Mart Kuldkepp. Skandinaavia lühim ajalugu. Inglise k-st tlk Ivika Arumäe. Tallinn: Eesti Raamat, 2025. 246 lk. 27.99 €.
Põhjamaade ajaloo viljaka uurija Mart Kuldkepi 2025. aastal ilmunud ingliskeelne õpik[1] anti kohe välja ka eestikeelses tõlkes. Kindlasti on mõnda taolist, ajaloohuvilisele üldsusele suunatud raamatut juba kaua olnud vaja. Veidi üllatavalt on selliste ilmumine haruldane isegi Põhjamaades endis: soome keeles ilmus seni uusim ja üks väga vähestest aastal 2002,[2] Rootsi ülikoolides kasutatava Harald Gustafssoni õpiku esmaväljaanne aga 1997.[3]
Kuldkepi raamatu eestikeelses pealkirjas on Scandinavia tõlgitud Skandinaaviaks. Viiele Põhjala riigile (ja nende autonoomsetele regioonidele) viidatakse Põhjamaade keeltes teadupoolest kui Põhjamaadele või Põhjalale (Norden), aga inglise keeles näib termin Scandinavia olevat juba kanda kinnitanud laiemas tähenduses, mis erineb geograafilisest. Sissejuhatavas peatükis ei arutle Kuldkepp pikemalt selle üle, miks Põhjamaadele eelistada Skandinaavia-nimetust (kuigi ka eesti keeles seni on olnud teisiti). Selle asemel põhjendab ta veenvalt, miks ainult geograafilise või keelelise Skandinaavia riikide ajalugu ei ole võimalik kirjutada ilma kõigi Põhjamaade ajalugu kaasamata. Kuni 19. sajandini oli ju selle regiooni arengu üks otsustavaid tegureid kahe vana kuningriigi – Taani ja Rootsi – vaheline rivaliteet, ja teised praegused Põhjala riigid olid emma-kumma osad. Mitmesugused sidemed ja vastastikused mõjutused jäid püsima ka pärast kahe regionaalse suurvõimu lagunemist. Teine oluline argument on piirkonna ühine identiteet. Identiteet toetub sellele, et „rahvad ja institutsioonid“ sellesse „sügaval emotsionaalsel tasandil“ usuvad ja panustavad; põhjamaisus on „teise tasandi rahvuslikkuse vorm“ (lk 18).
„Lühima“ ajaloo kirjutaja peab targu valima, mida kajastada ja mida kõrvale jätta. Pärast eelajaloolise Skandinaavia ja viikingiaja tutvustamist kahes peatükis on järgmiste peatükkide fookus poliitilistel arengutel ja sõdadel; eelviimane peatükk käsitleb Põhjala kultuuri vastuvõttu mujal maailmas ning viimane „edulugusid ja ebaõnnestumisi“ kokkuvõtval moel. Valik on niisiis üsna traditsiooniline. Viie riigi ajaloo õpikut eristab aga ühele riigile keskenduvast õpikust see, et jätkuvalt viidatakse paralleelsetele sündmustele mitmes riigis – seoses valgustusaja reformide, rahvusromantismi, töölisliikumise sünni, vasak- ja agraarparteide koalitsioonidega jne. Kõigist viiest riigist kirjutamine õnnestub Kuldkepil kõige paremini Teise Maailmasõja ja sellele järgnenud julgeolekuküsimuste kontekstis. Ta näitab, kuidas riigid oma otsuste langetamisel paratamatult pidid ka naaberriikide valikutega arvestama ning kuidas seda külma sõja ajal ja järel ka jätkuvalt on tehtud.
Traditsioonilise poliitikakeskse fookusega aga käib kaasas ka teatav pealinnade-, valitsejate- ja valitsuskabinettide-kesksus. Väiksemat tähelepanu saavad teised tegurid, millel aga kindlasti on olnud oluline roll Põhjamaade erilise identiteedi kujunemisel – nagu kohalike omavalitsuste mitmekülgsed ülesanded, suured regionaalsed erinevused eriti Norra, Rootsi ja Soome lõuna- ja põhjapoolsemate alade vahel, või 19. sajandil alustanud mõjukad usu-, karskus- ja töölisliikumised. Tunnen puudust ka demograafilise arengu ja majandustegevuse harude arengu peajoonte esitlustest.
Pealinnade- ja poliitikakesksus toob kaasa ka selle, et kaks vana kuningriiki saavad teistest riikidest rohkem tähelepanu. Kuna raamatul – kiiduväärselt! – on ka register, sain seda muljet ka viidete loendamise abil umbkaudselt kontrollida. Taanile ja Rootsile viidatakse tõesti kõige sagedamini, Norrale umbes poole vähem ning Soome ja Island saavad mõlemad viiteid vähem kui kolmandiku jao sellest, mida saavad Taani või Rootsi. Perifeeriate suhteline unustamine aga töötab vastu autori ambitsioonile viie riigi ajalugu omavahel integreerida. Eelmainitud paralleele jälgides pean tihti asjatult otsima märkusi vastavate sündmuste kohta Soomes. Hämmastavalt sagedasti toimusid ju paljud arengud kõigis Põhjamaades umbes ühel ajal – parlamendireform ja naiste valimisõiguse sisseseadmine Soomes küll juba teistest varem, 1906. aastal; aga ka näiteks Ameerika-emigratsioonil, sotsiaaldemokraatliku partei asutamisel, 1930. aastate keyneslikul majanduspoliitikal, uute ülikoolide asutamisel 1960. aastatest alates jne olid täpsed analoogid ka Soomes.
Soome valitsuse asutamisest kirjutab Kuldkepp: „Suurvürstiriigi igapäevase valitsemise järele vaatas senat, mis koosnes mõjukatest Rootsi päritolu aadlikest…“ „Rootsi päritolu“ on muidugi anakronistlik väljend, kui kirjutada aastast 1809, millal kõik Soome kodanikud ju olid äsja olnud rootslased. Aga valitsuse asutamise reglement vastupidi nimelt määras, et liikmetest pooled pidid olema aadlikud, pooled mitteaadlikud. Vana eliidi liikmed muidugi kindlustasid oma positsiooni ka suurvürstiriigis, aga uute eliitide teke ei olnud välistatud. Ülepea jätab raamat mulje Soome 19. sajandi poliitikast kui kummaliselt staatilisest. Tegelikult aga mitte lihtsalt ei säilitatud vana, Rootsi-aegset korda „igapäevase valitsemise“ raames, vaid loodi mitmesuguseid uusi riikluse tundemärke: keskpank, uue pealinna ehitamine Helsingisse, oma valuuta, oma sõjavägi, seisusliku parlamendi taasavamine, uus kohaliku omavalitsuse seadus. Loodi alused poliitilisele elule ja modernsele kodanikuühiskonnale, mis sajandi lõpus mobiliseerus Soome põhiseaduse kaitsmise, rahvuskeelte küsimuse ja valimisõiguse küsimuste ümber. Paralleel samaaegse Norraga on ilmne.
„Lühimast“ ajaloost tuleb midagi kõrvale jätta, ja see on kirjutaja valik. Põhjamaade ajaloos on palju teisigi tõiku, mis võiksid lugejat huvitada. Välismaalaste jaoks võivad ju olla mõistatuslikud näiteks Soome kakskeelsus ja Norra veelgi omapärasem kakskeelsus, millest mõlemast saab paremini aru just ajaloo kontekstis. Valgustusajastust rääkides (lk 94) saaks mainida maailma vanimat ajakirjandusvabaduse seadust, mille Rootsi parlament võttis vastu aastal 1766 (muide, soomlase Anders Chydeniuse ettepanekul), ja võiks kirjutada pikemaltki „Struensee revolutsioonist“ Taanis; saamidest rääkides saaks mainida ka Kautokeino 1852. aasta ülestõusu; huvitavad on Põhjamaade immigrantide omaaegne aktiivsus USA radikaalsetes ametiühingutes, Põhjamaade sees reisimise passivabadus 1957. aastast alates, Põhjamaade Nõukogu ja Põhjamaade Ministrite Nõukogu mitmesugused konsensuslikud koostöövormid jne – igal ajaloohuvilisel on vist teemasid, mida ta meeleldi näeks olevat kajastatud.
Mõned vead on raamatus ka, aga neid on vähe. Johan III ei olnud katoliiklane (lk 77), kuigi ta otsis lepitust protestantide ja katoliiklaste vahel. Skåne ja Bohuslän olidki Taanilt Skandinaavia lõunaosas vallutatud provintsid (lk 88–89). Rootsi troonile tõusnud Adolf Fredrik (raamatus lk 92–93 on millegipärast tema ja ta eelkäija Fredrik I nimi kirjutatud taanipäraselt: Frederik) oli Lüübeki pärilik vürst-piiskop, aga ta ei olnud vaimulik „piiskop“. Inglise keele kaudu tõlkides on Rootsi kuulsast poliitilisest terminist Folkhemmet (rahvakodu) saanud „Inimeste kodu“ (lk 157), ja Norra Töölisparteist (Det Norske Arbeiderparti) „Leiboristlik Partei“ (lk 148). – Omalt poolt soovitan lugejale selle raamatu täiendatud ja parandatud väljaannet, mis vajadust arvestades mõne aasta pärast kindlasti ilmub.
Raamat on väike, aga ambitsioon on suur. Mida veel tahta? Viie Põhjamaa peale mõeldes avanevad tulevikuvisioonid, mida see raamat ei kajasta. Pärast Gööti Liidu kahe sajandi taguseid algatusi (lk 113, 120) tullakse praegugi mõneaastaste vahedega välja ettepanekuga liitriigist. Nende autoriteks (kui mitte arvestada ajalehtede lugejakirju) on tihti Rootsi või Soome ajalooprofessorid.[4]Vastu võetakse neid heatahtlikult, aga mitte poliitiliselt-tõsiselt. Sest jah, kas selline liitriik tegelikult midagi juurde annaks sellele ühtsusele, mis juba on?
[1] M.Kuldkepp, The Shortest History of Scandinavia. Exeter, 2025.
[2] S. Hentilä, C. Krötzl, P. Pulma, Pohjoismaiden historia. Helsinki, 2002.
[3] H. Gustafsson, Nordens historia: en europeisk region under 1200 år. Lund, 1997.
[4] Vt nt G. Wetterberg, Förbundsstaten Norden. 2014. https://www.norden.org/sv/publication/forbundsstaten-norden.
