ta liitis meid kokku
kõik teised on ujukates.
meie sinuga aga – mustad teksad-särgid.
meri sädeleb kergelt,
selja taga kõrkjates sinakad lehmad
veelgi tumedamad higilaigud,
nagu su isamaja veest kahjustunud seinad.
loojakul jongerdab meie juurde
depressioon ise mingi isane munn, sõneleb.
käratame koos vastu mida on?!
jesus christ pane püksid jalga get nahhui!!
ei meie ole talle loonud seda ööd.
öö on imeline.
ja tulekuma meie nägudel
vanilla
aastake sõpruse katkemisest ja juba
on ununend me põhjatu messengeri chat.
aastate viisi TÄIELIKKU TEXTI.
mis on nüüd järsku lõhnatu kujutu,
nagu poolikult kasutatud keel.
mis tegelikult meenub? õhtu sinuga rannapargis
kärbes mis jäätise pealt mulle suhu sattus.
textisid aasta tagasi et olen liiga tundlik,
paksuke. JÄÄTISEST VÕI KÄRBSEST??
hirmsa kiirusega ununeb
pelgalt valu. kui võrrelda seda kõike
ühe tapetud kärbsega
kossuplats reiniku taga
kekatraumad jäävad juba üsna kaugele,
ent kumbki meist üle joone ikka ei astu.
juba üle kümne aasta oled seda bipolaarsust
letti löönud, ütled silmi pööritades.
miks peaksin leidma selle jõu
et ennast jälle, uuesti maha teha.
lhtslt et lõhkuda mingit väidetavat iseenese
establishmenti? ma vaevu seisan koos.
et mängida jälle oma peaga kossu?
põrgatada see kuhugi pauluse kiriku taha
taevasse, kellele jääb see tühi väljak
iga-aastaste matkade süvenemine
ja kui samm on juba päris kerge ütled mulle
et sul pole kedagi alles peale minu,
olen su ainus side välismaailmaga,
oh raske, see usk mis sa ainiti minusse paned.
kadedus tuleviku vastu.
ja siis on sul komme üksipäini eemale uidata
rada läheb järsku kaheks, hüüan su järele.
vastakad sõnumid. korduvalt
valmis et ilmud iga hetk mändide vahelt
rebase kitse karuna.
mitte kunagi valmis et, sõbrana
läpane pubi viinis
kurdad küll alati et oled nii väsind,
aga siis joome mingite hosteli rändodega
ja sa oled kõigiga nii põhjatult energiline.
kaua ma andestan et sa ei jaksa olla mu vastu hea?
rumal – kergeusklik – just plain wrong!
leidsid hostelist äkki kogu maailma ateistid
mina teie järel, AINULT AGNOSTIK, läbi sõimatud,
mul ei ole lihtsalt võimalik teada
kas põhjatu headus meidki kunagi liigutab.
ah jäta, ütled siis ja me tantsime. välja.
võõraste keskel nagu mustade silmadega kassid
valged conversed
mainisin kord et hakkasin mediteerima. nii natuke.
ja sa torisesid kohe et ei tunne mind enam ära,
miks ma küll ei masetse nagu enne,
end sinu kingadesse ei pane. tennistesse.
olen püüdnud sa isegi ei tea
see ragistab käristab läbi hinge nagu raju äike.
eniveis, see kõik on nüüd leebe mälestus.
vaatad, conversed on juba jälle ära kulunud,
nii kiiresti. ei käi neis enam ainult üks inimene.
ühe traumaga.
üksildus küll väänutab muudkui meie päid, aga
ei tee – elus! – täit ringi ära. ei leia algust üles.
trambid ja trambid hämaral teel saja inimese raskus
üksiku-hundi-kujundi tõmme
vahtisin telekat nagu see oleks mu elu.
suured imestasid mis nii küll sellest lapsest saab.
olin justkui omakorda nende content.
the winter of your content
nagu proff tunnen multika kaugelt ära
kui kirikusse astun. ma tean ma tean aga siiski…
sul on praegugi sama, saadetest leitud pere on kõige
lähedasem. aga öelda et sa jääd loneriks ka siis
kui me koos oleme –
milleks elu mis on vaid žanr, text.
ühe saadetud texti reaalne tagajärg – lahkuminek.
näha kuidas must kaugened, for real
oli nüüd justkui väljaspool seda mis on näha
