Ilmunud Vikerkaares 1988, nr 3
Aeg-ajalt kostab kurtmist, et eesti noored ei oska kirjutada, ei oska lausetest «tekste» kokku panna. Oma elukutsekogemustest tean, et see on tõsi. Ent ei puudu siiski ka teksti komponeerimise võimega kirjutajad. Ridamisi ilmub raamatukesi, milles laused õiged, lõigud seostatud sujuvalt, piinlikku tehnilise saamatuse tunnet lugedes ei teki. Koguni kirjanduse tegemisse kuuluv võttestik on siledalt omandatud, nii et kui lugejaks oleks analüüsimismasin, siis see vist jääks sellise kirjandusega rahule. Kui aga inimlugeja tahab, et pärast lugemist jääks mingi tunne, et oled midagi lugenud, siis osutub mõnigi raamatuke tühjaks: lugedes saab selgeks, et järjekordne sile tekst ei sisalda suurt midagi, mõne hetke pärast on kõik kustunud. Rein Tootmaa (sünd. 1957) raamatuke «Klaverimängupüha» pole kõige halvem sellises seerias, aga ta on küllaltki iseloomulik, et märkida mõnda nooremale kirjandusele ainevallas ja teostuses iseloomulikku suundumist. «Klaverimängupühas» on üks ülejäänud juttudest selgemini reljeefuv tsükkel (kuigi seda pole tsükliks järjestatud), mille aineks on nurjunud armastus või hilinenud valik. Motiiv pole muidugi tühine, sest mis siis inimese elus ikka tähtsam võiks olla kui õigel ajal õige inimese äratundmine ja väljavalimine. Armastusega seotud jutud on Tootmaa raamatukeses teistest tunduvalt intensiivsemad, neis on tõelist öeldatahtmist, vajadust ütelda. Tsükli emotsionaalne raskuskese on «Anni» II. See on pihtimus armastuse vaegusest, lootusteta allaheitmine armastuse purunemisele või nurjumisele. Lugu jääb ühe (või kolme) eraelu karmi reaalsuse pinnale, ta ei välju unenäolahendustesse, millega reaalsus seguneb «Anni» I jutus. «Anni» I on ka sõnaohtram, magusam. Magus ohkamine sobiks rohkem isiklikku päevaraamatusse, kirjandusena mõeldud jutus oleks seda võinud ka vähem olla.
Kujutluspiltide ja unenägude segamine ilmsielu reaalsusega on tänapäeva kirjanduse (muidugi ka kunsti, kino, teatri) lemmikvõtleid. Kui sellel on psühholoogiline ja teemaga seotud põhjendus, siis on reaalsuse selline avardamine omal kohal. «Anni» I on selles suhtes vastuvõetav. Motiivilt või otseseostega liituvad «Annidega» otseütlev «Ballaad rändavast õpetajast», «Teekond Tallinnast Tartusse», «Mu pruut», «Ja mul ei ole kuskile minna», «Me vaatame kuuselatvu». Otseütlemine ei aita lugemispinget tõsta («Ballaad…»), kuid ta on lisavõtmeks «Annidele». Huvitavam on motiivi kirjanduslikum töötlus (nt «Mu pruul» või «Teekond . . .», kus kumab midagi kunagisest noorest Vahingusi).
Valiku momendi ja nurjumise motiiv on paratamatult inimesega tegeleva kirjanduse üks põhimotiive. Ka praeguses eesti nooremas kirjanduses käsitletakse seda motiivi erineva intensiivsuse ja erineva tasemega küllalt tihti. «Vikerkaares» (1/1987) nt Märt Väljataga:
Peegli kaudu näen su pilku,
Mille sõnum kõlab nõnda:
«Kaotad mu, kui nüüd ei vali!»
Soolane on tõik, et mõnda,
Elus on, mis pole nali.
Võib-olla on luuletamine kergem kui proosa kirjutamine. Igatahes on selle motiivi käsitlemisel Märt Väljataga oma paari luuletusega vähemalt võrdne partner Rein Tootmaale, kui silmas pidada tänapäevast eesti nooremat kirjandust. Ent kui võrdlusse tõmmata ka eestj kirjanduse pooleelmine põlvkond, siis muutub pilt kurvemaks. Vaino Vahing proosas ja Jaak Jõerüüt luules võtsid selle motiivi ette hoopis vanamoelisemas kirjandussituatsioonis. Ometi on Vahingu «Lugu» (1970) ja «Sina» (1973) ning Jõerüüdi luulekogu «Kaitsekiht» (1975) palju püsivama väärtusega saavutused. Tuleb isegi imestust avaldada, et nii stiilipuhtad ja samal ajal emotsionaalselt kõrglaetud raamatud on justkui ära unustatud. Paarteist aastat hiljem vaeveldakse samade motiivide küüsis esmaavastajate süütusega.
Tootmaa oskusega kirjutaja saab oma sõnumi pärale küll, kui tal midagi ütelda on. Anni-tsükkel ja armastustemaatika on seetõttu lugemisväärsed. Ent kirjutatakse ka siis, kui ütelda on üsna vähe. Paremal juhul on teemaks siis «sealpool» käimine ja unenäolised või müütilisuse ambitsioonidega visioonid («Sealpool», «Sädemed»).
Fantastilise, visionaarse, alateadvusliku seostamine käegakatsutava realismiga on nooremas eesti kirjanduses muutunud juba veidi tüütuks. Vahel jääb mulje, et see on pelk tehniline võte, mis võimaldab toota lehekülgi. Tükk aega võib selline asi pinget pakkuda võtte uudsuse pärast. Ent varsti tuleb tühi tunne, sest tagamaad jäävad kesiseks. Lihtsakoeline sümboolsus («Sädemed») või sama lihtsakoeline sürrealism (nt «Maksamereline») ei anna kuigi kestvat mõtlemisainet ega ka emotsiooni. Ehk on see paratamatu? Ent siis ei saa seda võtet nii palju ekspluateerida, isegi kui kujutleda, et see on midagi avangardset. Ei ole. Efekti ei anna ka keele käänamine teemaga sobivasse väändesse: «Maapind killendas ja mulle kirgastus kaugunud kujutelm». Jne («Sealpool», lk 11).
Rahvusvahelises kirjanduselus on sellelaadse kirjanduse psühholoogilise, emotsionaalse ja ühiskondliku sügavuse (ning ka keelelise tõhususe) võrdlusalus pärast D. M. Thomase romaani «The White Hotel» (1982) nii kõrge, et lihtsalt unenägude sõnastamise või sürrealistlike sümbolite väljamõtlemisega erilist kaasatundmist ei saavuta.
Peale nurjunud valiku motiivi ning sür- või irrealistliku unenäolisuse on eesti nooremas kirjanduses üheks sagedamini kasutatavaks lahtriks veel täiesti ajuvaba kirjutamine, kirjutamine kirjutamise pärast või kirjaoskuse demonstreerimiseks (vastavalt siis ka trükkimine). Sedagi tehakse üsna rahuldavalt. Rein Tootmaa «Klaverimängupühas» on see kirjanduse liik esindatud suhteliselt suures mahus («Grafomaan», «Teatris», «Saurused» .. .). «Grafomaanis» kirjutab grafomaanist toanaaber selliseid jutte: «. . . india elevandid hakkasid himustama Aafrika õhupalle. Et neid saada, ujusid nad üle ookeani …» Kahjuks kirjutab ja trükib ära samasuguseid jutte ka grafomaani toanaaber.
Ärksam osa eesti noorusest elab praegu kadestamisväärselt pingelist ja emotsionaalset ühiskondlikku elu ning loodetavasti pole ka selle nooruse eraelu tühi. Üht-teist sellest kajastub ka noorte kirjanduses, eraelu nurjumine eelkõige (ja vihjed ühiskondlikule nurisusele). Samal ajal jätkub ka tühijutustamine. Rein Tootmaa raamatuke on näide selle kohta, kuidas üks ei sega teist.
