildist lähtuvalt. Ja kui nad ei osuta oma tegevuses teistsuguse maailma võimalikkusele, siis mis kasu neist üldse on? Sellest tähelepanekust lähtub ühtlasi, et me ei peaks kartma vastandusi, mis on poliitilise tegevuse aluseks. See ei tähenda, et intellektuaalid peaksid oma vastaseid demoniseerima või sildistama – see tegevus peaks intellektuaalse aususe nõude tõttu olema algusest peale välistatud. Aga poliitika on agonistlik tegevus, meeldib see meile või mitte.

Teise kriitilise tähelepanekuna rõhutaks, et intellektuaalide võimet mõjule pääseda piiravad ikka liiga kitsalt needsamad välised sümboolse kapitali osised, mis sada aastat tagasigi. Seda eriti Eestis. Teisisõnu, kui sa tahad, et sind kuulataks, siis on hea, kui sa oled intellektuaalselt aus, moraalselt vastutusele kutsuv ja publiku loomisele suunatud; eriti hea on aga see, kui sa oled eestlane, valge ja mees. See on probleem. Kui me eeldame, et Tony Judtil oli õigus ja et intellektuaalidel ei ole ligipääsu mingile universaalsele tarkusele, olgu nad kuitahes kõrgelt haritud, siis sellest järeldub, et kui nende päritolu on ühekülgne, siis on ühekülgsed ka need teemad, mis nende sõnade tagajärjel arutelu tekitavad. Sestap, kui me tahame, et intellektuaalid oma ühiskondlikku rolli eeskujulikult täidaksid, peaks kõigepealt veenduma selles, et kriitiliseks refleksiooniks võimalust pakkuvad valdkonnad – ajakirjandus, ülikoolid, kultuurivaldkonnad – oleksid nii maailmavaateliselt kui ka sooliselt, etniliselt ja klassiliselt mitmekesised. Ning teiseks peaks hoidma meie endi üldist arutelukultuuri võimalikult tasakaalustatuna. Ühelt poolt tähendab see seda, et tuleb murda neid barjääre (näiteks toimetamispoliitikaid, kommentaariumides liiglihtsaks tehtud sõimuvalamist jmt), mis hoiavad meie avalikku kultuuri jätkuvalt väga keskealise eesti mehe kesksena; teisalt aga tähendab see seda, et aktiivselt tuleks innustada alaesindatud gruppide esindajaid ka avalikus arutelus sõna võtma. Sümboolne kapital, mis annab intellektuaalidele autoriteedi ja avalikkuse tähelepanu tõmbava kandepinna, peaks siiski peegeldama vaimset eruditsiooni ja mitte neid paljusid markereid, mida me oleme harjunud autoriteediga seostama, aga mis paraku sageli põlistavad lihtsalt traditsioonilisi võimusuhteid.

Olgugi et üha killustunum meediaväli ning sotsiaalmeedia orienteeritus lihtsale tähelepanupüüdmisele on teinud hästi toimiva avaliku ruumi ülevalhoidmise keerulisemaks kui kunagi varem, on intellektuaalidel siiski võimalik mürast läbi murda. Seesama sotsiaalmeedia, mis on toonud meieni trollid, fake news’i ja tüütud sõnasõjad, on toonud avalikkusesse ka uusi hääli, kes kakskümmend aastat tagasi vaevalt et sama erksasti kõlada oleksid saanud. Ent see värske õhk võib kergesti läppuda, kui me oma avalikku ruumi järjekindlalt ei tuuluta. Sestap polegi kõige suurem oht intellektuaalide rollile ühiskonnas mitte see, et nad muutuvad tähtsusetuks (viimased aastad näitavad, et see oht pole ilmselt kuigivõrd reaalne), vaid see, kui nad muutuvad ühekülgseks.

[1] T. Judt, Milline ajastu lõppes Euroopas 1989. aastal? Tlk M. Väljataga. Vikerkaar, 1995, nr 5/6, lk 96.

[2] H. Krull, Neli intellektuaali ja grunge. Vikerkaar, 1995, nr 5/6, lk 92.

[3] M. Tamm, Enam õpetlastest intellektuaale. Eesti Ekspress, 06.02.2004.

[4] R. Farrow, From Aggressive Overtures to Sexual Assault: Harvey Weinstein’s Accusers Tell Their Stories. The New Yorker, 26.10.2017; J. Kantor, M. Twohey, Harvey Weinstein Paid Off Sexual Harassment Accusers for Decades. The New York Times, 05.10.2017.

[5] M. Mutt, Ahistamise hullud päevad. Postimees, 20.11.2017.

[6] A. Parksepp, Võib-olla mehed tõesti kasutavad oma jõupositsiooni nii massiliselt, et igal teisel naisel on rääkida oma ahistamise lugu. Postimees.ee, 20.11.2017, http://bit.ly/2mdngg3.

[7] M. Tamm, M. Väljataga, Teekond Kirjasõna Vabariigis. Looming, 2015, nr 3, lk 382.

[8] Pikema ülevaate intellektuaalide sünnist ja nende muutuvast rollist prantsuse ühiskonnas leiab: M. Tamm, Sada aastat intellektuaalide sünnist. Vikerkaar, 1998, nr 3, lk 64–72. Sellest artiklist pärinevad ka eespool toodud tsitaadid.

[9] Siin ja edaspidi tsitaadid: É. Zola, Ma süüdistan. Kiri Vabariigi Presidendile hr. Felix Faure’ile. Tlk K. Ross. Vikerkaar, 1998, nr 3, lk 79.

[10] See ei ole originaalne tähelepanek, olen selle laenanud ühest märkimisväärsest esseest: C. Robin, How Intellectuals Create a Public. The Chronicle of Higher Education, 22.01.2016.

[11] D. Monticelli, Noor-Eesti projektist tänapäeva Eesti kultuurilis-poliitilise diskursuse taustal. Kriitilised ülestähendused. Methis, 2008, nr 1/2, lk 279.

[12] Noorte püüded. Üksikud mõtted meie oleviku kohta. Noor-Eesti I. Tartu, 1905, lk 18.

[13] Vt nt: G. Suits, Kõrges kaares! Olion, 1930, nr 1.

[14] Noorte püüded, lk 6.

[15] F. Tuglas, Noor-Eesti 1903–1905. Rmt-s: Kümme aastat. Noor-Eesti 1905–1915. Tartu, 1918, lk 13.

[16] N. Chomsky, The Responsibility of Intellectuals. The New York Review of Books, 23.02.1967.

[17] Avalik kiri Eesti NSV-st ajalehtedele „Pravda“, „Rahva Hääl“ ja „Sovetskaja Estonija“. Vikerkaar, 1988, nr 7, lk 66.

[18] Nt R. Maruste, Kooseluseaduse pärast ei jääks abielusolijad millestki ilma. ERR.ee, 22.03.2014.

[19] V. Vooglaid, Kooseluseaduse läbisurumine on sügavalt ebademokraatlik. ERR.ee, 02.10.2014.

[20] Nt T. Jüristo, Vox populi, vox dei. Memokraat, 11.08.14. http://bit.ly/2Duqdzq.

[21] K. Kender, Last wordz. (Viimane sõna kohtuprotsessil 23.03.2017.) Vikerkaar, 2017, nr 4/5.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi