Love is in the air

Armastus pärast ja teisi lugusid. Koostanud Elisa-Johanna Liiv, Ester Urbala, Triinu Kööba. Tallinn: Puänt, 2021. 164 lk. 15.99 €.

URMAS VADI

Eks armastust ole igal pool ja mitut sorti. On helget ja kerget, justkui oleks keegi riputanud heleda suvekleidi nöörile kuivama, puhub kerge tuuleke, paistab päike nii soe. On armastust, mis on täis tunge ja kirge, pimedust ja valu ja mis veab sind keti otsas nagu orjakaupmees, kes viib turule oma viimast kaupa. On armastust, mis on luitunud ja kulunud nagu tapeet mõne mahajäetud maja seinal, koos ollakse mingist ähmasest lootusest, et äkki tuleb see armastus, mis kunagi oli nii ilus, tagasi, või siis ollakse lihtsalt selle pärast, et kus see mujal parem on!

Ja umbes nii on ka novellikogumikuga „Armastus pärast ja teisi lugusid“. Lood oma ülesehituse, poeetika ja ka taseme poolest on seinast seina, ja kuigi mingid teemad ja kujundid ka korduvad, siiski raamat ühtset tervikut ei moodusta. Ega sellest polegi midagi hullu. Pealegi kui on täiesti võõrad inimesed, igaüks kirjutanud lihtsalt oma teksti, siis hiljem oodata, et kõik on võrdsel kunstilisel tasemel ja kõik kokku kõlksuks, on liiast, selge see. Ainus kese, mis neid lugusid ühendab, on lähteülesanne, et juttu peab olema armastusest. Ajaloo tarbeks olgu ka ära mainitud, et lood pärinevad novellikonkursilt „Minu veider armastuslugu“, mille korraldas raamatupood Puänt. Tõuke selleks konkursiks andis samal ajal Loomingu Raamatukogu kuldsarjas taasilmunud Milan Kundera „Veidrad armastuslood“.

Kundera novellide keskmes on samuti armastus. Olgu selleks siis sulnis olukord novelli „Keegi ei naera“ alguses, kus ühe noore mehe elu on paigas, igati hästi on nii tööalase kui isikliku ja armueluga, tal on imeline pruut, kõik sujub ja selle tõestuseks sobib lause: „Klára ei vaielnud vastu ja nii veetsime öö õnnelikus teineteisemõistmises“. Või siis hoopis teises laadis lugu „Libahääletamine“, mille oleks kirjutanud justkui Vaino Vahing ja mis nagu tahaks öelda, et armastus võib olla ka tume ja jõhker ja teha haiget. Aga Spiel ennekõike! Ja lisaks armastusele ilmutab end kõigis neis Kundera lugudes mingi veidrus, kinnisidee või sundmõte, jõud, mis veab kuhugi vasakule. Kogumikku „Armastus pärast…“ lugedes jääb pigem vastupidine tunne. Suures osas keskendutakse mingile veidrusele, puändile või nipile, ja armastus, soov jõuda teisele inimesele lähedale, olla temaga koos, või suutmatus olla koos, ühesõnaga kõik sellised stiihilised nähtused nagu kirg, joovastus, sõltuvus jne jäävad tagaplaanile. Seda muidugi paari erandiga. Ja selles osas kuulub minu süda vaieldamatult Katrin Tegovale ja Loone Otsale.

Muidugi võib vaid oletada, kui paljud autorid saatsid novellikonkursile oma juba kusagil sahtlis olevad lood, kui paljud haarasid sule just selle üleskutse peale, aga Katrin Tegova novell „Armastus pärast“, mis on ka kogumikule nime andnud, tundub niivõrd päris-päris lugu, et on kaheldav, kas keegi n-ö käsu peale sellist kirjutab. Nii mõnigi autor selles raamatus on läinud eeskätt fabuleerimise teed ja hakanud mingit huvitavat lugu või juhtumist välja mõtlema ja halvimal juhul kaldunud konstrueeritusse, nii et mitte just väga hea keele ja lause alt kumab lisaks ka selgroog koos roietega läbi naha. Tegova jutt on aga väga isiklik, läbi tunnetatud, ilma igasuguste iluvidinateta, keskendutatakse peamisele, lause on lihtne ja selge. Juba jutu algus vajutab kanna kenasti maha: „Mina olin 56, aga isa juba 54. Seisin maja ees, prügikottide rull käes. Auto olin käima jätnud, sest lootsin teha kiirelt ja valutult. Teadsin täpselt, kus miski asub ja kust mida võtta. Kõik oli täpselt samamoodi kui viis aastat tagasi“ (lk 83). Kui kuidagi sõnastada, millega on selle jutu puhul tegu, siis see on topeltlahkumise lugu. Selle prügikotirulliga minnakse eksabikaasa koju oma asju võtma. Ja seda sama prügikoti rulli läheb varsti vaja surnud isa asjade pakkimisel. Need isaga ja endise kallimaga seonduvad lõigud novellis vahelduvad ja panevad fookusesse leina, kuhu lisandub asiseid korraldusi ja teisalt mälupiltidega arveteõiendamist, aga süüdistustesse ei langeta. Kõik see kokku tekitab mitte väga kerge, aga ka mitte väga koormava eksistentsiaalse nukruse, et mingid asjad saavad otsa ja mingid asjad alles ootavad, et nad ära lõpeks, ja senimaani teeb aju vahetevahel jänesehaake ajas ja ruumis. Tahaksin väga, et Katrin Tegova kirjutaks veel novelle.

Võimas, müstiline ja väga võluv ning parajalt hullumeelne on Loone Otsa novell „Minu suhe saatanaga“.  Introna võtab lühidalt loo kokku Ots ise novelli alguses:

„Ma olen Marta Schwerdtlein väikesest Saksa linnast. Mul on oma maja. Ma olen kindlustatud.

Ma magan halvasti. Need, keda ma tahan näha, ei ilmu mu unne.

Ma olen olnud tunnistajaks kurvale ja kurjale. Olen näinud nõrgale liiga tehtavat ja õelaid mõistmas kohut õnnetu üle.

Ma ei ole sekkunud. Ma kannan karistust selle eest, mida ei vaevunud muutma.

Ma olen neetud.“

Teiste sõnadega kokku võttes on peategelane Marta neetud selle pärast, et ta magab saatana endaga. See on tõeliselt kirglik ja kaunis suhe. Paljudele linnakese inimestele aga ei meeldi, et üks naine magab saatanaga, ja sellest tekibki kurbus ja neetus. Inimesed on ikka kadedad ega suuda tunda rõõmu teise inimese õnnest. Hiljuti külastasin puhkpillimuusika kontserti ja seal järjekordset lugu sisse juhatades ütles üks dirigent, et puhkpillimuusikat pole kunagi liiga palju! Ja armastusega on sama asi, isegi kui su kallimaks on saatan ise, siis ei peaks teda ära põlgama. Marta enda mees aga midagi head ega kaunist naisele ei paku:

„Armastusest ei saanud sellises majas juttugi olla. Schwerdtlein, kehva kõnega mees, tuli õhtuti tusaselt tuppa, istus sõnatult rohmaka laua taha, toetas oma samavõrd rohmakad käed lõmmudele ja vaatas neid, kuni mina koldelt kuuma supi võtsin ja kausi tema ette tõin. Ta võttis koosta pihku ja sõi. Siis tõusis ta püsti ja sammus õue, astus kemmergusse ja tühjendas end mitmest august kaua ning häälekalt“ (lk 121).

Eks see ole vana muinasjuttude motiiv, et kui su enda elu on nii üdini vilets ja närune, ilma vähimagi perspektiivita, et midagi võiks paremuse poole pöörduda, siis mingil hetkel hakatakse kalduma müstikasse, oodatakse ime sündimist, et appi tuleks ülevamad jõud. Et saabuks valge laev, et kõrvits muutuks kõige lootusetumal hetkel tõllaks, vaeslaps, kes peab käsikivi ringi ajama, saaks endale imelise kirstu, mis teeb tema eest töö ära. Mis aga saatanasse puutub, siis tema eest on ikka hoiatatud, et tütarlapsed peavad keskööks saunast välja saama, sest muidu ta tuleb! Aga võibolla on see kah ainult jutt, mille mehed on hirmutamiseks välja mõelnud? Võimalik, et ükski naine ei tahaks enam tavalist meest, kui on juba saatana endaga armurõõme jaganud?

Igatahes see Loone Otsa novell on intensiivne, loob sünge ja paeluva maailma, nii et seda lugedes jääb täiesti arusaamatuks, kuidas saab üks ja sama autor kirjutada sellise võrratu loo ja samal ajal kirjutada oodi Henn Põlluaasale!? Kui proovida kõrvale jätta maailma- ja poliitilised vaated, mida, tõsi küll, on ikka väga raske teha, ja keskenduda vaid tekstile, siis see ood on kõike seda, mida Loone Otsa novell ei ole. See on uskumatult lihtsakoeline ja koba, et kui nutt ei tahaks peale tulla, siis võiks kõva häälega naerma hakata, lugedes neid riime:

„Ärgu olgu abiks meil võõras tööjõud,
muidu hauakohta me paadil on sõud.
Aus on maksta me rahvale õiglast palka,
et ei isamaa pinnal näeks kahtlast salka.“

Ma ei tea, mis oli selle oodi kirjutamise impulss, aga soovitaksin Loone Otsale rohkem sõbrustada saatanaga. Kirjandusele tuleb see kindlasti kasuks.

Esmapilgul võib tunduda, et armastusest on lihtne kirjutada, mis see siis ära ei ole, kõik on tundnud armastust, või siis tundnud selle puudumist. On muidugi ka äärmuslikke armastuse eitajaid, kes meenutavad vaktsiinivastaseid, olles valmis varajaste hommikutundideni sulle rääkima ja pulkadeks lahti võtma, kuidas kõike seda teeb sinu aju keemia ja armastust kui sellist pole olemas, et ta on midagi nagu jõuluvana sarnast, millesse inimestel meeldib uskuda, aga tegelikult teda ei ole! Ometi on nii või naa kõigil armastusega mingi oma suhe ja see iseenda isiklik kogemus, su armumine ja rõõm ja joovastus, mõnikord ka valu ja pettumus ja igatsus on midagi enneolematut! Aga kirjandusega on nii, et ole sa tundnud mida tahes, õhtu lõpuks võidab ikkagi see, kes on kirjutanud suurepärase loo. Ja siin tekibki küsimus, kuidas kirjutada nii, et kõike suurt ja ilusat mitte ära lörtsida pelgalt sellega, et sa takerdud ise oma teksti ega suuda kõike edasi anda nii, nagu kujutlesid, vaid purjetad banaalsuse karidele ja klišeede mülkasse? Ka on võimalik, et kui sa pole Peeter Sauteri parteist, siis sa ehk lihtsalt ei taha kõiki enda asju ja tegemisi ja hinge teistega jagada. Pärast pead piike murdma prototüüpidega, endised kallimad solvuvad jne. Ja sellepärast võibki aru saada, miks selles raamatus on kõige rohkem naljakaid lugusid ja ka naljatlevaid lugusid.

Kõige parem näide ses osas on Ave Taaveti lugu „Soojuspumpade müüja“. Kui sa ei saa armastusele kohe otse peale lennata, siis peab minema ringiga ja rääkima soojuspumpadest. Rääkima millestki nii mehaanilisest ja tehnilisest, kasutades lembeleksikat (oi, kui mõnus oli seda viimast sõna kirjutada, tundsin end hetkeks nagu doktor Noormann!), ja ongi tulemus vaimukas. Ave Taavet on viimasel ajal järjest väga teravmeelseid ja häid lugusid avaldanud. Kui midagi selle konkreetse loo puhul ette heita, siis tiba pealispindsust, või et lugu oleks võinud veel kuhugi edasi liikuda.

Sarnane tunne on ka Kai Kase jutuga „Fenkol“, mis on mahlakalt kirjutatud. Kui juba jutu pealkiri on „Fenkol“, siis ilmselt teistmoodi ei saagi. On väga meeldiv, kuidas Kask oma jutuga-mõtteuiuga minema jalutab, sinna on segatud isiklikku reaalsust ja argisust, kujutlusi ja esseistlikku mõttelendu. Aga lõpp on kahjuks liiga lihtne ja kukub nagu tolksti ära.

Meeldivalt klammerduv ja paranoiline on Marju Bakhoffi novell „Patsient“. Lugu on kenasti üles ehitatud, tekst jookseb ja lõpeb hea puändiga. Ja siinkohal pean ma veidi oma enne välja öeldud sõnu sööma: selles loos on nood n-ö suured tunded, kirglikkus ja veidrus heas tasakaalus ja kogu supp korralikult kuumaks köetud pliidiraual podisemas.

Bakhoffi novellis oli peategelaseks naine, kelle soovid ja unistused ja kujutlused olid suuremad kui tegelikkus, ja nii on ka Berit Kaschani novelliga „Kevadine armuhoroskoop“. See on leebe ja platooniline vanainimeste armastuslugu, kus armastus käib juuste kaudu. Peategelane on nimelt juuksur, kellele meeldib ehk lugeda horoskoope, aga peamiselt neid ise koostada. Midagi sellist, mida harrastavad ilmselt polikliiniku riidehoiutädikesed, vaadates saabuvaid ja lahkuvaid patsiente. Kaschani lugu on armas kerge melodraama à la „Moskva pisaraid ei usu“. Lõpulause on väga tore ja silmiavav.

Ka Jan Kausi lugu „Leib“ kaldub kergelt melodramaatikasse. Näiteks Janne Liase jutt „Peaaegu armastuslugu“ on vaimukas, väga hea ideega lugu, aga justkui väga mauhti ära kirjutatud, ja selles lühiduses ja rebitud äärtes on oma võlu, kuigi kindlasti oleks saanud lugu arendada ja edasi ehitada ja ideest veidi rohkem välja võtta (aga ega Sex Pistols ei kirjutanud kah sümfooniaid!). Seevastu Kausi lugu lugedes on tunne vastupidine. Jutt on kenasti üles ehitatud, hea lausega, aga stiimul, miks lugu kirjutati, jääb üsna arusaamatuks. Jan, anna mulle andeks, ju sa annad, vähemasti püüan aus olla, aga see jutt jäi liiga jutuveeretamiseks. Ja ka ülesehituslikult on loo teises pooles leivapätsiga seotud armusaladus-maagia kuidagi nagu hoopis teisest ooperist ega sulandu hästi.

Raamatu üks suur pluss eri autorite segasummasuviluse juures on see, et tänu konkursile on tulnud juurde mitmeid uusi nimesid. Juba mainitud Marju Bakhoff, Janne Lias ja ka Paul Vasing looga „Halastusseks“. Esiteks on mulle kui tartlasele alati meeldiv, kui tegevus toimub Tartus ja muidugi pakub mingit erilist kahjurõõmu, kui peategelaseks on allakäinud humanitaarteaduste tudeng, pealegi resigneerunud playboy. Tundub, et täidetud on kõik kriteeriumid, et tegemist võiks olla meeldivalt sapise ja iroonilise looga. Ja seda „Halastusseks“ ka on, nii lause, lõigu kui ka üldise struktuuri tasandil, ka lõpp on ootamatu ja hea vindiga. Juhul kui lugu poleks nii hästi kirjutatud, võiks ka see temaatika ja tegevus ja eelkõige puänt mõjuda millegi väga arusaamatu ja kaheldavana. Õige laadi ja poeetika leidmine ikka õilistab ideed, ja vastupidi.

Peab tunnistama, et raamatus on ka novelle, mis on keskpärased, nagu Art Lukase „Kiri kallimale“, või Aliis Almanni „Kuu peale“, millel polegi ju pealtnäha midagi viga, aga kui teda poleks, siis taga kah ei oskaks igatseda. Või siis Mario Pulveri lugu, mis kuulub pigem mõnda koolialmanahhi. Aga eks ta nii olegi, et armastust võib leida kõikjal, nii koolis kui juuksuris kui öösel saatanaga hullates kui põletades oma kallima riideid, armastust on kirjades, on salmikutes ja isegi leivas. Love is in the air!

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk