***
Kasukas, kondikubu, suguorganid ei maksa tuhkagi.
Ainus, mida unes kaalutakse, on südametunnistus.
Haigru hingeaur, mis sulle hoida anti, too tervelt tagasi.
Paat seo päitsisse, mõlad jäta järvele.
Meelepette ning teadvuse piiririigis
magame alasti, tuul aina kiigutab me lapsi nagu emalõvi.
Oh, õeke! Sinu malbe hingamine rahustab mind,
aga kui tuleb sõda,
lüüakse ahi kildudeks ja
naine su kõrval on külm igikelts.
***
Sina, kes sa otsid elu mõtet neil päevil, kui sajab kirveid,
mõista-mõista, mis on must nagu muld? November,
see pilkane peletis, va Põhja Konn. Sellisega ei saa ühes toas magada,
teda ei või voodisse lasta, linad lähevad läppama,
lehk meelitab kontvõõrad jaole.
Suvalised surnud sunnivad vaatama väljamaa filme,
lülitavad nuppe sisse-välja. Esiemad ei tule.
Emad redutavad soojas auras, nemad on
ülepea kõige suuremad reeturid,
pressivad pojukese pilust välja
või kaotavad ära. Valida ei anna,
aga valik on nagu paljas tiss, mis pimedas valendab.
***
Enne une saabumist tulevad vanamutid,
hakkavad silme ees virvendama.
Ninakarvad, kulmutuustid, kastoorõli,
suukurrud, proteesiliim,
ja kõik, mis kaadrise ei mahu.
Kortsud ei kordu kunagi, ükski ei meenuta teist.
Kääbusja tütarlapsekeelega
on midagi seesugust võimatu seletada.
Kust korjub kunksmooride konvoi?
Millises aegruumis asub tudipäädeplaneet?
Proua, ärge ronige mulle kaissu!
Proua, te ei hakka mulle iialgi meeldima!
Joonistan kaitseruunid rinnale ja
mu öötunnid on hommiku poole kaldu
nagu tulevikku vaatav käekiri.
***
Unes näen, et unes näen armastust.
Ta on tihke kõikjalt, kust katsun, ja kuigi vastu hommikut
sõuab teise tüdrukuga merele, mu meel ei muutu morniks,
poen vanamehele kaissu,
kes ärkvel on, kuni kaob tee puuriidani ning pimedus
katab kõva kübaraga silmad.
Niisama, oma lõbuks.
Kolm tundi keedan hapukapsaid.
Niisama, oma lõbuks.
***
Ostan astrit turu kõrvalt putkast.
Neid müüb üks vana väga sale Neid.
Mis loevad tiitlid? Hing on hoor ning südames loen sente,
vaatan igat naist kui potentsiaalset ohvrit,
kas saan talt varastada mõne erakordse loo?
– Vabandage, kus möödus teie esimene noorus?
Oh jumal /…/
ja siis läks elu käest,
ta hakkas üle aisa lööma. Mis seal imestada,
linn oli litse täis.
– Tänan, seda lugu olen kuulnud. Nii nad räägivad.
***
Küla asub augus, augu serval kükitab maantee, veok hüppab, tantsib, trallitab, laps lehvitab, ronib kabiini, lapsel on unistus, harjutab, korjab kärvanud mutte, kärbsed nuudiga plägaks, aed on riste täis, tuleb talv, kõht sügeleb, pillib, töinab, ema ruigab, mis paska sa talle söötsid, vanamutt, persevest, hatt, hatatükk, hataraibe, lits, lita, huur, laps palvetab, PANE OMA SITANE SUUMULK KINNI,
uku peksab ust, herta tahab lapse ukule naiseks anda, laps on liiga väike, läheb külla, leiab preservatiivide karbist foto, laps on vana juut, kuulab suurte inimeste jutte pealt, vaenlase sõduritel olid soolikad usse täis, uku imes viis aastat rinda, sünnib emis, paneb nimeks jasmiin, veok lõikab kurve, laulab, itsitab, liblikas tõuseb lendu, lemps pigistab, surub vastu rinda, pea pöörleb, ema toob linnast valge alpikanni, kärvab maha, türbel, lägapask, raibe, tõesolk haiseb, mamma situb alla, poob end üles, jasmiin magab köögis,
täis kui tarakan, herta kukub ümber, puukast ragiseb, siga koriseb, siga on külm, laps läheb valust lolliks, rotid närivad mari nägu, mari on mitu nädalat vedelenud, õpetaja silitab ülevalt poolt põlve, hülge-ila, hobuseunenägu, kes sellist paska usub, LAPS EI OLNUD ROOLIS, LEMPS EI LENNANUD SURNUKS, kistakse jaanipäeva hommikul tiigist välja, lits ja võlad.
***
Öö peied, pidu peetud. Tänavatel käib järelkorje.
Kere kisab koju, ihkab olla kellelegi parim
riist ehk masin. Ta pole ainus,
linn lausa röögitseb. RASKE MINEVIK ON VÄGA PAHA ASI!,
isegi kui suurt ei mäleta, poeb sahtlisse ja kukub krõbistama,
putru keetes segad tema vastseid, süda läheb pahaks seda nähes,
armastus on inimeste ahel, ei saa end välja lülida,
liiga pinges kett.
***
Kärnkonnad, lehesadu, söekartulid ja
Su vatist sõrm mu valutaval rinnal tegid minust armastaja.
Armastus on võidusõit hirmuga, kindlus põrgu kohal.
Nuga vööl ning vilespill paunas,
kutsariks saatuse kaheharuline keel.
Tuul malbe kui öölane, pilvede lüümed vaalud…
Pole olemas lõpetatud nimekirju, alati jääb midagi õhku.
