Ökoloogilise mõtlemise üks vorm on idee, et inimkond tuleks kas tervenisti või osaliselt hävitada. Nähes inimeste teostatud laastustööd on sellise mõtte ajend arusaadav. Ometi pole see muud kui tollesama ökofoobse käitumise apoteoos, viimane aste, loogiline lõpetus, kus allutav, ekspluateeriv ja hävitav hoiak muutub refleksiivseks ja pöördub enda vastu. Põhimõte on sama: lahendus peitub hävitamises. Praktilise külje pealt ei anna see muidugi midagi. Teises maailmasõjas hävitati arvukalt inimesi, aga keskkonnale ei toonud see midagi head; nii sõja käigus kui ka sõjajärgse majanduskasvu ajal hävitati loodust mehe moodi. Ainus lahendus saaks olla inimkonna kui terviku hukkumine, aga esiteks tähendab see elusloodusele üksnes ajapikendust – kui ka vahepeal ei saabu mõni täielikku hävingut toov meteoriit või muu säärane, või ei arene uus inimene, kes uuesti laastama hakkab, siis Päikese muutudes punaseks hiiuks muutub elu planeedil Maa nagunii võimatuks. Teiseks ei saa kannatusi kvantifitseerida ning oleks raske väita, et ülejäänud elusolendite väiksem hukkumismäär kaaluks eetiliselt üles inimkonna hukkumise. Kogu selline apokalüptiline visioon meenutab sektiliidreid, kes viivad oma järgijaskonna kollektiivse enesetapuni. Mingis mõttes kerge lahendus – lihtsalt tapame end ära ja rahu majas.[1] Ent see põhineb kulgemise ja väe sügaval vääritimõistmisel, nende objektiveerimisel (mis on ka aluseks tollele ekspluateerivale hoiakule).
Ei ole tarvis mitte sama loogika maksimeerimist, vaid hoopis teistsugust loogikat, nii looduse kui ka inimese hoidmist ja hooldamist.[2] Need kaks käivad käsikäes. Inimvihkajast loodusearmastajas on midagi valesti, nõnda nagu ka loodusevihkajast inimarmastajas. Hoidmise ja hooldamise eesmärk on tuua välja maksimaalset mitmekesisust, elurohkust, aidata eksistentsil nüansseeruda läbi eristumiste ja lõimimiste.
Erinevused liikide vahel (kui inimene teisi liike allutab, ekspluateerib ja hävitab) ja inimliigi sees (ühiskondlike kategooriate, piirkondade, tegevusalade vahel) on kärisenud katkemise ääreni. Inimkonna elu võib muutuda võimatuks, kui ühel hetkel lihtsalt pole enam midagi süüa ja juua ega kuskil elada, senine üleilmne ühiskonnakorraldus võib muutuda võimatuks, kui pinged kasvavad kataklüsmini. Sellepärast on konkreetne väljakutse eeskätt selles, kuidas mahendada ebavõrdsusi liikide vahel ja inimliigi sees: kuidas võtta rohkem arvesse teiste liikide õigust[3] ja perspektiivi ning kuidas samamoodi inimliigi sees võtta sisse nõrgemate gruppide (vaesed, haiged, puudelised, lapsed, vanurid, naised jt) õigusi ja vaatepunkti.
Marko Kaasik näitab artiklis „Kliimadebatt globaalkapitalismi tõmbetuules“ kenasti, et jätkusuutliku looduskaitse jaoks on hädavajalik demokraatlik otsustusprotsess ning inim- ja ühiskond, kus varanduslikud, hariduslikud jm lõhed pole kärisenud liiga suureks. Kapitalistlik majandus põhineb suuresti loodus- ja inimressursside ekspluateerimisel ning „Kapital teenib suurimat kasumit seal, kus valitsus ei hooli ei inimeste tervisest ega loodusest ja inimesed ei oska seda valitsuselt nõuda, sest nad on liiga vähe haritud ja neil pole harjumustki, et su hääl midagi maksab. Aga taoliste riikide olukord kätkeb endas poliitilist ebastabiilsust, rahutusi ning revolutsioone inimeste liiga suure majandusliku ebavõrdsuse ja otsustamisest eemale jäetuse pärast. … Suurem osa investoreid tahab kasumit püüda sisse töötatud viisil, mistõttu valitsused peavad neid survestama jätkusuutlikumalt toimima. Demokraatia pole kapitalismiga „orgaaniliselt“ kaasnev valitsemisviis, vaid rahavõimu tasakaalustav mehhanism.“[4] Teisisõnu, demokraatia peab olema mehhanism, millega meelde tuletada ühis- ja inimkonna pikaajalisi huve. Mida rohkem inimesi on poliitilisse otsustusprotsessi kaasatud, mida paremini on võim lahutatud eri harudesse ning roteerumas hoitud, seda tõenäolisemalt summutatakse erihuve, mis võiksid teisi ühiskonnaliikmeid reaalselt kahjustada. Eeskätt on rahahuvid, sest – nagu Kaasik ütleb – kasumi nimel pigistatakse teiste inimeste ja liikide koha pealt kergesti silm ja süda kinni.
On selge, et vanaviisi jätkates teeb inimene iseendal (ja paljudel teistel olenditel) elamise võimatuks. Inimese senine toimimisloogika peab saama ehtsalt refleksiivseks. Ei piisa sellest, et pöörata senine printsiip enda vastu (hävitada inimkond), vaid tuleb jõuda kulgemise enese-kohasuseni. Soov end hävitada on inimese väikese mina laiutamine ja võimupretensioon. Sellest sügavamal on kulgemise enesekohasus, enese-suhe, lõiming erinevuste läbi. Kui nüüd võtta selle suurema ise positsioon, siis koorub välja teine loogika, kus subjekt on kulgemise väe kättejõudmise hoidja, kes püüab teha kõik, et hingus soonestikes võimalikult vabalt voolaks. Selleni juhatab ökoloogika, mis võtab arvesse teiste olendite ja keskkonna vaatepunkti ja huve.[5] Viimase järgu optimism seisneb selles, et kulg ise ei saa hävida.
[1] Spinoza järgi iga olend oma loomust mööda püüab püsida oma olemises ning kui keegi end ära tapab, siis ta on „hingelt võimetu“ ja jääb alla välistele põhjustele. Vt B. Spinoza, Eetika: geomeetrilise korra järgi tõestatud ja viide ossa jagatud. Tlk M. Ott. Tartu, 2015, lk 227.
[2] Ressursse väljanõudva hoiaku kohta vt: M. Heidegger, Küsimus tehnika järele. Tlk Ü. Matjus. Akadeemia, 1989, nr 6, lk 1195–1222; selle ökofeministlikku käsitlust vt: A. Mets, Mägi on naine, mäendus on mees: etümoloogiline-feministlik vaade Entbergen’ile essees „Küsimus tehnika järele“. Mäetagused, 2019, nr 73, lk 99–122. http://www.folklore.ee/tagused/nr73/mets.pdf.
[3] Vt nt Karula Vana artiklit: K. Kull, Karudele õigus. Postimees, 18.04.1998.
[4] M. Kaasik, Kliimadebatt globaalkapitalismi tõmbetuules. Kultuur.err, 14.08.2019.
[5] Vt M. Ott, Kuidas laiendada inimtunnet. Rmt-s: M. Ott, Väekirjad 2. Tallinn, 2015, lk 237–242.
