Ala välimääraja

Janar Ala. Oma rahva lood. Tallinn: J. Ala, 2018. 172 lk. 14.90 €.

AVE TAAVET

LOODUSKAITSEALA: Janar Alal on silma ja huvi elu pisiasjade vastu. Ta on omamoodi avaliku ruumi Fred Jüssi, kes tähelepanelikult ja kannatlikult jälgib, dokumenteerib ja kirjeldab meile linnaloodust: trammides võbisevaid karvamütse, sardellihindu kodupoodides, juhuslikke jutuajamisi teatris. Tema loodusvaatlejalikud tähelepanekud on vahendatud sooja huumori ja kaasaelamisega ning tihtipeale seotud suurema kultuurilise narratiiviga.

ALAVORM: Janar Ala tekstid on võrsunud sotsiaalmeediast. „Kui poleks Facebooki, ei saaks me ilmselt rääkida minust kui millegi autorist, mida peetakse kirjandusteoseks,“ on Ala rõhutanud.[1] Tema teoste retseptsioonis on see ajendanud mitmeid arutelusid kirjanduslike ja sotsiaalmeedia tekstide ühisosast ja erinevustest. Tegelikult on neid kihistusi ju Ala tekstides rohkemgi. Kindlasti ei saa mööda vaadata ajakirjanduslikust tasandist (mõned lood raamatus on hoopis ajakirjanikutöö viljad), teised jälle kalduvad folkloorse teksti poole (kohapärimus, anekdoodid).

Sotsiaalmeediaga seoses on kriitikud välja toonud Ala tekstide lühiduse, anonüümsuse ja teatava keelelise lohakuse.[2] Rõhk on olnud sotsiaalmeedia negatiivsel mõjul tekstile. Mulle tundub, et oma tegevusega sotsiaalmeedias Ala pigem vastandub selle trendidele, lõhub valitsevaid tabusid ja loob uusi traditsioone. Kõik see, mida võiks Facebooki-seinale tüüpiliseks pidada – edulood, aktiivse inimese kuvand, kiiresti tarbitav vorm –, tema lugudes puudub. Suuresti on need postitused kultuuri underground’ist: ebaõnnestumised, äpardumised, tegematajätmised, käegalöömised. Toit kõrbeb põhja ja mööbel puruneb. Fotod on enamasti viletsa kvaliteedi ja suvalise kadreeringuga, ebafotogeenilistest isikutest. Ehkki vormiliselt kiiresti tarbitavad, on need aegluse lood, aeglustid. Seda just oma infopuuduse ja sündmustevaesuse tõttu. Sa ei saa kiire skrollimisega sealt „iva kätte“, sest mingit iva ei olegi. Nii et jah – vormiliselt on Ala kirjatükid sotsiaalmeedia käepikendus. Sisuliselt on aga tegu pigem vastupanuliikumisega.

ZEN-ALA: Üks on kindel, me peame rääkima zenist. Nagu juba öeldud, on meie kultuuriruum ja igapäev aktiivsusele suunatud. Tegu ei ole tänapäevase, vaid olemusliku probleemiga, millest võib vabaneda vaid teadliku vastandumisega. „Me kirjeldame sageli ka sündmusi tegevustena, ütleme näiteks „Ta lõi oma jala ära.“ … inimesed pööravad kõige enam tähelepanu toimingutele, toiminguid hinnatakse, kavandatakse, analüüsitakse, neist räägitakse jne. Sel kombel jääb palju inimese aspekte lihtsalt väljapoole kirjeldust ja tähelepanu.“[3] Ala seevastu paistab inimeses hindavat tormist ja tungist vaba oleskelu – naine ja mees valivad poes leiba ega osta kumbagi; sabatikuub võetakse kapist ja pannakse kandmata tagasi; keedukann läheb katki, aga uut ei osteta – juuakse lihtsalt külma vett. Seeläbi pöörab ta tähelepanu tegevusliku asemel olemuslikule. Just tühjus teeb anuma kasutatavaks.

AMETIALA: Ala on kultuuriajakirjanik. Kultuuriajakirjanikku eristab tavaajakirjanikust see, et ta kirjutab päevad läbi sellisest sündmustevaesest, igavast ja vähese uudisväärtusega valdkonnast nagu (eesti) kultuur. Uudisväärtus ja huvitavus tuleb siin ajakirjanikul tihtipeale ise luua: „kui sündmust ei ole, tõusevad esile fake-sündmused. Fake-sündmused aga mulle meeldivad. Millegi suuremaks puhumine, fiktsioonid, illusioonid, võlts jne. Arvan, et kultuuri muutumine debiilsemaks võib tähendada ka palju head,“ on Ala rõõmustanud sündmustevaesuse üle kultuuri- ja ajakirjandusmaastikul.[4] Ehk siis – seesama zen. Kui midagi justkui ei toimu, tuleb see ise genereerida. Sarnaselt sotsiaalmeediaga on ajakirjanikutaustki mõjutanud just Janar Ala vormi. Ses osas meenutavad tema teosed väga Andrus Kivirähki varaseid vihikuid – „Kalevipoeg“ (1997) ja „Õlle kõrvale“ (1996) – millele oli omane ajakirjanduslike žanride (näiteks intervjuu ja reportaaži) kasutamine, suvaline pildivalik ja maalähedane kaader.

ALASÄRI: Samavõrd kui kirjamees on Janar Ala ka pildimees. Kui sotsiaalmeedias on tema pikslilised, ala- või ülesäritatud mobiilikaadrid vanurite selgadest, põrsastest ja songermaadest veel mõistetavad, siis raamatu mustvalges trükis on palja silmaga pea võimatu seletada, mida seal just kujutatud on. Pole lugu! Tavaolukorraski on nende põhigamma hallides ja pruunides toonides, nii et meeleolu kaotsi ei lähe. Mustvalge trükk vaid kriipsutab seda hallust alla. Hall on süldi värv. Lobjaka ja käpikute ja lõhkikeenud sardelli värv. Tekstide ja piltide vahel kujuneb tööjaotus, kus pilt illustreerib midagi lihtsat ja argist, pealkiri aga lisab sellele müstilis-poeetilise mõõtme.

SIIRDEALA: See kahevahelolek peegeldab ajastu vaimu. Mingit kultuurilist liminaalsust, kus hipsterliku Kalamaja, nutitelefoni snapshot’ide ja moodsa, anglitsisme täis pikitud kultuuriajakirjanikukeele kõrval eksisteerib veel süldiköök, puskaripeod ja – küll juba pisut arusaamatud ja salapärased – maainimesed. Siin raamatus ei põrku ainult erinevad keelelised eneseväljendused ja maailmapildid, vaid eri ajastud. Instagrami pilt avokaadost on igav ja argine. Instagrami pilt kodusest süldist on maagiline realism, aegadevahelise olukorra kujutis. Mingite ajastute möödumise üle mõtiskleb ka Janar Ala ise. Näiteks on selliseks anakronistlikuks esemeks, mille algne otstarve hakkab mälust kaduma, vahukulp. „Kas vahuga on meie ajastul lõpp, kas me elame vahulõpu ajastul?“ küsib autor murelikult (lk 37). Ja see on oluline küsimus.

RUUMALA: Janar Ala lugude iseloomustamiseks on kasutatud väljendit „väikeste inimeste lood“ või „väikesed lood“. Tõnu Õnnepalu on juudi kirjanduse puhul sisse toonud sama eristuse, väikese täpsustusega: „Keegi ei oska niimoodi jutustada nagu juudi kirjanikud. … Nii, et lugu koosneb pisikestest igapäevastest lugudest, aga et suurus on kogu aeg kohal.“[5] See kehtib ka Ala lugude puhul. Need on kui äraspidised matrjoškad, kus väikese tegelase või sündmuse siseruum omandab monumentaalsed mõõtmed. Kommisöömisestki võib võrsuda filosoofiline arutelu: „Kas pole see väike kommgi justkui väike miniatuurne maailmamudel kogu ilmnemise komplekssuses? Kas pole seegi mitte üks väike tore elumetafoor, nagu väike maagiline kommiuks müsteeriumi sügavikku?“ (lk 113). Ehkki „Filosoofid teadupärast ei söö üldse magusat, see justkui vähendaks distantsi nende ja maailma vahel“ (lk 24). Lugudes esineb ka vastupidist liiklust – rääkides millestki „suurest“, keskendutakse kõrvalisele. Selle võtte heaks näiteks on variatsioonid teatriskäigu teemal.

ALAJAOTUS: Mitmekesisest materjalist tulenevalt võib teosele ette heita teatavat eklektilisust. Tekstid on ebaühtlase taseme, sisu ja suunitlusega, nagu „aja jooksul kogunenud“ lugudega olema kipub. Ehkki „Ekraanirituaalidega“ võrreldes on lood küll mahult kasvanud, ei ole sisu mahule alati järele jõudnud. Kohati tundub tegelaste hääl autori üle võtvat: „Käokella ka tõmban maha. Ja ära lõhun käokella, lammutan selle juppideks. Käokella, mis on vanaema mälestus ja millel kägu enam ammu seest väljas ei käi. Proovisin parandada, ei saanud hakkama. Te võibolla küsite, et miks ma seda praegu räägin. Sest ma võin“ (lk 108). Autori sõnamõnu kannab teda kohati ulgumerele.

MAA-ALA: Janar Ala on korduvalt kõrvutatud teise suure humoristi, Oskar Lutsuga. Viimast küll vist selle Palamuse kandi erilise genius loci tõttu, mille Luua mees suureks jutustab. Loodetavasti kõrgub Luualgi kunagi Tauno Kangro skulptuur, mis kujutab üht Janar Ala kirjanduslikku kangelast, kes, pronksist laud pronksist hammaste vahel, uljalt silmapiiril lainetavate voorte poole astub.

Kokkuvõttes võib öelda, et tegu on raamatuga, mis ka raamat on.

[1] A. Saar, Esimene mõte on kõige parem mõte. Intervjuu Janar Alaga. Värske Rõhk, 2015, nr 42, lk 71.

[2] Vt nt: I. Koff, Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees on. Postimees, 01.11.2014; E. Aru. Janar Ala portreteerib hetki elust enesest. Eesti Päevaleht, 13.12.2014; M. Tammjärv, Olmest, uusolmest ja ekraanirituaalidest. Müürileht, 05.12.2014.

[3] J. Kaplinski, Müstiline tegevusetus. (1993). Rmt-s: J. Kaplinski, Kõik on ime. Tartu, 2004, lk 233, 236.

[4] A. Saar, Esimene mõte on kõige parem mõte. Intervjuu Janar Alaga, lk 74.

[5] T. Õnnepalu, Valede kataloog. Inglise aed. Tallinn, 2017, lk 33.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi