Eestikeelne „Mein Kampf“

Adolf Hitler. Minu võitlus. Tallinn: Andres, 2015/2016. 602 lk. 50.00 €.

KRISTO NURMIS

Salapärane pop-up kirjastus kurjakuulutava ladinakeelse maksiimi „Feci quod potui, faciant meliora potentes“ (ld „tegin, mis suutsin, tehku paremini need, kes suudavad“) ja märksa vähem ütleva nime „Andres“ nime all on saanud hakkama sellega, millega eesti natsionaalsotsialismi entusiastid ei saanud hakkama isegi üle kolme aasta kestnud Saksa okupatsiooni ajal – tõlkinud eesti keelde Adolf Hitleri poliitilise autobiograafia „Mein Kampf“. Kirjastus on avaldanud ühtede kaante vahel Hitleri raamatu mõlemad osad, eluloolise rõhuasetusega köite, alapealkirjaga „Arveteõiendamine“ (1924), ning programmilisema sisuga köite „Natsionaalsotsialistlik liikumine“ (1926).

Esmapilgul võiks Hitleri raamatu eesti keeles ilmumist seostada kahe sellele eelnenud olulise sündmusega. 31. detsembril 2015 vabanes „Mein Kampf“ autoriõiguste alt, mida seni oli hallanud Saksamaa Baieri liidumaa rahandusministeerium, kes oli varem tõkestanud kõik püüdlused raamatut legaalselt uuesti trükkida. Ning juba 2016. aasta jaanuaris avaldas Müncheni-Berliini Lähiajaloo Instituut (Institut für Zeitgeschichte München-Berlin) kaheköitelise rikkalikult kommenteeritud „Mein Kampfi“ teaduslik-kriitilise väljaande, mis äratas laia rahvusvahelist tähelepanu.[1]

Eestikeelse „Mein Kampfi“ seos nende kahe sündmustega on siiski heal juhul vaid turunduslik. Eestikeelse väljaande suhtumist autoriõigustesse väljendab ilmekalt juba raamatu tiitellehe kõrval reprodutseeritud Corbise vesimärgiga Hitleri portree. Veelgi vähem on aga tegu mingilgi moel teadusliku väljaandega, või isegi korraliku tõlkega. Raamatul puudub nii ees- kui lõppsõna. Raamat on nii vormiliselt kui sisuliselt toimetamata: rohked trükivead, ebaühtlane stiil, puudulik küljendus, sisukorras puuduvad leheküljenumbrid. Raamat ei avalda ei tõlkija nime ega algtrükki, millest teos tõlgiti, ning selle väljaandjad pole suvatsenud märkida isegi seda, millisest keelest on raamat eesti keelde ümber pandud. Igatahes see ei tundu olevat saksa keel. Juba raamatu esimestel lehekülgedel torkavad silma rohked vead nii saksakeelse originaaltiitli kirjapildis kui raamatus esitatud isikunimedes. Näiteks raamatu pühenduse osas loetletud Müncheni õllesaaliputšis hukkunud kuueteistkümne natsimärtri nimest on kirjutatud valesti tervelt üksteist. Vigased nimekujud annavad üpris üheselt mõista, et tegu on transkriptsioonidega kirillitsast ning et ka raamat tervikuna on tõlgitud vene keelest. Nii saab „saksa rahva taassünni eest“ võidelnud mütsimeistrist Andreas Bauriedlist – Baudridl Andrei, kaupmees Körnerist – Kerner, teenistujast Kurt Neubauerist – Neibauer Kurz ning hilisemas osas ka kuulsast Prantsuse diplomaadist Talleyrandist keegi Toleiran.

Kohmakuste edasine loetlemine oleks vist mõttetu. Piisab vaid märkida, et ajalooüliõpilasi selle väljaande juurde saata ei tasu. Küll võib aga küsida, miks jõuti eestikeelse „Mein Kampfini“ alles nüüd? Milles peitub see hirm või siis entusiasm, mis ümbritseb raamatut, millele on ühelt poolt omistatud maagilisi võimeid haritud indiviid ära võluda ja totalitaarseks massiinimeseks muuta, ning mida on teisalt peetud geniaalseks poliitiliseks suurteoseks, mida pahatahtlikud demokraatlikud valitsused avalikkuse eest varjata püüavad?

Olgu kohe öeldud, et „Mein Kampfi“ väidetav varjamine ja raske kättesaadavus on tegelikult müüt. Iga huviline, ükskõik millises maailma otsas, võib väga kergesti „Mein Kampfi“ internetist alla laadida. Maailma suurimas online-digitaalarhiivis „archive.org“ leiab „Mein Kampfi“ kümnetes keeltes ja mitmetes versioonides, seal hulgas jaapani Manga versioonis. „Mein Kampfi“ saab osta pea kõigist suurematest online-raamatupoodidest, sh Amazonist, iTunesist, Google Play Booksist ning Barnes & Noble’ist. Raamat on hõlpsasti leitav nii raamatukogudes kui antikvariaatides ja seda isegi Saksamaal, kus raamatu originaaltrükkide ringlus on olnud vaba alates aastast 1979 (kuivõrd Hitleri eluajal avaldati „Mein Kampfi“ ainuüksi saksakeelsena 1031 trükki, kokku üle 12,4 miljoni eksemplari, leiab neid antikvaarses ringluses küllaga tänini).[2]

Saksa ajalookirjutuses on „Mein Kampfi“-teema keskne küsimus see, kuidas ja mil määral Hitleri raamat (üheskoos Hitleri teiste kirjutiste, kõnede ja natsionaalsotsialistliku propagandaga üldiselt) suutis kõnetada Saksamaa ühiskonnagruppidele tollal olulisi teemasid, hirme ja stereotüüpe. Tõlkelooliselt aga võiks küsimuse rõhuasetus olla mõneti teine: miks on välismaised kirjastajad ühel või teisel hetkel pidanud „Mein Kampfi“ tõlkimist oluliseks?

Raamatu ilmumise hetkel ei peetudki seda oluliseks. Tollal täitis raamat kitsalt kohalikku ülesannet: kehtestada Hitleri positsioon Saksamaa radikaalse paremtiiva ainujuhina.[3] Pärast Hitleri kantsleriks saamist hakkas erineva pikkuse ja põhjalikkusega tõlkeid ilmuma aga juba ridamisi. Enamasti olid need tõlked kantud tahtest (või pigem uskumusest), et Hitleri raamatu kaudu on võimalik õppida tundma selle autorit ja tema liikumist ning ennustada Saksamaa poliitilisi tulevikusuundumusi. Vähe oluline polnud ka kirjastajate soov selle avaliku huvi arvelt raha teenida. Esimesed põhjalikumad „Mein Kampfi“ tõlked ilmusidki eeskätt Saksamaaga rivaalitsevates riikides: USA-s, Suurbritannias, Prantsusmaal ja Nõukogude Liidus.

Nõukogude Liidus ilmus „Mein Kampf“ piiratud tiraažis juba aastal 1933. Tõlke autoriks oli Grigori Zinovjev, endine Kominterni juht, Lenini üks lähimaid kaasvõitlejaid ja meil tuntud ka kui Eesti enamlaste 1924. aasta putšikatse patroon. Zinovjev oli 1927. aastal koos Lev Trotskiga parteist „kontrrevolutsioonile õhutamise“ eest välja visatud ja viibis nüüd Kasahstanis Kustanai linnas pagenduses. „Mein Kampf“ jäi ilmselt Zinovjevi viimaseks panuseks bolševike asja heaks, kuna juba 1935. aastal ta arreteeriti ning aasta hiljem Suure Terrori käigus hukati. Zinovjevi tõlge, mida levitati parteieliidi seas „teenistuslikult kasutamiseks“, leidis kriitilist tsiteerimist näiteks välisasjade rahvakomissari Maksim Litvinovi poolt Rahvasteliidus ja Nikolai Buhharini Izvestijas. Stalin kriipsutas oma isiklikus eksemplaris alla koha, kus Hitler mainib kavatsust rünnata Nõukogude Liitu. Nõukogude Liidu riigipea Mihhail Kalinin kommenteeris raamatu esilehel põlgusega: „Paljusõnaline, sisutu… sobilik väikekodanlikele poodnikele.“[4] Kalinin ei pannud palju mööda ja Nõukogude Liidu kokkuvarisemise järel paisatigi Zinovjevi tõlge Venemaa väikepoodnike vabaturule. Sellel põhinevad kõik neli nõukogude-järgset „Mein Kampfi“ venekeelset trükki, mis tähendab, et Grigori Zinovjevi tõlge on olnud ka käesoleva eestikeelse „Mein Kampfi“ alustekst.[5]

Eesti lugeja 1930. aastatel Hitleri raamatu tõlget ei vajanud. Saksa keelt ju veel osati, ent raamatu retseptsioon oli kas üldiselt leige või pigem negatiivne. Isegi profašistlik nädalaleht Herold möönis, et „Hitleri autobiograafilised päätükid on huvitavad, kuigi Hitleril puudub kirjanduslik and“.[6] Noorsotside ajaleht Nool haaras kinni raamatu 14. peatükis Hitleri välja kuulutatud ittatungi kavatsustest, parafraseerides Saksamaa füürerit: „Saksa ekspansioonipoliitikat ei pea teostama mitte kuskil Kamerunis, vaid Venemaad ümbritsevais „teise järgu riikides“.“[7] Tegelikult oli Hitleri sõnakasutus mõneti teine: „Kui me räägime täna Euroopa uuest maa-alast, siis räägime esmajärjekorras vaid Venemaast ning temale alluvatest rajariikidest (ihm untertanen Randstaaten)“, mis võis, aga võis ka mitte hõlmata Baltimaid.[8] See aga puudutab tegelikult üpris olulist historiograafilist küsimust „Mein Kampfi“ tähendusest hilisema Saksa agressiivse poliitika mõistmisel. Nn intentsionalismi teesi toetavate ajaloolaste jaoks on „Mein Kampf“ natsirežiimi defineeriv ja määrav tekst, raamat, millega „algas tee Auschwitzi“. Nn strukturalistid väidavad seevastu, et Hitleri tekst on oma aja, st 1920. aastate keskpaiga produkt ning täis vastuolusid. Kõiki Kolmanda Riigi arenguid ei saa taandada „Mein Kampfile“ ja tee Auschwitzi oli käänulisem.[9] Sama kehtib ka Hitleri Baltikumi-poliitika kohta. „Mein Kampfi“ kirjutamise hetkel Hitler ilmselt isegi ei mõelnud veel Baltikumist. Ometi oli ta hiljemalt 1939. aastaks veendunud, et Baltikum peab kuuluma Reich’i koosseisu ning et Läänemerest peab saama Saksamaa sisemeri.[10] Saksa okupatsiooni ajal Eestis oli see informatsioon poolavalik.

Eesti ajalookirjutuses on kombeks näha Nõukogude ja Saksa okupatsiooni kui kahe üpris sarnase totalitaarse režiimi vahetumist. Tegelikult toimisid mõlemad režiimid juba ainuüksi ideoloogilisel tasandil üpris erinevalt. Erinevalt kommunismist ei saabunud natsionaalsotsialism Eestisse radikaalse rahvavalgustusliku programmiga. Kui nõukogude võim hakkas juba juulis 1940 agaralt tõlkima „ÜK(b)P ajaloo lühikursust“, mida ergutati lugema ja läbi töötama iga kodanikku, hoolimata tema haridustasemest või sotsiaalsest taustast, siis natsionaalsotsialistlikke tüvitekstide tõlkimist Saksa võimud pigem pärssisid. Kui Eesti Omavalitsuse kirjastusšeff Juhan Libe hakkas omal initsiatiivil panema „Mein Kampfi“ eesti keelde, keelasid Saksa ametivõimud tal selle ära.[11] Leedu puhul keelustasid Saksa ametivõimud koguni „Mein Kampfi“ tsiteerimise, põhjendusega, et ajakirjanikud võisid sealt otsida kohti, mida kasutada saksavastaste meeleolude õhutamiseks.

Saksa okupatsiooni vältel levitati „Mein Kampfi“ Eestis niisiis üksnes saksakeelsena ning sellest kujunes eeskätt mugav ja sümboolne kingitus, mida kohalik kindralkomissar ja piirkonnakomissarid said annetada Eesti-poolsetele kohalike omavalitsuste juhtidele, tublimatele õpilastele ja parimatele töölistele.[12] Kohalikus keeles tehti Hitleri-propagandat pigem n-ö infantiilses vormis: fotod, lipud, plakatid ja pildiraamatud ning lastejutu-sarnased kokkuvõtted Hitleri eluloost stiilis: „Algul Adolf Hitler uskus üksinda Saksamaa ülestõususse, hiljem liitusid temaga mehed, kes olid valmis temale järgnema.“[13]

Kui Saksa sõdurid läksid lahingusse hõlma all spetsiaalselt selleks puhuks masstoodetud „Mein Kampfi“ taskuversioon, siis Eesti sõdureid püüti ergutada lugema hoopis Kitzbergi, Hindreyd, Mälku ja Gailitit, tekstikatkeid „Eesti rahva kannatuste aastast“, Vabadussõja kangelaste mälestustest ning „Baltikumi ajaloolistest võitlustest Venemaa vastu“. Kusjuures Bornhöhet ja Vildet loeti mõlemal pool rinnet.[14]

Kui küsida, milline oli Saksa okupatsiooni aegne kõige mõjukam tekst Eestis, siis polnud selleks mitte „Mein Kampf“, vaid kaheköiteline „Eesti rahva kannatuste aasta“. Raamat, mis käsitles Eesti enda sündmusi esimesel nõukogude aastal ja 1941. aasta partisanisõjas, pandi kirja eestlaste endi poolt ning selle suurt mõju täheldasid isegi kommunistid. Nagu tollane punapartisan ja hilisem Eesti rahvusliku (stalinliku) ajaloo põhiekspert Gustav Naan tõdes vestluses Suure Isamaasõja Ajalookomisjonile: „Raamat on kirjutatud päris hästi. Fakte oskavad nad enda kasuks pöörata küll.“[15]

Eestikeelset „Mein Kampfi“ on Eesti lähiajalooga seega mõneti raske haakida. Pigem haakub väljaanne laiemate sõjajärgsete paremäärmusluse vooludega, mille jaoks Hitleri raamat tähendab ebaõiglaselt unustatud manifesti poliitiliselt geeniuselt, kes 12 aasta jooksul ja kümnete miljonite inimohvrite hinnaga pakkus reaalset alternatiivi liberaalsele ja sotsialistlikule maailmakorrale. Ja siinjuures ei tasu Hitleri raamatu jätkuvat külgetõmmet kindlasti alahinnata.

Oma arvustuses „Mein Kampfi“ teaduslik-kriitilise väljaande kohta on Saksa sotsiaalajaloolane Götz Aly heitnud selle toimetajatele ja kommenteerijatele ette liigset keskendumist Hitleri antisemitismi ja koloniaalsete taotluste väljatoomisele – siin pole ju ometi midagi üllatavat. Samas on nad jätnud Aly arvates tähelepanuta märksa huvitavamad ja olulisemad aspektid, näiteks selle, et Hitleri raamatu näol on tegemist esimese moodsa poliitilise autobiograafiaga. Aly möönab, et poliitikud kirjutasid autobiograafiaid ka varem, kuid need olid pigem heietuslikud tagasivaated või poliitiliste sündmuste kirjeldused. Hitleri raamat seevastu on esimene, mis teadlikult ühendab ühelt poolt autori isikliku kogemuse ning teisalt tema poliitilise programmi, vormides selle ühtseks ja Saksa elanikkonna arvestavale osale kergesti samastumist võimaldavaks Bildungsroman’iks. Oma poolfiktsionaalse arenguromaaniga demonstreerib Hitler, et ta on nagu iga teine sakslane: ta tuli ei kuskilt, käis läbi samad isiklikud kogemused ja kannatused nagu ülejäänud Saksamaa; ning tahab nüüd, nagu iga teinegi sakslane, et tema riik taas suureks saaks. Aly järgi on selline isiklik-poliitilise sümbioosi vorm muutunud tänapäeval poliitilise autobiograafia standardmudeliks ning provokatiivse võrdlusena viitab ta näiteks Saksamaa roheliste liidri ja endise välisministri Joschka Fischeri autobiograafiale.[16] Eestis on Hitleri poliitilise autobiograafia stiili püüdnud kõige otsesemalt viljeleda küll „tavaline kahtlusalune“, kunagine dissident ja tänane holokaustieitaja Tiit Madisson. Madissoni raamat, pikalt lööva pealkirjaga „Minu võitlus: radikaalist vastupanuvõitleja avameelsed mälestused „õnnelikust sotsialismiparadiisist“, nõukogude GULAGist, pagulaseesti ühiskonnast, taasiseseisvumisest ja „rahademokraatlikust vabariigist““, teeb silmad ette isegi Hitleri raamatu algsele pealkirjale „Neli ja pool aastat võitlust valede, lolluse ja argpükslikkusega“.[17]

Põhjus, miks „Mein Kampf“ tänapäevalgi lugejaid leiab, pole seega seletatav üksnes raamatu radikaalsete loosungite või lõputult lohisevate arvamusavaldustega (Hitler tõdes ka ise, et „Mein Kampf“ on sisuliselt Völkischer Beobachteri juhtkirjade kogumik).[18] Ei tasu unustada, et oma autobiograafiliste ekskurssidega pakub Hitler lugejale ka noore paremradikaali omamoodi võimustamiseloo. See on kerge huumoriga pikitud lugu tahtejõulisest, andekast, veidi upsakast, noormehest, kes siirdub oma turvalisest keskklassiperest ja provintsimiljööst multikultuursesse Viini suurlinnaellu. Tema unistused saada „revolutsiooniliseks kunstnikuks“ paraku ei täitu ning ümbritsev kapitalistlik kord soosib frustratsiooni ja mahajäetuse tunnet. Ta vaimustub algavast maailmasõjast, milles loodab tõestada, et tema rahvuslikud ideaalid pole üksnes põgus kapriis; kuid pettub taas, kui sõda kaotatakse ja Saksamaa paiskub sõjajärgsesse sotsiaal-poliitilisse kaosesse. Ajapikku hakkab noormees nägema „maatriksit“ ja mõistma, et tema kannatustes pole süüdi pelgalt tema ise, vaid sügavad ühiskondlikud tumejõud: maailma valitsevad kosmopoliitsed (mitmeid keeli oskavad!) juudid ja nende poolt instrumentaliseeritud poliitiline eliit, mis koosneb kas „iseloomutust rahvavaenulikust elemendist“ või „heatahtlikest lollpeadest“. Nagu ka George Orwell oma 1940. aasta kuulsas „Mein Kampfi“ arvustuses osutas, peitub Hitleri retoorika „võlu“ justnimelt selles, kuidas ta pakub nii liberaal-kapitalistliku kui sotsialistliku maailmavaate hedonistlike lubaduste asemel psühholoogiliselt märksa veenvamat missioonitunnet ja rahuldust läbi kannatuse ja eneseohverduse: „Seal, kus sotsialism ja tõrksamalt isegi kapitalism ütlevad: „Ma pakun teile head elu“, seal ütleb Hitler: „Ma pakun teile võitlust, ohtu ja surma“, ja kogu rahvus viskub tema jalge ette.“[19] Pole imekspandav, et „Mein Kampfi“ on inspireeriva tekstina nimetanud näiteks massimõrvar Anders Behring Breivik ning et Hitleri raamatu eksemplare on leitud ka koolitulistajate lugemisvarast.[20]

Ent nende ohumärkide kõrvale võiks lõpetuseks siiski küsida, kas ka kõnealuse eestikeelse „Mein Kampfi“ ilmumine on märk natsionaalsotsialismi populaarsuse tõusust tänapäeva Eestis või vähemalt aitab sellele tõusule mingil määral kaasa? Ilmselt siiski mitte. Esiteks ei paista eestikeelse väljaande tagant erilist entusiasmi ega ka erilist hoolt oma missiooni suhtes. Selles mõttes on tegu pigem 1970.–1980. aastate jürilinaliku ja tiitmadissonliku nõukogude kontrakultuuri viimase punnitusega, kontrakultuuriga, mis praeguse paremradikalismi juures tundub olevat pigem hääbumisfaasis. Ning teiseks, raamatuga kaasnev saladuseloor tõlkijate ja väljaandjate osas, nii nagu ka kirjastuse nimes esitatud ladinakeelne „mõistaandmine“, ei viita just sellisele omamehelikule triumfalismile, mida tänased parempopulistid muidu nii avalikult eksponeerivad. Noored paremradikaalid tarbivad arvatavasti juba muid asju, või sirvivad „Mein Kampfi“ internetis või kuulavad audioraamatu formaadis; vaevalt nad vajavad kohmakat ja ammuhilinenud eestindust vene keelest.

Saksamaa Lähiajaloo Instituut seadis oma kriitilise väljaande eesmärgiks demüstifitseerida „Mein Kampf“ ja koos teadlaste lisatud kommentaaridega esitada saksa avalikkusele „nii mürk kui ka vastumürk“. Eestikeelne „Mein Kampf“ vastumürki ei paku. Aga ka mürk on õnneks nõrk. Eestikeelne „Mein Kampf“ demüstifitseerib end üpris edukalt ise.

 

[1] A. Hitler, Mein Kampf: eine kritische Edition. Kd 1–2. Toim. C. Hartmann jt. München, 2016.

[2] S. F. Kellerhoff, Mein Kampf: die Karriere eines deutsches Buches. Stuttgart, 2015, lk 204–207, 310–313; C. C. Aronsfeld, Mein Kampf 1945–1982. Jewish Social Studies, 1983, nr 3/4, lk 312.

[3] I. Kershaw, Hitler. 1889–1936. Hubris. London, 1998, lk 29. (Eesti k-s: I. Kershaw, Hitler. Esimene köide, 1889–1936: kõrkus. Tlk R. Turu. Tallinn, 2007.)

[4] Б. Л. Хавкин, О научном немецком издании книги „Майн Кампф“. Новая и новейшая история, 2016, nr 4, lk 108–109.

[5] Sealsamas, lk 109.

[6] Adolf Hitler ja Saksa fašismi liikumine. Herold: Informatsiooni ja orientasiooni ajaleht, 28.08.1934, nr 34, lk 4.

[7] J. Kärner, Hitleri õppetund väikerahvastele. Nool, 20.05.1933, nr 14, lk 2.

[8]  A. Hitler, Mein Kampf. Zwei Bände in einem Band, ungekürzte Ausgabe [851.–855. Auflage.] München, 1943, lk 742.

[9] I. Kershaw, Hitler, lk 244. Kershaw tugineb siin raamatule: K. A. Schleunes, The Twisted Road to Auschwitz. Nazi Policy towards German Jews 1933–1939. Chicago; London, 1970.

[10] Saksamaa plaanide kohta vt nt: A. Dallin, The Baltic States Between Nazi Germany and Soviet Russia. Rmt-s: The Baltic States in Peace and War, 1917–1945. Toim. S. V. Vardys, R. J. Misiunas. University Park (PA); London, 1978, lk 97–109.

[11] D. Palgi, Murduvas maailmas I-III. Mälestusi. Tallinn, 2010, lk 257–258.

[12] Vt nt Piirkonnakomissari kink tartlastele. Postimees, 11.03.1942, nr 62.

[13] K. Pärl, Ülevaade rahvussotsialismi ajaloost. Rmt-s: Ülevaateid Suur-Saksamaast. Rahvakasvatustalituse kursuste loengute kokkuvõtteid II. Rahvakasvatustalituse toimetused. Tallinn, 1942, lk 28.

[14] Sõduriraamatukogu. Eesti Riigiarhiiv (ERA), fond R-81, nimistu 2, säilik 267, lehed 63–68.

[15] Venemaa Ajaloo Instituudi arhiiv, fond 2, nimistu P02-15, säilik 2, Gustav Naani jutustus, 17. ja 20.03.1945; vt ka K. Nurmis, „Eesti rahva kannatuste aasta“ ja Saksa okupatsioon. Akadeemia, 2013, nr 5, lk 892–921.

[16] G. Aly, Mein Kampf: A Scholarly Burial. German Historical Institute London Bulletin, 2017, nr 1, lk 28–29.

[17] T. Madisson, Minu võitlus: radikaalist vastupanuvõitleja avameelsed mälestused „õnnelikust sotsialismiparadiisist“, nõukogude GULAGist, pagulaseesti ühiskonnast, taasiseseisvumisest ja „rahademokraatlikust vabariigist“. Tallinn, 2014; vt ka K. Paris, Hoiatus alternatiivajaloo eest. Eesti Päevaleht, 09.05.2014.

[18] I. Kershaw, Hitler, lk 242.

[19] G. Orwell, Adolf Hitleri „Mein Kampf“. Tlk U. Uibo, Vikerkaar, 1995, nr 9/10, lk 78.

[20] E. Henderson, Anders Breivik says Hitler’s Mein Kampf is only reason he is surviving prison. The Independent, 26.03.2016; School attack pupils owned Mein Kampf. The Telegraph, 04.09.2009.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon