Võla valud ja võlud majanduspoliitikas

RINGA RAUDLA

Sageli on nii, et kui mingeid ideid avalikus ruumis pidevalt kuulda, hakkame neid võtma enesestmõistetavate tõdedena ja ei pea enam vajalikuks sügavalt järele mõelda, kust nad pärinevad ja kas nad ikka endiselt kehtivad. Kui aga mingit ideed enesestmõistetavaks pidada, võib see ühel hetkel dogmaks muutuda ja poliitikakujundamist liigselt jäigastada.

Juba viimased 27 aastat on madalat riigivõlga Eesti poliitikas lausa fetišeeritud ja peetud valitsuse edukuse üheks oluliseks mõõdupuuks. Madalast avaliku sektori laenukoormusest on saanud tugevalt domineeriv poliitiline norm – kirjutamata reegel, mille rikkumist peetakse ebasoovitavaks.

Käesoleva artikli eesmärgiks on anda ülevaade, kuidas majandusteadlased võla rolli majanduspoliitikas on hinnanud ja lahanud, ning analüüsida, kust pärinevad madala võlataseme kui poliitilise orientiiri juured Eestis ja milliseid soovitusi võiks anda edaspidiseks.

Mida väidavad majandusteooriad avaliku sektori võla kohta?

20. sajandi esimesel poolel domineerinud klassikaline majandusteooria väitis, et riigil on mõttekas võtta laenu investeeringukulude katteks. Et tulevased põlvkonnad saavad pikaajalistest investeeringutest kasu, peeti õigustatuks, et nad kannaksid ka osa investeeringuteks tehtud kuludest – makstes makse investeeringuks võetud laenu katteks. Klassikalise majandusteooria järgi oli eelarvepoliitika protsükliline ehk majandustsükliga kaasas käiv. Protsükliline eelarvepoliitika tähendas, et kui majandus ja sellega seoses maksutulud langevad, peab riik ka kulutuste poolel oma püksirihma pingutama. Kui majandus hoogustub, võib riik rohkem kulutada.

Briti majandusteadlase John Maynard Keynesi ja tema järelkäijate mõjul aga toimus majandusteoreetilises mõtlemises 20. sajandi keskpaigas oluline muutus. Paljuski ajendas seda Suur depressioon, mis näitas, kui tõsiseks ühiskondlikuks probleemiks võib muutuda töötus. Eri riikide lahendused 1930. aastatel (sh USAs rakendatud New Deal, mis püüdis majandust ergutada infrastruktuuriprogrammide ja sotsiaaltoetusega), aga ka suured kulutused Teisele maailmasõjale näitasid, et täiendavate kulutustega on võimalik tööpuudust leevendada. Keynes väitis, et fiskaalpoliitika oluliseks eesmärgiks peaks olema majanduse stabiliseerimine. Vastutsükliline eelarvepoliitika tähendab, et majandustsükli langusfaasis peaks riik majandust täiendavate kulutustega turgutama (selleks vajadusel ka laenu võttes), buumi faasis aga majanduse ülekuumenemist kulude ohjeldamise ja täiendavate maksudega piirama. Keynesi arvates on töötus oluliselt suurem probleem kui inflatsioon ning kui laenu võtmine toob kaasa inflatsiooni mõnetise tõusu, võib seda pidada vastuvõetavaks ohvriks töötuse määra vähendamise eest.

Keynesiliku majanduspoliitika ideed tundusid hästi toimivat 1950. ja 1960. aastatel, kuid jäid hätta 70ndatel, kui Lääneriikide majanduses valitsesid korraga inflatsioon ja kõrge tööpuudus. Niisuguse majandusliku seisuni viis Bretton Woodsi süsteemi lagunemise ja ülemaailmse naftašoki kombinatsioon. Selles olukorras ei pakkunud Keynesi ideed enam fiskaalpoliitikale selget juhist: tööpuuduse leevendamiseks oleks pidanud eelarvekulutusi (ja võlga) suurendama, inflatsiooni leevendamiseks aga vähendama. 1970. aastate keeruline majanduskeskkond lõi pinnase monetarismi esiletõusuks. Monetarism – eesotsas Milton Friedmaniga – väidab, et inflatsioon on oluliselt suurem probleem kui töötus ning et peamiseks makromajanduse stabiliseerimise instrumendiks peaks olema eelarvepoliitika asemel rahapoliitika – ehk majanduses ringleva rahahulga mõjutamine.

1980.–1990. aastatel pakkusid majandusteadlased välja mitmeid fiskaalpoliitika ja rahapoliitika sünteese makromajanduse stabiliseerimiseks, aga üldiselt omistati suuremat osatähtsust siiski rahapoliitikale.

2008. aasta finantskriisile järgnenud majanduskriis võinuks teoreetiliselt anda võimaluse Keynesi ideede globaalseks tagasitulekuks, kuna oli selge, et rahapoliitika instrumendid ei ole enam majanduse turgutamiseks piisavad ja riigid peavad selleks kasutama fiskaalpoliitilisi meetmeid. Eurotsooni kontekstis aga piirasid Keynesi ideede ulatuslikumat mõju aastail 2010 ja 2011 lahvatanud riigivõlakriisid, mis neoliberaalsele majandusteaduslikule diskursusele – mis riigivõlga kohati lausa demoniseerib − taas uue hingamise andsid.

Kui „halb“ võlg tegelikult majandusele on?

Ehkki riigivõlg kui nähtus on majandusteadlastele palju huvi pakkunud ja sel teemal on tehtud suur hulk uurimusi, ei ole siiani kujunenud ühtset arusaama võla ja majanduskasvu seosest. 2010. aastal lõi majandusteaduslikes ringkondades laineid Carmen M. Reinharti ja Kenneth S. Rogoffi artikkel, mis väitis, et kui valitsuse võlatase ületab 90% SKP-st, siis hakkab see majanduse kasvu piirama.[1] Praeguseks on selle artikli väiteid juba vaidlustatud.[2] Näiteks mõnes majandusteadusliku kirjanduse ülevaates on jõutud järeldusele, et seni pole ükski
uuring suutnud piisava veenvusega tõestada põhjuslikku seost kõrge võlataseme ja väiksema majanduskasvu vahel.[3] Mõned hiljutisemad uuringud on isegi näidanud, et põhjuslik seos võib olla vastupidine: madal majanduskasv võib pigem viia kõrgema võlatasemeni, mitte vastupidi.[4]

Kesk- ja Ida-Euroopa kontekstis võiks mainida ka üht huvitavat uuringut, mis leidis, et nendes postsotsialistlikes riikides, kus oli suurem riigivõlg, langes majandus kriisi ajal vähem kui seal, kus riigivõlg oli väiksem.[5]

 Võlafoobia Eestis

Mõistmaks, miks madala laenukoormuse ideest on saanud Eesti poliitikas nii tugev kirjutamata reegel, tuleb minna ajas tagasi 1990. aastate algusesse ja analüüsida, kuidas see poliitiline norm kujunes.

Esiteks oli madala võlataseme hoidmine 90ndate alguses paratamatu. Värskelt taasiseseisvunud riigil oleks olnud raske minna rahvusvahelistele finantsturgudele ja teatada: „Siin me nüüd oleme, sooviks hea meelega laenu võtta.“ Vaid väga vähesed oleksid nõus olnud sellisele uustulnukale laenu andma ja kui, siis üsna soolase hinnaga.

Teiseks, äsja iseseisvuse saavutanud riigil oli tarvis tõestada – nii endale kui teistele − oma reaalset iseseisvust ehk seda, et tullakse ise toime oma vahendite piires, ilma kelleltki ulatuslikku toetust saamata. Uskumus, et „võlg on võõra oma“, tekitas tunde, et kellelegi võlgu olemine suurendab võõra „mõjuvõimu“ riigi üle, ja seda üritati iga hinna eest vältida.

Kolmandaks, võla võtmist piirasid 90ndate alguses ka muud makromajanduslikud valikud. Kõige olulisem nendest oli rahapoliitika alustalaks valitud valuutakomitee süsteem, mis olemuslikult piirab laenu võtmist. Kesk- ja Ida-Euroopa riikide kontekstis oli üleminekuaja alguses selle süsteemi kasuks otsustamine üsna harukordne valik. Peale Eesti võeti see kasutusele veel Bulgaarias, Leedus ja Bosnia-Hertsegoviinas. Selle kasutuselevõtu Eestis tingisid ühelt poolt konkreetsete indiviidide (sh Ardo Hanssoni ja tema doktoritöö juhendaja Jeffrey Sachsi) mõju rahareformile, teiselt poolt ideoloogilised kaalutlused ning ka poliitikakujundamise suutlikkuste realistlik hindamine. Valuutakomitee süsteemi kasuks otsustati lootuses, et see võimaldab makromajandusliku poliitika „autopiloodi“ peale panna ja väldib riigi liigset sekkumist majandusse. Samuti ei vajanud see süsteem väga ulatuslikku makromajanduse juhtimise kompetentsi, mis äsja iseseisvunud riigis oli pigem napp.

Sellised majanduse juhtimise (või siis „mittejuhtimise“) hoovad tundusid eriti atraktiivsed 90ndate alguses, kui Nõukogude Liidu lagunemise valgel leidis ühtlasi aset neoliberalismi võidukäik. Nagu esimene peaminister Mart Laar oma memuaarides on vihjanud, oli ta enne peaministriks saamist lugenud läbi vaid ühe majandusteadusliku raamatu ja selleks oli Milton Friedmani „Vabadus valida“, mis propageerib valitsuse võimalikult piiratud sekkumist majandusse. Kuna Friedman oli ka monetaristliku majandusjuhtimise keskseid kujusid, siis oli keskendumine rahapoliitikale (ja fiskaalpoliitika kõrvalejätmine) makromajanduslikus juhtimises ideoloogiliselt loogiline valik muude turusõbralike valikute (proportsionaalne tulumaks, tollimaksude kaotamine jne) kõrval.

Siinkohal võiks küsida, miks oli makromajandusliku stabiilsuse tagamine Eesti valitsusele 90ndate algupoolel nii oluline? Kahtlemata aitas selle väärtustamisele kaasa 80ndate lõpu ja 90ndate alguse traumeeriv kogemus hüperinflatsiooniga, mis paljude inimeste säästud ära sõi. Samalaadset vapustavat kogemust hüperinflatsiooniga 1920. aastatel (mis omakorda viis poliitilise radikaliseerumiseni) on peetud ka üheks põhjuseks, miks Saksamaal fiskaalset konservatismi tänini nii suure au sees peetakse.

1990. aastate alguses tehtud majanduspoliitilised valikud – tasakaalus eelarve, valuutakomitee süsteem ja proportsionaalne tulumaks – tundusid toimivat ja Eesti majandusedule kaasa aitavat. Aja jooksul hakatigi neid valikuid käsitlema justkui „talismane“, mis tagavad Eesti majanduspoliitika edu, kui neist vaid piisavalt tugevasti kinni hoida. Poliitikateaduses nimetatakse sellist nähtust rajasõltuvuseks. Rajasõltuvus tähendab, et mingil kriitilisel hetkel tehtud konkreetsed poliitikavalikud võivad kujundada välja raja, mis iseennast taastoodab ja millest järgmistel valitsustel on keeruline kõrvale kalduda.

Madala võlataseme hoidmisele 90ndatest alates aitas kindlasti kaasa ka liitumisprotsess Euroopa Liiduga, mis samuti rõhutas fiskaalset distsipliini. Riigi rahandusseisu korrashoidmine võimaldas Eestil nii Euroopa kontekstis kui ka laiemalt musterlapse kuvandit hoida. Tõepoolest, tundub, et lisaks e-riigile on Eesti riigi kuvandi oluliseks osaks saanud fiskaaldistsipliin. Samas võib küsida, miks oli sellise kuvandi loomine nii oluline väärtus ja eesmärk?

Et alates 90ndatest on Eesti majanduse areng tugevalt sõltunud välisinvesteeringuist, on peetud vajalikuks saata mitmesugustele rahvusvahelistele finantsorganisatsioonidele ning reitinguagentuuridele signaale, et Eesti makromajanduslik keskkond on usaldusväärne ja siia investeerimist ei kummita liigsed riskid. Ka viimase kümnendi jooksul on valitsus soovinud selgelt näidata, et vastandina fiskaalsele kaosele mitmes teises Euroopa riigis on Eestis riigieelarvega kõik korras. Eesti avaliku sektori võlatase on Euroopa Liidu liikmesriikidest madalaim (alla 9% SKP-st). Euroliidus teisel kohal oleval Luksemburgil on see 23%, Euroopa Liidu keskmine on 82% ja eurotsooni keskmine 87%.

Talismanidega on see häda, et kui nende jõusse liigselt uskuda, võivad tegelikud ohud jääda märkamata. Enne 2007.–2008. aastal lahvatanud kriisi oli poliitikakujundajatel tunne, et kuna riigi rahandusega on kõik korras, eelarve ülejäägis ja võlakoorem madal, siis on ka ülejäänud majandusega kõik hästi. Tõepoolest, üksi valitsussektori defitsiidi ja võla ületähtsustamine võib juhtida riigi tähelepanu kõrvale muudest olulistest majandusnäitajatest, nagu näiteks erasektori võlg. Kriisiaastate oluliseks õppetunniks peaks olema, et rahvusvahelised turud pööravad järjest rohkem tähelepanu just kogu võlale majanduses (st vaatavad erasektori ja avaliku sektori võla summat), mitte ainult avaliku sektori võlakoormusele. Näiteks 2009. aastal oli Balti riikide avaliku sektori võlakoormus väga madal, et aga erasektori võlakoormus oli väga kõrge ja rahvusvahelised reitinguagentuurid seda riskide hindamisel arvestasid, oli ka Balti riikide valitsustel rahvusvahelistel turgudel laenamine väga kallis (Läti puhul lausa võimatu). Eesti riigile laenamist peeti 2009. aastal riskantsemaks kui laenu andmist Argentinale, kes oli kümnendi alguses kuulutanud välja pankroti. Kuigi Eesti riigi võlatase oli alla 10% majanduse kogutoodangust, ületas erasektori võlatase 100% SKP-st ja finantsilise ebastabiilsuse kontekstis kardeti, et erasektori kohustused võivad tulla üle avalikule sektorile.

Erasektori kõrget võlakoormust pidasid omal ajal probleemiks juba Irving Fisher  ja Charles Persons, kes pidasid Suure depressiooni puhkemises süüdlaseks erasektori võla akumuleerumist.[6] Samuti on majapidamiste kõrget võlataset peetud hiljutise majandussurutise üheks oluliseks põhjuseks.[7] Kui märgatav osa majapidamiste eelarvest kulub võla tagasimaksmiseks, on neil vähem vahendeid tarbimiseks, mis omakorda võib hakata pärssima kogunõudlust ja tuua kaasa majanduslanguse. Kui erasektor on end juba lõhki laenanud, vähendab see ka nõudlust täiendavate investeeringute järele, mis omakorda majanduse dünaamikat aeglustab. Kui erasektor ägab võlakoorma all ning ei tarbi ega investeeri piisavalt, võib tekkida nõiaring, kus ettevõtted investeerivad järjest vähem, kuna ei näe tulevikuhorisondil nõudluse kasvu, mis aitaks tehtud investeeringust kasu saada.

Millal on võlg probleem, millal mitte?

Eesti poliitilises diskursuses on riigieelarvest sageli räägitud kui perekonna eelarvest ja eelarvedistsipliinist kui „,maja korras hoidmisest“. Kuigi Eesti ühiskond pole usklik, kõlab suhtumises võlga sageli läbi peaaegu puritaanlik püüdlus kasinusele ja „üle oma võimete“ elamise tembeldamine nõrkuseks või isegi patuks. Samas on paralleeli tõmbamine perekonna eelarve ja riigieelarve vahele liiga lihtsustav ja eksitav, kuna riigi võimalused laenude tagasimaksmiseks on oluliselt ulatuslikumad kui kodanikel või ettevõtetel (näiteks täiendavate maksude kehtestamise näol). Kui käsitada võlga kumuleerunud defitsiidina, siis perekond või ettevõte ei saa endale igaveses defitsiidis eelarvet lubada. Kui vaadata aga riikide eelarveid, siis on ülejäägis eelarved pigem erandid ning arenenud riikides on tavaks pigem defitsiidis eelarve.

Lisaks on ka riigivõlal ja riigivõlal vahe. Kui Euroopa Liidu kontekstis on mitmete riikide puhul, kus võlatase on üle 100% SKP-st, räägitud pankrotiohust ja see on tekitanud parajat paanikat, siis näiteks Jaapanis, kus avaliku sektori võlakoormus on ligi 200% SKP-st, sellist paanikat märgata ei ole. Mis veelgi huvitavam, kuigi viimaste aastakümnete jooksul on Jaapani avaliku sektori võlakoormus kasvanud, on võlakirjade intressimäärad seal langenud. Miks see nii on?

See, kas kõrge võlatase tekitab riigile probleeme, sõltub olulisel määral sellest, mis valuutas on laenu võetud. Kui riik kontrollib valuutat, milles ta laenu on võtnud, ei saa ta põhimõtteliselt pankrotti minna, kuna tal on võimalik laenu tagasimaksmiseks raha juurde trükkida. Kui aga riik valuutat, milles laenu on võetud, ei kontrolli − nagu see on eurotsooni liikmete puhul –, siis on pankrotioht reaalne ja piirangud laenu võtmisele oluliselt rangemad.

Seda silmas pidades on kummaline, et näiteks USA poliitilises diskursuses on viimasel ajal sageli viidatud Kreeka (ja teiste eurotsooni liikmete) probleemidele ja pankrotiohule, hoiatades, et kui USA oma laenukoormust edasi kasvatab, siis tabab teda samasugune staatus. USA ja eurotsooni riikide olukord on, nagu eespool mainitud, täiesti erinev, kuna USA kontrollib valuutat, milles ta laenu on võtnud, ja lisaks on Ameerika dollar maailma peamine reservvaluuta, mis tagab selle järele püsiva nõudluse. Seega on USA kontekstis võlapaanikale suunatud retoorika pigem ideoloogiline kui majandusteaduse põhitõdedele tuginev.

Riigivõlast rääkides tasuks silmas pidada ka seda, et kui riik võtab laenu omaenda kodanikelt, siis tekitab riigivõlg tegelikult juurde finantsvara ehk jõukust laenuandjale, kes saab seda kasutada näiteks tagatisena muudes transaktsioonides või edasi pärandada. Võlakirjade ostmise võimalus pakub kodumaistele majapidamistele ja ettevõtetele turvalist säästmisvõimalust. Eriti majandusliku ebakindluse atmosfääris ja tulevikuväljavaadete selgusetuse puhul on riigivõlakirjade ostmise võimalus atraktiivne investeerimisinstrument, kuna tegemist on turvalise varaga. Eesti viimaste aastate diskussioone jälgides võib täheldada, et erasektor on järjest valjemalt väljendanud riigivõlakirjade ostmise soovi, mis aga kodumaistes tingimustes on jäänud rahuldamata.

Lisaks võib väita, et kui laenatakse eelkõige oma riigi kodanikelt, on ka argumendil, et praegune laenuvõtmine koormab tulevasi põlvkondi, vähem kaalu. Kui võlakirju on müüdud oma riigi kodanikele, siis toimub tulevikus raha ülekanne võlakirjade omanikelt neile, kel neid pole.[8]

Tulevikukaalutlused Eesti jaoks

Eesti eelarvepoliitikat piiravad selgelt Euroopa Liidu fiskaalraamistiku reeglid, mis nõuavad, et avaliku sektori võlatase ei ületaks 60% SKP-st, nominaalne eelarve defitsiit 3% SKP-st ja struktuurne defitsiit 0,5% SKP-st.

Väga range nominaalse tasakaalu nõue paneb eelarvepoliitikale peale liiga jäigad piirangud ning takistab eelarve kasutamist majandust stabiliseeriva instrumendina. Vastutsükliline (st majandustsüklit tasandav) eelarvepoliitika eeldab, et majanduse buumifaasis oleks vaja eelarve ülejääki ja langusfaasis eelarve puudujääki.

Kõige uuem muutus neis reegleis on struktuurse defitsiidi piiri kehtestamine fiskaalreeglina. Esialgse reaktsioonina 2013. aasta EL-i fiskaalleppele, mis nõudis struktuurse tasakaalu reegli kehtestamist liikmesriikides, kirjutati Eestis riigieelarve seadusesse säte, mis nõudis, et eelarve peab olema struktuurses tasakaalus (kuigi fiskaallepe ise lubas defitsiiti). Tingimustes, kus riigivõlg oli Euroopa madalaim, tundus see sammuna, kus viieline õpilane tahtis kangesti õpetajalt hindeks kuut saada. Pärast uue koalitsiooni võimulesaamist 2017. aastal seda reeglit lõdvendati: eelarve struktuurse tasakaalu nõudest loobuti ja muudetud riigieelarve seadus lubab struktuurset defitsiiti kuni 0,5% SKP-st.

Iseenesest võib struktuursele eelarvepositsioonile keskenduvat eelarvereeglit pidada „targemaks“, kuna see võimaldab arvesse võtta majandustsükli seisu. Seega kui majandus on mõõnaseisus, võib eelarve küll olla nominaalses defitsiidis, aga struktuurselt vaadatuna oleks see tasakaalus.

Kuigi struktuurse eelarvepositsiooni järgimine peamise fiskaalpoliitika orientiirina võimaldaks teostada vastutsüklilisemat majanduspoliitikat, näitab lähiminevik, et riikidel (sh ka Eestil) on väga raske eelarve tsüklilist ja struktuurset tasakaalu hinnata. Tsüklilise komponendi hindamine nõuab, et me hindaksime, kas majandus on all- või ülalpool oma potentsiaali. See võib aga osutuda väga keeruliseks, eriti väiksemate avatud majanduste puhul, kus majanduse areng on loomuldasa märksa volatiilsem. Näiteks kui 2007. aastal peeti Eestis tolle aasta eelarvet igati tasakaalustatuks, oli see tagantjärele vaadates selgelt struktuurses defitsiidis. Kuna majandusanalüütikutel on sageli raske öelda, mis olukorras majandus parasjagu on, osutuvad need keerukamad tasakaalunäitajad pigem hinnanguteks ja tõlgendusteks kui objektiivseteks orientiirideks.

Eesti kontekstis oli struktuurse eelarvereegli kehtestamisel aga huvitav diskursuslik mõju ja seda võib pidada oluliseks muudatuseks eelarvepoliitilises „rajas“. Enne seda peeti eelarve nominaalset tasakaalu pühaks lehmaks, mida tuli kummardada kontekstist sõltumata. Struktuurse tasakaalu reegli kehtestamine aga n-ö legaliseeris nominaalse eelarvedefitsiidi kasutamise eelarvepoliitikas. Näiteks 2014. aastal, kui arutati 2015. aasta riigieelarve eelnõu, plaaniti see nominaalse defitsiidiga (kuna oli vajadus rahastada valimiseelseid lubadusi), aga võimul olevad parteid said siiski väita, et eelarve on struktuurselt tasakaalus ja seega kooskõlas Eesti majanduspoliitika põhinormiga. Struktuurse tasakaalu (ja hiljem defitsiidi) reegli kehtestamine tõi Eesti fiskaalpoliitikasse senisest märksa ulatuslikumad diskussioonid eelarvepoliitika rolli üle majanduse stabiliseerimisel. Kui näiteks aastal 2009 väitis rahandusminister Jürgen Ligi, et „kui raha ei ole, siis me ei saa seda kulutada“, siis 2014. aastal väitis ta, et kehva kasvu ajal ja ühekordsete mõjude tõttu on puudujäägis eelarve loomulik: „Kaasaegne eelarvepoliitika räägibki struktuursetest näitajatest, arvestades seda, et nominaalset tuleb ka vaadata. Aga mitte sellel tasemel, et raha kas on või ei ole“.[9]

Et struktuurse positsiooni hindamine nõuab majanduse tsüklilise arengu põhjalikumat jälgimist ja analüüsimist, on see kindlasti aidanud ka fiskaalpoliitilisi diskussioone sügavamaks ja analüütilisemaks teha, võrreldes minevikus domineerinud liiga lihtsustatud lähenemisega, mille järgi piisab kulude-tulude tasakaalust, et eelarvepoliitikaga kõik justkui korras oleks.

Samas 2016. aastal, kui olnuks võimalik väga odavate intressimääradega võlakirju emiteerida, hoidus Eesti valitsus sellest, erinevalt paljudest teistest Euroopa Liidu riikidest. Isegi kui majanduspoliitilised diskussioonid on muutunud sügavamaks ja informeeritumaks, näib võlatondi kartus olevat Eesti poliitilisel maastikul nii juurdunud, et sellest on raske vabaneda. Eriti arvestades, et kui teised eurotsooni riigid laenavad rohkesti ja laenukoormust leevendatakse (vähemalt osalt) rahatrükiga, siis mittelaenamine kujutab endast oluliste võimaluste kasutamata jätmist.

Laenu võtmine jooksvate kulutuste katteks pole mõttekas, sest seaks riigieelarve võlgadest sõltuvusse. Samas investeeringuteks oleks laenu kindlasti mõttekas võtta. Kuna laenu tagasimaksmisega kaasnevad intressikulud, väidab majanduslik loogika, et investeerida tuleks nendesse valdkondadesse ja tegevustesse, mis toodavad tagasi rohkem, kui kulub võla tagasimaksmiseks.

Tulevikku vaadates võib ennustada, et laenu võtmise vajadus Eestis kasvab. Kui praegu rahastatakse investeeringuid peamiselt Euroopa Liidu struktuurifondidest, siis tulevikus – struktuurifondidest Eestile laekuvate summade vähenedes – tekib vajadus ulatuslikuma laenu võtmise järele. Investeeringute finantseerimiseks oleks see paljudel juhtudel ka kõige mõttekam rahastamise instrument, kuna võimaldab pikaajalise projekti rahastamist eri põlvkondade vahel õiglasemalt jaotada. Kui kaaluda, kuhu investeerida, on lisaks infrastruktuuri arendamisele mõttekad investeeringuobjektid tehnoloogia, haridus, teadus ja ettevõtlus, kliimamuutusest tingitud üleminek taastuvenergeetikale jt keskkondlikult jätkusuutlike tootmisvahendite arendamine. Nendesse valdkondadesse investeerimine suurendab tootlikkust ja konkurentsivõimet, mis võimaldab tulevikus maksutulu suurendada ja võetud laenud ka tagasi maksta. Kindlasti võiks aruteludesse laenuvõtmise üle kuuluda Eesti majanduse üldiste arengusuundade temaatika. Diskussioon selle üle, mille jaoks laenu võtta, võib turgutada missioonipõhist mõtlemist valitsemises ja pikaajalisemate eesmärkide seadmist, mis puudutab riigi liikumissuunda ja majanduse arengumootoreiks peetavaid valdkondi.

[1] C. M. Reinhart, K. S. Rogoff, Growth in a Time of Debt. American Economic Review, 2010, kd 100, nr 2, lk 573–578.

[2] Vt nt T. Herndon, M. Ash, R. Pollin, Does High Public Debt Consistently Stifle Economic Growth? A Critique of Reinhart and Rogoff. Cambridge Journal of Economics, 2014, kd 38, nr 2, lk 257–279.

[3] U. Panizza, A. F. Presbitero, Public Debt and Economic Growth in Advanced Economies: A Survey. Swiss Journal of Economics and Statistics, 2013, kd 149, nr 2, lk 175–204.

[4] B. Kempa, N. S. Khan, Government Debt and Economic Growth in the G7 Countries: Are There Any Causal Linkages? Applied Economics Letters, 2016, kd 23, nr 6, lk 440–443.

[5] R. Connolly, The Determinants of the Economic Crisis in Post-Socialist Europe. Europe-Asia Studies, 2012, kd 64, nr 1, lk 35–67.

[6] I. Fisher, The Debt-Deflation Theory of Great Depressions. Econometrica: Journal of the Econometric Society, 1933, kd 1, nr 4, lk 337–357; C. E. Persons, Credit Expansion, 1920 to 1929, and Its Lessons. The Quarterly Journal of Economics, 1930, kd 45, nr 1, lk 94–130.

[7] S. Keen, Can We Avoid Another Financial Crisis? Cambridge; Malden (MA), 2017.

[8] A. P. Lerner, Money as a Creature of the State. The American Economic Review, 1947, kd 37, nr 2, lk 312–317. Viimasele argumendile on küll vastu vaielnud James M. Buchanan, kes tõi välja, et riigile maksu maksmine on kohustuslik, samas kui laenu andmine on vabatahtlik. Seega tänane põlvkond, kes vabatahtlikult laenu annab, võib tekitada tulevastele põlvkondadele kohustuse täiendavate maksude näol.

[9] Ligi: halbadel aegadel on eelarvepuudujääk normaalne. ERR.ee 10.04.2014. https://bit.ly/2RjwqZY.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon