Vaata, Anne, minu nälga,
lase eesliga jalga.
Kui mul miski teebki isu,
siis vaid kivid, muld, maa sisu.
Dinn! dinn! dinn! ahmin kõhtu
sütt, rauda ja õhku.
Mäletsege, mu näljad,
helisevatel väljadel,
rüübake sõõmusid
mürgiohaka rõõmust!
Vaeste paemurd sulab te suus
ja kiriku vanad ränid,
veeuputuse lapsed – kruus,
seda halli leivana närite.
Mu näljad – must õhupihu;
helisev taevasina;
– tagant mind kihutab ihu
häda ja nuhtlusena.
Läheb lehte maa, nüüd mu iha
on üliküps viljaliha,
vagude põhjast napsan
kannikest, jänesekapsast.
Vaata, Anne, minu nälga,
lase eesliga jalga.
Prantsuse keelest tõlkinud M. V.
