Vana mehe armastus

Ain Kaalep. Kodu kõikjal kaasas. Tänapäev, Tallinn, 2013. 248 lk

Tiit Pruuli

1999. aastal peab Ain Kaalep sõnu “Eesti Vabariik” võlusõnadeks.

Ain Kaalep on kindlasti õnnelik vana mees – tema suured unistused on täitunud. On vaba Eesti riik ja tema on selle riigi üks auväärsemaid õpetajaid. Mentor, Praeceptor Esto­niae (Jaan Krossi poolt omistet tiitel). Muidugi on selles riigis natuke ka rumalust, argust ja laiskust – Kaalepi kolme põhivaenlast. Aga nood igavikulised väärtused, millest Kaalep kui Piibli prohvet on kõnelenud – parandada meelt, jääda ustavaks Jumala poolt juba ilmutatule ja käituda igapäevaelus vastavalt veenetele –, pole raske aja kiuste ka maa pealt kaugeltki kadunud. (Vabanda, Ain, ma tean, et Sa pole tahtnud olla “prohvet, kelle sõnad leegivad maisest / ja taevasest tulest ja kõrvetavad ta enda sakris habet”.)

Jah, pigem ikka filosoof kui prohvet. Kaalep võib nüüd rahus istuda oma töötoas nagu vana Platon – ideaalriigi ideed pole valitsejad küll omaks võtnud, aga Akadeemia on rajatud, keel ja mõistete defineerimine on au sees, õpilased levitavad tema küllusesarvest tulnud ideid. Mitte ühte valmis õpetust, vaid ideid ja tarkuseterakesi, mis laiali puistatud arvukaisse teoseisse, kommentaariumidesse, aga ka seltskondlikesse vestlustesse-dialoogidesse ja mida igaüks edasi saab arendada.

Nii nagu Platon tegeles enamiku filosoofia valdkondadega, on lai ka Kaalepi haare. Juba mitukümmend aastat tagasi nimetas Silvia Nagelmaa Kaalepit “mitmuslikuks”. Esmalt öeldakse “luuletaja”, aga siis tuleb kohe lisada “tõlkija”, “näitekirjanik”, “kriitik”, “esseist”.

Artiklite ja esseede kirjutamine on Kaalepi puhul olnud mu arvates sama oluline kui luuletamine või tõlkimine. Viimast on ta ise intervjuus Rein Veidemannile pidanud oma olulisimaks tööks (Eesti Päevaleht, 01.06.2001). Valdav osa Kaalepi tekste tegeleb ju kõige laiemas laastus ühe ja sama asjaga – maavalla maailma avardamisega. Need on vaimsed reisid, mis viivad lugeja harilikult kodust kaugemale võõra rahva ja kultuuri juurde, kel aga kirju kuue all samad inimlikud mõtted ja mured, mis meil. Kaalepi luules ja esseistikas esinevad ühed ja samad tegelaskujud – Goethe Weimarist, Brecht Münchenist, Aphrodite Küproselt, Pindaros Teebast, Jeanne d’Arc Lotringist, Ališer Navoi Heratist, Faust põrgu ja taeva vahelt, Jüri Talvet Tartust, Karl Muru Elvast ja palju teisi tarku inimesi maakera erinevatest nurkadest. Ja Kaalepile ei maksa midagi viia Goethe Samarkandi ja Don Juan Georgiasse või tuua Baudelaire Eestisse. Kaalepi esseed on tegelikult tema luuleteekonna pikenduseks. Või vastupidi. Üks väike paradoks jääb seejuures siiski silma – oma esseedes ja repliikides on poeet tihti palju emotsionaalsem kui luules.

Nii nagu enamik Kaalepi luuleloomingust on üks suur “rõõmusõnum”, kannavad sama paatost ta esseedki. Esimene artiklivalimik “Maavallast ja maailmakirjandusest” (50 artiklit-esseed) ilmus 1984, palju mahukam ülevaade “Kolm Lydiat” (kaugelt üle 100 teksti) anti Ilmamaa poolt välja 1997. Nüüd on ilmunud raamat “Kodu kõikjal kaasas” (32 artiklit, reisikirja, esseed, neist kümmekond nõukaaegset), mida ühtekokku võib pidada ka omalaadseks kultuuriinimese reisikirjaks, mõned reisid on reaalsed, mõned imaginaarsed.

Kas on tegu vanameistri põhjakaapega? Eks kõigil meil on oma parimad palad ja sekka ka mõni Johannes R. Becheri (N. Liidus ja Ida-Saksamaal elanud kommunistlik poliitik ja literaat) tõlge. Aga ei, see raamat pole palve õlalepatsutuseks – tore töö, auväärne –, see on endiselt suveräänse autoriteedi manifestatsioon – ma ei reeda, ei elus ega kunstis.

1962. aastal kirjutab Kaalep: “Ma ei ole nii palju reisinud, et ma võiksin palju võrrelda.”

Käesolev kogumik on maailma avamise mõttes “Maavalla”-raamatu järg, kus umbes 2/3 mahust võtsid enda alla artiklid maailmakirjandusest. “Kolmest Lydiast” on uude kogumikku jõudnud 1993. aastal ilmunud artikkel “Kölni Toomkirikut meenutades”. Aga tollest raamatust sobiks käesolevasse köitesse veel oma kümmekond pala (portreed Nora Kaplinskist, Tatjana Hallapist, Ott Ojamaast, artiklid Johannes Semperi loomingust, Jaan Undi Aureliuse-tõlkest, essee Suurest Prantsuse revolutsioonist jt). Viimases raamatus on vähem teoreetilisi töid, aga Kaalepi tekstid arutlevad ikka, kas otse või kaude, selle üle, mis on “maailmakirjandus” ja kes on “maailmakodanik”. Sellest arutelust ei pääse lugeja ka siis, kui raamat käest pandud. Need on nagu Kaalepi praktilised nõuanded Kaunasesse minejale (käige kindlasti Čiurlionise muuseumis: “Tuleb kohe öelda, et halvasti teeb rännumees, kes Kaunases viibides selles hoones käimata jätab.”) või Bakuusse sattujale (tulekummardajate tempel väärib külastamist). Need kirglikult esitatud küsimused ja soovitused jäävad kummitama ja lõpuks lähedki Kaspia ääres zoroastristide igavest tuld otsima või hakkad end maailmakodanikuks pidama.

Kaalep ei lasknud end nõukogude ajal heidutada sellest, et teda väga pikka aega välismaale ei lubatud, N. Liidu kodanikuna pääses ta piiri taha – mängu-Saksamaale ehk Saksa DV-sse – alles 1981. Ta kasutas ära neid võimalusi, mida haritud inimestele pakuti reisimiseks N. Liidus. Ta ei käinud küll kõrbematkal ega roninud koos tulevaste akadeemikutega mägedes nagu Lennart Meri, aga osales mitmetel seminaridel, konverentsidel, dekaadidel ja muudel toonastel pidulikel üritustel, millele oli tegelikult tihti võimalik päris asine sisu anda. Eriti lähedasteks said Kaalepile Usbekistan, Gruusia, Armeenia. Ajapikku oli võimalik reisida Prahasse (1983) ja Havannasse (1985), ent üks haruldaselt kena reisikiri on ses raamatus hoopis “Avignoni neiud”. Avignoni pole Kaalep jõudnud, ent ta tunneb paavsti hobueeslit, kes avas talle tee Avignoni neidude südametesse.

Kui vaatame, millistest eesti vaimuinimestest Kaalep on kirjutanud, siis enamasti ja kirglikumalt ikka nendest, kes rohkem või vähem “rahvusvahelised mehed”: Johannes Semper, Ott Ojamaa, Friedebert Tuglas, Rein Sepp, Leo Metsar, Jaan Kaplinski, Lennart Meri jt.

Püüdsin teha mingit algelist tabelit, et millistest kultuuridest on Kaalep enim kirjutanud. “Maavalla”-raamatust sain tulemuseks kümme artiklit saksa kultuurist, kolm Prantsusmaalt ja kolm antiikmaailmast, kaks Usbekistanist, lisaks on esindatud veel Hispaania, Armeenia, India, Türgi, Itaalia, Ukraina, Rumeenia, Portugal. “Kodu kõikjal kaasas” sisaldab lisaks Soome armeest lähtuvale tsüklile enim palu saksa ja prantsuse kultuuriruumist (saksa, prantsuse ja hispaania keelest on Kaalep vististi ka kõige enam tõlkeid teinud), lisaks paar pala nii Armeeniast kui ka Georgiast, ühe kirjutisega on esindatud Usbekistan, Tadžikistan, Aserbaidžaan, Leedu, Türgi ja veel mõnigi paik päikese all. Kusagil tabeli koostamise viimase veerandi peal sain aru, kui mõttetu see tegevus tegelikult on. Kirjandus kui protsess pole Kaalepi jaoks lihtsalt teoreetiline kirjandusteaduslik mõiste, vaid see ongi elav kultuur ise. Need on seosed Hugo Raudsepa ja Aristophanese vahel, Baudelaire’i ja Molière’i eri tõlgete vahel. Need on loomulikud astumised ühest kultuurist teise, ilma et peaks taandridagi panema.

Ja ikkagi – dominandiks, mis ka selle artiklikogu pealkirjas välja toodud, jääb see, mille Kaalep tõstis oma kõne pealkirjaks Eesti NSV loominguliste liitude juhatuste ühispleenumil 1988. aastal: “Rahvuslikkus ei ole midagi muud kui armastus”. See armastus ongi Kaalepil kõikjal kaasas, ka siis, kui ta vaimus või ilmsi seikleb võõrail mail, mõtleb värsimõõtude kuningast heksameetrist või mõnest tõmmust neiust.

1996. aastal kinnitab Kaalep: “Alati on kolmas võimalus!”

Kaalepi esseistikast rääkides ei saa kuidagi mööda nendest tekstidest, mida ta kirja pole pannud. Märkimata ei tohi nimelt jätta seda rolli, mis tal oli nõukogude ühiskonna piiride laiendaja ja lammutajanagi. Mati Unt on toda, mis Kaalepi ümber toona käis, nimetanud ka “salajaseks eluks”. Seda võiks ehk nimetada “Pan Kleksi Akadeemiaks”, kui meenutada minu nooruspõlvest üht poiste lemmikraamatut, mille Kaalepi sõber pan Kurtna eesti keelde tõlkis. Neile, kes sinna akadeemiasse läbi võluseina sisse said, avanes imeline maailm.

Mina hakkasin “Ain Kaalepi alternatiiv-ülikoolist” (Jaan Kaplinski väljend) osa saama 1986. aastast, kui olin võetud Linnar Priimäe abiliseks Tartu linna- ja rajoonilehe Edasi kultuuriosakonda. Toonaste legendaarsete laupäevaste kultuurikülgede parimad päevad olid selleks ajaks tagantjärele vaadates paraku möödas. Esmane põhjus selleks oli Priimäe ülepaisutatult kriitiline artikkel “Kultuur ja haltuur” Voltaire’i “Filosoofilise sõnaraamatu” eesti tõlke kohta. Tartu ja mitte ainult Tartu humanitaarharitlased jagunesid kaheks – väiksem osa Priimäe ja suurem osa Jaan Undi (ka Mihhail Lotmani) taha, kes tõlget kaitsesid. Õhus oli enneolematut kultuuripinget, mitmed Edasi kaasautorid ja sõbrad eesotsas Linnart Mälliga lahkusid kas uksi paugutades või vaikselt. Aga almus pater Ain Kaalep (Rein Veidemanni väljend) ei valinud ses võitluses poolt, tuli ikka oma kaastöödega Edasi kultuurituppa ja kiitis nii Unti kui Priimäge: “Mõlemad on ju omast kohast toredad poisid ja mõlemal omast kohast õigus.” Või umbes nii ta ütles.

Kaalep võib olla kord äärmuseni leebe, toetav ja heatahtlik, võib olla aga ka täiesti kompromissitu. Ta on salliv eri religioonide suhtes, aga ta ei salli ateiste. Kaalep on kas varjatult või avalikult teinud alati poliitikat, aga ta ei salli fanaatikuid, nagu Einar Laigna (“Kölni Toomkirikut meenutades”) või Viktor Kingissepp (“Lood Viktor Kingissepast”). Ta vihkab rassiste (“Havdala on juutide õnnistussõna”) ja põlgab vene riiki teeninud ensv-lasi, eestluses kahtlejaid (“Eiardid on ohtlikud”, Postimees, 02.02.2003). “Skribent” kõlab Kaalepi suus kuidagi eriti mürgiselt.

Kui esteetilistel põhjustel vaja, saavad nahutada ka need, kelle meelelaad mu meelest vägagi kaaleplik – Indrek Hirv ja Tõnu Õnnepalu näiteks. Mis siis rääkida teistsugustest. Sellesse kogumikku mitte jõudnud artiklitest on meelde jäänud näiteks hinnangud Kaur Kenderile (edvistav huligaan) ja Raivo Palmarule (sobib ajalehe korrektoriks, mitte ministriks). Aga lähemalt lugedes, väikest kirja uurides, näeme, et Kaalep ei ole kellegi vastu. Küll on ta aga paljude nähtuste vastu. Kaalep ei salli näiteks, kui üht kultuuri vastandatakse teisele, üht ülendatakse ja teist alandatakse (heaks näiteks sellest suhtumisest on arvustus Valmar Adamsi “Sinu sekunditele”, Looming, 1971, nr 12).

1988 ütleb Kaalep kindlalt: “Ei saa mingisugust kahtlust olla, et Tartu oli, on ja jääb Eesti humanitaarkultuuri keskuseks.”

Kaalepi raamat on teos vanadele Tartu meestele. Haritlastele, kes teevad Werneris väikese kohvi-konjaki, räägivad maailmast ja torisevad voltaire’liku heatahtlikkusega mõnegi Eesti asja üle. Kõik nad on siin lehekülgedel olemas: Villem Alttoa, Gustav Suits, Artur Alliksaar, Ülo Torpats, Jaan Tõnisson, Juri Lotman, Richard Kleis, Uku Masing. Kindlasti on selliseid vana kooli mehi kõigis kultuurides. Mina paneks Kaalepi kõrvale kateedrisse näiteks vene ajaloolase, tõlkija ja esseisti Lev Gumiljovi, leedulasest tõlkija, luuletaja ja vastupanuliikuja Tomas Venclova, soome poeedi ja maailmaklassika tõlkija Otto Mannineni. Kõik soliidsed vabaharitlased.

Veidi kahju, et Kaalepi kolmest artiklikogumikust on pidanud välja jääma mõned poleemilised tööd, kus võetakse autori poolt väga olulisi seisukohti (nt vastulause Harald Keresele “Kellele on eesti kultuuri vaja?”, Postimees, 01.05.1991; vastulause Martti Turtolale “Vendade vahel”, Eesti Päevaleht, 06.02.2003). Mõni koht oleks saanud värvi juurde, kui toimetaja oleks lisanud kommentaare, mõne korduse oleks võinud välja visata.

Mõni vana lugu tundub esmapilgul tõesti teistest nõrgem, õigemini tänases päevas vähem kandev. Näiteks “Teatri- ja muidupilte Armeeniast” (1972). Aga kui meile ka nood vanad teatritükkide kirjeldused enam palju ei ütle, siis konkreetsete kirjelduste taustal selgineb üldine pilt – kui teatraliseeritud on kogu too Taga-Kaukaasia ühiskond. Teatrist rääkides on raamatus eriti põnevad need lõigud, kus Kaalep põhjendab, miks ta võitles omal ajal selle eest, et Stanislavski kõrval oleks meie kultuuripildis olemas ka Brecht ning Puškini kõrval ka Goethe.

Jah, on tõesti vaid paar paika sellel ligi 250 leheküljel, kus Ain Kaalepiga tõsiselt polemiseeriksin. Mõne asja üle vaidleks naerdes, aga kurbusega näen ka seda, et aastatega ei ole muutunud ta üleolev suhtumine homoseksuaalsusesse (vrd “Kolmes Lydias” avaldatud “Miks ma olen usklik”, 1993, ja käesolevas kogumikus “Džamiga Moskvas”, 2012).

1946. aastal kirjutab Ain Kaalep “Illustratsiooni Liviuse Rooma ajaloole”:

Nüüd heitis öhe viimse rõkke
me pasunate vask
ja langes jäätuvasse jõkke
kuu hõbedane mask.

 Me kaua seisime veel sillal,
öös tummus meie taip.
Ning taeval, hallikal ja lillal,
üll oli kiirgav vaip.

Kultuuride ühendajana on Kaalep oma lugudes mitut puhku kasutanud lihtsat silla kujundit (käesolevas kogumikus sillad üle Drimi ja Mtkvari jõgede ning Soome lahe; varem nt tähelepanuväärne laast silla all olemisest ja kuulamisest – Edasi, 31.12.1988). Kaalep ehitab oma arvukais artikleis erinevate kultuuride vahele kõikvõimalikke sildu ja purdeid.

Maailmas on kümneid erinevaid sillakonstruktsioone. On rippsildu, pontoonsildu, tõstesildu, pöördsildu ja muid. Aga ühed ilusamad on mu meelest need vanad Rooma-aegsed kividest laotud kaarsillad. Mitmel pool Lõuna-Euroopas on neid veel alleski. Lihtsa ilu ja geniaalse insenerimõtte sümbioos. Nende sildade firmamärgiks olid kivikaared. Seal kaare keskel oli siis võtmekivi, mil kogu konstruktsiooni kooshoidmisel võtmeroll. Vanasti olla olnud nii, et kui sild valmis, pandi esmalt arhitekt ja sillaehitajad silla alla seisma, leegionid marssinud üle. Ehitajad pidid kindlad olema, et sild kokku ei lange ja rusud neid enda alla ei mata.

Kaalep on oma elus ehitanud palju selliseid sildu. Ja ma kujutan ette, et Augustuse pretoriaanid võivad seal peal trampida palju jõuavad, aga muhelev Ain Kaalep seisab sillakaare all ja vabariik püsib.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon