Sotsiaaldemokraat ja monarhia jt jutte

SVETA GRIGORJEVA

Sotsiaaldemokraat ja monarhia

„Kas sa prints Philipi matusetseremooniat vaatasid?“ küsib siis Vitali mu käest.

Astusin nimelt paar kuud tagasi, pärast suurt Vitali-poolset värbamistööd, sotsiaaldemokraatide venekeelsesse ühendusse. Mõtlesin, et no OK, aitan neid kas või sümboolselt! Pealegi, mind moositi oma pool aastat, ja mul on inimlikult kahju neist. Eesti väärib paremat kui need natsid ja neoliberaalid. Olen ma lõppude lõpuks vasakpoolne või ei! Pealegi, vene keel vajaks hädasti harjutamist…

Nüüd iga kord, kui Vitali kord kuus helistab, tean: ERR-is on jälle reitingud avaldatud. Aga alati helistatakse sedasi, et „oiiii, Svetake, tead, mõtlesin täiesti juhuslikult sinu peale, et pole ammu rääkinud või nii!“. Või nii mai äss, Vitali.

„Kuidas sul seal Saksamaal läheb ka, Svetake, kodumaale ka millalgi oodata?“ Never! Sööge kõik sitta! Eriti pärast seda, mis Roosiaia kõne peale on kokku kirjutatud! Ükski normaalne endast lugupidav inimene ei tuleks pärast sellist pasarahet tagasi. Nii kui saksa keele selgeks saan, annan Eesti kodakondsuse ära ja hakkan sakslaseks!

„Paari kuu pärast, igatsen juba armsat Eestit!“ laulan pehmelt torusse.

Samal ajal teen ERR-i lahti ja näen – jah, ongi järjekordsed reitingud avaldatud ja sotsdemmide olukord on oodatult jätkuvalt putsis. Kas Vitali arvab tõesti, et ma olen nii loll või? Miks peab seda komejanti mängima? Juhuslikult mõtlesin su peale, Svetake. Svetake. Teen sul kohe Svetakest.

„Miks peaksin ma prints Philipi matuseid vaatama?“ laulan edasi kannatlikult torusse.

„Nii ilus ju!“ heldib Vitali.

„Mis seal ilusat on?“ laulan veidi häiritult edasi. Kas see kõne võib veel jaburamaks minna, get to the point, mees, me mõlemad teame, miks sa helistasid, tahtsid mulle seekord öelda, et…?

„Ma olen alati armastanud monarhiat!“

Nojah. Seda ma tõesti ei oodanud. Siukest lauset võiks ehk mõnelt Michalilt või Helmelt kuulda, aga et vasakpoolselt! Nii, kõik, see on mu võimalus, mõtlesin, saadan nad kõik – ka sotsdemmid – ülejäänud Eestiga õige perse! Eesotsas monarhiat armastava wannabe-sots Vitaliga!

„Sellepärast teid ei valitagi!“ ütlesin järsult.

„Mis mõttes?“ ehmus Vitali. Sest valija tunneb ära selle silmakirjalikkuse! Mängite vaid sotsiaaldemokraate, raisad!

„Ma ei tea…“ keerutasin, „valijad on lollid, noh… ilumeel ei ole niivõrd arenenud, hehe.“ God, ma vihkan ennast, miks ma lihtsalt toru ära ei pane?

„Mis mureks, Vitali, mul hakkab tegelikult loeng varsti,“ valetan.

Vähemalt üks meist on milleski aus.

 

„Mida rohkem sa hinge täidad, seda rohkem sinna mahub“
(kuulata Tom Odelli „Another Love“ taustal)

Pärast seda sündmust tuli ta nimi mu keelele veel vaid kahel korral. Bre-tii-na. Olin aastaks 2020 nii tema kui selle intsidendi tegelikult jõudnud juba ära unustada, aga uudis Delfis tuletas taas kord liigagi eredalt meelde. Ligi miljon eurot jäi vanemliku hoolitsuseta lastele jagamata, aga Bretina ei näinud endal süüd, lugesin. Lõpetas riigikogus oma umbusalduse kaitsekõnega, kus tsiteeris lausa Montaigne’i! Jah, seda te, sitad, oskate, mõtlesin, raha endale kukrusse ajada, kohvimasinaid koju vedada ning õigel ajal Montaigne’i tsiteerida!

Teine kord tuli ta nimi mu keelele millalgi taksoga koju sõites. Möödusime just Narva maanteed pidi sõites Keskerakonna kontorist, aga mitte see ei pannud mind teda meenutama, ei. Raadiost kostis uue popsensatsiooni Tom Odelli laul „Another Love“. Hea lugu. Halb muidugi. Aga hea halb. Mõnikord sõidangi muide taksoga vaid selleks, et kuulda, mis laule inimesed ka kuulavad. Sest mina neid laule kodus ei kuula. Viimasel ajal on aga juhtunud, et kui mina oma tagumiku tagaistmele pargin, paneb taksojuht oma tümmi hoopiski kinni. Siis ma tippi ei jätta. Ju nad kindlasti mõtlevad, et teevad sellega mulle head – et ma ei näe enam ammu välja nagu tibi, kellele siuke tümm võiks meeldida! Neil on loomulikult õigus, aga tippi nad ikkagi ei saa. Mitte seekord. Takso muudkui kruiisis ja Tom muudkui laulis. Sellest, kuidas tema pisarad on vana armastuse ajal juba kõik ära nutetud ja tal pole enam pisaraid uue armastuse ja armastatu jaoks. Laul oli meeletult kurb. Üks hetk tuli lausa gospel sisse. Draama kasvas. Mul oleks pidanud selle kuulamise ajal meelde tulema ehk mõni armastatu. Ervin. Aleksandr. Jürgen. Aran. Aga ei, istun tagaistmel ja meelde tuleb vaid üks nimi. Mida kuradit. Bretina?

Kui ma su peale, nagu ei kunagi eales oma elus veel, karjusin oma meeter korda kaks meetrit suures Telliskivi stuudiokorteris, värises kogu kahekorruseline puumajake. Sedasi, et nii mõnigi naaber tuli ukse taha. (Ühe hobi oligi iga mu kõne pealtkuulamine nii ukse kui meie kortereid eraldava seina tagant. See naine hirmutas mind. Tõsiselt. Juba ta välimus meenutas mulle elus deemonit. Hiljem tuli välja, et tegemist oli pelgalt kristlasega.)

Bretina – olin kirjutanud sulle umbes kolm korda viimase kahe kuu jooksul, et töö on tehtud! Keegi ei vastanud ühelegi mu palvele, ühelegi mu kirjale. Aga, kallis Bretina, töö oli tehtud! Lavastus integratsiooniteemalisel festivalil SÕP-RUS-EST oli valmis ja ära esitatud! Inimesed tulid vaatama, inimestele meeldis! Aga mida polnud, oli raha, Bretina! KUS ON RAHA, KUS ON MU KURADI RAHA JA ET SEE PAREM OLEKS SELLE NÄDALA LÕPUKS MU KONTOL, VÕI MUIDU!! TERVISI, SVETA nõudsin neljandas kirjas juba äärmiselt grigorjevalikult. Pärast meili ärasaatmist läks umbes nii minuti jagu ja juba ta helistaski. Oli äraütlemata ähmis. Ma polnud temaga vestlusi lives eriti nagu pidanudki, aga tundsin, et see pole tema normaalne hääletoon ja -tämber. Mitte kunagi oma elus pole ta saanud veel nii ebaviisakat kirja. Küsis, kelleks ma ennast õige pean, asjad ei saa ometi sedasi käia, on viisakusetiketid, normid! On inimsus! Kaastunne! Jumal hoidku, kas teiste inimestega ei osata enam üldse arvestada? Minu toon olevat vastuvõetamatu! Ja vot see, Bretina, that did it! Olin nagu terve aasta jagu loksutatud šampapudel, mille kork on just eest ära lennanud. Vas-tu-võe-ta-ma-tu? Karjusin oma kümme korda seda sõna torusse aina kõvemini, ja kõvemini, veel kõvemini, detsibellid aina kasvasid, ma peaaegu et death-growlisin torusse VASTUVÕETAMATU, BRETINA, ON SEE, ET TÖÖ ON AMMU TEHTUD, AGA RAHA POLE IKKA MU KONTOL, JA SEE, BRETINA, ON VASTUVÕETAMATU!

Klõpsasin telefoni kinni. See oli viimane kord, kui me rääkisime. Võibolla ka esimene. Vaatasin end peeglist, oma suuri hullumeelseid silmi, kuulsin, kuidas naabrid üritavad vaevaliselt tippida vana maja parketi kriuksudes võimalikult vaikselt minu ukse tagant tagasi oma korteritesse. Võtsin sisse ühe Xanaxi ja läksin Rebeka korraldatud kohtumisele välismaiste ja kohalike kuraatoritega Kunstihoones. Kui need türapead hakkavad midagi rääkima väiksest eelarvest, missioonitundest või suskavad kuskile vestlusesse „õhinapõhine“, tapan nad ära, mõtlesin. Olin prekaarsusest tingitud liiviliku hullumeelsusehamba verele saanud. Tahtsin end vaid kuningannaks tituleerida ja murda, murda, murda. Ridu värssidesse ja inimesi tänaval. Avasin koti ja ukse, võtsin igaks juhuks veel ühe Xanaxi. Deemonkristlane piilus oma lävelt, nagu tavaliselt. Midagi ei muutunud, ka poole tunni pärast mitte. Raha oli järgmiseks päevaks kontol.

Tõde ja veri

Kui ta siis pisarsilmi küsis: „Miks sa tahad me vanemaid ära tappa?“, mõtlesin, naljakas. Tahtsin tema käest just sama küsida. Me vanemad on tegelikult hästi normaalsed. Aga teisalt, kasvatada Lasnamäel ühes tavalises peres üles kaks radikaali on ikka omaette saavutus. Ei saa ju olla nii, et kumbki – ei ema ega isa – pole pisutki kummalegi poole viltu, aga tütrest saab ekstreemvasakpoolne ja pojast ekstreemparempoolne. Täiesti vittus isiksused! See oligi see hetk, mil sain aru, et kuigi ühe pulga täiesti erinevates otstes, üksteise diametraalid, oleme kummalisel kombel temaga tegelikult samal poolel. Selle vahega küll, et üks meist saab sellest aru. Mis on meile mõlemale ohtlik.

Ma ei öelnud vennale, et ema on tegelikult juba kaks Pfizerit saanud. Tõenäoliselt lähen ma hauda selle teadmisega. Üldist allakäiguajastut iseloomustab nüüd lisaks veel ka üleüldine saladuste devalveerumine, mõtlesin. Vaevalt muidugi, et perekonnasaladused kunagi teab mis elegantsed asjandused on olnud, aga see, et ema palus mul mitte kunagi – kuulsid, mitte kunagi, ka siis, kui sa oled väga vihane tema peale ja tahad talle üle kõige elus haiget teha, ja me mõlemad teame, milline sa olla võid – ei tohi sa talle öelda, et ma olen vaktsineeritud, see murrab lõplikult ta südame! – mõjus kuidagi eriti labaselt ja lollilt.

Vanu pilte lapates küll aimub, et kõik on selles pisikeses kehas juba pinnal. Blond kummaline poiss. Näeb välja nagu ingel ja tõupuhas nats. Siis, kui ta oli veel väiksem, alles sündinud, sellest veel nunnum, juba siis tahtsin teda hävitada. Esimese lapse armukadeduse tähe all piinasin teda, nii palju kui oskasin. (a) Kui ta pani oma väiksed sõrmed ukse vahele, lõin ukse pauguga kinni, sõrmed jäid alles vaid tänu vanemate ja arstide kiirele tegutsemisele. (b) Kui panin paberihunniku põlema ja viskasin kööginurka, valetasin, et koos tegime, kuigi vend mängis õndsas teadmatuses samal ajal suures toas legodega. See oli veel aeg, kui isa suitsetas kaks pakki Leeki päevas ja keegi ei olnud mulle veel – erinevalt sellest, et valetamine on halb – õpetanud, et tikkudega ei mängita. Niisiis valetasin, nii et suu suitses (pun intended), ja rihma saime mõlemad. (c) Kui Kati hammustas keset hoovi ühte poissi ja poisi ema tuli küsima, kelle marutaudis koer see on, suunasin ta lahkelt liivakastis liivakooki tegeva venna juurde, kes muide – vast tema esimene vastupanu ja agentsuse tunnus – näitas näpuga tagasi minule! Ja vast kõige hullemini mällu sööbinud intsident. (d) Kui mürakas hundikoer Šarik jooksis kevadel jälle hoovilapsi dry-humpima – see oli aeg, kui hundikoer Šarikud said veel keset magalate hoove väikseid lapsi kuiv-vägistada –, jõudsin koos teiste lastega õigel hetkel paraadnasse varjule, ja nii me kõik koos ukseavast lihtsalt vaatasime, kuidas mu väikest hüsteeriliselt nutvat väikevenda tagajalgadel seistes agressiivselt nühib temast peajagu suurem hundikas. See oli vist esimene kord, kui sain aru, et olen halb õde.

Oleks ma talle kuidagi appi läinud, äkki siis ei oleks ta peldikulektüüriks praegu Himmler ja Hitler? Ta ei saadaks mulle perioodiliselt anti-vaxi pdf-e ega sõimaks mind maailmavaatelise diskussiooni käigus tugevamate argumentide puudumisel pedeks? Või siis – oleks ma talle appi läinud ja Šarik oleks ka mind jõudnud kuiv-keppida, kas oleks praegu meie mõlema peldikulektüür „Mein Kampf“? Sõimaks praegu vastastikku üksteist pedeks? Nojah, tõenäoliselt omistan sellele intsidendile suuremat ajaloolist ja isiksust formeerivat tähtsust, kui sel tegelikult on – ehk ei ole ikka see Šariku äraspidine zoofiilia meie perekonna sümboolne Franz Ferdinandi mõrv, mis lõplikult triggerdas sellele järgneva ääretu koleduse.

„Veri on kõige tähtsam, õde. Kõige tähtsam on tõde!“ ütles ta mulle ükspäev. Kunagi saatis ta mulle hoopis enda kirjutatud luuletusi. Need ka riimusid. Igatsen seda. See oli ilus aeg, mitte nagu nüüd. Jõulude ajal, kui teised postitavad pereringi söömaajast fesarisse pidulikke pilte – vihkan neid, nii pilte kui neid ühesugustes pidžaamades kuradi puslesid kokku panevaid peresid –, lukustas vend end ühte tuppa, peksis selle segi ja karjus, et ta on Jeesus missioonil ja peab kohe koju minema, et oma deemonist kodurotile eksortsismi teha. Hea, et tal naist pole, mõtlesin. Või – maybe that’s the problem… Õige hooaeg ja tabav ajastus muidugi, aga tavaliselt need noored vihased mehed, kes väidavad end missioonil Jeesuse inkarnatsioonid olevat, lähevad järgmisel päeval poolt kooli maha tapma, ütlesin emale teispool segipekstavat tuba. „Ära räägi rumalusi. Ta ei käi enam koolis,“ vastas ta. Olen kindel, et mulle oleks nad isaga juba ammu politsei kutsunud.

Ega ta ei käinud eriti koolis ka siis, kui ta veel käis koolis, mõtlesin. Ta küll ütleb, et mina olen meie peres ära hellitatud ja printsess, aga hoopis tema on see, keda terve me elu nunnutati, tema! Niimoodi natsiks, muide, saadaksegi! Ja suuremalt jaolt on see just meestele reserveeritud privileeg, jah, privileeg, nimetame asju õigete nimedega – naistel pole enamasti lihtsalt aega natsiks kasvada! Pealegi, vaata, kui väike ja väeti ta on! Sa oled tüdruk, sa pead rohkem! Aga ma vist pingutasin sellega ka üle, sest muidu ma valiks praegu Keskerakonda.

Tegelikult ma muidugi armastan oma venda. Ükskord ütles ta mulle purjuspäi, et tema mind ka. Aga siis lisas sinna otsa, et poleks me õde ja vend, võtaks ta mu naiseks. Siis hakkas mul kohutavalt rõve, ja samas oli ka nagu hea meel, et veri on talle ikka nii tähtis. Kui ma olen kunagi otsinud mõistele „turvatunne“ elulist vastet, siis siin see nüüd oli. Mitte et ma poleks kunagi mõelnud intsestile. Pool mu suguvõsa näeb välja sedasi, nagu nad peaks ajakirjade kaantel olema. Meid on lihtsalt õnnistatud niivõrd heade geenidega. Teisalt, muidugi, üle poolte meist on surnud vähki. Aga vähemalt selle üürikese aja saame elatud ilus ja ilusana, ütles mu küll hea huumorimeelega, kuid sooletuumorisse surnud tädi. Kas huumorimeel on ka päritav?

Vaatan seda nüüdseks suurt ja nutvat ahastuses lähedast, kes peab mind tõsimeeli me vanemate potentsiaalseks mõrvariks, ja tõden – ei, jagatud DNA on vahel ikka üks habras ahel. Emal on õigus, tõde tapab ta, vend ei saa kunagi teada, et ema on vaktsineeritud. Olen ma nüüd hea või halb õde?


Vahel räägin oma vennaga paberil, millele kirjutan me mõlema eest

Jah, sa tead, mida tuleb süüa või mitte süüa, keda tuleb valimistel valida ja keda mitte, mis sõnu tuleb kasutada ja millal, millal öelda neoliberaalne, millal postfordism. Sa tead, miks jäätis ei tohi enam Eskimo nime kanda, miks tuleks öelda mustanahaline ja mitte neeger, sa tead ja sa tahad, et mina ka teaks. Sa ütled, et ma peaks tahtma samuti maailma muuta. Sa ütled, et see maailm pole OK.

Nagu ma ise ei teakski, et see maailm pole OK! Sest erinevalt minust oled sa woke! Nii kuradi woke ja valgustatud! Up-to-date! Hästi informeeritud! Nagu uusim tehnoloogiline vidin. Aga tead, mida mina teada tahaks – kui sa oled nii woke, miks ärkad iga päev nii hilja? Sa oled nii woke, aga ometigi olen mina see, kes ärkab hommikuti kell 6 üles, et minna tööle! Sa oled nii woke, aga magad ikka keskpäevani. Sest ma tean, jah, sul on depressioon, sest maailm on nii kole. Sest siin elavad minusugused mitte-woked, kes ei saa eriti millestki aru!

Sa tead kõiki neid asju, mida mina ei tea, aga ometigi olen mina see, kes ärkab hommikul üles ja läheb välja sellesse koledasse maailma, sellesse, mis tekitab sus depressiooni. Sellesse, mille mina ja minusarnased, nagu sa ütled, oleme jälle Kolumbuse-eelselt lamedaks mõelnud! Tagasi keskajas, sa ütled. Tule valgusesse, sa ütled. Kuigi mina olen see, kes ärkab päikesetõusuga! Mina! Kui sina keskpäeval silmad lahti teed, olen mina juba 7 h selles maailmas ärkvel olnud. Ehk on hoopis mul sulle midagi õpetada?

Kuigi sa seda ehk ei usu. Usud. Usun. Usume. Sõnad, mida sulle meeldib nii väga minu kohta kasutada. Mina kõigest usun, aga sina tead, eks. Aga kuula siis vähemalt ükski kord, mida ma usun, aga ei tea. Sa ütled, et ma olen lamemaalane. OK, sa ei mõtle seda päriselt nii. See on rohkem mõeldud sellise koondkujuna, eks, kirjeldamaks teatud inimesi, kuigi lamedasse maailma ma ehk isegi ei usu, või siiski… Äkki me tegelikult kõik kuskil sisimas soovime, et maailm polekski nii ümmargune? Nii klaustrofoobne? Nii oravarattalik? Äkki me sisimas soovime kõik, et maailm olekski lame?? Lame!! Sina. Mina. Kõik me soovime, et olekski reaalselt olemas selline koht, kus taevas ja maa kohtuvad, nagu ühel puugravüüril. Kohta, kust saaks näha muud, kogeda midagi teist või isegi kukkuda üle ääre millessegi teise. Täiesti teise kohta kui see maailm.

Äkki intuitiivselt inimene usub või tahab uskuda, et maa on lame – et elu siin maal poleks nii kuradi lame? Kas lame maa ei ole lihtsalt üks võimalus maha astuda? Et pääseda sellest iseendasse sulguvast klaustrofoobsest ringist, mil pole otsa ega äärt, algust ega lõppu? Et pääseda sellest igavesest igapäevasest samast, samast, samast, samast. Sellest maailmast, mis tekitab sus tunde, et sa ei taha hommikuti üles ärgata. Ükskõik kui woke sa ka poleks. Kas me mitte kõik ei taha tegelikult sama asja…

Maha astuda.

Budist ja sadist

Lapsed ei tekita mus erilisi tundeid. Ei emalikke ega seksuaalseid. Õnneks. See õnneks käib muide mõlema omadussõna kohta. Heal juhul tekitavad linnas või Lasnas kärutavad maamad mus pigem tülgastust. Kuigi tegelikult tekitavad seda tülgastust vist rohkem emad kui nende lapsed. Veel rohkem aga tekitab mus tülgastust see, mida ei näe. Nende laste isad. Kes nendega kunagi nii palju ei käruta. Üldiselt, jah, paljunemises on midagi ääretult ebanormaalset mu jaoks, aga erinevalt katoliiklastest ei käi ma ringi ega räägi minust erineva olemise ja mõtlemisega inimestele, et türa, te perverdid!

Vaevalt muidugi, et korralik katoliiklane kunagi ütleks „türa“, aga nii hea on seda neile siin suhu panna!

Võibolla olen lihtsalt nii teostunud, et mul ei ole vaja järelkasvu, kellele oma tegematajätmisi ja täitumata unistusi edasi veeretada? Mitte et minu teada kõik mu unistused oleks täitunud, aga ju siis äkki on, kui lapsi ei taha? Laste sünd on kõige ilusam asi inimese elus? Lubage naerda! Feminist Shulamith Firestone nimetas seda sündmust kõrvitsa sittumiseks ja kuigi mul pole kumbagi kogemust, leian selle siiski täiesti usutava ja tabava võrdluse olevat! Nali naljaks, aga mulle näib lihtsalt ebaeetiline tuua siia ilma järjekordne inimene, kui ma ise pole sellest maailmast just sillas. Et ei ärka hommikuti üles ja ei mõtle ju: jee! Don’t get me wrong, mõnikord on olemasolemine täitsa okei, mõnikord lausa jah, nõustun, imeline, aga üldiselt ju… not really. Miks ma peaks siis teise inimese siia tooma? Kas see ei ole suurim egoism? See on ju suuremalt jaolt kannatamine, mida me teeme.

Kas ma olen tõesti üks vähestest mittesadistidest siin ilmas, küsisin endalt ükspäev, keset neid veerevaid kärusid Lasnas jalutades? Või on kõik teised hoopis budistid, kes on lihtsalt internaliseerinud „kõik on kannatus“-mantra printsiibi ja ei näe lõpmatul poegimisel sedasi väga viga olevat? Ei tea. Kuigi täna, talvel, nägin lähedalt ühte väga ilusat naist, kes lükkas ühe käega suurt lapsekäru enda ees ja teisega vedas enda taga kahte kelku, kus lamasid rampväsinult silma järgi ca 5- ja 3-aastased rohelistes kombekates poikad. Samal ajal tegi see naine videot, alguses filmis ees lükatavat käru, siis järelveetavaid, ning sõnas siis viimaks ekraanile naeratades irooniliselt: „Ei, Kaido, ma ei ole väsinud, üldsegi mitte!“ Ta nägi välja nagu tõeline feministlik jääkuninganna. Väljas oli meeletult külm, kliima soojenes, ma sulasin. Ja nii paariks sekundiks soovisin ka ise olla üks sadist või budist. Just siis möödus must üks ebameeldivalt kiljuv laps, kelle jope peal oli mingi neoonroheliste silmadega ilatsev mutant ja selle alla suurelt kirjutatud IT’S ALWAYS HALLOWEEN, ja üks pealtnäha pohmas, pealtnäha lastetu näoga üleslöödud neiu jäi minu ette äkki seisma ja ütles, glitter või pisarad ja võltsripsmed poolpilukil silmis: „Elu on nii raske! Ripsmed on nii rasked!“, ja oksendas siis lumele, mille peal me mõlemad seisime, kakskümmend sentimeetrit kõrgemal selle all olevast asfaldist. Ei, tahan olla nagu tema, otsustasin.

Street credibility

Arvustuses oli teda kutsutud eesti kirjanduse uueks darlinguks ning ühtlasi kaheldud ka autori street credibilitys! Selle arvustuseni ei teadnud autor õieti selle mõistepaari olemasolust ega, olgem ausad, tähendusestki. Loomulikult ei ole ma mingi Beebilõust, aga samas ka mitte totaalne Reket, eks! Vot see mees on igasugusest street credist sama kaugel kui mina või kuri arvustajatädi feminismist oma halvimatel päevadel ja… halvemates tekstides. Ma võisin ju tõesti olla tollal eesti kirjanduse uus darling, aga mind tõesti ei koheldud kordagi nagu sellist! Isegi Betti Alveri auhinda, või mis auhinda, isegi nominatsiooni ei saanud! Mina! Kümnendi autor! Noh, tagantjärele küll tituleeritud selleks ühes ajakirjas, ja olgem ausad, seegi mõjus nagu mingi pity-priis, nagu halastusseks! Kas keegi üldse mäletab, kes sai 2013. aasta loomingu eest Alveri? Justnimelt.

Aga siis, kaks aastat hiljem, sain täiesti etteplaneerimata-kavatsemata Mariile omamoodi kätte makstud. Nägin teda nimelt ühel külmal kevadpäeval Viru ristmiku juures, mina pidin kohe ületama teed tema, tema minu poolele, tulema mulle vastu. Aga siis nägin, et tema märkas mind ka. Ja ehmus. Ma ei vaadanud teda üldsegi teab mis kurja pilguga, pigem isegi zoomisin tuima zombipilguga üle kõigi inimeste, nagu linnas ikka tehakse – erilise kiindumuse või vihata. Ometigi, nii kui roheline valgus lõi foori ja inimmass läks liikvele, nägin, et Marii, teinud küll kaks sammu ettekavatsetud suunas, pööras järsku ringi ja peaaegu et jooksis diagonaalis teises suunas minema. Mina oma trajektoori ei muutnud, kuigi filmides on see tavaliselt see hetk, kui naisele liginev maniakk hakkab pimedas talle järele jooksma. Mina siis maniakk, Marii ohver. Sest nagu Doris Kareva on öelnud – hirm on hirmsaim gravitatsioon…

Mida see kriitik õige arvas? Et löön keset tipptundi ja sebrat ta selili maha, surun põlvega vastu asfalti ja käsi rusikas õhus nõuan: ÜTLE NÜÜD VEEL, LIRVA, ET MA EI OLE TÕELINE GANGSTA, ÜTLE VEEL, RAISK!!? Ületasin rahulikult koos teistega teed ja mõtlesin, vaat sulle va street credi! Ja sina, Marii, veel kunagi kahtlesid selles nii julgesõnu Loomingu veergudel! Nüüd aga jooksed keset linna nagu hirveke ühe Bämbi-pildiga mütsis ja roosas mantlis luuletaja eest! Kammoon, mul polnud tavapärast bomberitki seljas, isegi kapuutsi polnd peas! Isegi veidi nagu kurb hakkas, kas maailmas ja eesti kirjanduses pole enam alles neid, kelle sõna maksaks ka midagi? Julged kirjutada sitta teise inimese ja ta loomingu kohta, ole kena, ära kuse siis pärast selle inimese ees end sedasi täis! Vaata julgelt otse silma, möödu tast sirge seljaga ükskõik kus ja ükskõik mis ristmikul, keset päeva ja tohutut inimmassi või õhtul pimedas. Isegi kui näib, et te olete seal pimedas vaid kahekesi ja sa märkad, et päriselus on ta sust oma meetri jagu pikem ja tulnud tõenäoliselt Muay Thai poksitrennist, sest põsed õhetavad küll sedasi…

Ühele häälele. Lugeda valjult

(Vaatab publikule otsa ja hakkab siis rääkima.) Näitleja tuleb lavale ja teeb siis näo, et publikut pole. Teatris kutsutakse seda neljandaks seinaks. Mis tähendab siis mõttelist piiri publiku ja näitleja vahel. Suurem osa eesti teatrist on neljanda seina teater. Ja eestlasele üldiselt meeldib selline värk! Miks ei peakski? Neljas sein on ju midagi, mis käib eestlasega kaasas ka väljaspool teatrit! Oled näiteks peatuses ja ootad bussi, või istud juba bussi peal, ostled poes, siis seisad kassajärjekorras, kõrval võivad ju teised inimesed olla, aga ega sina neid ei vaata, ei! Sa oled rollis! Elu tõsiseimas ja parimas rollis – sa oled eestlane!

(Hakkab tegema kaugusesse või lihtsalt mujale vaatavat nägu.) Seal sa siis seisad, kaugusesse vaatav kurb ja piinlev grimass ees. Teed nägu, et sa ei näe teisi! Seda ei ole muidugi teab mis raske teha, sest… ega sa ei näegi! Aga ometigi – seal, täitsa sinu kõrval, jah, seal nad seisavad – samasugune kurb ja piinlev grimass ees! Paremalt, vasakult, põhjast, lõunast, idast, läänest oled neist neljanda seina näoga inimestest ümbritsetud! Õnneks muidugi sina ei näe neid, ei, sul on ka neljas sein ees! Ja selle näoga vaatad sa endiselt kaugusesse, et kus kurat see buss juba on!? Õnneks, üks hetk, istud juba bussis, kus sa jälle ei vaata teist inimest, ei! Sest! (Plaksutab) Sa! (Plaksutab.) Oled! (Plaksutab.) Eestlane!

(Hääl läheb kiiremaks, iroonilisemaks, vihasemaks, kirglikumaks.) Seal sa siis oled: täiesti tuima näoga! Sest nii tuima näoga saab olla vaid eestlane! Kortsus maski ja kortsus silmadega! Ja ei, sa ei näe seda seisvat surevat vanamammit, kes istuda tahab, kuigi ta teeb muidugi nägu, et ega ta ei tahagi väga istuda, sest ka temal, kuradi vana ülbar, on neljas sein ees! Ei, sa ei näe seda seisvat puujalaga väikest poissi ja tema 8ndat kuud rasedat seisvat ema, oo ei! Ja kui keegi raisk köhib, ei vaata sa seda sitast viiruselevitajat, kel lisaks maskile on veel ka neljas sein ees – sina, jah, sina litsud hoopis aknale lähemale! Mask võib ju alla vajuda, aga see-eest tõmbad sa selle neljanda seina veel rohkem pingule!

(Vaiksemalt, maniakaalsemalt, aeglustades, rohkem nagu iseendale) Samal ajal on sul muidugi tunne, et kõik teised, need, kes on su neljanda seina taga – et nemad küll nagu vaatavad sind, sest miks nad ei peaks? Tõesti, miks küll ei peaks üks tuima näoga eestlane vaatama teist tuima näoga eestlast, miks? Ainult et sa ei tea, et kõik need teised inimesed teevad praegu samuti oma elu parimat rolli. Sest miks olla Hamlet, kui saab olla eestlane? (Nagu juba mõni psühhopaat, sisistades) Kel on neljas sein ees…

(Pöörab pilgu uuesti publikusse, normaalse häälega.) Ja siis sa väljud sealt bussist, jätad surevad mammid ja puujalad maha, sest (tähenduslik paus) sa lähed Draamateatrisse! Sest sa oled kultuurne! On eestlased teatrirahvas või ei ole, ahh? Raisk, kui kultuursed me oleme! Ja kuigi sa pead oma kompsud garderoobitädile andma ja naeratama (loe: tõstma üht suupoolt vaevaliselt veidikene ülespoole) piletit ja koroonapassi kontrollivale tädile, ometigi, sa tead: kohe varsti, väga väga varsti (peaaegu nuttes) on jälle hea! Sa istud maha, eesriie avaneb, aga – keegi ei tee seal laval sust välja!

(Vaatab kellelegi publikust otse silma.) Keegi ei vaata sulle otsa. (Järgmisele otsa vaadates) Keegi räägib miskit, aga ta ei näe sind. (Järgmisele) Oled null. (Järgmisele) Sa ei ole keegi. (Järgmisele) Sind pole olemas.

Sest laval on eestlane. Ja tal on neljas sein ees.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi