Kangro, keskmete nihutaja

JANEK KRAAVI

Maarja Kangro. Õismäe ajamasin. Tallinn: Nähtamatu Ahv, 2021. 232 lk. 19.49 €.

Maarja Kangro viimasel novellikogul on loeteluna vormistatud kaanetekst, mis pealkirja „Üheksa juttu“ alla järjestab raamatu lugusid koondavad märksõnad: „kirg ∙ veri ∙ vägivald ∙ obsessioon ∙ armastus ∙ inimsöömine ∙ edevus ∙ elu mõte ∙ kiirus ∙ meritokraatia ∙ töö ∙ alkohol ∙ allakäik ∙ optimism ∙ tulevik ∙ minevik ∙ ajamasin ∙ multiversum ∙ vanakooli humanism“. Viie-kuue aasta vältel ilmunud novelle ning kolme varem trükkimata teksti sisaldava raamatu põhilised märksõnad ja motiivid on ligimeelitavalt (või eemaletõukavalt) paika pandud, kuid ometi pole midagi öeldud juttude ideoloogia või poeetika kohta. Mõned lugejamõtted kaanetekstile lisanduseks.

Kangro proosaloomingust on kõneldud kui transgressiivsest kirjandusest. Aga sellisel juhul peaks arvestama üleastumise laiemat ja kitsamat tähendust. Kõigepealt kehtib see paljude naisautorite loomingu puhul üldise loomingulise dilemmana. Naiste kirjutamist, keelt ja teemasid on läbi ajaloo piiranud tugevamad tabud ning see on jätnud oma jälje nii üldisesse kui transgressiivse kirjanduse ajalukku. Kuigi hoiakud on viimastel kümnenditel kiiresti muutunud, lähtus veel möödunud sajandi kirjanduskriitika hinnangutes ja järeldustes eeldustest, mis olid alateadlikult juurdunud soo-, klassi- ja eurotsentrilises kultuuris. Kirjutavale naisele, kelle looming võis nende eeldustega vastuollu minna, tähendas kirjanduslikku peavoolu sobitumine kas kogemuste vaigistamist või isegi ütlematajätmist. Otsekoheselt kirjutamine liigitub sellisel juhul esteetilistest normidest üleastumiseks, ootuspärase ja aktsepteeritava kirjandusliku representatsiooni rikkumiseks. Sunnitud vaikimise murdmiseks, „seakisa tegemiseks“ on transgressiivse naiskirjanduse kontekstis esile tõstetud erinevaid poeetikavõtteid ja kriitilisi strateegiaid (nt detsentreerimine, heteroglossia, dialoogilisus ja travestia).[1]

Detsentreerimine tähendab kehtivate subjekti ja objekti määratluste ümbermõtestamist. Normide ja võimu suhtes marginaalsed autorid paigutavad keskme ümber, muutes omaenda kogemuse ja visioonid uueks keskmeks, mistõttu saavad võimalikuks erinevad vaatenurgad. Subjekti vaatepunkti nihutamine kõigutab põhinarratiivi aluseid, kujutab mahavaikitud teemasid ja neid piiravaid norme harjumatul ja uudsel moel. Metatasandil tegeleb Kangro keskme nihutamisega näiteks raamatus „Minu auhinnad“ (2018), mis on vormilt kõikvõimalike „minu“-narratiivide travestia, kuid sisult isiklik ja „paljastav“ autobiograafiline vaade nüüdiskirjanduse institutsioonilisusele, näiteks kirjeldatakse kaanoni „tegemist“, mis taas kord on traditsiooniliselt olnud meesõpetlaste ja -kriitikute kehtestada.

Kangro juttude protagonist on haritlane või kirjanik, kes omastab paljud meesautorite või peavoolu naiskirjutusele tavalised võtted: tundekirjelduse asemel teaduslik keel, mitmekihiliste igavikumetafooride asemel võõrkeelsed sõnad ja vaimse visklemise kõrval anatoomiline detailsus. Kõige lihtsam näide: silmatorkavalt sageli on Kangro loomingus olulisel kohal nt automarkide ja kiiruseületamise motiivid, mis on klassikalise maskuliinse märgi ümbermängimine (nt „Sõjareporter“). See on eelduseks narratiivi välisele liikuvusele, kuid samas manifesteerib ühemõtteliselt protagonisti sõltumatust ja iseseisvust. Kangro tegelastel on suur lugemus, nad tunnevad paljude valdkondade mõisteid nüüdismuusikast geenitehnoloogiani. Jutustajat iseloomustab intellektuaali hääl, kes tõlgendab tegelikkust läbi (nüüdis)filosoofia või psühholoogia sõnavara. Kuid „teaduslikkus“ tundub oluline ka stiili seisukohalt: paljud miniesseistlikud või kolumnistliku kallakuga lõigud annavad üldisemalt märku kaasaegse fiktsiooni muutumisest ning kirjanduse liikumisest väljamõeldisest kaugemale. Eraldi mainimist väärib Kangro tegelaste teadlikkus kehakogemuse erinevatest kirjelduskontekstidest (ajalooline, seksuaalne-naudinguline, meditsiiniline, ilutööstuslik jm), samuti on Kangro üks vähestest autoritest tänapäeva eesti kirjanduses, kes suhestub rahvusvaheliste poliitiliste sündmuste ja diskussioonidega.

Kui proovida neid „nihkeid“ natuke laiemale ideelisele tasandile paigutada, siis võiks Kangro jutustaja ja tegelaste kontekstiks olla postfeministlik mõtteviis. Postfeminism oli möödunud sajandivahetusel paljudiskuteeritud termin, mis koondas paljusid vastandlikke arusaamu või uusi feminismi vorme. Mitmete kriitikute arvates on tegemist puhtalt individuaalse nähtusega, mis on eemaldunud poliitilisest tegevusest, vastandudes nõnda aktivistlikule ja kollektiivsele „teise laine“ feminismi poliitikale, samuti on mitmeid selle suundumusi nähtud üksnes popkultuuri kontekstis. Kui Girl Poweri või nn do-me feminismi puhul võib seda etteheidet õigustatuks pidada, siis 1990. aastatel esilekerkinud uusfeminism (new feminism) kehtestab omaette poliitilise hoiaku. Mitmete autorite arvates on „teise laine“ feminism liigselt hõivatud seksuaalpoliitika ja ohvriksolemist lihtsustavate kirjeldustega: seda sõltuvust naiste ohvristaatusest kui ühendavast poliitilisest tegurist peetakse nõrgestavaks ja aegunuks ning seetõttu tuleks see asendada „võimufeminismiga“. Naomi Wolf, krestomaatilise „Ilu müüdi“ autor, väidab, et feministlik hoiak peaks hõlmama kahetsustundeta seksuaalsust, olema vabamõtlejalik, naudingut armastav ja ennastkehtestav. Nii hindab Kangro eri lugude protagonist ihaldavalt ja objektistavalt meest (nt läti luuletajat kutsutakse nimetusega baby), pöörates 20. sajandi kunstile omase „mehe pilgu“ demonstratiivselt maskuliinsuse enese vastu. Sugudevahelistesse suhetesse kätketud võimudiskursuse nihutamine on üldiselt viimase kümnendi tugevatest naistegelastest tulvil narratiivide paljukasutatud strateegia.

Kangro jutustamise sisemine mehhanism on dialoogilisus. Ma ei mõtle vestlusi, mis üldiselt on Kangro juttudes tavaline argikõne, vaid konflikti ülesehitavat diskursust, kus mitmehäälsus katkestab domineeriva mõtlemissüsteemi kehtivuse. Dialoogiline protsess toob esile lahknevused ning näitab, kuidas „teised hääled“ on kogu aeg olemas olnud, lihtsalt nähtamatuks ja vaikivaks reguleeritud. Oponeeriv modaalsus on üks Kangro jutustajahääle aspekte, väljendudes vaidluses grupimentaliteeti kandvate seisukohtadega või kinnistunud käitumisnormidega. See on üleastumise teine ​​pool: tuttava ja õige piire rikkudes, samas konfliktiga riskides, püütakse jõuda erinevuste ühendamise poole. Konflikt või üleastumine loob vabaduse ruumi, kuigi emotsionaalses mõttes muutub olukord etteaimamatuks ja ohtlikuks („Läti lipp“).

Kriitiline naisjutustaja, kelle hääles on nii üleolekut, teadmist kui tülpimust, satub eri lugude murranguhetkel ikka silmitsi üleastumise ja liialeminekuga, millest tähtsaimad on surm ja kehalised äärmused. Siis kerkivad eksistentsiaalsed kahtlused ja küsimused, kuid need on pigem irooniliselt ja möödaminnes teksti libistatud vanakooli humanismi jäägid. Nüüd võib rääkida transgressiivsusest kitsamas mõttes, mille üle arutletakse läbi kogumiku eri juttude ühest ja teisest vaatepunktist, bataille’likust surmaekstaasist ja erootilisest obsessioonist kuni bizarro-võtmes kirjeldatava kannibalismiromaanini. „Läti lipp“, mis seob piireületava kire kujutamise ja transgressiooni analüüsi, on antud kategoorias kõige kõnekam lugu. Kirjeldatakse seksuaalse obsessiooni luhtumist, kuid kommenteerival tasandil arutletakse üleastumise olemuse teemadel, kus keskne mõiste on ekstaas. „Endast väljas olek. Eristused kaovad, tipus, kõige õrnemas kohas, paradiisis ongi ainult veel nüri nüri nüri ere valgus lained eredus. Imeline juhmistavalt kirgas valgus Beatrice silmadest!“ (lk 81). Ekstaas on piiriületamise põhiemotsioon, aga see käib koos ärevuse või hirmuga, mis tekib kättesaamatu objekti läheduses või keelatud „ruumi“ sisenemisel. Suurejooneliselt öeldes tähendab paradiisi metafoor esimese suure üleastumise või arhetransgressiooni taaselustumist („Ekstaas ja selle meenutus, ja ekstaas“, lk 80). Piiritaguse teadmise poole püüdlemine vabastab subjekti isoleeritusest ja tüdimusest, mis on võimalik vastus eksistentsiaalsetele painetele ja protestantlikule suhterutiinile: „Sulan ära kiima kätte, vajun laiali nagu õli, plahvatan“ („Õismäe ajamasin“, lk 181).

Kajar Pruuli sõnutsi oli 1990. aastate proosa üks kinnissüžeid „idaeurooplaste imelikud juhtumised Pariisi laulupeol“. Kui käesoleval sajandil keskenduvad eesti autorid enamjaolt Eesti olustikule ja teemadele, siis Kangro proosas on välismaa motiiv algusest peale väga oluline. Välismaa troop on üks kesksemaid sisuelemente, mis läbib nii suhtetasandit kui geopoliitilist kujundikasutust. „Polügloti“ alguses ilmuvast „valgest laevast“ Aida saab kodumaa või armastuse vahelise valiku ambivalentne sümbol, mis on „peaaegu seksuaalse alatooniga igatsus … teekond teisesuse poole, mujale – meie ainus hetk lootuseks“ (lk 43). See avardab välismaa kujundi intiimsele tasandile, mis omakorda on „ma armastasin võõrast“ motiivi järjekordne edasiarendus eesti kirjanduses. Tugevamalt kasutatakse võõraga suhestumist veel novellis „Turist“, mis sellest perspektiivist loetuna on veriselt lõppev lugu Lääne-Ida vahelisest dialoogist. Kuid märgatavalt huvitavamalt ületatakse need piirid kogumiku nimiloos, kus obsessiivne kiindumus viib peategelase ajamasinaga lähimineviku Õismäele. Kui „mujal kodus“ või välismaa on saanud ruumilises mõttes loomulikuks, siis Kangro kogumiku sõlmkohad rõhutavad ennekõike ajalise mõõtme ebamäärasust, esmajoones tuleviku suhtes valitsevat tähistamiskriisi ja vastuste puudumist, teisenedes niimoodi eesti nüüdiskirjanduses järjest enam võimu võtvaks kinnissüžeeks nimega „eestlaste imelikud juhtumised ajamasinas“ (nimilugu, „Wozzeck 2“, „Läti lipu“ lõpp jmt).

Üks raamatu värskeid elemente ongi fantastilise ja ulmelise elemendi integreerimine realistlikku tegelikkuse kujutamisse, siin on utoopia ja düstoopia vahelise piiri hägustumist ning klassikalise ajamasina troobi rakendamist. Muidugi ei leia siit  väga tõsist suhtumist teadusulme vahenditesse, nt nimiloos mõjub külmkappi ehitatud ajamasin pigem paroodiana. Pigem katsetabki Kangro üldiste ontoloogiliste ja epistemoloogiliste piiride ületamisega. Sci-fi seade on siin teadmise ja võimalikkuse piirist huvitumise teenistuses, mida ilmestab näiteks posthumanistlikule utoopiale omane äratundmine: „On ainult need postsubjektsed hüperolendid, kelle jaoks kellestki üle olemine ei tähenda midagi“ („Wozzeck 2“, lk 176). Nii jõutakse elu ja surma piiride kadumise kaudu arusaamani, et eksistentsi taandamatuks tuumaks on lootusetus, mädanemine ja gaasihais. Terviku defineerib lõpuks ikka abjektne ja kõrvaleheidetu.

Kuid „võõra“ kujundit arendatakse ka loometegevusest kõneleva narratiivi raames, st et lugu haakub kirjanduselu institutsionaalsete nähtustega (loomemajad, žüriid, tõlkimine, festivalid, kirjastamine jms). Varasemast meenub luulefestivalil toimuvat kujutav lühiromaani mõõtu paroodia „Luule!“ kogumikust „Hüppa tulle!“ (2014). Kangro novellid pakuvad omamoodi sissejuhatuse kaasaegsesse kirjandusellu, mis on professionaalsete autorite ja tõlkijate maailm, aga seda kujutatakse irooniliselt või mingi särtsaka resignatsiooniga; meenub ühes vanemas jutus esinenud väljend „halastustõlge“, mida motiivina arendatakse eepiliselt edasi novellis „Polüglott“ ja mis iseenesest võtab üsna hästi kokku rahvusvahelise kirjanduselu pingelised ja sageli kummalised suhted. Ja sarnaselt Tõnu Õnnepalu ja Andrei Ivanoviga mõtestavad Kangro protagonistid loomingut mitte rõhutatult eesti kirjandusena, vaid Euroopa kirjandusena. Kultuuri- ja kirjanduspoliitilise ainese kirjeldamisel on irooniast võimalik edasi liikuda solvetasandile ja eks thomasbernhardlikku vaibi need jutud ka omajagu lubavad. Päevikuvormi imiteerivas novellis „Polüglott“ integreeritakse kirjanduselu organiseeriv sisuline motiiv ka vormi teenistusse – ajasuhteid reguleerib selles loos kulkale taotluste esitamise tähtaeg!

Kui 1990. aastate proosas oli võõra motiivi üheks elemendiks keel, mida ei osatud või millest saadi valesti aru, ning tähistamise probleemid üldiselt, siis Kangrol tõuseb keel sellegi raamatu seisukohalt väga jõuliselt esile. Kuigi siin pole enam küsimus tähistamise kriisis, pigem vastupidi: võõras keel on siin subjekti võimestavaks jõuks, see on kultuurilise kohanemise eeldus ja identiteedi iseenesest mõistetav osa. „Polüglott“ keerab sellele muidugi mitu iroonilist vinti peale, jõudes oma pöördemomendil lõpuks sümboolselt eestivene teema juurde. Jutu üheks tegelaseks on fetišistliku keeltehuviga Angelo, kelle nimes peituv viide inglile on sajandivahetuse kultuuris levinud troobi irooniline madaldamine, aga võimalik, et ka omalaadne travestia Emil Tode „Piiririigi“ teemadel.

Kangro tekst pole vanamoodsal või kommertslikul moel kohti ja tegevusi lineaarselt ja tihedalt kirjeldav. Kirjeldusi asendavad pigem refleksiivsus ja dialoogid, kergelt kõnekeelne süntaks, tegevuste formaalne piiritlemine. Aga siin on ka taotluslikult eksperimentaalsemat jutustamist (nt „Lõpmatus rannas“). Teatud vaba olekut, nimetagem seda lihtsalt nii, õhkub Kangro tekstiloomest. Kui Kangro protagonistide üks erijooni on klassikalise muusika tundmine, siis kas avangardsemas nüüdisklassikas arendatavad tehnikad ja võtted ei ole nt olulised ka jutustajatasandil ja narratiivi ülesehituses? Ilus, kui see nii oleks. „Õismäe ajamasin“ töötab novellikoguna mitmete aktuaalsete teemade rütmis, millele Kangro senise loomingu seisukohalt lisavad hoogu mõned uued žanrikirjanduslikud elemendid (irooniline sci-fi, utoopia ja düstoopia). Need pakuvad keskmiselt põnevat faabulat, kuid esmajoones on tegemist ideenovellidega, mis püüavad näidata kaasaega takerdunud inimese teadmiste ja ihade piire nii sotsiaalses plaanis kui intiimsema kogemuse kaudu.

[1] Vt Violence, Silence, and Anger. Women’s Writing as Transgression. Toim. D. Lashgari. Charlottesville (VA), 1995.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi