Eesti abi Aafrikas

SIGRID SOLNIK

„Vaeste riikide aitamise reklaamüritus sai raha.“ Sellist pealkirja kandis 2007. aasta augustis ilmunud Postimehe lugu festivalist Maailmapäev, mis tõi pea kümnendat aastat järjest Tallinna kesklinna kokku arengukoostöö ja globaalsete teemadega tegelevad kodanikuühendused ning ametkonnad. 2015. aastal räägiti juba koguperefestivalist, töötubadest, kontsertidest ja koju kätte jõudvast maailmast. Muutus retoorikas võis tuleneda sellest, et avalikkus oli 2015. aastal globaalsete teemade osas teadlikum ning ajakirjanikud oskasid teemale asjatundlikumalt läheneda. Ent võib-olla ka sellest, et sündmuse korraldajate kommunikatsioon oli muutunud professionaalsemaks.

Eesti arengukoostööl täitus mullu 20 tegevusaastat. Välisministeerium loeb arengukoostöö ja humanitaarabi andmise alguseks aastat 1998, mil valitsuse otsusega eraldati 484 644 krooni (31 000 eurot) toiduabi saatmiseks Ukrainasse.[1] 2017. aastal ulatusid arengukoostöö ja humanitaarabi summad 37,9 miljoni euroni (0,17% SKT-st) ning raha jõuab Ukraina kõrval ka teistesse riikidesse. Alguses räägiti arenguabist, täna kasutatakse sõna „arengukoostöö“. See retooriline nihe sai n-ö ametlikuks Busani partnerlusleppega aastal 2011, kus erinevalt varasematest dokumentidest „abi“ tähistab peamiselt rahavoogusid, muidu tehakse ikkagi koostööd.

Asjakohane on kriitiliselt küsida, kas termini muutmine tõi kohe kaasa ka sisulise pöörde. Kas kõrgelt õpetajapositsioonilt probleemide poole raha pildumise asemel kuulatakse rohkem sihtriikide arvamusi, peetakse silmas nende vajadusi ning võetakse neid võrdväärsete partneritena? Ilmselt mitte nii palju, kui võiks või tulemuslikuks tööks tarvis oleks. Eesti avalikkuse puhul ei ole ilmselt ka liiga palju vahet, kas öeldakse abi või koostöö, ses valguses on tegemist pigem semantilise ja erialase mõtteharjutusega. Fakt on, et Eesti annab raha ja (rahaks ümber arvutatavat) oskusteavet, et aidata kaasa globaalsele vaesuse vähendamisele ja kestlikule arengule.

Välisministeerium ning Euroopa Komisjon on aastate jooksul suunanud üsna korralikke summasid Eesti avalikkuse harimisse arengukoostöö ning globaalsete väljakutsete teemadel. Välisministeeriumis on lausa eraldi taotlusvoor maailmahariduse projektidele. Sellise teavitustöö mõju on muidugi keeruline mõõta, samas on olemas ministeeriumi poolt tellitud avaliku arvamuse uuringud aastast 2005, 2008 ja 2015, lisaks mõõdab Euroopa Liidu riikide kodanike suhtumist arengukoostöösse ka Eurobaromeeter. TNS Emori poolt läbi viidud uuring „Avalik arvamus arengukoostööst“[2] näitab, et kui aastal 2005 arvas 65% elanikkonnast, et Eesti peaks abistama vaesemaid ja vähemarenenud riike, siis aastal 2015 oli selle väitega nõustujate hulk 74%. Eurobaromeetri tulemused 2018. aasta sügisest[3] näitavad, et 68% eestlastest peab arengumaade inimeste abistamist oluliseks. Iseenesest kajastub siin ikkagi üsna kõrge toetus arengukoostööle. Teisalt, aasta varem olid eestlased Eurobaromeetri järgi palju arengukoostöö-sõbralikumad, abistamist oluliseks pidanute hulk on aastaga langenud 10 protsendipunkti võrra.

Euroopa riikide seas platseerub Eesti oma arengukoostöö toetajate määraga viimaseks, kohe Bulgaaria ja Läti selja taha. Euroopa pingerida juhivad Luksemburg, Rootsi ja Portugal. Arengukoostöö tegemise vastaste seas kõlab kõige enam väide, et meil endilgi on nii palju vaeseid, seega ei ole Eestil ei võimalust ega kohustust teisi aidata. Arengukoostöö tegemise pooldajad viitavad eelkõige Eesti kõrgele heaolutasemele maailma kontekstis, moraalsele kohustusele ning riigi mainele ja julgeolekule. Küllap peegeldab langenud toetus arengukoostööle muuhulgas just üha enam levivaid hirme suure ja võõra maailma ees, süvenenud ebavõrdsust kodus ning järjest teravamalt ja häälekamalt väljendatud rahulolematust riigi regionaal- ja sotsiaalpoliitikatega.

Eesti arengukoostöö peaks vähendama vaesust ja suunama kestlikku arengut. Ehk siis üldeesmärk on üsna altruistlik. Praktikas muidugi kõigub arengukoostöö rahastamine riigi huvide edendamise ning omakasupüüdmatu aitamise vahel, pendli asukoht sõltub ka sellest, kellele parasjagu valdkonna rahastamise olulisust selgitada püütakse. Skeptilisele publikule mõjuvad paremini argumendid vajadusest abistada inimesi nende kodukohas, sest muidu jõuavad abivajajad järgmise rändelainega meie õuele. Võib rääkida ka võimalusest saada abi andmise kaudu Eesti ettevõtjatele ärikontakte kaugetes riikides. Küllap mõnikord on võimalik tabada ka kaks kärbest ühe hoobiga, ent pessimist minus arvab, et kui peita üsna ühesed ja lühikese perspektiiviga riiklikud huvid arengukoostöö sildi taha, siis ei pruugi sellest head nahka tulla.

Euroopa vabaühendused on alates rändekriisi algusest olnud mures, et Euroopa Liidu arenguabi on üha enam tingimuslik (tied aid). Tingimuslik abi on näiteks see, kui EL seostab arengurahastuse andmise põgenikevoo peatamisega antud riigi piiridel. Nii suunatakse näiteks tervishoiu või hariduse jaoks üliolulised abirahad koha peal piiritarade ehitamisse või kontrollpunktide mehitamisse, Euroopa „turvalisus“ kaalub üles tegeliku vaesuse vähendamise, mis pikemas perspektiivis aitaks kaasa ka rändevoogude muutumisele. Silmakirjalikkus on muidugi eriti valus – kui räägitakse koostööst ja vaesuse vähendamisest, ent praktikas sunnitakse nõrgemas positsioonis olijatele peale oma huve.

Eesti puutub tingimusliku abiga kokku eelkõige multilateraalset arengukoostööd tehes. Sissemaksed Euroopa Liidu arengukoostöö eelarvesse moodustavad suure osa Eesti arengurahastusest. Neile lisanduvad maksed ÜRO organisatsioonidele ja agentuuridele ning rahaline panus Maailmapanga tegevusse, sõrmeotsaga mujalegi. Kokku moodustas mitmepoolne arengukoostöö 2017. aastal ca 20 miljonit eurot ehk 52% Eesti arengurahastusest.[4] Ülejäänud 48% kulub bilateraalsele arengukoostööle, mis omakorda tähendab peamiselt kahepoolseid projekte Eesti organisatsioonide ja asutuste ning sihtriikide organisatsioonide ja asutuste vahel. Eestil on viis prioriteetset sihtriiki, enamus neist kuuluvad idapartnerlusriikide hulka: Ukraina, Gruusia, Moldova ja Valgevene. Viiendana on nimekirjas Afganistan, mis on siinkohal ka ainus maailma vaeseimate riikide hulka kuuluv sihtriik. Miks sellised riigid? Idapartnerite osas kordub mantrana lisandväärtus, mida Eestil on võimalik pakkuda neile partneritele tänu oma üleminekukogemusele. Me saavat olukorrale paremini pihta kui näiteks rootslased. Enamus bilateraalsest arengukoostööst tehakse ära kodanikuühenduste poolt – on selliseid, kelle peamine tegevus keerleb ümber arengukoostöö, ent oluliselt rohkem on Eesti arengukoostöömaastikul neid organisatsioone, kelle põhitegevus ja fookus on Eestis ning kelle jaoks väliskoostöö on üks n-ö kõrvalprojektidest.

Eesti sihtriikide küsimuses peitub teatav konfliktikoht: kas peaksime abistama kõige vaesemaid või siis neid, kellel on meie n-ö lisandväärtusest kasu ja keda saame toetada nende teel Euroopa Liidu poole? Peame meeles, et Eesti arengukoostöö laiem eesmärk on vaesuse vähendamine. OECD Arenguabi Komitee liikmed on eraldi lubanud vähim arenenud riikidele suunata 0,15–0,20% oma
SKT-st. Eesti on Arenguabi Komitees (OECD DAC) küll vaatlejaliige, ent on otsustatud järgida kõiki komitee nõudeid ja reegleid. Eesti ametnikud rõhutavad, et vaesust, mille leevendamisele kaasa saame aidata, on ka keskmise sissetulekuga riikides. See muidugi on absoluutselt õige, iseasi on, kas ja kuidas me suudame tagada või ka mõõta, kuidas Eesti rahade eest tehtud arengukoostöö vaesuse põhjustega tegeleb. Tõsiasi on, et vähim arenenud riike aitame praegu just multilateraalse arengukoostöö kaudu, olles üks paljudest rahvusvaheliste organisatsioonide rahastajatest.

Kas ja kuidas mahub pildile Aafrika? Eesti arengukoostöö andmebaasi ava-lehelt joonistuvad välja vaid 20 Aafrika riiki, millega Eesti ei ole meie arengukoostöö ajaloo jooksul tegemist teinud. Kokkupuute vorme on seevastu peamiselt neli – on tehtud projekte, osaletud humanitaarmissioonidel, tehtud sissemakseid rahvusvahelistele organisatsioonidele, või siis on sealt riigist pärit varjupaigataotlejad, kelle esimese aasta kulude katmine Eestis läheb ametlikult samuti arenguabi arvestusse.

2018. aastal on andmebaasi kantud 142 projekti, millest üheksal juhul tehakse koostööd Aafrika riikidega. Üheksast projektist kaks on tegelikult eraldised ÜRO humanitaarasjade koordineerimisbüroo (OCHA) tegevuste toetamiseks Liibüas ja Malis ehk siis mitte klassikalised bilateraalsed projektid. Andmebaasis sügavamale kaevates saab üsna hea ülevaate, mida eestlased viimastel aastatel Aafrika-suunalises arengukoostöös teinud on.

Tugevalt on esindatud vabatahtlike saatmine, eelkõige just haridusega seotud projektidesse. Käputäiel Eesti organisatsioonidel on eri Aafrika riikides n-ö oma kogukond ja kool, kus siis vabatahtlike abiga seal antava hariduse kvaliteeti tõstetakse või eestlaste abiga lastele koolivorme, õpikuid jm vajalikku muretsetakse. Edendatakse ka sotsiaalset ühistulist ettevõtlust: neid punutud korve ja kohalikest kirevatest kangastest tekstiilitooteid saab Eestiski osta. Ettevõtluse teine suund on klassikalisem: projektid, mille käigus korraldatud visiitidel tutvustatakse Eesti majanduskeskkonda ning luuakse ärisuhteid siinsete ja sealsete ettevõtjate vahel. Aastaid on tegeletud Aafrika diplomaatidele EL-i, rahvusvaheliste suhete ja julgeolekuga seotud koolituste pakkumisega. Eesti arstid on korduvalt käinud Aafrikas songaoperatsioone tegemas. Viimasel ajal on üha enam organisatsioone sukeldunud digimaailma, kusjuures fookus on eelkõige ametnike koolitamisel ja e-riigi lahenduste tutvustamisel, riigihalduse küsimuste kõrval pakub üks organisatsioon ka digitaalsete oskuste haridusprogramme laiemale avalikkusele. Nende korduvate teemade ja pikalt kestnud koostööprojektide kõrvale eksib andmebaasis ka mõneti obskuursemaid ettevõtmisi kartulikasvatusest veemajanduse haridusprojektini.

Siinkohal on tähelepanuväärne see, et kõik vabatahtlikega seotud projektid kuuluvad ametlikus arvestuses maailmahariduse ja teavituse kategooriasse – kohapeal toimuvast vaat et olulisemgi on see, et pärast saaks Eesti avalikkus teada, mida tehti ja miks üldse on oluline, et Eesti kaugetes kohtades selliste teemadega tegeleb. Arengukoostöö prioriteetsetele sihtriikidele on rahastaja ette näinud eraldi taotlusvoorud, see tähendab, et kord aastas on võimalik esitada projekte spetsiaalselt Ukrainas, Gruusias, Moldovas või Valgevenes tehtavale koostööle toetuse saamiseks.

Aafrika riigid on siinkohal vaeslapse rollis, sellist eraldiseisvat ja selget taotlusvooru neile ei eksisteeri. Aafrika ei ole kunagi olnud ministeeriumi prioriteet – igati õigustatud on küsimus, kas Eesti peaks oma niigi väheseid ressursse üle maailma laiali pilduma või oleks õigem ikkagi keskenduda sinna, kus meil on paljukiidetud reformikogemusel põhinev lisandväärtus. Milleks ronida Aafrikasse, kus on niigi meeletult palju valgeid abistajaid? Teiseks tuuakse sageli välja, et Eestil ei ole Aafrika mandril kuigi palju saatkondi – õigupoolest tähendab see, et meil on seal üks saatkond, Kairos. Ülejäänud Aafrika on katmata. Ent ilma kohapealsete saatkonnatöötajateta on keeruline meie avaliku raha kasutamist kontrollida. Sahara-taguses Aafrikas ei jää praeguse süsteemi puhul midagi muud üle kui usaldada, et ikkagi toimub selline tulemuslik koostöö, nagu rahataotluses lubatud. Täna tundub, et kõik Aafrika-suunalised arengukoostöö tegevused peale välismajanduse edendamise või digiteemadega seotu on (mõne üksiku erandiga) Aafrikas partnereid leidnud ning põhinevad seal tegutseda tahtvate kodanikuühenduste õhinal.

Selline on siis olukord praegu. Homme võib olla juba teistmoodi – eelmine välisminister Sven Mikser sõnas 2019. aasta alguses toimunud väliskomisjoni avalikul istungil, et kavas on välja töötada Aafrika-suunaline tegevuskava, mis arvestaks poliitika ja majanduse kõrval ka arengukoostöö võimalusi. Tundub, et Eesti arengukoostöö keerab näoga idast veidi rohkem lõunasse. Ehk oleme ühel hetkel nagu Tšehhi, kus pooled arengukoostöö prioriteetriigid on idapartnerlusriigid ja pooled on Aafrika riigid. Kuidas kõik kujuneb, näitab aeg, ent väljakutseid on siin ilmselt mitmeid – alustades saatkondade ja lisandväärtuse küsimustest. Seoses Eesti saamisega ÜRO julgeolekunõukogu liikmeks selgus, et meil ei ole just väga palju diplomaate, kes Aafrikast midagi teaksid. Eestil ei ole ka väga palju arengukoostöö tegijaid, kes Aafrikat kuidagi tunneksid või seal kontakte omaksid – on mõned, kes Aafrikas aastaid toimetanud, ent valdav enamus on eksperdid ikkagi idapartnerlusriikide olukorra osas. Aafrikas toimetavate ühenduste esindajad on muidugi aastaid rääkinud, et eestlaste oskus Aafrikas arengukoostööd teha saab tekkida ainult siis, kui riik seda suunda toetab, ja et multilateraalne arengukoostöö, mis on Eesti puhul olnud Aafrikas primaarne, ei tõsta Eesti enda organisatsioonide võimekust.

Mida me siis seal Aafrikas teeksime? Ilmselgelt tegeleksime e-teemadega.

Euroopa Liidu välisteenistuses diplomaadina töötanud ning Addis Abebas resideerinud Karin Kaup Lapõnin on tõdenud, et Aafrikas on küllalt ruumi, kuhu Eesti infotehnoloogia lahendusi eksportida, ja riik peaks seda suunda rohkem toetama.[5] Arengukoostöö eelarves on muuhulgas rahastatud Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu tegevusi, mis andmebaasi järgi on esimeseks sammuks Aafrika Liidule olulise e-riigi akadeemia programmi loomisel. Eesti on rahaliselt toetanud ka Smart Africa sekretariaati ja Aafrika Liidu Komisjoni e-valitsemise teemade edendamisel. Ent praegu on see kõik ikkagi veel üsna mikroskoopiline osa Eesti arengukoostööst. Riigist eraldi on Eesti ettevõtted kanda kinnitanud mitmes Aafrika riigis (näiteks Nortal Nigeerias, Cybernetica AS Namiibias või Net Group Tansaanias), aidates sealsetel valitsussektoritel e-lahendusi välja töötada.

Digitaliseerimise arengukoostöö kontekstis ilmneb üsna mitmetahuline teemapundar. Maailmapanga 2016. aasta raport „Digital Dividends“ rõhutab digitaliseerimise suurt potentsiaali globaalses kestlikus arengus. Samas tuuakse raportis välja, et neidsamu dividende, mida tehnoloogiad oleksid pidanud kaasa tooma, on tegelikult vähem, kui oodati, ja saadud dividendid on väga ebaühtlaselt jaotunud. Tehnoloogia ja e-lahendused ei ole imevahend arenguriikide probleemide lahendamiseks. See ei tähenda, et Aafrika riigid peaksid digiteemadega tegelemise edasi lükkama, kuniks vaesus on kaotatud või kõik teed asfalteeritud, ent tuleks olla realistlik ja arvestada sellega, et digitaliseerimine võib olemasolevaid lõhesid ühiskonnas veelgi suurendada.

Eestlased kipuvad olema tehnoloogia võimaluste osas ülioptimistlikud, sõuame ringi globaalse e-riigi lipulaevana, ent Eesti esindajad räägivad häbiväärselt vähe digitaliseerimises peituvatest riskidest, näiteks puudulikust andmekaitsest, opositsiooni represseerimisest, keeleküsimusest ja info valideerimisest, automatiseerimise negatiivsest mõjust vaestele riikidele ning muidugi ebavõrdsuse süvenemisest naiste ja meeste, rikaste ja vaeste, maal ja linnas elavate inimeste vahel. Aafrikas on ligipääs internetile ÜRO hinnangul ca 22%-l elanikest – sellise numbri juures peab kõikehõlmav digirevolutsioon olema hästi läbi mõeldud. Ilmselt tasub ka meeles pidada, et Aafrika riikide kodanikud on inimesed nagu meiegi – nemadki kasutavad internetti suhtlemiseks ja YouTube’ist kassivideote vaatamiseks, mitte ei kuluta iga veebis veedetud sekundit oma elujärje parandamiseks. Eesti ettevõtted ja organisatsioonid on seal kaugel küll eelkõige keskendunud e-riigi edendamisele, mis jätab masside küsimuse kõrvale ning keskendub ametnikele ja riigi infosüsteemidele. Tehnoloogiaga aga käib lahutamatult kaasas tahe ja eesmärk, mis määrab erinevate lahenduste kasutamise. ÜRO millenniumi arengueesmärkide ja kestliku arengu eesmärkide väljatöötamise juures olnud professor Jeffrey D. Sachs ütleb, et tehnoloogia tuleb kombineerida tahtega liikuda ühiskondliku heaoluni.

Suur osa Eesti arengukoostöö kahepoolsetest projektidest viiakse praegu ellu kodanikuühenduste või riigi sihtasutuste poolt. Olukorras, kui avalikku raha on ümber jagada järjest vähem ning teatav sissepoole pöördumine doonorriikides järjest enam süveneb, on hakanud pead tõstma trend, kus varem MTÜ-de poolt valitsetud arengukoostöö väljale sisenevad eraettevõtted. Ka Euroopa Liidu arengurahastuses arvestatakse uue eelarveperioodi valguses enam erasektori kaasamisega. 2017. aastal pandi paika Euroopa välisinvesteeringute kava,[6] mis hõlmab erinevaid segarahastamisvahendeid ning kus traditsiooniline abi on seotud uue põlvkonna rahastamisviisidega. Samal aastal loodi ka Euroopa Kestliku Arengu Fond[7] kui vahend välisinvesteeringute kava rakendamiseks, mis toetab ja pakub tagatisi riskantsetele investeeringutele Aafrikas ja idapartnerlusriikides. Eestis ei ole erasektor arengukoostöös seni eriti kanda kinnitanud, ent tulevikus nähakse eraettevõtteid valdkonnas palju suuremat rolli mängimas.

See tekitab Eesti arengukoostöö tuleviku kohta kohe kaks küsimust. Esiteks, mis saab kodanikuühendustest? MTÜ-d ilmselt ei lähe Aafrikasse kaableid vedama ega koodi kirjutama. Täna on arengukoostööga tegelevate vabaühenduste seas vaid mõni üksik, kes otsapidi digiteemadega kokku puutub – tegeletakse kas digiharidusega või iduettevõtluse edendamisega, e-valitsemise maailm on suuresti riigi sihtasutuste ja taas kord eraettevõtete pärusmaa. Küllap tasuks väikestel ühendustel korraks aeg maha võtta ja mõelda, millised on nende võimalused ja millised neile asetatud ootused arengukoostöö muutuvas reaalsuses. Loomulikult ei kao kuhugi sellised klassikalised arenguprobleemid nagu naiste haridus, väikeettevõtluse edendamine, seksuaal- ja reproduktiivtervisega tegelemine, keskkonnakaitse eest seismine jne. Ent siia kõrvale on vaja ka kodanikuühendusi, kes oskaksid partnerorganisatsioone võimestada kodanike õiguste eest seismisel digitaalses maailmas, teaksid piisavalt palju seadusandlusest, juhiksid tähelepanu digitaliseerimisega kaasnevatele riskidele ning oskaksid pakkuda lahendusi nende maandamisel. Vabaühendused peavad hakkama kiiresti liigutama, et mitte rongist maha jääda – kui Euroopa ja Hiina ettevõtted jooksevad võidu Aafrika digituru vallutamise nimel, siis vähemalt Euroopa arengukoostööorganisatsioonid on üsna konservatiivsed ega saa eriti aru, miks peaks üldse digiasjadega tegelema, kui ikka veel on õhus Ebola, kirjaoskamatus ja muud igavikulised arenguprobleemid. Eesti kodanikuühendused saaksid siin olla omamoodi teenäitajad, sest vabaühenduste roll uues arengukoostöös ei ole täna veel sugugi paigas.

Teine erasektori osakaalu tõusuga kaasnev küsimus arengukoostöö tuleviku puhul puudutab seda, millist äri minnakse Aafrika riikidesse tegema. Oleks lausa imeline, kui kõik ettevõtted oleksid vastutustundlikud, peaksid silmas oma sotsiaalset ja keskkonnamõju, maksaksid võõrastes riikides töötajatele head palka ning arvestaksid ka partnerriigi laiema üldsuse huvidega. Ilmselt see alati nii pole. Ühel arengukoostöö valdkonna üritusel kuulsin kurva alatooniga anekdootlikku lugu sellest, kuidas Eesti ettevõte pakkus ühes Aafrika riigis suurel ehitusprojektil turvateenust ning teenuse kvaliteeti kiites rääkis ettevõtte esindaja, et väga efektiivselt ja ilma suuremate probleemideta said nad hakkama ehitusele ette jäänud kohalike kodust välja tõstmisega. Selline äri ei ole ei õiglane, jätkusuutlik ega vastutustundlik. Muutuval arengukoostöö maastikul peab riik suutma tagada, et ka uued partnerlussuhted panustavad sihtriigi inimeste heaolu suurendamisse, mitte ei näe arengukoostöö avaliku ja erasektori koostööprojekte lihtsalt raha kokkuajamise kohana.

Aafrika probleem ei ole üldiselt mitte selles, et seal oleks liiga vähe internetti, liiga vähe äppe või et ei ole võimalust digiretsepti kasutada. Olenevalt riigist võib probleem olla hoopis laste suures arvus, sünnitajate suremuses, kõrbestumises, monokultuuride viljelemises, meeletus korruptsioonis, etnilistes konfliktides või veel mitmes asjas. E-lahendused ei ole asi iseeneses, vaid need peavad olema suunatud konkreetsete probleemide lahendamisele. Pole mõtet üles ehitada mõnd tehnoloogilist lahendust, mida seal praktikas kasutada ei saa. Tühja töö vältimiseks tuleb sihtriiki, selle (argi)kultuuri ja kitsamat kogukonda ka üsna hästi tunda. Eesti Aafrika-suunalise arengukoostöö üks väljakutseid saab kindlasti olema see, kust otsast siis pihta hakata, millele keskenduda. Kuidas tagada partnerlus, tulemused, koordinatsioon, tõhusus jne olukorras, kus potentsiaalseid riike on palju, ent Eesti organisatsioonide-ettevõtete tegutsemisvõimekus sealkandis ei ole eriti kõrge?

Lõpetuseks veel üks tähelepanek asetamaks Eesti arengukoostööd laiemasse konteksti. Kibestunud vaatleja võiks öelda, et arengukoostöö on mõttetu, kui me ei suuda tagada poliitika sidusust. Kui Eesti või Euroopa Liidu välispoliitika õõnestab arengukoostöö sotsiaalseid eesmärke, siis mis mõtet on muuhulgas näiteks Aafrikasse raha, oskusteavet, vabatahtlikke ja igasugust muud koostööd kühveldada? Eesti oma energiapoliitikaga on siin hea näide. Ühest küljest suuname miljoneid eurosid kliimarahadeks, et väikesed Okeaania saareriigid uppumisohuga toime tuleksid. Teisalt aga põletame kivi, mis otseselt tõukab tagant nendesamade saareriikide uppumist. Eesti ja Euroopa Liit ei tee piisavalt palju maksuparadiiside tõkestamiseks, eri andmetel viiakse Aafrikast iga sissetuleva arenguabi dollari kohta maksude optimeerimise teel välja 7–11 dollarit. See on raha, mida riigid peaksid tegelikult abisummade asemel kasutama haridussüsteemi, tervishoiu, tööhõive jt normaalseks eluks vajalike valdkondade edendamiseks. Selliseid näiteid leidub teisigi. Küllap sajaprotsendiline koherentsus ei olegi võimalik, ent kui Eesti arengukoostöö sihtriigid ja põhimõtted lähevad ülevaatamisele, oleks mõistlik ka kontrollida, et meie välismajanduspoliitika, energiapoliitika jms-ga seotud valdkonnad ei nulliks ära arengukoostöös raskelt kätte tulnud võite.

[1] Eesti arengukoostöö ja humanitaarabi sai 20 aastaseks, 2019. https://bit.ly/2xDnvpJ.

[2] Avalik arvamus arengukoostööst, 2015; https://bit.ly/2YFLYGZ.

[3] Special Eurobarometer: EU citizens and development cooperation, 2018. https://bit.ly/2NuOidi.

[4] Mis on arengukoostöö?, 15.02.2019. https://vm.ee/et/mis-arengukoostoo.

[5] K. Kaup Lapõnin, E-valitsemise väljakutsed Aafrikas. Diplomaatia, 2018, nr 8, lk 5–7.

[6] Euroopa Liit käivitab uue ELi välisinvesteeringute kava. European Commission. Press Release Database, 28.09.2017. http://europa.eu/rapid/press-release_IP-17-3483_et.htm.

[7] Euroopa Kestliku Arengu Fond: nõukogu kinnitab Euroopa Parlamendiga saavutatud lõpliku kokkuleppe. Euroopa Ülemkogu. Pressiteated, 28.06.2017. https://bit.ly/2XCRMV7.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht