Ajakiri pole lihtsalt kogumik artikleid ja kirjanduspalu, vaid tal on ka oma seosed ajaga. Aasta lõpul tehakse inventuure, et saada pilt, kuidas aeg muutunud on. Kai Kask esitab oma jõulujutus tähtsa küsimuse: “… miks inimene kunagi enese kohta bilanssi ei tee, ning kuidas siis võiks aktivat ja passivat tasakaalu viia, kas -6 kilo kehakaalust võrdub +6 sentimeetrit pikemaks kasvanud juuksed? Ja +3 grammi hambaplommi võrdub -3 grammi kergem rahakott?”. Vastus on filosoofiline: “Inimene on tõepoolest mõõdetamatu.”

Kadi Viik näitab, et ajad ja inimesed ei muutu niisama, vaid neid muudetakse. Tema teeb inventuuri #MeToo liikumise saavutustest ning annab ülevaate ka sellele osaks langenud kriitikast, nii rohkem kui vähem asjalikust.

Tõnis Saarts vaatleb esindusdemokraatia nüüdisseisu ja väljavaateid – mis saab parteidest ja ajakirjandusest, kui neid enam keegi ei armasta; kas identideedipoliitika uuristab ühishüvangut; milline on rahvusriigi suutlikkus globaliseerunud maailmas midagi ära teha; kas poliitika kui võimuvõitlus eemaldab poliitikast kui halduskunstist? Oodata on närvilist, paranoilist, kuid aktiivset ja energilist demokraatiat. Või siis selle vastandit.

Mõtteloolane Marci Shore uurib tõejärgsuse postmodernistlikke juuri ning ajaloo kavalaid teid, mida mööda 1970. ja 80-ndate mõttemeistrite allergilisus suurte terviksüsteemide vastu on toonud meid Putini ja Trumpini. “Kas Jacques Derrida ei kanna mõningat vastutust Vladimir Putini eest?” küsib ta. Shore soovitab tõejärgsuse vasturohtu Ida-Euroopa dissidentluse ja vene kirjanduse tõearmastuses.

Äsja lahkunud vene kirjaniku ja ajaloolase Vladimir Šarovi mõtisklus käsitleb inimest mitme maoga mäletsejana: “Päevaajal, justkui suvel karjamaal, me ahmime uskumatu aplusega kõike, mida saame – silmadega, kõrvadega, suuga, ninaga, kätega –, ning pressime ja topime selle kõik oma vatsa (see on olevik); aga õhtul, kui päev on, jumal tänatud, lahkumas, röhitseme jälle maost suhu kõik, mille oleme aasadelt üles kiskunud – kogu selle välismaailma, mis on meeleliselt antud. Nüüd on see juba meie oma, kodune, seda niisutab meie isiklik sülg, soojendab meie sisemine soojus, ning lauda vaikses eraldatuses alustame teist ringi, kuid seekord mõtlikumalt ja kiirustamata, mäletsedes püüdlikult ja peenetundeliselt seda mälu (see on juba minevik), uskudes, et ühel päeval õnnestub meil see läbi seedida ja omastada.” Aasta lõpp on mõistagi mäletsemisaeg.

Luuletaja Tõnis Vilu aeg on täis pikitud tema erinevaid minasid: “Ja kui neisse satud, on selline tunne, nagu oleks alati olnud nende poole teel. Poeg, vend, õpilane, sõber, armuke, luuletaja.” Kuidas kirjutada kõikidest nendest, st iseendast või iseenestest? Vat, see on küsimuste küsimus – vt ka Kai Kase tsitaati eespool ja Toomas Vindi juttu “Kolm punkti”: “Kunstnik Eve Kask tegi Tartu Kunstimuuseumis näitust – tõejärgse maailma näitust – mille tarvis ta palus kirjanikel talle öelda raamatu pealkiri, mida kirjanik kunagi kirjutada tahaks. Tänaseks ongi näitusesaali riiulis Toomas Vindi teos „…“.” .. … … … …

Detsembrinumbrist saab lugeda veel mälestusi jalgpallist, arvustusi, luuletusi jpm. Aastat kokkuvõttev sisukord sisendab taas kord: “It was a very good year”.

https://vimeo.com/81365935

 

Samal teemal

Möödunud talvede mikroskoopiline lumi ehk lugu möldrist ja tema prohvetist

“Näe seda, mis on su ees ja sa näed seda, mis on varjatud. Sest miski, mis on varjatud, ei jää varjatuks igavesti.” Tooma evangeelium 5:1.
Vestlus katedraalis
2000. aasta augustis tuli mul läbi Saksamaa Eestisse sõita. Ühel hetkel selgus, et olen graafikust tublisti ees, mis andis ettekäände Bremenis peatuse teha ning katedraali…
4/2001

NATO ei pruugi Trumpi ajastut üle elada

Pärast Esimest maailmasõda oli Euroopa ärevil. Kindlustamaks oma kaitset Saksa-maa vastu, ehitasid prantslased 1930. aastatel Maginot’ liini – tohutu kindlustuste, tõkete ja relvarajatiste süsteemi Prantsuse-Saksa piiri äärde. 1940. aastal läksid sakslased Maginot’ liini ümbert ringi ja tungisid Prantsusmaale sisse põhja poolt, Belgia, Madalmaade ja Luksemburgi kaudu, alistades prantslased lõpuks kõigest…
4-5/2026

Vana maailmakorra lõpp ja Euroopa Liidu missioon uues

Vana maailm on suremas ja uus maailm vaevleb, et sündida; käes on koletiste tund. – Antonio Gramsci
Umbes poolteist aastat tagasi, kui Trump oli äsja teistkordselt valitud USA presidendiks, ennustasin USA sumbumist Lääne versiooniks Venemaast ja sellega liberaalse maailmakorra lõppu.[1] Nüüdseks, kui Trump on olnud võimul üle aasta, paistab ennustus olevat…
4-5/2026

Salakorterist linnavalitsusse

Tänavu möödub 100 aastat eesti naisliikumise algusest — 1887 hakkas ilmuma Lilli Suburgi toimetatud ajakiri «Linda». Muidugi on see piiritähis võrdlemisi tinglik, sest näiteks naisajaloo klassik Lydia Koidula oli selleks ajaks juba surnud. Lilli Suburg seevastu jõudis täis kirjutada eesti naisajaloo esimese lehekülje ja jaksas alustada veel teistki, tehes nõnda…
11/1987
Vikerkaar