Ihade revolutsioon

Guy Debord. Vaatemänguühiskond. Prantsuse k-st tlk Anti Saar. Tallinna Ülikooli Kirjastus, Tallinn, 2013. (Bibliotheca Controversianum). 188 lk.

Helen Haav

Prantsuse marksistliku filosoofi ja kultuuriteoreetiku Guy Debord’i (1931–1994) peateose “Vaatemänguühiskond” esmatrükk ilmus 1967. aastal, selle eestindus Anti Saare ladusas tõlkes ligi pool sajandit hiljem. Raamat mõjub peaaegu manifestina: see koosneb 221 ühiskonnakriitilisest teesist, tekst on ligipääsetav, paiguti teravmeelne, retooriliselt kaasakiskuv, suisa poeetiline. Teose aforistlikkus on justkui loodud plakatite ja loosungite jaoks. Autor kirjutab eessõnas: “Seda raamatut lugedes tuleb meeles pidada, et see on kirjutatud teadliku kavatsusega vaatemänguühiskonda kahjustada” (lk 10). Niisiis on teos kantud vaenust käibiva status quo suhtes ning janust muutuste, revolutsiooni järele.

Debord sai oma peaaegu-revolutsiooni. 1968. aasta maisündmuste ajal katsid majaseinu Pariisi tänavatel tsitaadid “Vaatemänguühiskonnast” – mida võib pidada irooniliseks, arvestades Debord’i väljendatud antipaatiat tsitaatide kui kontekstist välja rebitud fragmentide vastu –, kusjuures Debord’i juhitud kunsti- ja poliitilist rühmitust Situatsionistlikku Internatsionaali peetakse nende rahutuste üheks peamiseks orkestreerijaks (kuigi selle rolli ulatuse üle vaieldakse tänini).

Arvestades, et Debord’i eesmärk oli kehutada revolutsiooni oma aja kontekstis, võib tekkida küsimus teose võimaliku aegumise kohta. Debord ise ennetas seesuguseid kahtlusi: teose jätkuvale relevantsusele apelleerides keeldus ta elu lõpuni selle uustrükkides muudatusi ja täiendusi tegemast. “Vaatemänguühiskonda” on nimetatud 20. sajandi kõige olulisemaks teoreetiliseks teoseks ja 20. sajandi “Kapitaliks”. Seesugused hinnangud on vahest mõnevõrra liialdatud, kui võtta arvesse, et algupärast leidub selles raamatus võrdlemisi napilt: lisaks Marxile ja Hegelile toetub Debord suurel määral ka Lukácsi ja Frankfurdi koolkonna ideedele ning laenab vaatemänguühiskonna enda mõiste Barthes’ilt. (“Ideed muutuvad paremaks. Selles paranemises osaleb sõnade tähendus. Plagiaat on vajalik. Seda eeldab progress,” kirjutab Debord oma 207. teesis.) Teose peamine panus seisnebki ehk nende mõtete valamises sütitavasse, kontsentreeritud, löövasse ja loosunglikku vormi.

Niisiis, kui teose põhiline väärtus ei seisne mitte niivõrd puhtteoreetilises panuses, vaid pigem üleskutses, võib küsida, kas 21. sajandi algusel on tollase situatsiooniga ehk midagi ühist, mis seesuguse teose väljaandmise vajalikkust õigustaks. Vihje võib leida eestikeelse väljaande kaanepöördel toodud hinnangust, et “oma täielikus hiilguses ja viletsuses on vaatemänguühiskond tõeks saamas alles nüüd, uue meedia plahvatuslikust arengust kantud hiliskapitalistlikus kultuurilises tegelikkuses”. Sellest võib välja lugeda, et Debord’i teos on päevakajalisem kui eales varem: tema kirjeldatud vaatemänguline ühiskond on võtmas üha võimsamaid tuure, samas kui sõnasse “hiliskapitalism” on kätketud ootusärev sosin: kohe-kohe

“Vaatemänguühiskonna” tõlge saabus üleüldisest rahulolematusest, frustratsioonist ja jõuetusetundest kantud Occupy-liikumise nagu ka meie kohalike AVP-protestide järellaineis. Occupy Wall Streeti üks eestvedajaid, eesti päritolu Kalle Lasn, on tunnistanud oma teoreetilist võlga Debord’i ja situatsionistide ees.[1] Ka selle liikumise teatavas karnevalimeeleolus võib leida ühisjooni situatsionistlike ideedega. Situatsionistid olid vastu tavakohase poliitilise aktivismi surmtõsidusele, rangusele ja askeetlikkusele – üks nende loosungeid kõlab: “Igavus on kontrrevolutsiooniline”, mis üldjoontes tähendab, et poliitiline liikumine peab olema lõbus ja nauditav. Kui see ei suuda inimesi köita, vaid mõjub tüütu ja igava kohustusena, võivad liikmed lakata koosolekutel käimast ning selle asemel näiteks hoopis kõrtsi minna. Juba Situatsionistliku Internatsionaali enda nimi kujutab endast pila “vana vasakpoolsuse” esindajate aadressil, kes end situatsionistide arvates kaugelt liiga tõsiselt võtsid.

Situatsionistide arusaam poliitilisest praktikast hõlmab – nagu nende nimigi ütleb – teatraalsete “situatsioonide” loomist, mis peaksid ühiskonna vaatemängulist iseloomu mingil moel lõhkuma. Vaatemängu määratleb Debord kuvandites vahendatud ühiskondliku suhtena inimeste vahel (4. tees). Kõigis oma erivormides – nagu informatsioon, propaganda, reklaam, meelelahutus – kujutab vaatemäng endast “olemasoleva süsteemi tingimuste ja eesmärkide totaalset õigustust” (6. tees). Vaatemänguühiskond võrsub Debord’i järgi kapitalismi arenenud staadiumist, mis on tunginud elu kõigisse valdkondadesse, ka kõige isiklikumatesse suhetesse. Kapitalismi seda järku iseloomustab kuvandi ülevõim reaalse kogemuse ja kasutusväärtuse üle. See on kapitalistliku ühiskonna loogiline järelm, sest kui kauba tootmine on arenenud riikides saavutanud teatava külluseastme, hakkab see tööliselt nõudma lisakoostööd – viimane “leiab nüüd iga päev, et tootmisest väljaspool koheldakse teda kui tarbija rõivastes tähtsat tegelast. Nii võtab kauba humanism enda hoole alla töötajate “jõudeaja ning inimlikkuse”” (43. tees). Teisisõnu, vaatemäng on kapitalismi lahendus kauba ülekuhjumisele võltsvajaduste ja -ihade tekitamise näol, mida toetavad materiaalse rahulolu üha uued kuvandid, mis eelmisi tühistavad. Nii kujuneb välja suisa nietzschelik võrdse igavene taastulek: “See, mis on asjade tootmise protsessis alati uus, ei ole seda tarbimises, mis jääb ühe ja sama naasmiseks üha laiemal kujul” (156. tees).

Debord kritiseerib ametlikku, etableerunud kultuuri, kirjeldades seda juba situatsionistide manifestis (1957)[2] “sohimänguna”, kus ohtlikud ja radikaalsed ideed hõlmatakse vaatemängu nende labastamise ja trivialiseerimise teel. Mässumeelsusest võib saada kaup nagu iga teinegi. Teatud mõttes on see saatus tabanud ka Debord’i ennast: praeguseks hetkeks on tema kriitika tarbimisühiskonna ja massikommunikatsiooni pihta muutunud millekski kaunis peavooluliseks ja enesestmõistetavaks, lausa truismiks, ning seesugusena vaatemängu kaasatud. Mitmed konsumerismivastased aktsioonid, nagu ostuvaba päev (Buy Nothing Day), kujutavad endast üht kõige ohutumat, mugavamat ja lihtsamat sotsiaalse protesti vormi, mis ei nõua osalejatelt pea mitte mingit isiklikku panust ega pingutust. Suurkorporatsioonide ja poekettide boikoteerimine muudab ihaldusväärseks teistlaadi tooted, käsitööst ja mahetoodangust kujuneb uus staatuse ja identiteedi kandja. Nii märgib ka Jaak Tomberg oma järelsõnas “Vaatemängu” eestikeelsele tõlkele: “Et igasugune revolutsiooniline võitlus võib sattuda ühevõrra nii kehtiva ideoloogilise reaalsuse õõnestamise kui ka põlistamise teenistusse – sellest apooriast ei pääsenud lõpuni ka Guy Debord ja tema ümber koondunud liikumine” (lk 185). Samas ei saa väita, et Debord seesuguse ohu suhtes pime oleks olnud. Nagu ta kirjutab 203. teesis:

“Küllap võib ka vaatemängu kriitilise kontseptsiooni labastada mingiks õõnsaks sotsioloogilis-poliitiliseks valemiks, et kõike abstraktsel moel selgitada ja hukka mõista ning sedasi vaatemängulist süsteemi hoopis kaitsta. Sest on ilmne, et ükski idee ei suuda ületada olemasolevat vaatemängu, vaid kõigest vaatemängu kohta eksisteerivaid ideid. Vaatemänguühiskonna tegelikuks hävitamiseks on tarvis inimesi, kes lasevad käiku praktilise jõu.”

Debord’i soov ja eesmärk, mille nimel tuleb käiku lasta praktiline jõud, on niisiis vaatemänguühiskonna kahjustamine ja hävitamine üksikisiku autonoomia tagasivõitmise teel. Ent kuigi Debord visandab oma teoses vaatemänguühiskonna arenguloo kapitalistlike tootmissuhete baasil, mõistab ta kõnealust baasi esmajoones selle tagajärgede kaudu ning on lõppkokkuvõttes orienteeritud üksnes vaatemängu kui pealisehituse lammutamisele. Nagu märgib Gilles Dauvé (kirjanikunimega Jean Barrot) oma kriitilises analüüsis Situatsionistliku Internatsionaali kohta: “Debord teeb vaatemängust kapitalismi aluse, selle asemel et näidata selle sündi kapitalismist. Ta taandab kapitalismi pelgalt selle vaatemängulisele mõõtmele. Kapitali liikumisest saab vaatemängu liikumine.”[3] Kui vaatemäng on defineeritud kuvandites vahendatud ühiskondliku suhtena inimeste vahel, jäävad tähelepanu alt välja materiaalsed suhted. Nii põhineb ka Debord’i välja pakutud lahendus eelkõige inimsuhtluse ümberkujundamisel.

Tema põhirõhk on inimeste füüsilisel ja emotsionaalsel eraldatusel üksteisest: “Eraldus on vaatemängu A ja O” (25. tees). Vaatemäng ühtaegu tugineb isoleeritusele ning taastoodab seda, nõnda et tulemuseks on “üksildased hulgad”. Kui Marx peab linnastumist üldjoontes progressiivseks nähtuseks ning leiab, et see on päästnud suure osa inimkonnast “maaelu idiootsusest”, siis Debord on urbanismi suhtes kriitiline, nähes linnamiljöös ja eriti suburbias atomeerumist ning eraldatust soodustavat keskkonda. Vaatemänguühiskonna keskseteks atribuutideks on seega inimeste isoleeritus ning tarbimist kannustavad pseudovajadused, mida meile massiteabekanalite kaudu ette söödetakse. Nimetatud tunnuste revolutsioonilisteks vastanditeks oleks vastavalt vahetud intersubjektiivsed suhted ja tõelised, ehtsad ihad. Debord’i ja situatsionistide järgi seisnebki üksikisiku vabadus esmajoones omaenda ihade autonoomses, vaatemängust sõltumatus kujundamises. Niisiis samastatakse revolutsioon tõeliste, vahetute inimsuhete loomisega ning kapitalistliku ühiskonna toodetud vajaduste asendamisega ehtsate ihade ja kirgede poolt, mida on võimalik avastada “situatsioonide” mängulisuses. Nõnda osutub ehe lõbutsemine korraga revolutsiooniliseks õõnestustegevuseks. Samamoodi nagu Debord taandab kapitalismi vaatemängule, redutseerib ta revolutsiooni isiklikele suhetele ja subjektiivsetele ihadele.

Debord’i järgi peab vaatemänguühiskonna suhtes kriitiline teooria olema esitatud vastuolude keeles, mis valitseva keele reeglite vastu pead tõstab ning kontseptide vahelised suhted ümber pöörab. “See pole stiili eitus, vaid eituse stiil” (204. tees). Nõnda ei maksa ka imeks panna, kui revolutsiooniihast sünnib ihade revolutsioon.[4]



[1] J. Elliott, The origins of Occupy Wall Street explained. Salon talks to the editor of Adbusters about the practical and philosophical roots of the movement. Salon, 04.10.2011. http://www.salon.com/2011/10/04/adbusters_occupy_wall_st/.
[2] Inglise keeles loetav: http://www.bopsecrets.org/SI/report.htm.
[3] Inglise keeles loetav nt: G. Dauvé, Critique of the Situationist International (1979). http://www.geocities.com/~johngray/barsit.htm.
[4] Vt ka Gilles Dauvé: “Kui revolutsioon jääb iha tasandile, on ahvatlev teha ihast revolutsiooni keskpunkt.”

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon