Kuidas olla eestlane. Töövihik algajatele

Valdur Mikita. Kukeseene kuulamise kunst. Läänemeresoome elutunnet otsimas. Vara: Välgi metsad, 2017. 156 lk. 17.15 €.

ALARI ALLIK

Uut Mikita raamatut käes hoides ei saa keegi üle ega ümber tundest, et see kõik on juba olnud – kõike seda on juba räägitud varasemates raamatutes, erinevates raadioloengutes ja kohtumistel –, aga ometi on ots jälle lahti tehtud, senise kolmikteose terviklikkus purustatud ja jutujärg uuesti üles võetud. Mikita tuleb taas. Ta astub Välgi metsade üksindusest rahvahulkade keskele, käsulauad käes ja põlev pilk silmis, aga seekord sootuks teistmoodi. Väikeses taskuraamatus, mida on mugav seljakotti pista ja seenele kaasa võtta, on Mikita jutustajana sirgjoonelisem, vähem on hariliku eesti lugeja jaoks ehmatavat, mis eelmiste teoste puhul teksti pigem intellektuaalidele huvitavaks tegi, ja see lubab teose sõnumil jõuda veelgi laiemate massideni – müügiedetabelitest ongi näha, et „Kukeseene kuulamise kunst“ on hästi vastu võetud. Samas jätab raamat võib-olla külmemaks need, kelle jaoks Mikita tugevusteks on „pöörased seosteahelad, haruldaselt tabavad fraasid ja poeetilised metafoorid“.[1] Selles väljaandes on vähem ekstaatilisust, rohkem kainet kaalutlust ja varasemate mõtete taaskasutust, kuigi vimkasid tuleb siingi ette.

„Kukeseene kuulamise kunsti“ läbib punase joonena mure, kas meile eriomane maailmavaade ja elukeskkond säilivad ka edaspidi. Raamat näib olevat kirjutatud eelkõige selleks, et konkreetselt midagi ette võtta: ühest küljest pakkuda kindlat jalgealust neile, kes vaevlevad identiteedikriisi käes, ja teisest küljest mõjutada neid, kes võtavad vastu olulisi otsuseid looduskaitse ja kultuuripoliitika vallas. Mikita sõnutsi tulenevad meie hädad paljuski sellest, et meil pole olnud oma usku, mis oleks aidanud meil välismõjudele vastu seista. Selle koha pealt seab autor meile eeskujuks Jaapani: „Kui meil oleks olnud oma usk, oleks niisugune kultuurikiht võib-olla aja jooksul tekkinud, nagu see kujunes välja jaapani kultuuris. Kõik need pühapaigad, ussisõnad ja saunavanad elasid siin oma nähtamatut elu, leides väljundi mingisuguses kummalises paralleelmaailmas“ (lk 112). Nüüd on ehk „oma usku“ luua hilja, aga samas võime koos Mikitaga mõelda sellele, kas ja kuidas on võimalik elavdada seda paralleelmaailma, mille järele on siiski metsik nõudlus.

Jaapan on tõesti hea näide modernsest riigist, kus iidsed animistlikud praktikad on säilinud, kuigi nende algne tähendus on ka seal tänaseks tihtipeale ähmastunud. Kohalikud uskumused jäid Jaapanis ellu paljuski tänu sellele, et loodususund, mis kannab nime jumalate tee (shintō), arenes kahes suunas. Ühest küljest moodustati 19. sajandil riigišinto institutsioon, mis legitimeeris keisrivõimu, aga selle varjus säilis ka rahvašinto, mille raames jäid alles iidsed kogukondlikud praktikad. Riigišinto on tegelikult selline moodustis, millega tavalisel inimesel side puudub – seda võtavad tõsiselt vist ainult paremäärmuslased, kes unistavad karmi käega jumalikust valitsejast, aga rahvašintos lokkab erinevate kogukondade jaoks oluliste tavade ja praktikate paljusus. Mikita ei igatse taga riiklikku institutsiooni, mis rahvale õnne tooks, vaid seda, et riik toetaks erinevate privaatmaailmade säilimist, et meil oleks suur hulk mitmesuguseid loovaid tegevusi, mis seovad „keele, looduse ja kultuuri“ üheks tervikuks (lk 155). Rahva kestmist ei taga ükski riigišintolik rituaal, kus president massidele kätt viibutab, ega ükski kõrgintellektuaalne kunstiteos, mille tähendust lihtsurelik ei mõista, vaid vaja on käivitada ja elus hoida kohalikke praktikaid, mis seovad inimeste identiteeti nende igapäevase töö- ja elukeskkonnaga. Tuleks leida üles see, millesse me siis ikkagi tegelikult usume, kusjuures see usk võib eri põlistes elupaikades olla erinev.

Mikita ütleb, et „eestlastel on raske selgelt ja lihtsalt välja öelda, mida ta siis ülepea usub või ei usu“ (lk 39), ja täpselt samasugust võimetust oma usku määratleda on täheldatud ka jaapanlaste puhul. Suur osa jaapanlastest käib kohalikel šintoistlikel pidustustel (matsuri), kus omakandi inimeste ühise toimetamise käigus tuntakse mingit kummalist väge, mis jääb pikaks ajaks hinge, aga küsimusele, kas nad usuvad, et jumal (kami) on päriselt olemas, vastavad inimesed enamasti õlgu kehitades. Küllap ongi nii, et animistid ei määratle end usu, vaid erinevate tegevuste kaudu. Neilt ei tule küsida, mida sa usud, vaid mida sa teed – millistes rituaalides sa osaled. Tōkyō ärimees ei usu midagi, aga ometi paneb ta matsuri ajal selga vanade sümbolitega kaetud hõlsti ja läheb koos teiste kangemate meestega kandma tonniraskust portatiivset pühamut (omikoshi), millega liigutakse läbi oma linnajao tänavate, et kohaliku kaitsevaimu vägi kanduks kõikjale. Järgmisel hommikul haarab sama mees Toshiba sülearvuti pihku ja sõidab kiirrongiga kesklinna oma töökohale Mitsubishi klaasist pilvelõhkujas.

See ärimees ühendab endas iidse ja modernse, ta eksisteerib kahe maailma piiril. Põnev on lugeda, kuidas Mikita kirjeldab eestlasi täpselt samamoodi, nagu Lääne tekstides tihti iseloomustatakse jaapanlasi. Meile on omane „ühelt poolt ülikiire ja vabastav moderniseerumine, teiselt poolt arusaamatu tung arhailise maailma järele“ (lk 42). Püsimine sellel „rebestaval-rikastaval servajoonel“ (samas, lk 42) on moodsa animisti tegelik konditsioon. Autor kiidab meie ümberlülitusvõimet kahe maailma vahel: „Mees töötab Pipedrive’is programmeerijana, aga oskab ka hobust rautada … Esmaspäeviti kaevab vana Sauna-Madis labidaga tiiki, teisipäeviti kaevandab serveris bitcoin’e.“ Samas lööb tekstis mitmes kohas välja neoludiitlik tendents tehnoloogiat demoniseerida. Mikita kirjutab, et „Nutitelefonist on saanud pimeduse süda“ (lk 48), ja hoiatab, et „netis surfamise käigus katkiläinud inimest on hiljem väga raske parandada“ (lk 132). Meil on niisiis vaja seda arvutite ja nutitelefonide tumedat energiat tasakaalustada värske ja selge maaõhuga ning teha läbi ainult meile omaseid puhastusrituaale. Katkiminek näib viitavat masinastunud inimesele, kes puruneb ja vajab seetõttu remonti. Sellisele negatiivsele killustumisele vastandub raamatus haigus, mis on ühendav, liitev ja raviv. Mikita räägib seenehaigetest ja marjahaigetest, kes leiavad metsas rahu, mis sest, et neil on nutitelefon taskus.

„Kukeseene kuulamise kunstis“ ongi väga suur kaal tegutsemisel, mis ravib nii hinge kui ka keha. Mikita ütleb: „Eesti kultuuri põhimõisted pole kuigi hästi seletatavad, samas on need hõlpsasti mingi tegevuse kaudu tunnetatavad“ (lk 27). Need tegevused on raamatus kaardistatud ja iga eestlane võib end lugedes paigutada mingisse koolkonda, tunda ennast mingis vallas loovtegelasena. Mikita vastandab Euroopa kristlikku kultuuri paigutuvad raamatud ja skulptuurid „arhailise väekogemusega“, mis avaldub seenelkäigu, puulõhkumise või aiamaal müttamisena (lk 35). Milleks meile kogu see keeruline Lääne kultuur oma arusaamatute teostega? Eestlane „loob heinakuhja ja kartulimaad“, ta tegeleb „maakunstiga“, mille harrastamiseks on vaja palju vaba ruumi (lk 110). Siin on tunda zen-budismi meenutavat ambitsiooni muuta argised tegevused virgumisele viivateks kunstideks. Zenis rõhutatakse, et mingis kindlas seisundis koristamine või rehitsemine viib meele rahunemisele ning aitab jõuda asjade sügavama mõistmiseni ehk taipamiseni (satori). Samas arvatakse, et selle õige seisundi kättesaamiseks tuleb tegeleda ka tavalise mediteerimisega istuvas asendis (zazen), sest muidu ei suuda inimene keskendunud rehitsemist ja niisama rehaga vehkimist eristada. Lihtsusel ja lihtsusel on vahe. See teine lihtsus tuleb keerukuse kaudu ja toetub paljudele suutratele ja traktaatidele, kus olemist on filosoofiliselt lahti mõtestatud. Mikita uus raamat võib arvatavasti pakkuda sedasorti tugipinda meie kultuuris. Raamatut lugedes võib inimene mõista, et iga kündmine ja kühveldamine pole veel maakunst – kunstiks üleneb ta õiges seisundis. „Kukeseene kuulamise kunst“ võib olla see alustekst, millele toetudes hakataksegi teistmoodi tuba koristama ja teistmoodi kartuleid panema. Igapäevasuse võlu jõuab inimesteni, kes võivad nüüd oma argiste toimetuste kaudu paremini mõista oma olemist.

Lisaks erinevatele maakunstidele (seenelkäik, puulõhkumine jne) jätkab Mikita ka selle kaitsmist, kus need tegevused aset leiavad. Kui pole enam ühtki metsa ega iidset talupaika, kuhu need haiged end siis ravima suunduvad? Lk 106–107 on toodud välja kümme ettepanekut (loetelu, kus iga punkt on tähistatud seenega), mida teha, et säiliks läänemeresoome maailm, kus loodust ja kultuuri ei saa teineteisest lahutada. Need tunduvad väga olulised ja ma loodan, et kõik otsustajad, kelle võimuses on nendes küsimustes midagi ette võtta, kaaluvad neid tõsiselt. Samas on teiste hulgas näiteks selline nõuanne, mis võib panna nii mõnegi õlgu kehitama: „Jääaja voored oleks sobilik ühendada suuremaks geoeeposeks. Kalevipoja ja Vanapagana maastikud on kultuurilooliselt unikaalsed. Vähesed rahvad võivad kiidelda, et elavad sõna otseses mõttes oma eepose sees“ (lk 107). Tore mõte, aga kuidas seda teha? Kuidas sellest geoeeposest osa saada?

Ka varasemates teostes on Mikita toonud välja asjaolu, et meie kultuurile on omane geomantia, st me ammutame teadmisi maastikust enesest ja loeme neid nagu tekste. Jälle üks koht, kust leiame paralleeli Hiina ja Jaapaniga ja võib-olla võime neilt midagi ka õppida. Hiinas selgitati iidsetest aegadest peale inimese tihedat seost loodusega kuuekümne nelja heksagrammi ehk kuuikmärgi abil, mis pandi kirja teosesse „Muutuste raamat“ („Yijing“). Üks heksagramm koosneb kuuest horisontaalsest joonest, millest igaüks võib olla kas pidev või katkenud. Nende joonte liigenduses nähti seost looduses eneses esinevate pidevuste ja katkestustega. Selliste märkide kasutamine aitas inimestel märgata, kuidas nad moodustavad osa looduse suurest tekstimustrist (hiina märk wen 文 tähendab teksti ja mustrit nagu „kiri“ sõnas kindakiri). Usuti, et kui inimene ei mõista, milline joon ta ennast ümbritsevas ja läbistavas kirimiris on, siis võib ta protsesse halvemuse suunas mõjutada ning ei märka enda või kogukonna jaoks kahjulikke või kasulikke olukordi. Et mitte teha suuri vigu, tuli osata kõiki vahekordi „lugeda“.

Antropoloog Allan G. Grappard kasutab maastikutekstide lugemise ja loomise tarkuse kohta sõna „geosoofia“.[2] Geosoofiast arenes budismi mõjul välja geognostiline maailmapilt, kus loodusest endast ammutati teadmist, mis viis lunastuseni. Maastiku kõikide erinevate vormide taga nähti kõiksust läbistava kosmilise Buddha keha. Mäed, jõed, künkad – kõik oli tekst, mis jutlustas Buddha õpetust. Järelikult polnud sellise loodususundiga läbipõimunud budismi järgijate arvates tekste endid vaja enam lugeda, kuna need olid looduse suhtes sekundaarsed – kõigest tõlked reaalsusest. Mitmes kohas hakati rajama radu, mille läbimine oli võrdväärne mõne olulise teksti lugemisega. Näiteks Kyūshū saarel asuva Kunisaki poolsaare looduses nähti sõnumeid, mis vastasid üks ühele „Lootossuutra“ kirjamärkidele.[3] Sealne vulkaan aga oli pärimuse järgi vastavuses Raisakotka mäega, kus Šākjamuni Buddha oma jutlust pidas. Nii oli võimalik kõndides jõuda sama teadmiseni, milleks muidu oli vaja lugeda keerulist budistlikest terminitest kubisevat teksti. Loodus õpetas ja lunastas. Sellise lunastuse võimalikkust tajub ka Mikita, kes näeb metsa taga midagi suuremat, mis võiks katkise ühiskonna parandada ja purunenud hingega inimesed jälle terveks teha. Ta hüüatab: „Geolooming, see imeline läänemeresoome müstika!“ (lk 82). Eestlane läheb metsa ja „asjad sosistavad meile, mis on nende jõuväärtus“ (lk 83). Korilanegi ammutab teadmisi maast enesest ning leiab metsas oma lunastuse ja rahu.

Kalevipoja ja Vanapagana geoeepos on niisiis täiesti reaalne nähtus, mille mõju Mikita soovitab tugevdada. Siin võiks võtta eeskuju viisidest, kuidas Kunisakis ja teistes sellesarnastes kohtades geoloomingut praktiseerides võimendati seost kohaliku pärimuse, maastiku omaduste ja budistlike tekstide vahel. Mulle tundub, et selliseid geotekste või -eeposi võiks veelgi juurde luua. Kui inimene ei vaata oma laguneva kuuri tagant paistvat nõlva kui lihtsalt mingit suvalist küngast, vaid tajub, et ta elab „eepose sees“, siis on ta ka ise üks joon selles kirjamärgis, millega see tekst on kirjutatud. „Kukeseene kuulamise kunst“ tahabki ülendada inimeste argiseid tegevusi mitte ainuüksi seeläbi, et teeb neist õilsamad praktikad, vaid näidates, et oma elukoha omaduste kaudu on nad algusest peale osa millestki palju suuremast, mis läbi nende ja üle nende laiali laotub. Sellist suurt pilti tajuv inimene käitub nutikamalt, ta on tähelepanelikum ja hoolivam nii oma kaasinimeste kui ka keskkonna suhtes, kuna ta mõistab oma tähtsust joonena, mis ühendab keskkonda ja kultuuri terviklikuks mustriks. Iga väike täpp ja koma ajapildi sees on oluline.

[1] H. Krull, Lugu mehest, kes kukkus oma sokiauku. Rmt-s: H. Krull, Mõistatuse sild. Tallinn, 2016, lk 361.

[2] A. G. Grappard, Geosophia, Geognosis and Geopiety: Orders of Significance in Japanese Representations of Space. Rmt-s: NowHere: Space, Time and Modernity. Toim. R. Friedland, D. Boden. Berkeley; Los Angeles, 1994, lk 380–383.

[3] D. H. Shively, W. H. McCullough, The Cambridge History of Japan. Cambridge, 1999, kd 2, lk 570.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon