Keskkonnakriis on kohal. Sel suvel purunesid kuumarekordid Belgias, Saksamaal, Hollandis, Suurbritannias ja mitmes Prantsusmaa regioonis, muuhulgas Pariisis. Lisaks Amazonase vihmametsadele põlesid metsad Siberis ja Alaskal. Orkaanihooaeg Atlandi ookeani läänerannikul on muutunud pikemaks ning orkaanid ise tugevamaks ja vihmasemaks – protsess, milles kliima soojenemine mängib oma osa.
Sagedasemad looduse stiihiad räsivad maailma, mis omakorda on ebavõrdsem, rahvarohkem ja kurnatum. Kui 1980. aastatel tekitasid loodusõnnetused üle kogu maailma harva kahju rohkem kui 25 miljardi USA dollari ulatuses, siis eelmise aasta loodusõnnetuste hind oli üle 100 miljardi dollari, mõningail andmeil isegi 300 miljardi dollari ringis. Ja kui Berliini kuumalainete hinda mõõdetakse põhiliselt suurenenud elektriarvetes ja taristukulutustes, siis Puerto Ricot või Haitit tabavate orkaanide hinnaks on sageli inimelud. Nende orkaanide, mille tugevnemiseks vajalikku sooja ookeanivett on kütnud osaliselt ka Ida-Virumaa põlevkivijaamad. Ka siis, kui Eesti suvi on olnud keskmisest jahedam. Nagu ulmekirjanik William Gibson kunagi nentis: „Tulevik on juba siin – see pole lihtsalt ühtlaselt jaotunud.“
Sotsiaalteadlased ütlevad irooniliselt, et loodusõnnetustel pole palju pistmist ei looduse ega õnnetustega. Loodus teeb seda, mida füüsikaseadused ette näevad. Inimestel on võimalus valida. Kas investeerida edasi fossiilkütustesse ja intensiivsesse põllumajandusse, isegi kui maailma teadlaste koorekiht rõhutab, et katastroofiliste tagajärgede vältimine nõuab „kiireid, kaugeleulatuvaid ja pretsedendituid muutusi kõigis ühiskonna osades“? Kui katastroofid tulevad, kellele siis appi tõtata ja keda virelema jätta? Need ei ole enam hüpoteetilised küsimused. Tänavu suvel vähendas New Yorgi elektritootja kuumalaine ajal mitme Brooklyni linnaosa elektriga varustamist. Hiljem selgus, et tegemist oli suuresti afroameerika linnaosadega, kus halva linnaplaneerimise tõttu oli ülekuumenemise risk eriti suur. Elektrifirma ConEdison väitis, et nemad ei olnud sellest teadlikud ja otsus tehti lihtsalt selleks, et vältida suuremat elektrikatkestust. Aga tehes valikuid juhuslikult, teeme neid sageli viisil, mis võimendab juba olemasolevat ebavõrdsust.
Nii maailmas kui ka Eestis on palju aktiviste, teadlasi ja ettevõtjaid, kes ei taha teha juhuslikke valikuid. Kes kaardistavad keskkonnakriisiga kaasnevaid väljakutseid ja joonistavad välja viise, kuidas elada uue normaalsusega nii, et meie valikud on teadlikud, mitte hädaolukorra poolt peale sunnitud. Geograafid uurivad, millised Eesti osad võivad kannatada kuumalainete all ja kuidas uus, niiskem ja pehmem kliima võib mõjutada meie igapäevast elu. Rahvatervise uurijad vaatlevad, millised ammukadunud haigused – näiteks malaaria – võivad soojema kliimaga Eestisse naasta. Linnaplaneerijad mõtlevad välja viise, kuidas ehitada kokkuhoidlikumalt ja liigelda energiat säästvalt.
Septembri Vikerkaar, mis ilmub ajal, kui kliimaaktivistid nõuavad ÜRO peakorteri ees jõulisemaid samme kriisile vastamiseks ning kooliõpilased ja täiskasvanud peavad üle maailma kliimastreike, sisaldabki nägemusi aktiivsest reageerimisest. Lahendusteks ei saa neid nimetada – keskkond ei ole probleem, mida lahendada, vaid kodu, milles elada. Meid huvitasid nägemused keskkonnasõbralikust Eestist, tegevused, millega alustada kohe homme ja mis oleksid oma ambitsioonilt antropotseeni väljakutsete kõrgusel.
Palusime ligi neljakümnel teadlasel ja ühiskonnategelasel visandada esmalt probleem kogu selle ulatuses, nii nagu nad seda oma valdkonnas tajuvad, ning seejärel pakkuda nägemus vajalikest muutustest kliimakriisi ajastul. Nende vastustega ongi septembrinumber täidetud.

Samal teemal

Terve Nietzsche, haige Nietzsche

Denn gesund ist, wer vergaß.
Nietzsche, „Die fröhliche Wissenschaft“
Friedrich Nietzsche on Eestis tuttav juba möödunud sajandi algusest. Nietzsche esimene tõlkija oli Ado Grenzstein, kes aastatel 1901–1902 avaldas Olevikus katkendeid raamatust „Nõnda kõneles Zarathustra“. Kuid enamasti polnud tõlkeid vajagi. Gustav Suits, Friedebert Tuglas, A. H. Tammsaare tundsid Nietzschet suurepäraselt ka ilma tõlgeteta.…
7-8/2026

Vaimsest tervisest me ei räägi

Kui sa näed inimese sisse, siis on see alati ilus. Võid seal näha siirast rõõmu või läbitud kannatusi või lootusi ja hirme tuleviku ees, aga igatahes on ilus. Ja ehk just seetõttu ongi ilus, et kergused ja raskused, heledused ja tumedused läbisegi maalivad kokku kirjuma pildi.
Peaasi.ee ja Kinoteater on pakkunud…
7-8/2026

Vaike Lubi „pilpalossid“ kui neuroerinevuse ruumid

Hilisnõukogude Eestis oli meelelahutust kasinalt. Ei olnud teemaparke, seiklusradu, lottemaid ega jääajakeskusi. Küll aga teati Viljandimaal ja vast laiemalt kogu Eestiski, et Suure-Jaani ligidal metsas on kogum kummalisi rajatisi, mille olevat ehitanud üks veidi omapärane naine. Need olid Vaike Lubi „pilpalossid“, muljetavaldavate mõõtmetega puidust, jäätmetest ja elavatest puudest kokku meisterdatud…
7-8/2026

Schrödingeri kass ja Vahingu kassid

„Millised kassid sa täna tõid?“
„Seitsmenda ja kümnenda.“
„Ja veel?“
„Rohkem ei toonudki. Üks jooksis ära.“
. . . .
„Mis juhtus?“
„Kassi saba jäi ukse vahele.“
. . . .
„Kas sa süstisid juba kassi?“
„Veel mitte.“
„Süstime kohe ära. Täna peame varem
lõpetama, sest pool kümme mängivad Tšiili ja
Itaalia.“
Vaino Vahing, „Sving“
Juba mõnda aega torkab perioodikas kaunis sageli silma Schrödingeri kass, kes…
7-8/2026
Vikerkaar