Sugu, rahvus ja urbanism indoneesia waria’de kehadel

TERJE TOOMISTU

Ilmus Vikerkaares 4–5, 2019

Kuulsate Vürtsisaarte pealinnas Ambonis 1970. aastal sündinud Dewi kasvas üles oma vanavanematega. Tema isa jättis perekonna maha, öeldes, et Dewi pole tema poeg. Lapsepõlve saatnud häbitundest ajendatuna läks Dewi keskkooli onu juurde 2400 kilomeetri kaugusele Jakartasse, Indoneesia pealinna, sealt edasi Bandungi turismi õppima.

Bandungis avastas ta ööelu ja hakkas äkitselt mõistma teda väiksest peale saatnud segaseid seksuaalsuse ja soolisusega seotud tundeid. Ta tutvus inimestega, kes nimetasid end waria’deks ja ütlesid, et neil on küll mehe keha, aga naise hing ja süda. Seepärast riietuvad nad naiselikult ja kannavad meiki – kui mitte iga päev, siis vähemalt nendel öödel, kui nad väljas käivad. Ühtlasi, kui geidele meeldivad geid, siis waria’dele meeldivad mehed, keda nad peavad heteroseksuaalseteks.

Ka Dewi hakkas öösiti väljas käima, kaunilt meigitud ja kleidis. Nendest paikadest, kuhu öösiti kogunes seltskond omasuguseid, leidis ta uusi sõpru, lõbutses ning tutvus meestega, kes pidasid teda atraktiivseks. Järgnenud aastakümne vältel liikus ta Jakarta, Surabaya, Batami, Jambi ja Lampungi linnade vahel ning elatas end peamiselt seksitööst. Tänavaelu hoovuses hakkas ta ka narkootikume tarvitama, süstides peamiselt sünteetilist heroiini.

„Niisiis ma ei kasutanud neid teadmisi, mis ma [kõrgkoolist] omandasin. Ma ei kasutanud neid selleks, mida ma võinuksin teha,“ rääkis Dewi, kui me Lääne-Paapuas Sorongi linnas tutvusime. „Ma ignoreerisin seda kõike, sest tol ajal tundsin, et see on minu maailm! Ma polnud midagi sellist varem leidnud ja ma tundsin end nii vabana. Ma olin leidnud oma maailma. Mind ei huvitanud, mind ei huvitanud enam oma tulevik ega oma elu.“

2006. aastal Dewi haigestus ja peagi diagnoositi tal HIV. See ei üllatanud teda. Ta oli jaganud süstlaid sõpradega ja näinud neid suremas. Tema kaal langes 28 kiloni. Pärast paari rasket aastat ravil õnnestus tal jõuvarud taastada. 2009. aastal kolis ta Sorongi, kus töötab tänini ilusalongis koos ühe teise waria’ga.

Ühegi waria elulugu pole teise omaga samasugune, ent Dewi loost peegelduvad mitmed jooned, mida olen näinud ja kuulnud paljudelt neist. Pärast kokkupuudet waria’de ööeluga justkui tuntakse ära midagi iseendas ja leitakse kaaslased, kes mõistavad. Ning elu polegi enam nii lootusetult tume.

Kuidas aga mõista emotsiooni, mis ajendab maha jätma kogukondlikud sidemed, karjääriperspektiivid, „normaalse elu“ võimaluse ühiskonnas, kus perekond, staatus ja sissetulek on nii olulised nagu Indoneesias? Mida võimaldab sotsiaalne kategooria nimega waria? Kuidas asetuvad kehad, kes on hakanud end selle kategooriaga seostama, Indoneesia rahvuslikku diskursusesse, kus valitseb islamist kantud moraal ja heteronormatiivsus? Millised kehalised kuuluvused on neile võimaldatud ja millised üldse võimalikud?

Sootransgressiivsusel on Indoneesias nagu mujalgi Kagu-Aasias pikk ajalugu. Selliste subjektide olemasolu saab selgitada varauusaegsete kosmoloogiate kaudu, kus maskuliinne ja feminiinne soobinaarsus oli ületatav ning transsooline käitumine seotud šamanismi ja riitustega.[1] Need traditsioonid on nüüdseks valdavalt kadunud. Ent tänapäevalgi kasutab näiteks bugi rahvas Sulawesi saarel viie kategooriaga soosüsteemi, tunnustades lisaks naisele ja mehele ka vastavaid transpositsioone calalai ja calabai, kellest viimane on põhimõtteliselt waria. Viiendat kategooriat bissu’t võib pidada androgüünseks šamaaniks, kes viib läbi kogukondlikke ja individuaalseid riitusi ning suhtleb teispoolsusega. Bissu’d koondavad endas nais- ja meespoolsuse, maiseid ja ülevaid elemente. Selline sooülene ja teispoolsusega seotud positsioon võimaldab neil astuda ühendusse vaimude maailmaga ja anda õnnistust riisisaagile, tervisele või mõnele alustatud ehitusprojektile, sest pole ju teada, milline on jumalate sugu.

Soolise binaarsuse jäigastumist Indoneesias mõjutas hollandlaste koloniaalperiood, aga ka islami ja kristluse levik. President Suharto autoritaarse režiimi ajal (1968–1998) juurutati soonorme vastavalt reproduktiivsele peremudelile, mis kinnistas ideaalse naise ja täiusliku mehe kuvandid. Paradoksaalselt kujunes aga just sel perioodil välja ka stereotüüp waria’st, kes on veetlev, glamuurne, natuke naljakas ja tavaliselt töötab ilusalongis; ta on küll osa Indoneesia kultuurilisest pluralismist, ent parem on teda vaadata eemalt kui näha oma perekonnas.

Waria’d öises Sorongi linnas Lääne-Paapuas. Stoppkaader autori videomaterjalist, 2015.

Transsooline keha

Läänemaailmas on transsoolisuse fenomeni uuringutel pikk meditsiiniline ajalugu, mis ulatub 19. sajandi lõppu. 1952. aastal sookorrigeerimise operatsiooni edukalt läbi teinud Christine Jorgensteni rahvusvaheline kuulsus – ta oli maailmas esimeste seas, kellel see õnnestus – tutvustas globaalsele üldsusele ühest soost teise liikumise protseduuri, mida siis tunti transseksuaalsuse nime all. Samal ajal rõhutas tema kaasus ka meditsiinilise paradigma valdavust. Jorgensteni lugu esitas meditsiini ja teaduse võimekust voolida soolist ihu ja teha seda vastavalt tavapärasele heteroseksuaalsele mudelile.

Järgmiste kümnendite jooksul defineeris meedia, sealhulgas pornograafia, millist soolisustatud kehade materiaalsust peeti ilusaks ja atraktiivseks. Need tendentsid ühelt poolt fikseerisid kehalisi norme, teisalt aga näitasid võimalusi, kuidas oma keha ihaldatud vormide suunas muuta. Seejuures käsitleti transsoolisust jätkuvalt psühhopatoloogiana ning sirgjoonelise liikumisena ühest fikseeritud sookategooriast teise.

Alles 1990. aastate alguses toimusid selles diskursuses märkimisväärsed muutused. AIDS-i kriisi taustal tekkisid uued sidemed aktivistide ja meditsiinilise ringkonna vahel. Oma rolli mängis meedia, aga ka humanitaarteadustes lokanud poststrukturalistlikud ja performatiivsuse teooriad, mis võimaldasid transsoolisuse fenomeni uues valguses mõtestada.

Samal ajal tärkas ka queer-teooria, mis taotles heteronormatiivse patriarhaadi normide radikaalset kriitikat ja teadlikku eiramist. Queer-aktivistidele tundus patriarhaadile allumisena koguni ka transinimeste hulgas sagedane soov mitte soonorme eirata, vaid saavutada normatiivne sooline väljendus, mis lihtsalt erineb sünnil määratud sookategooriast. Kui transinimesed püüdlevad soolise „kodu“ poole, siis queer’id taotlevad hübriidsust. Põhimõttelisest vaatepunktide erinevusest arenesid mitmed olulised diskussioonid, neist märkimisväärseim oli küsimus sookorrigeerimise operatsioonide vajalikkusest.

Oma panuse nendesse vaidlustesse andsid ka antropoloogilised uurimused sootransgressiivsetest nähtustest globaalses Lõunas. Just need võimaldasid näidata, et sugu ja seksuaalsus, mida Lääne mõttemaailmas tavaliselt kujutatakse kahe eraldiseisva ja ilmselge kategooriana, pole tingimata midagi sellist, mida eri kultuurides lihtsalt mõnevõrra erinevalt kogetakse. Needsamad kategooriad võivad ka ise vastavalt kultuurilisele kontekstile muutuda.

Feministlikus antropoloogias on pikka aega viidatud sellele, et olgugi kehad reaalsed ja materiaalsed, on nad samal ajal ka ajaloolised ja kultuurilised artefaktid. Füsioloogiline sugu (sex), kultuuriline sugu (gender) ja soolisustatud energiad nagu maskuliinsus ja feminiinsus ei ole omavahel alati joondatud.[2] Lääneriikides räägiti kuni 1990. aastateni sooidentiteedist nii, et sellega kaasnes vaikimisi eeldus inimese suguelundite kohta – ja valdavalt kehtib see hoiak siiani: kui on naine, siis on vagiina; kui on mees, siis on peenis –, aga näiteks Kagu-Aasia kultuurides pole genitaalid sellistes määratlustes sugugi nii olulisel kohal.

Oma maailma otsingud

Olgugi et waria’d on Indoneesias, eriti sealsetes linnades, nähtav sotsiaalne grupp, ei aktsepteerita neid kõikides valdkondades ega peeta võrdselt väärikateks perekonnaliikmeteks. Pärast Indoneesia demokratiseerumist 1998. aastal tõstsid ühiskonnas pead mitmed poliitilised islamistlikud organisatsioonid, kes võtsid oma agendasse ka seksuaalsuse ja moraali küsimused. Soo- ja seksuaalvähemused, eriti kui nad olid organiseerunud, langesid sageli selliste rühmituste rünnakute ohvriks. 2016. aasta alguses toimus suurem tagasilöök, mis tõmbas seksuaalvähemusi ründava konservatiivse diskursuse ka peavoolu. Vägivaldsete meetmete kaudu püütakse kujundada jumalakartlikke moraalseid subjekte. Teistsuguseid olemise viise kujutatakse rahvusliku hädaohuna.

Nende nähtuste taustal ilmestab paljude waria’de elusid migratsioon. Noored waria’d lahkuvad oma kodukülast või vanematest, kes ei lepi lapse teistsuguse soolise väljendusega. Tavaliselt lähevad nad suurematesse linnadesse, kus omasuguste toel otsitakse lepitust ja tunnustust.

Ent waria’de liikumine on sageli seotud ka elujärje parandamise ja produktiivsusega, mistõttu on kiire majanduskasvuga piirkonnad atraktiivsed sihtkohad. Plaaniga avada ilusalong ja teenida raha vanaduspõlveks sõidavad paljud waria’d näiteks hüppeliselt arenevatesse Paapua rannikulinnadesse.

Arhipelaagi suuremaid linnu läbivatel trajektooridel müüakse ellujäämiseks sageli seksuaalteenuseid, mille kõrvalt õpitakse juuksuritööd ja meigikunsti.

Noortele tulijatele tundub uus kogukond oma normide ja võimalustega justkui omaette maailmana. Oma eluilmast kõneledes kasutavad waria’d sageli ruumilist väljendit „waria’de maailm“ (dunia waria). See hõlmab endas kõike, mis puudutab nende elu: moodi, slängi, meiki, kogukondlikke traditsioone ja teisi iseloomulikke väljendusviise, aga ka toimetulekustrateegiaid. Mõnes linnas on näiteks mitmekümneaastane waria’de iludusvõistluste traditsioon. Tegutsevad waria’de organisatsioonid, mis seisavad tervishoiu või õiguste eest. Yogyakarta linnas on isegi waria’de koraanikool, mis on ilmselt ainus omasugune maailmas ja on viimasel ajal pälvinud ka rohkelt rahvusvahelist meediatähelepanu.

Ruumilises plaanis avaldub dunia waria aga ennekõike ilusalongides, kus paljud waria’d töötavad, ning teatud paikades linnaruumis, kuhu kogunetakse öösel. Just nendes kohtades kompavad paljud noored oma identiteeti ja avastavad enda jaoks teistsuguseid sotsiaalseid kehastusi.

Ka Dewi leidis waria’de ööelus korraga nii iseenda – sellisena, nagu ta end kõige ehedamalt tundis – kui ka oma maailma selle sotsiaalsetes suhetes ja sümbolsüsteemides. Ja siit koorusid võimalused hoopis teistsugusteks olemise viisideks.

Igas linnas, kuhu ta edasi liikus, avanes tuttavlik dunia waria ööelus, mis pakkus samaaegselt sõpru, ellujäämiseks vajalikku raha seksuaalteenuste müügist, aga ka sageli kaasnenud meeldivat intiimsust ja naudingut. Samuti mõistis ta, et temasuguseid on palju, kogu Indoneesias.

Norm ja abjekt

Foucault’ järgi ei ole võim ainult repressiivne, vaid ka produktiivne, kujundades seeläbi normatiivseid subjekte. Ent samad protsessid vormivad ka mittenormatiivseid subjekte, kes peavad aga toime tulema teatud piirangutes ja tingimustes. See lähenemine ilmestab hästi waria’de sotsiaalset positsiooni Indoneesia heteronormatiivses biopoliitikas. Kõik need olukorrad, kus noored waria’d lahkuvad oma küladest ja kodudest, jäävad kõrvale haridusest ja töökohtadest ning neid ei aktsepteerita avalikus ruumis või nende kallal vägivallatsetakse, ilmestavad võimu toimemehhanisme. Selles pidevas normi enesekehtestamise ruumis teatud kehalised olemise viisid abjektistatakse. Nad surutakse ühiskonna äärealadele, silma alt ära, nendesse pimedatesse tsoonidesse, mis avalduvad väheste tundide jooksul enne koitu.

Kaheksa aasta jooksul läbi viidud etnograafilistele välitöödele tuginedes tundub mulle, et enamikul waria’dest on mingid kogemused seksitööga. Seda saab suuresti selgitada majanduslikust perspektiivist. Kuna paljud waria’d satuvad suurlinnade tänavatele juba hilises murdeeas, puudub neil ligipääs haridusele, mis Indoneesias nõuab rahalisi väljaminekuid. Teiseks on waria’del oma soolise eneseväljenduse tõttu äärmiselt keeruline leida tasuvat tööd mõnes suuremas ettevõttes ehk majanduse formaalses sektoris,[3] rääkimata avalikust sektorist.

Aga ööelu aktiivsust waria’de hulgas saab selgitada ka teistel alustel.

Seks, raha ja armastus

Kuna 2011. aastal tihendas munitsipaalpolitsei taas oma reide, kogunesid waria’d Indoneesia Panga ette Yogyakarta kesklinnas alles kella kahe paiku hommikul. Parkimisplats koos kioski ja maa-aluse avaliku tualettruumiga panga ees oli üks linna viiest paigast, kus öösiti võis silmata waria’sid, kes end tee ääres näitasid või nende juures peatunud mootorratturitega lobisesid. Alati istus aga seltskond waria’sid ka kioskis, vahetades jäätee lürpimise kõrvale uudiseid, kommenteerides üksteise riietust, visates nalja, jagades muresid. Üks neist, pisut purjus, mängis kujuteldaval catwalk’il kõndides kondoomiga. Teised naersid, kõhud kõveras.

Kioski ümbruses tiksus päris palju noori mehi, kes nõjatusid mootorratastele ja vahel flirtisid waria’dega. Waria’d teadsid, et nendel meestel pole raha, aga väike flirt paha ei tee.

Järgmisel päeval teatas mulle üks aktivistist waria, kes tol õhtul jagas väljas kondoome ja näpunäiteid turvaseksi kohta, et tema läks koju selle nägusa nokkmütsiga noormehega, kas ma ka mäletan. „Ahh, me oleme vanad sõbrad,“ muheles ta.

Waria’de soolises enesemääratluses on seksuaalsusel märkimisväärne roll. Waria’d eristavad end teadlikult Indoneesia geidest, väites, et geidele meeldivad teised geid, aga neile meeldivad mehed, keda nad peavad heteroseksuaalseteks – ehk mehed, kellele tavaliselt meeldivad naised. Niisiis ei köida need tänavaelu paigad mitte ainult seksitööle keskendunud waria’sid, vaid ka paljusid teisi, kes käivad koos seltskondlikel põhjustel.

Waria’d kirjeldavad sageli oma ööelu olulise sotsiaalse keskkonnana, kus nad saavad ennast väljendada. Ööelu on ruum, kus kehastatakse teatud soolist esitust, mille juurde kuuluvad silmapaistev meik, sageli ekstravagantne riietus, poosid, žestid, suhtlusmaneerid. Kuna nendes piirkondades käivad mehed, kellele meeldivad waria’d, pakub see neile võimaluse tunda end atraktiivse ja ihaldatavana.

Ööelu väljendusliku ruumi olulisust märgib ka asjaolu, et paljud waria’d reeglina ei kanna naisteriideid oma perekonna juures. Samuti pole see võimalik teatud päevatöödel. Teised eelistavadki avada end vaid öösiti. Päris paljudel waria’del on põhitöö ilusalongis, nii et nad käivad öösiti väljas paar korda nädalas või kuus. Kui waria siis kohtab meeldivat meesterahvast, nagu minu aktivistist tuttav tol ööl, võib ta tõepoolest temaga ka raha eest magada. Ent üsna kiiresti jõudis minunigi waria’de avalik saladus – kui mees on ilus ja noor, ent vaene, ei küsita sageli raha üldse.

Seega rõhuvate ühiskondlike struktuuride tulemusel, aga ka neile vastu seistes kujundavad waria’d oma maailma ja väljendusruumi nendes aegades ja kohtades, mis on neile võimaldatud. Olgugi et peamine põhjus, miks suur osa nooremapoolsetest waria’dest pakub seksuaalteenuseid, on majanduslik, kaasnevad sellega ka teised motiivid nagu eneseväljendus, intiimsus ja seksuaalne nauding, aga ka sotsiaalne suhtlus ja kogukondlik kuuluvustunne. Harvad pole needki juhtumid, kui waria on seksitööpiirkonnast leidnud endale püsiva kaaslase ja kestva armastuse.

Kuigi eelöeldust johtuvalt avanevad waria’de ööelus mitmesugused võimalikkused, vabadused ja iseolemise viisid, survestavad seda jätkuvalt urbanistlik disain ja rahvuslik moraaliprojekt. 2018. aastal liikus Indoneesia Panga ees vaid paar üksikut waria’t. Pangaesine plats ehitati mõni aasta varem ümber, seejuures lammutati avalik tualett, kus waria’d oma klientidega seksisid. Pidevate politseireidide ja ka toimunud viharünnakute tõttu oli koha sotsiaalne loomus praktiliselt kadunud. Waria’de seksitöö liikus internetti või viimasesse Yogyakarta waria’de ööelu paika pimedal raudteel.

Rahvuslik kuuluvus ja Paapua unelm

Rohkem kui midagi muud taotlevad waria’d oma avalikus suhtluses rahvuslikku kuuluvust ja ühiskondlikku tunnustamist. „Waria’d on samuti inimesed,“ kõlab kui mantra nende ülesastumistel, kus nad püüavad kehtestada oma kuuluvust inimkonda ja rahvusesse ning pöörata paremuse poole oma abjektistatud, normist välja langenud staatust.

Nendes püüdlustes rõhutavad waria’d oma võimet teha häid tegusid, millega nad panustavad ühiskonda.[4] Selle musternäitena esitatakse salongitööd, mille hulka kuulub tavaliselt juuksuri- ja meigitöö, harvemini ka uhke traditsiooniline pulmameik ja pulmapidude dekoreerimine.

Edukate iluagentidena on waria’d kanda kinnitanud Lääne-Paapuas, kus ilust on saanud waria’de kultuuriline ressurss mitte ainult ööelu kontekstis, vaid ka salongitöös. Pikka aega on Indoneesia kollektiivsetes kujutlustes kirjeldatud paapua põlisrahvaid tagurlike ja mahajäänutena. Pealegi ei vasta nad Indoneesia levinud ilumudelile, mida ilmestavad hele nahk ja sirged juuksed. Seetõttu näiteks kannavad indoneeslased mootorrattaga sõites kuumusele vaatamata pikki riideid ja kindaid ning praktiliselt võimatu on poelettidelt leida dušigeeli või kehakreemi, mis ühtlasi nahka ei valgendaks.

Paapuasse migreeruvad waria’d on justkui uute iluvõtete maaletoojad. Nemad valdavad kunsti muuta paapua rahvas, kes erinevalt malai kehatüübist on valdavalt lokkis juuste ja tumedama nahaga, ilusaks ja seeläbi edumeelseks. Nimelt pole teatud kehaline kuvand siin seotud mitte ainult iluga, vaid ka progressiga.

„Vanasti ei olnud siin waria’sid ega salonge, niisiis polnud kohalikel võimalik saada ilusaks,“ kirjeldas Donna, kes on Paapuas elanud 90ndate algusest ja töötanud mitmes salongis. „Aga salongide tulekuga võivad lokkis juustega paapuad saada endale sirged juuksed, nad juba saavad olla ilusad. … Kui keegi siin ei aktsepteeriks waria’sid, siis nad ei saaks ju areneda. Linn ei areneks, ei kasvaks. Jah, see jääks igavesti samasuguseks.”

Waria’de roll Paapua ilumaailmas ilmestab hästi, kuidas ilu kui kultuuriline ressurss toimib eri keskkondades erinevalt, olles seotud konkreetse piirkonna ajaloo ja kultuurikontekstiga. Seda ressurssi kasutavad Paapuasse rännanud waria’d oma salongitöös, aga ka öösiti tänavaelus. Ühelt poolt pakub see võimalust raha teenimiseks, teisalt aga toimib vahendina, mille kaudu saavutada sotsiaalset kuuluvust.

Miss Angola Paapuas

Paar päeva enne iga-aastast Lääne-Paapua waria’de iludusvõistlust 2015. aastal istusid mõned umbes 20-aastased naised, mehed ja waria’d Santi tagasihoidliku üüritoa jahedal põrandal. Sigarettide, lakkamatu telefonisurfi ja kuumuse kirumise keskel leidis Santi ja ühe teise waria vahel aset väike arusaamatus.

Kui viimane toast lahkus, teatas Santi mulle nina krimpsutades: „Ta on Miss Angola, Miss Aafrika. Mina aga olen Miss Ladina-Ameerika, Miss Mehhiko.“

Samal ajal ilmus uksele järgmine waria ja küsis:

„Miss, kust te pärit olete?“

„Miss Intelligentne Pihkulööja,“ vastas Santi naljatledes.

„Koos kellega? Miss Angolaga?“

„Ei, tema on Miss Brasiilia. Ja tema on Miss Ecuador,“ tutvustas Santi oma sõbrannasid.

Toimunust hämmeldunud, otsustasin sekkuda ja uurisin, miks veel paar aastat varem nimetati Santit siin Sorongi linna waria’de hulgas sageli Miss Angolaks.

„Jaa, see oli vanasti,“ muutus Santi pisut kurvaks. „Sest siis oli mul väga tume nahk, väga tume. Jah, ma olin siis tume. Seepärast hüüti mind Miss Angolaks.“

Nahka valgendavate toodete tarbimise trend Indoneesia naiste ja waria’de hulgas pole jätnud Santit puutumata. Aga waria’dele ka siin Paapuas on teada fakt, et 2011. aastal krooniti Miss Universumiks Leila Lopes Angolast, kellest sai esimene mustanahaline iluduskuninganna maailmas.

Stiilitavad toimivad alati nende ajaloolises ja kaasaegses kontekstis, mis asetab teatud tüüpi kehad märksa haavatavamasse ja marginaalsemasse positsiooni kui mõned teised. Santi-sarnastel paapua põlisrahvusest waria’del on ilupraktikate dünaamikaga palju keerulisem toime tulla kui teistel waria’del, kes seisavad Indoneesia domineerivale ilukuvandile lähemal. Kuigi Paapua puhul ei ole küsimus niivõrd rassilises iluideaalis, vaid klassipüüdlustes ja moderniseerumises, viitab Santi mäng siltidega – et ta ei ole enam Miss Angola, vaid pigem Miss Mehhiko – teatud kehaliste iluvormide hierarhilisusele. Tema pühendumus heledama nahavärvi kultiveerimisele ning žestid, millega ta omistab globaalsele ilukultuurile sümbolressursi, ilmestavad aga seda, kuidas teatud kehalistel vormidel ja transformatsioonidel on märkimisväärne võime avada (või sulgeda) teatud kuuluvusruume ning kuidas need seeläbi mõjutavad isikliku väärtuse tunnetust.

Igatsus kuuluvustunde järele on waria’de seas laialt levinud emotsioon. Ent seksuaalsuse jätkuva politiseerituse ja biopoliitiliselt kasulike moraalsete subjektide kujundamise taustal on küsimus waria’de rahvuslikust kuuluvusest olulisem kui kunagi varem.

Waria’d kasutavad oma soolises esituses kontekstile vastavalt relevantseid sümboleid, mille abil püüeldakse kuuluvustunde poole. Glamuursed iluesitused loovad afektiivse sideme struktureerivate ideaalidega, nagu „Miss Mehhiko“ või „Miss Holland“, mis tõstab waria’de subjektiivse kogemuse kõrgemale neid tavaliselt ümbritsevatest tingimustest ja viib selle (post)koloniaalsest seisundist kõikelubavasse metropoli. Olgugi et waria’d valdavalt lepivad oma füsioloogilise kehalisusega, võimaldavad soo ja ilu esitused iludusvõistlusel, ööelus või argipäevas waria’dele teatud legitiimsust olla „justkui naine“, sest nad tunnevad end naistena. Inimestele, kes on sageli kaotanud sideme oma perekonnaga ning kes peavad pidevalt enda olemasolu eest seisma, pakuvad sellised kehalised väljendusviisid uusi sidemeid ja kuuluvustunnet kujuteldavasse globaalsesse ja Indoneesia rahvuslikku maailma, et seeläbi muuta oma elu waria’na elamisväärsemaks.

[1] Vt nt E. Blackwood, Gender Transgression in Colonial and Postcolonial Indonesia. The Journal of Asian Studies, 2005, kd 64, nr 4, lk 849–879; M. G. Peletz, Transgenderism and Gender Pluralism in Southeast Asia since Early Modern Times. Current Anthropology, 2006, kd 47, nr 2, lk 309–340.

[2] Eri kultuurides nimetatakse ja kasutatakse „sooliste energiate“ ideed erinevalt – mõnes neist lahknevad „energiad“ sugude vahel, teistes on need osa kosmoloogiast, mille vahel inimene sõltumata soost balansseerib. Sellele erinevusele püüangi siin viidata.

[3] Suurem osa Indoneesia tööjõust töötab mitteformaalses sektoris, mida ilmestavad ametlikult registreerimata mikroettevõtted, madalad palgad ja kohalik sihtturg.

[4] T. Boellstorff, A Coincidence of Desires: Anthropology, Queer Studies, Indonesia. Durham, 2007, lk 105.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk