Igal feministil oma naistepäev

Jüri Kolk. Naistepäev. Tallinn: Kingitud Hobune, 2017. 160 lk. 15.55 €.

JOHANNA ROSS

Jüri Kolk on viimastel aastatel kirjutanud palju ja Jüri Kolgist on kirjutatud palju. Kriitikud on teinud oma tööd ja püüdnud kirjeldada tema tekstide eripära, kolgilikkust. Leitakse, et Kolgile on omane pajatuslik laad, ta mängib suurte asjadega, küsib suuri küsimusi ja teeb intertekstuaalseid trikka, aga seda kuidagi ladnalt ja lõbusalt, toon on olmeline, saab (absurdi)huumorit. See kõik kehtib ka kogu „Naistepäev“ kohta. Kui üldse üritada kuidagi süsteemi seada valikut, mis võib olla ka üsna juhuslik kulbitäis hiljuti Kolgi sulest väljavoolanud tekstide hulgast, siis ehk on vähenenud intertekstuaalsete töötluste osakaal ja ehk on kasvanud nende lugude kontsentratsioon, mis katsetavad pajatuslikkuse piire.

Selle laadi või tooni kohta on varasemad arvustajad leidnud ilusaid iseloomustavaid väljendeid: „kirjalik suulisus“ ja „vaimukas eksalteeritud pragamine“ (Mihkel Kunnus),[1] „vaimukas vestlus võrdsete vahel“ (Aare Pilv),[2] „jutustamine ise“, „proosajoru ja lugejaga vestlemine“ (kolm = Mihkel Samarüütel).[3] Kolk oskab ka muudmoodi teksti toota, eriti muidugi luules, kus lihtsalt peab olema lakoonilisem, kuid see on üks tema püsi- ja meelisvõtteid. Midagi juhtuda võib, kuid ei pruugi, peaasi, et arutatakse, vesteldakse. Ning selle kõige juures on esile toodud, et nn vestlus on õieti ühepoolne, monoloogiline (Kunnus), kahekõnesid suuremat ei leidu ja „autor esitab oma nägemust“ (Samarüütel). Harilikult peetakse seda nauditavaks, kuid praeguse kogu puhul on see näiteks Armin Kõomäe täiesti meeleheitele ajanud.[4] Tõesti, mõnes tekstis on paljusõnaline tühja jutu ajamine metoodiliselt viidud nii kaugele, et muutub tarbitamatuks, nagu kontseptuaalse kunstiga teatud etapis ikka juhtub. Eriti kange kraam oli selles plaanis lõpulugu „Ma olin Jüri Kolk“, samuti tundus vindi üle keeravat jutustaja sattumine Itaaliasse. Kuid enamasti oli kolgilikku pajatust mõnus lugeda nagu ikka.

Mind hakkas huvitama, kuidas tuleb Kolgi pajatamist mõista eri žanrides. Nimelt kuuluvad autori viimaste aegade ohtra loomingu sekka ka kolumnid ja Facebooki-postitused. Paratamatult on need tekstid natuke teistsugused kui klassikaline ilukirjandus: päevakajalisemad, reaktiivsemad, selgitavamad. Kolk on seal rääkinud näiteks keskkonnakaitsest, vägivallast, vananemisest jne. Kuid palju on ka ühist: ta kasutab sarnast lobisevat, kohati naljatavat tooni, et rääkida suurtest asjadest olmelise vestluse vormis. Sirbi kolumnisarja pealkiri ongi tabavalt „Argitraagika“. Ja muidugi on kolumn eriti selgesti seesama ühepoolne „oma nägemuse esitamine“. Üldine konventsioon on see, et kolumnis kõneleb autor kodanikuna, inimesena, ilukirjanduslikus tekstis aga kas jutustaja või tegelasena, ning need on väga erinevad režiimid – esitatavat nägemust tuleb esimesel puhul võtta üsnagi sõna-sõnalt, teisel puhul terakese soolaga. Sarnane kirjutuslaad aga segab vett ja ajab asja põnevaks.

Ühe teemana tõusevad Kolgi kolumnides ja postitustes esile sugupooltevahelised suhted, kusjuures ta võtab selgelt ja deklaratiivselt feministliku positsiooni. Eraldi teemadeks on olnud #metoo kampaania[5] ja naistevastane vägivald.[6] Sama oluline on aga see, et Kolk märkab soolist aspekti ka mujal. Näiteks arutelus Konstantin Pätsi ausamba üle pakub ta välja, et monumendi võiks püstitada hoopis tundmatule õpetajale, ega jäta sealjuures märkimata, et see tähendab praegu üldiselt keskealist naisterahvast, samuti osutab ta palgalõhe sugulasele tähelepanulõhele.[7] Ning just sooküsimuses on Kolk tihti konkreetsem, radikaalsem, ehk ka dotseerivam kui muidu. Mõni kolumn on uhkelt ja ehedalt jorutav, näiteks „Vargamäe Hamleti probleem“,[8] mis räägib sellest, et raske on välja uurida täit tõde ja sestap on väga keeruline valida õiget käitumisviisi. „Segane värk,“ lõpetab autor nõutult, ega tema ka ei tea, kuidas asjad on. Mitte aga sooteemadel! Millest sa, onu Heino, ikkagi aru ei saa (ja mis sul viga on?), põrutab ta sellistel puhkudel täiest torust.

Käesoleva kogu pealkiri „Naistepäev“ aktiveerib samuti sooküsimuse ja nimilugu on vähemalt minu jaoks projitseerunud just sellele taustale. Tekst on kandunud ühest sotsiaalmeediapostitusest teise juba kauem kui aasta (kaks naistepäeva) ja mõjunud ennekõike jõulist feministlikku sõnumit kandvana. Samuti tuleb kergesti meelde Elo Viidingu luuletus „Emadepäev“. Kirjaniku enese teatavast erapoolikusest võiks tunnistust anda terve kogu nimetamine just selle loo järgi. Paistab aga, et teistele arvustajatele ei ole tekst väga silma torganud. Armin Kõomägi ei maini seda üldse, Peeter Sauter kiidab pealkirja, kuid on kõhklemisi pettunud loos eneses.[9] Mind üllatas, kui teistmoodi mõjus novell teiste lugude vahel. „Naistepäeva“ kannab seesama pajatuslik, maailma asjade üle mõtteid mõlgutav sisemonoloog. Monoloogi pidajaks on antud juhul Roosi, kellele ei meeldi aktused ja pidulikud sündmused – üleüldiselt ei meeldi, kuid naistepäev on eriti õudne. Arutelu tajutav toon aga kõigub kontekstist sõltuvalt kõvasti. Mõtted nagu „Naistepäev oli meelitus, odav tähelepanuavaldus meesšovinistlikust vaatepunktist, pigem mõnitus kui pidu“ mõjusid kolumnistika taustal või sotsiaalmeedias hulpides üsna sirgjoonelise autoripositsiooni väljendusena. Seevastu nüüd saavad nad karakteri mõttekeerutuste osaks, nii arutleb järjekordne „veider ebakindel tegelane, kel ei saa kunagi küllalt arutelust iseendaga ka kõige banaalsematel teemadel“.[10] Võib vaielda, kas see iseloomustus on Kolgi stamm-monoloogitseja kohta lõpuni õiglane ja ammendav (kahtlustan, et ebakindluse normaalnivoo on Kõomäe ja Kolgi jaoks pisut eri kohas), aga midagi see tabab. Roosi pole enam feministlik rusikakangelane, vaid üks armas veidrik teiste seas. Suhteliselt sarnane jutustajahääl vahendab kolumnis ühiskondlikku kuulutust, proosas jällegi subjektiivsuse pidu.

Potentsiaalselt feministliku agendaga proosaloona tuleb Kolgi viimase aja loomingust kõne alla veel „Katrin“, mis on arvustusalusest novellikogust hilisem ja on ilmunud veebilehel Feministeerium.[11] Siin peab sisemonoloogi meestegelane, kes on sattunud suhtesse naisterahvaga, kelle nime ei suuda kuidagi välja selgitada. See lünk teadmistes omakorda mõjutab valulikult tema suhtesse puutuvaid otsuseid: inimese nime teadmata on keerukas teda maha jätta, kuid keerukas on ka abieluettepanekut teha. „Katrini“ puhul kisuvad kontekstid lugemismuljet jälle just nagu hobustega mitmeks. Ilmumiskoht ja see, et tegu on arvatavasti tellimustööga tekstisarja mehelikkusest, ärgitavad juttu lugema kriitilises võtmes. Kuidas võib mees, kes enese meelest „kuidagi kohutavalt respekteerib naisi“, sattuda olukorda, kus ei suuda kuidagi välja uurida oma pikaajalise tüdruksõbra nime – tõepoolest, naeruväärne! Teisalt on „Katrini“ minajutustaja mitmeski aspektis harilik Kolgi peategelane, seesama kõhklev pajataja ja arutleja, kes üldiselt on lugejale ju ikkagi üsna sümpaatne. Kui kohati silm kinni pigistada, saaks seda juttu küllap analüüsida ka risti vastupidi, parimas lammutav-feministlikus vaimus: tegu on järjekordse groteskselt ebakriitilise meesvaatega naisele; naise nimetu olek on sümbol millestki palju suuremast, kui autor isegi aru saab; jälle näidatakse meile ühe tillukese meestegelase pudumõtteid ja jälle kehastab naine üksnes saladuslikku Teist.

Nagu öeldud, lugu „Katrin“ ei kuulu tegelikult kogusse „Naistepäev“. Ent samasugune rollilahendus valdab seal küll. Kui nimilugu välja arvata, on pajataja üldiselt mees, tavaline mees, kelles iga lugeja (!) võib end ära tunda. Ning naine on ikka jälle sümbol, imeline ja salapärane, isegi kui seda mõeldakse irooniliselt. Nii on see antud kogu puhul Tuglase auhinna võitnud „Sünnimärgis“, kus kõik laseb võita või kaotada sünnimärgi asukoht trepikojas kohatud (kujuteldava) naise kehal. Nii on see loos „Padi laval“, kus peategelase elu rikastab traditsiooniline manic pixie dream girl. Nii on see loos „Kohtumine“, kus peategelane kohtab n-ö võrdset naisvastast, mis teda üllatab. See kõik on väga meeskirjanduslik!

Kui nüüd naasta arvustuse algusse, „kolgilikkuse“ juurde, siis õieti kuulub Kolk minu meelest ka muul moel meie praeguse meesproosa peavoolu. Paljud tema jutud on olulisel määral sellised, „nagu meil viimasel ajal kirjutatakse“. Sellist kirjutuslaadi võiks nimetada olmefantastikaks – sõna olme on kirjandusega seoses jälle kõvasti populaarsust kogunud[12] ja niisugust proosat kannab olmelise ja fantastilise vaheldumine ja vastandumine. Tõukejõuks on tihti mingi argine mureke või hirmuke, loo puändiks või lahenduseks aga ootamatu pöörak vahel lihtsalt groteski, aga vahel tõepoolest lausa maagia, fantastika või vähemalt fantastilise potentsiaali valdkonda. Mõnikord võib registrivahetus toimuda ka teisel suunal, ebatavalisest argisesse. Kes veel nii on kirjutanud? Urmas Vadi (peaaegu alati), Armin Kõomägi (ilma päris maagiata), Mehis Heinsaar (ennekõike maagiale keskendudes), Andrus Kivirähk (näiteks kogus „Lood“), vähemtuntud nimedest Rait Milistver („5+5 novelli“). Niisiis peaks tõesti võima öelda, et tegu on meesproosa peavooluga.

Pangem tähele, ma räägin tehniliselt. Et rahustada hirmunud vanameistreid – ei, ei pea kogu aeg mõtlema selle peale, mis on autoril püksis. Liiatigi ei ole kirjeldatav olmefantastika üldse mingit eriti šovinistlikku tüüpi proosa, või igatahes ei pea seda paratamatult olema. Kohati ekspluateeritakse maskuliinsusdiskursusi selgesti teadlikult. Seda teeb kindlasti Vadi, teeb ka Kolk. Omamoodi mäng hegemoonilise maskuliinsusega on juba tema kõhklev stammpeategelane. Näiteks loo „Paul“ kohta võiks öelda, et selline peategelane kehastab Inimest, kes kohtub Mehega – mehega, kes hoiab eluohje enese käes ja teab, mida ta teeb. Lugu „Inimene ja kõrvits“ jällegi kruvib väga pikalt peaaegu realistlikus võtmes peremehediskursuse pinget (õieti üllatas mind meeldivalt, kui hästi Kolk suudab ka sellist laadi viljelda, või peaks ütlema imiteerida), seejärel pöörab selle aga elegantse käeliigutusega naeruväärseks. „Heldur vihastab“ räägib mehelikust äkkvihast – lahendame probleemi, räägime nagu mees mehega –, samas on paroodiline see, et kirgede möllamise tandriks on puhas kirjakultuur, viha ajendab kehvasti tõlgitud raamat.

Jumala eest, las mehed kirjutavad. Keegi peab Teise rasket tööd tegema ja subjektile teda ennast peegeldama; on ainult loomulik, et meeskirjaniku puhul on see naine. Nii see on, kui teile nii näib. Lugeda on ikkagi tore, mitte ainult Kolk, vaid ka teised mainitud on nauditavad jutuvestjad. Kaugel olgu minust tahtmine nõuda fokalisatsiooni sookvoote või poliitiliselt korrektset novellistikat. Lihtsalt Jüri Kolgi puhul tekib mõnevõrra huvitav kontrast tema ühiskondlike seisukohavõttude ja stiilipuhta meesproosa vahel. Ja miks mitte. Minu arust on tore ja postmodernistlik, kui naistepäeval feministi alt meeskirjanik välja koorub. Võib-olla Nõukogude armee aastapäeval koorub jälle midagi muud.

[1] M. Kunnus, Kuhi kujunditest kasvanud monolooge. Sirp, 28.07.2017.

[2] A. Pilv, Pretensioonitu puudutus. Looming, 2016, nr 11.

[3] https://loterii.blogspot.com.ee/2015/06/juri-kolk-suur-voidujooks-2015.html.

[4] A. Kõomägi, Arvustus: Ettevaatust, Jüri Kolk! Müürileht, 29.01.2018.

[5] J. Kolk, Argitraagika XIV – Moraalne diskopall. Sirp, 22.12.2017; J. Kolk, Millest sa, onu Heino, aru ei saa? Eesti Päevaleht, 25.01.2018.

[6] J. Kolk, Argitraagika XI – Emake loodus. Sirp, 30.06.2017.

[7] J. Kolk, Argitraagika IX – Monument tundmatule õpetajale. Sirp, 03.03.2017.

[8] J. Kolk, Argitraagika XIII – Vargamäe Hamleti probleem. Sirp, 17.11.2017.

[9] P. Sauter, Jüri Kolgi pidurdamatu elaan. Sirp, 02.03.2018.

[10] A. Kõomägi, Ettevaatust, Jüri Kolk!

[11] https://feministeerium.ee/katrin/

[12] Nt V. Afanasjev, Olmest ja kirjandusest. Kultuur.err, 28.08.2017; M. Klein, Kirjanduspreemia võitja Arne Merilai: olmekirjanduslik tekst võib vabalt muutuda kõrgeks sõnakunstiks. Kultuur.err, 14.03.2018.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon