Miljard eurot. 2017. aasta jaanuaris lubas grupp kohalikke metsatööstureid rajada Eestisse moodsa puidurafineerimise tehase, mis oleks maksnud just nii palju. Lubati, et selle tehase abil saame “rohelist kulda” ise väärindada. Meie, eestlased, mitte Soome ja Rootsi. Majanduslikus mõttes paistis see hädavajaliku sammuna, et pürgida Uueks Põhjamaaks.
Märtsikuu Vikerkaares on ainult üks suur lugu: aasta aega valminud uurimus Tartu lähikonda planeeritud tselluloositehasest. Kõik, mida oled tahtnud teada, aga pole julenud küsida: Mis üldse on tselluloos ja kuidas seda valmistatakse? Milleks Eestisse miljardieurone tehas? Mis seos oli riigil ja arendajatel? Mis, kurat, on riiklik eriplaneering? Miks just Tartusse? Kes olid tehase vastu ja miks? Kes rääkis tõtt, kes valetas? Miks projektist midagi välja ei tulnud?
See on lugu maailmavaadete põrkumisest, teaduspoliitikast, kodanikuühiskonnast, mõistusest ja tunnetest, loodushoiust-antropotseenist, riigivõimust ja erahuvidest, uudistest ja uduketramisest, eestluse olemusest. Lugu, mis on nii oluline, keeruline, Eesti ühiskonda nii mitme eri nurga alt valgustav ja nõnda keskseid konflikte avav, et selle edasi andmiseks on vaja tervet ajakirjanumbrit.
Selline lugu ei sünni üleöö. Selleks kulub aega ja ressursse. Kui sa tellid Vikerkaare enne 20. veebruarit, saad tselluloositehase saaga endale koju kätte, aga toetad samas ka autoreid ja toimetajaid ja julgustad edaspidigi suuremaid lugusid ette võtma.
Telli Vikerkaar endale!
Või kingi hoopis sõbrale!
