Teil pole õigust olevikku ära põlata

Sveta Grigorjeva. Kes kardab Sveta Grigorjevat? Värske Rõhk, Tartu, 2013. (Värske raamat; 14). 90 lk.

Hasso Krull

“Nii ta siis läheb, jookseb, otsib. Mida ta otsib? Ta otsib seda miskit, mida ma tohiksin ehk nimetada modernsuseks, sest pole paremat sõna kõnealuse idee väljendamiseks. Tema eesmärk on eraldada moest see, mis temas tema ajaloolisuses on poeetilist, leida igavest mööduvast…”
(Charles Baudelaire, “Modernse elu maalija”).

1.

Narmendav, hatune, rebitud pinnaga kaanepapp; katmata, liimine, lahtiste niidiotstega raamatuselg. Katkikäristatud esikaanel kumendab mingi kujutis: joonistus, muster, nägu, maakaart, kuskilt ära näpatud faktuur… Kõige selle peale on mustas rasvases kirjas pressitud autori nimi ja seda veel topeldav küsimus: “Kes kardab Sveta Grigorjevat?”

Imelik. Kes teda kartma peaks? Ja miks? Raamat näeb ju välja nagu torust läbi tõmmatud. Kas see ongi kardetav? Või on see ainult kujundaja kapriis, et iseenesest süütut ja ohutut sisu kuidagi karedamaks, ohtlikumaks, ligitõmbavamaks muuta? Ehk on kaas lihtsalt maskeering? Paljas kest? Võib-olla selle taga ei olegi midagi?

Need on kõige esimesed oletused. Neist kaugemale ei pruugi tingimata minna; kui aga seda siiski teha, hakkab vähehaaval selguma, et siin pole kest paljas kest. Ei, see raamat on seest veel narmendavam, liimisem, katmatum; ja pealkirjana esitatud küsimus polegi pelgalt retooriline. Kuskil võib tõepoolest olla keegi, kes Sveta Grigorjevat kardab – või täpsemalt, keegi, kes kardab tema luuletusi.

Miks just luuletusi? Väga lihtsalt põhjusel: autori isikus pole mitte midagi ähvardavat. Temas pole isegi midagi ebatavalist. Vastupidi, temas on just midagi rõhutatult tavalist, tüüpilist, triviaalset, midagi eriti lihtsat ja ootuspärast. Tõsi küll, see lihtne ja ootuspärane käristatakse ootamatult katki, nii et nähtavale tuleb rebitud, hatune pind: “purustan oma ilu // ja ülejäänust / ehitan üles persekukkund inimeste / kuningriigi” (lk 22). Kuid katki käristatakse see just luuletustes: täpsemalt, neis luuletustes purustatakse üks ilu, et nähtavale tuleks midagi muud, midagi kummalist, ebatavalist ja veidrat, midagi mööduvat, põgusat, sattumuslikku… See “midagi muud” ongi tänapäeva ilu, mida võib soovi korral nimetada modernsuseks – sest nagu arvas vana aukussilmne dekadent, “pole paremat sõna kõnealuse idee väljendamiseks”.[1]

2.

Kui luule tekitab poleemikat, siis võib kahtlustada, et kuskilt on ilmunud midagi uut: uus keelepruuk, uus nägemine, uus suhe ümbruse või enesega. Kui poleemika fookusesse satub “naisluule”, siis võib kahtlustada, et tähelepanu on uudsuselt hälbinud: selle asemel arutatakse nüüd soolise identiteedi küsimusi, kaevatakse välja eelarvamusi, pillutakse galantsusi või õhutatakse misogüünilist meeleolu. Klassikaline näide on August Gailiti “Sinises tualetis daam”, mis luule soolise määratlemise korraga bravuurselt ja vulgaarselt hästi paika paneb: “Kui naine luuletab, siis on see loomulikult ainult tühine koketerii, edevus, demonstreerimine. Seepärast kirjutavad ka mehed pääasjalikult ainult naistest ja naistele, naisluuletajad aga ainult enesest ja enesele. Hääks näiteks sellele on Marie Under. Peaaegu igas sonetis ülistab ta oma keha, oma garderoobi, oma lõõmavat kirge. Ta demonstreerib oma naiselikke omadusi ning kriipsutab oma naiselikke iseäraldusi sajad korrad alla. Ta uhkustab oma saja-versta-pikkuste sukkadega ning tahab meid uskuma panna, et need ei lõpegi temal.” Gailit ilmselt ei tundnud psühhoanalüüsi, tänu sellele on tema vastuolulised tungid pamfletis täiesti alasti, samuti nagu läbipaistev kadedus värsitehnilise meisterlikkuse suhtes: “Kuid luuletus üleüldse pole kunst. On tarvis ainult vähe sentimentalismi, vähe edevust, vähe püsivust värsitehnika omandamises – ning luuletaja ongi valmis. Katsu ainult kõige pisemat, kõige tühisemat mõttekest ilusaisse sõnusse seada (aga ilusaisse sõnusse seadmine on lihtne tehniline ülesanne, mida harjutamisega kergesti kätte saab) ning luuletus ongi käes.”[2] Küllap jäid ka toonased lugejad siinkohal mõttesse, mis on õieti “kunst”, kui see ei seisne oskuses teatavat kogemust täpselt ja veenvalt väljendada, aga Gailiti tekstist paistab selgesti välja, et see küsimus teda üldse ei huvitanudki.

Underi “Sonettide” ilmumisest on varsti sada aastat möödas, aga kalduvus libiseda uuema luule poeetika juurest soolistesse arutlustesse on ikka alles. Sellest on nüüd püüdnud välja rabeleda Mihkel Kunnus, väites, et ta “ei pea naisluule ja meesluule terminit kuigi heaks seetõttu, et need nõuavad adekvaatseks kasutamiseks liiga palju analüütilist ressurssi”.[3] Kunnuse motiivid on silmanähtavalt õilsad: ta kaitseb luuleteksti kui “keelekasutust, mis on rohkem struktureeritud, rohkem kodeeritud kui proosakõne”, ja ründab “lause-eelses vormis kirja pandud minajutustusi”, mille puhul kaotab tähtsuse nende “kunstiline struktuur ja esteetiline iseväärtus”. Viimast tüüpi teksti näiteks toob Kunnus ühe Sveta Grigorjeva luuletuse, allutades selle küll reale teisendustele, nii et luuletuse lause-eelne vorm tegelikult kaob. Sellise meetodi tõestusjõud on mõistagi väike: ka keeruka süntaksi või range meetrikaga luuletekste saab hõlpsasti teisendada, vabastades nad üleliigsetest “kaunistustest”, ja peale selle ongi üks modernistliku kirjanduse olulisi sihiseadeid just lause-eelse keeleni jõudmine, argiste fraaside kasutamine, kõnerütmide jäljendamine, lehekülje “valgete” piirkondade esiletõstmine jne. Kuidas saab siis teksti tahtliku teisendamise abil illustreerida luule ja mitteluule väidetavat erinevust? Kas ei jõua me nii paratamatult hetkeni, kus teksti poeetilisust hakkab mõõtma tema hämarus, läbitungimatus, impersonaalsus, kus tõeline luuletus on ainult see, mida on täiesti võimatu parafraseerida või ümber jutustada?

Niisuguse olukorra paradoksaalsust on Kunnus ilmselt tajunud. Seepärast teeb ta märkimisväärse tagasikäigu: ta väidab ootamatult, et “asi on autorifunktsioonis”, st tekstid toimivad “oma elu eellauseliste dokumentidena”, kuna autori isik, selle kuvand meedias, sugu, välimus ja ühiskondlik taust täielikult varjutavad tekstide esteetilise potentsiaali (ehk täpsemalt, selle puudumise). “Naisluule” tasakaalustamiseks toob Kunnus nüüd “meesluule” näite (Martin Plaser), mille puhul on selge, et meedia tähelepanu tuleneb autori biograafiast ja välimusest. Sellisele näitele on minu meelest raske vastu vaielda. Samas on nõnda aga omaks võetud üks täiesti soovimatu tingimus: selleks et nimetada keegi naisluuletajaks või meesluuletajaks ja ta seega päris luuletajate hulgast välja arvata, peaks see autor kõigepealt jõudma meedia fookusesse, tema silmatorkav välimus, erutavad sootunnused jne peaksid juba olema aktualiseerunud. Kui see nii ei ole, võivad tekstid paista kuitahes eellauselised ja eluloolised – ikkagi poleks neil vajalikku autorifunktsiooni. Järelikult oleksime olukorras, kus luule ja mitteluule piir sõltubki ainuüksi imagoloogiast! Mulle tundub, et seesugust tulemust ei igatse ei Kunnus ega enamik tema oponente.

Kuidas niisugune ummikseis lahendada? Arvan, et selleks tuleb sooritada kaks paralleelset tehet. Esiteks, kuigi me autorifunktsiooni tekstist kunagi täielikult lahutada ei saa, tuleb meil teineteisest eristada autori kuvandit meedias ja autobiograafilisi elemente tema tekstis. Autor võib meedias silma paista ka siis, kui tema tekst on täiesti impersonaalne, ja tema isik võib varju jääda hoolimata isikliku kogemuse tulvast tema tekstides. Lühidalt, impersonaalsus ja immuniteet pole üks ja seesama, ja kumbki neist pole luule määrav tingimus. Teiseks, me ei saa rääkida luulest üleüldse, nii nagu romantilises kirjandusteoorias on räägitud lüürikast ja lüürilisusest. Tänapäeva luule on žanriliselt kirju, sellesse kuulub nii isikukesksus kui keelekesksus, nii pihtimuslikkus kui intertekstuaalsus. Seepärast ei peaks üht tüüpi luulelt nõudma teist tüüpi luule tunnuseid, kui neid samaaegselt olla ei saa. Isegi teksti keerukus ei saa olla lõplik kriteerium: kui võrrelda Juhan Liivi primitiivsust ja Gustav Suitsu komplekssust, ei saa me veel järeldada, et üks on rohkem päris luule kui teine.

Tõsi küll, ka öeldut arvestades jääb autori ja meedia kontrastne suhe ikka alles. Juba 1990. aastatest teame, kuidas meedia võib mõjutada isegi kooli kirjandusõpetust, kuulutades varakult “klassikuteks” imagoloogiliselt silmapaistvaid autoreid. Selles mõttes äratab Mihkel Kunnuse püüd kirjanduse autonoomiat kaitsta kahtlemata sümpaatiat. Peaasi, et sellest ei saaks kahe teraga mõõk, mis sedasama autonoomiat kohe ka piirama ja loovutama asub.

 

3.

“Kes kardab Sveta Grigorjevat?” on raputav luulekogu. Tekstid on tihedad, tempo kiire, isegi palavikuline; erinevad keeleregistrid vahelduvad ruttu, mõnikord lausa kaleidoskoopiliselt; kihutatakse kõrgstiilist madalstiili, ülevusest alandusse, eufooriast letargiasse, afektiivsetest kordustest loogilistesse paradoksidesse. Aeg-ajalt võib sellest sõnadevoost välja noppida lõike, mis isoleerituna mõjuksid väga malbelt, isegi uinutavalt:

nii kui pala hakkas mängima
jäi tuul sekundiga vaikseks
ja kõik rahutud rohe-rohelised puulehed
mis varem tuule käes möllasid

olid justkui minuga koos
korraks siin elus
seitsmeks minutiks

vait jäänud ja
maha rahunenud
ja lihtsalt kuulasid

sest lihtsalt nii ilus oli
(lk 35).

 

Aeg-ajalt jällegi puistatakse lugeja ette fraase, mis mõjuvad vähemalt ärritavalt ja segadusttekitavalt, kui mitte päris peletavalt. Sellised fraasid on justkui meelega kirja pandud ainult selleks, et rikkuda mahedat meeleolu ja tekitada vastuseta küsimusi:

emme ütle mis mul viga on

luule
kepib mind rohkem
kui mehed
luule kepib mind rohkem kui mehed

emme ütle miks mõne tüdrukuga nii juhtub

õhtuti loen nuttes kurbade  meeste luulet
unistan
et minagi
kirjutaks kord
nii kurvalt
(lk 29).

 

Vulgaarse kõnekäänu (“see mind ei kepi”) kirjanduslik ümberpööramine segatakse siin piduliku kõrgstiili (“õhtuti loen”, “unistan / et minagi / kirjutaks kord”) ja lihtsa lastekeelega (“emme ütle mis mul viga on”), tekitades niivõrd mitmekihilise iroonia, et see näib peaaegu lahendamatu. Kas tegu on armsa väikese tüdrukuga, kes kurdab oma emale hingehäda? Või pornofilmist välja karanud milfiga, kes rämedalt räuskab, et teda pole piisavalt kepitud? Või on see hoopiski ehtne kaunishing, kes varjab oma romantiliste tunnete sügavust? Või selginud maailmavaadet kuulutav punkar? Või täiesti tuim, hoolimatu tibi? Või külm, lumekuningannalik krõnks? Kõik need võimalused on siin avatud – ja mitte üksnes avatud, vaid juba aktuaalsed. See tähendab, Sveta Grigorjeva tekst pole sugugi ühehäälne, vaid siin on ühekorraga kohal palju hääli, nii et tekib kummaline polüfoonia, justkui oleks teksti meile kooris ette loetud. Mõnikord asendab seda efekti intertekstuaalsus: “kuri tüdruk / otsib / kurja poissi // et koguda koos kurja” (lk 14), “mina / mitte nii õilis / metslane / nukras troopikas / siin / kanali lõpus” (lk 31), “midagi palju hullemat kui / hollywoodlevikazavooditelliskivinoorusprivejnejnejnejne / kõrvakiil ühiskondlikule maitsele” (lk 37), “17 lumivalgekest / 11 jahimeest / 6 printsi ja ei ühtegi nõida” (lk 81). Enamasti liigub Grigorjeva aga erinevate keelte ja allkeelte vahel, tekitades dissonantse peaaegu lapseliku rõõmuga: “siin ma nüüd olengi / postpersekukkund glamuuri / eluterve punk” (lk 44), “kurva erootika järgse / pehme / pohhuismi / suitsupahvakud / peksmas vastu su enam mitte / nii siledat laupa” (lk 56).

Viimane näide on siiski veel märksa tähelepanuväärsem. Kuigi esmapilgul näib, nagu pingestaks Grigorjeva teksti peamiselt antiteesi ja hüperbooli kombineerimine (“mina olen see kes oma kuradid on luku taha pannud / mina olen see kes nad jälle vabaks laseb”, lk 58), selgub lähemal uurimisel siiski, et valitsevad võtted on hoopis litootes ja antikliimaks. Öelda lakkamatult vähemat, mõeldes palju rohkemat; väljendada jaatust aina ümberpööratud eitusega; tõsta järk-järgult pinget, tihti klassikalise anafoori või epifoori abil, et kõrgenenud ootuste horisont siis järsult ja kategooriliselt alla lasta. Näiteid leiab peaaegu igalt leheküljelt: “ma olen ilus ja kõik armastavad mind // ja minu / veenmiskunsti” (lk 83), “olen alati tahtnud saada kõike ja kohe kõike ja kohe kõike ja kohe / miks ka mitte” (lk 77), “isegi siis kui neid ei oodanud // ja ma ei oodanud / neid eriti / kunagi” (lk 71), “ja vihkan end vähem / vähem / kui teisi” (lk 52), “vahel mul ei ole hea meel / et ma ei sündinud / amööbina” (lk 44). Litooteste kuhjamine muutub Grigorjeva raamatus sedavõrd metoodiliseks, et lugeja ei pruugi enam märgatagi, kuidas terve luuletus on üles ehitatud litootese ja antikliimaksi teineteist toetavale mõjule. Sellise tehnika hämmastavalt lihtne ja õnnestunud näide on luuletus “see on küll juba vana film” (lk 50), mis algab viitega sarimõrvari elust jutustavale filmile, jätkub ühe YouTube’i videoga ja lõpeb kahe tulistamisuudisega USA-st. Neljaliselt astendatud jutustav struktuur toimib nagu sentimentaalsuse kavakindel dehumanisatsioon, mis lõpeb otsekui sündiva misantroopia ettevalmistus:

ja kui nädala pärast tuli teade
et usas lasti jälle neli inimest maha
ei nutnud ma samuti
minu esimene reaktsioon oli
et
ainult 4
(lk 50).

Ühest küljest on pinget tekstis järjekindlalt alla lastud; teisest küljest on aga tegemist mõrtsukatööde kuhjamisega, mis peaks reaktsiooni võimendama. Kui seda ei järgne, ei saagi enam järgneda, nihkub teksti tonaalsus positiivsest tundelisusest negatiivsesse ülevusse: siin peab luuletus paratamatult lõppema, sest edasist ei saa enam kirjeldada. Teistsuguses, pigem koomilises võtmes rakendab samalaadset tehnikat pikk kätteandmise-luuletus lk 79–80: pärast kurnavat, tüütuseni korduvat epifooride rida tullakse järsult laskuva sõnamängu kaudu litootese juurde:

kätt tahtsin
küll vahel anda
aga nad ei olnud eriti
huvitatud
(lk 80).

Käsi lükatakse tagasi: see toimub aga nõrga eituse vormis, mis annab luuletusele masendava puändi. Puänt omakorda juhatab tagasi epifoori juurde, see saab korraga uue tähenduse ja õigustuse. Just selline ongi Grigorjeva poeetika tuum; selle poeetika äratundmisest oleneb, kas tema tekste mõistetakse või ei.

4.

Sveta Grigorjeva pole lihtne autor. Ta ei ehita oma tekste mingile lihtsale, juba läbiseeditud mudelile; tee lihtsuse juurde jäetakse küll lahti, selleks ongi need väikesed jutustused, anafoorid ja epifoorid, aga see tee on tagasitee, justkui alpinisti julgestusrihm. Tegelikult läheb ta teele ilma kindlate reegliteta, ta alles otsib, alles leiutab neid. Muidugi pole Grigorjeva luule ka mingi lahja, sentimentaalne pihtimus: ei, selle asemel on mitmekihiline iroonia, polüfoonia, intertekstuaalsus ja litootese struktuur. Hüvasti, uussiirus! Tõtt öelda on Grigorjeva tekst üksainus lakkamatu maskimäng, nende luuletuste “mina” väänleb lugeja ees nagu
Proteus, muutes kogu aeg oma kuju. Mõned enesemääratlused: “olen tüdruk nagu elu oma parimatel päevadel / suhteliselt üksik / kurb ja // hullumeelne” (lk 56); “täiesti sõge juba sünnist saati / täis sõnulseletamatut raevu / raevu kõige kuradi vastu mida näen ja puudutan” (lk 62); “ükskord ma rahustasin tuule maha” (lk 35); “vahel saan nii vihaseks // et tahan lasta esimesel / ettetuleval / endale lapse teha” (lk 51); “mul oli pohhui juba ammu enne seda / kui / selle sõna ära õppisin” (lk 72); “teen kõike suure hilinemisega / vahel isegi unustan korrapäraselt hingata sest / võin elada ühest hingetõmbest päris pikka aega”; “tahan teid tappa / aga vanemad ei kasvatanud mind selliseks” (lk 69); “palun mitte tituleerida mind / järjekordseks / nooreks vihaseks naiseks” (lk 82); “sõima mind aga / karjäärinaiseks // olengi // minu karjäär / on isiklik / laulev revolutsioon 2” (lk 22). Kõiki neid lugematuid vastuolusid, mis sellistest määratlustest ilmnevad, polegi mõtet loetleda, sest tegu pole üldse katsega identiteeti sõnastada: siin on tähtis just lakkamatu muutlikkus, muutumise printsiip ise, mida saabki väljendada ainult paradokside kaudu. Just selle idee teenistuses on tegelikult ka rahvusliku identiteediga mängimine (“eestlastele olin russ … venelastele olin kuratka”, lk 73), kaootilise psühholoogia esitamine (“öelge ometi kuhu pean minema / ja ma vannun // et ei lähe sinna kunagi”, lk 62) ja soov olla muinasjutus nõid, et sarnaneda Jeesusega (lk 81–82).

Ja ometi, miks Grigorjeva kõike seda teeb? Milleks see vaoshoitud märatsus, milleks see kirgas, painajalik virvarr? Üks vastus neile küsimustele on seotud sellega, mida Michel Foucault kunagi nimetas modernsuse hoiakuks. Foucault’ silmis pole modernsus mitte ajalooperiood, vaid suhestumisviis oma kaasaegse tegelikkusega, mõningate inimeste poolt tehtav vaba valik, teatav mõtte- ning tundelaad, tegutsemis- ja käitumisviis, mis “ühtaegu märgib kuuluvust ning seab end ülesandeks”. Selline hoiak sarnaneb Foucault’ meelest kreeklaste ēthos’ega ja on eriti selgelt väljendatud Charles Baudelaire’i essees “Modernse elu maalija”. Baudelaire defineerib modernsust “mööduva, põgusa, sattumuslikuna”, aga tema jaoks ei piisa selle tundmisest ja tunnustamisest: vastupidi, modernse liikumise suhtes tuleb võtta teatav hoiak, ja “see vabatahtlik, keeruline hoiak seisneb millegi igavikulise uuestitabamises, mis ei asu mitte teispool olevikuhetke, mitte selle taga, vaid otse selle sees”. Niisuguse hoiaku tähistamiseks kasutab Baudelaire mõnikord litootest, mis on valatud ettekirjutuse vormi: “Teil pole õigust olevikku ära põlata.”[4]

Mööduva, põgusa ja sattumusliku modernsuse otsingul Grigorjeva kahtlemata ongi. Mõnikord annab ta selle kohta lausa otseseid viiteid, juhatades lugeja kättpidi oma hoiaku ajaloolise tausta juurde. Nii öeldakse meile luuletuses “baudelaire oli sitapea”: “kui sa ei anna / ennast / elule / kätte // läheb ta // sellest / veel enam / pöördesse // ja võtab su isiklikult ette” (lk 64). Veel tungivam on selle idee otsene sõnastamine programmilises tekstis, mida eespool juba tsiteerisin:

rääkigu kes tahes selle ilu ammusest kadumisest
olematust institutsionaalsusest
tulevasest taassünnist või siis sellisest bullshitist
nagu ilu on vaataja silmades

rääkigu nii kõvasti kui tahes
olgu siis labases või akadeemilises keeles

TÕELISEST ILUST TE EI KOSTA KUNAGI ÜLE
(lk 36).

Tõeline ilu on mõistagi see, mis ei asu mitte teispool olevikuhetke, vaid otse selle sees. Selle kättetoomine mööduvast, põgusast, sattumuslikust nõuab mitte ainult julgust, vaid lausa raevu: see ongi Grigorjeva “sõnulseletamatu raev”, mida tuntakse juba sünnist saati. Ainult tänu sellisele raevule saab tänapäevast leida tema tõelise ilu. Nüüd võib veel küsida, kuhu see tõeline ilu meid viib? Ja kas seda saab kellelegi müüa? Teisele küsimusele pole mõtet vastata, sest vastus oleks liiga lihtne. Esimesele küsimusele vastan aga nõnda: sinna, eks ikka sinna, tõepoolest sinna, “kogemata / vales suunas / avamere poole” (lk 86). Aga mitte avamere poole. Mitte vales suunas. Ammugi mitte kogemata.



[1] C. Baudelaire, Mõtisklusi minu kaasaegsetest. Tlk K. Talviste. Tartu, 2010, lk 460.
[2] A. Gailit, Klounid ja faunid. Tartu, 1919, lk 65–66.
[3] M. Kunnus, Enter riimis rindade vahel. Paar tähelepanekut värskema luule asjus. Sirp, 15.11.2013, lk 15.
[4] M. Foucault, Mis on valgustus? Tlk T. Pakk. Rmt-s: M. Foucault, Teadmine, võim, subjekt. Valik räägitust ja kirjutatust. Tallinn, 2011, lk 376–377.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon