Rähesoofia

Ilmunud Vikerkaares 1996, nr 1–2

JAAK RÄHESOO. HECUBA PÄRAST: Kirjutusi teatrist ja draamast 1969-1994. Ilmamaa, Tartu, 1995. 320 lk. (Eesti mõttelugu; 3).

“…ajalootaju kohustab inimest kirjutama mitte ainult omaenda põlvkonna tundega kontides, vaid ka tundega, et kogu euroopa kirjandus Homerosest peale ja tema enda maa kirjandus sealhulgas eksisteerib ühtses ajas ning moodustab ühtse korrastatud struktuuri.” Ümmarguselt veerandsada aastat tagasi, siis kui Jaak Rähesoo tõlkis T. S. Elioti ülaltoodud lause, mis ilmus 1973 Loomingu Raamatukogus Elioti artiklitevihikus, ei võinud tollal umbes kolmekümnene pärnulane ehk aimatagi, et temast saab eesti esseist, kelle konditaju ulatub tagasi Homeroseni, ning veel vähem, et ta loob selle kultuurisilla vaid kahe sõnaga. Siin vaatluse all oleva Rähesoo värske artiklikogumiku pealkiri “Hecuba pärast” resoneerib paljutähendavalt euroopa kirjanduse maastikul: Homerose “llias”, siis kaks Euripidese tragöödiat, Vergiliuse “Aeneis”, Ovidius, Seneca, Plutarchos (kellelt Shakespeare laenas “Hamleti” Hecuba-episoodi) ning lõpuks Dante ja muidugi Shakespeare. Esimesel vaatlusel näib “Hecuba pärast” viitavat vaid Shakespeare’i tuntuimale kurbmängule. Reageerides rändnäitleja poolt esitet lugulaulule “mähkund (Trooja) kuninganna” ahastusest kuninga tapmisel, kusjuures näitleja retsiteerib omi ridu pisarsilmil, ütleb Hamlet (Georg Meri tõlkes): “Mis on tal Hecubast või temast Hecubal,/ et tema pärast nutab?” Näidendi tegevuse kontekstis tuletab see stseen nii Hamletile kui ka pealtvaatajaile meelde, et miski on ikka veel mäda, sest Taani kuninga tapmise asi on lahendamata. Ent nagu Shakespeare annab mõista “Troiluse ja Cressida” viimases vaatuses, ja nagu juba Euripides seda esitas, samuti kui hiljem Ovidiuski (“Metamorfoosid” XIII), avardub Hecuba lugu vallutet rahva traagikaks. Trooja on langenud. Tapmisele ja rüüstamisele järgneb elanikkonna orjastamine. Shakespeare’i poeemis “Lucretia” ning isegi kahes Dante “Jumaliku komöödia” tertsiinis (“Põrgu” XXX) võib aga Hecuba saatust võtta veelgi üldisemalt kui võrdpilti ükskõik missugusest ülekohtusest vägivallast. Rähesoo raamatu pealkirjas esineval Shakespeare’i parafraasil on niisiis vähemalt kaks süvasümboolset tähendust. Esiteks samastab ta Maarjamaa saatuse Trooja omaga. Teiseks annab ta Eestilegi euroopa kõrgkultuuri kandnud kirjandusega haakuva kõlapinna, mis ulatub tagasi Homeroseni. Kuigi Rähesoo õhutab Eesti teatreid mängima vanemat klassikat “Kreekast-Roomast alates” (lk 222) ning viitab aeg-ajalt kolmele suurele atika traagikule, seavad raamatusse kogut esseed fookusesse Shakespeare’i, paar iirlast, rea ameeriklasi ning kodumaa dramaturgidest kõige mällusööbivamalt 1960. aastate uuestisünnipoisid. Kirjeldades mitmel maal nähtud Shakespeare’i-lavastusi, ei lase autor meil unustada maagiliste Hecuba-sõnade laiemat mõistet. Vaagides näiteks Kalju Komissarovi punk-“Hamletit”, möönab Rähesoo “varjamatult türanliku” kuningas Claudiuse puhul, et “Siin maal võib ta meenutada küll Stalini aegu (kes osutaski laitmatut vaistu sellega, et teatavasti keelas “Hamleti” lavastamise)” (210). Kõneledes iiri näitekirjanikest, kommenteerib Rähesoo Brian Frieli “Tõlkijate” Priit Pedajase lavastuse kajastusi, milles heiastub Hecuba-müüdi avaram tõlgendus: “Elati alles stagnas ja kunstis nähti mõistukõnet avalikult väljaöeldamatust. Vastavalt teisendus Frieli näidend 1833. aasta Iirist, kus jõhker Briti koloniaalvõim röövib päriselanikelt maa ja keele, vaatajate silmis okupeeritud Eesti puhtakujuliseks paralleeliks” (251). Sellised siin-seal esinevad reaalpoliitilised vahemärkused, mis kulmineeruvad “Tagasivaates”, ei sega ent teatrikunstiga seotud arutlusi. Nad kinnitavad pigem Rähesoo mõttemaailma laia haaret. Veelgi enam kui Shakespeare’ile või iirlastele annab Rähesoo oma raamatus ruumi ameerika teatrile ja dramaturgiale. “Hecuba pärast” kaante vahele kogut kirjutised moodustavadki kõige täielikuma eestikeelse käsitluse ameerika teatrikunstist alates Eugene O’Neillist, kelle loomingut ta vaatleb siin esmakordselt avaldet pikemas essees. Ka näidendite kiiranalüüsiga tuleb üldiselt nõustuda, kuigi mõningais üksikasjus võiks siiski pisut vastu vaielda. Eriti vajalikuks pean seda Tennessee Williamsi Eestiski mängit “Tramm nimega “Iha”” puhul. Rähesoo leiab, et peategelase Blanche’i lõpp jääb “suuresti põhjendamata vägivallaks” (128), ning väidab, nagu seda teevad mitmed ameerika kriitikudki, et Blanche’i hävitab tema õemees Stanley. Näidendi lõpul tunnistab aga Blanche’i õde Stella, et just tema oli see, kes otsustas saata Blanche’i hullumajja, sest “kui ma usuksin [Blanche’i] juttu [vägistamisest], ei saaks ma enam Stanley’ga edasi elada”. Pealegi esineb Williamsi tekstis rida putukate- ja tulekujundeid, vastavalt millele ööliblikat meenutav Blanche hukkub oma õe (“Stella, mu täht!”) sümboolsete leekide lõõmas. Ka Off-Off-Broadwayst kõneldes vääratab Rähesoo, kui ta enneaegselt matab 60. aastatel laineid löönud Joseph Chaikini (177), kelle uusimat lavastust juhtusin nägema õhtu enne nende ridade kirjutamist. Hecuba nimega ilustet esseekogu šedöövriks aga on ja jääb 1969. aasta Loomingus ilmunud “See maailm ja teised”, mida pidasin juba tollal kõige peenekoelisemaks uuestisünni-poiste lavaloomingu eritluseks ja mille ülelugemine enam kui veerand sajandit hiljem seda muljet, eriti mis puutub Paul-Eerik Rummo “Tuhkatriinumängu” analüüsi, ei kõiguta. Rähesoo keelitavate argumentide efektiivsust võib mõõta sama margapuuga, millega ta ise on kaalunud Moskvas nähtud Briti Rahvusteatri Shakespeare’i-naitlejate nüansirikast värsilugemist: “Kindlasti oli selle taga hulk vaevarikast treeningut, aga etendustel polnud higi enam märgata” (227). Rähesoo enda higipisarateta proosat iseloomustab ehk kõige paremini 16. sajandil itaalia humanisti Baldassare Castiglione poolt kasutusele võetud termin sprezzatura. Vaatamata pingutusile, õpetas Castiglione, peab õukondlane jätma mulje, et ratsutamine, mõõgavõitlus, pillimäng või sonetipärja kirjutamine on imelihtne. Siin sprezzatura ühise nimetaja alla viidud pädev kunstifilosoofia ja näiliselt spontaanne süntaktiline siredus annavadki Rähesoo nõtkeile mõtteile kadestusväärse sujuvuse ning lubavad teda pärjata esseekunsti meistriks T. S. Elioti “Tühermaa” kaudu Dantelt laenat sõnadega: il miglior fabbro.

Rähesoofia

Samal teemal

Sulgvel ja sumbes

Lugusid Eesti idaservast

Miks toit ei saa ilus olla?

Nobeli kõne