Tulin poodi viina ostma. Iga kord, kui ostan alkot, on kuidagi imelik olla, sest kardan, et keegi näeb. Varem, kui ma veel jõin, mul kunagi sellist hirmu polnud. Keegi ei näinud, ja kui nägigi, oli see mu identiteedi osa – olla metsik, olla rebel. Teatud vanuses see ongi rebel. Aga neljakümnendate eel pigem luuser. Mul oli kapuuts ka peas. Tuttavaid ei olnud, ainult müüja vaatas järele. Mõtlesin, et raudselt seda, et näed, sellised need keskealised naisalkohoolikud ongi. Panevad kapuutsi pähe, et keegi ära ei tunneks. Aga kapuuts oli peas sellepärast, et ilmad on külmaks läinud. Lumi on viimaks maha tulnud, temperatuur miinustesse läinud.
Viina ostsin sellepärast, et mul on vaja desinfitseerida see koht, kuhu süsti teen. Ingliskeelses õppevideos, mida arst palus vaadata, ei räägitud alkost midagi. Aga eestikeelses juhendis, mis süstiga kaasas on, öeldakse kahes kohas selgelt, et desinfitseerida alkoholiga. Mitte desinfitseerimisvahendiga. Alkoholiga.
Vaatasin kodus ringi, kas mul on alkoholi vanadest aegadest jäänud. Leidsin ühe Paavo Matsini raamatu „Lenini valss“ juurde käiva suveniirpudeli – kui mina teen raamatu kõrvale järjehoidjaid, siis Matsin viinapudeleid. Millegipärast kõlas mu peas Jüri Kolgi häälega, et Matsini viina küll ei usaldaks, mine tea, mis seal pudeli sees tegelikult on. Kujutlesingi, kuidas pärast süsti Lenini pärast suren.
Mul on ka palju kätedesovahendeid, aga samuti pole kindel, kas neid on hea endale koos süstlaga kõhtu torgata. Räägitakse ka, et seep desinfitseerib ja lõhustab baktereid sama efektiivselt kui alkohol. Aga ma ei ole selleski nii kindel.
Kõike seda mõtlesin vannis istudes. Ja et kui nüüd vannist välja ronin ja poodi lähen, kas jõuan kella kaheksaks ikka koju tagasi, sest süstimise ajaks valisin kell kaheksa. Üldse, et märja peaga pean nüüd poodi minema. Meiki ka pole enam peal, juhuks kui näiteks mu kunagisest armastusest naabrimees peaks ka seal riiulite vahel vaatama, et OMG, Piret ikkagi joob.
*
Esimene seiklus ei olnud aga üldse mitte viina toomine, vaid apteegist süstimise komplekti ostmine. Olin arstile kirjutanud reedel, et täna algasid päevad, mida nüüd teha. Tema vastas vähem kui 24 tundi hiljem: „Võiksite täna läbi astuda Raekoja apteegist ja osta välja 300 ühikut gonali. Retsept on valmis. Süstige täna ja homme 150 ühikut. Kuidas süstida, saate vaadata Youtube’ist. Esmaspäeval oleks juba hilja süstimist alustada.“
Oli laupäev. Pärast arsti kirja saamist lükkasin pool päeva apteeki minekut edasi, lugesin raamatut ega viitsinud diivanilt tõusta. Ja kui läksin, selgus, et retseptile oli kirjutatud, et süstida hommikul. Kell oli nüüdseks pool neli päeval, hommikune rong oli juba lahkunud. Apteeker uuris mu retsepti ja teatas: „Seda, mida arst teile välja kirjutas, leidub praegu Tartus ainult Maarjamõisa apteegis.“
„Kui kaua Maarjamõisa täna lahti on?“
„Juba ongi kinni. Avatakse esmaspäeval.“
Oma hinges andsin kohe alla. Minu niigi vanad munasarjad peavad veel kuu ootama. Aga apteeker ütles, et saab asendada ühe teise rohuga, mis on täpselt sama, ainult süstimise tarvik (pliiats, nagu seda kutsutakse) on teistsugune. „Kuigi,“ lisas ta, „arst on retseptile kirjutanud, et kindlasti mitte asendada teise ravimiga.“ Siis mõtles korraks. „Aga mina ei kujuta ette, milleks need täiendused. Sisulist põhjust pole.“
Igasuguse taustateadmiseta pidin valima, kas lükata kuu aega edasi või võtta alternatiivne rohi. Valisin alternatiivse.
*
Arsti spontaanne suunis, et hakka juba täna süstima ja vaata Youtube’ist, kuidas seda teha, tekitas paanikat. Aga videojuhend oli üliselge, võib-olla paremgi kui arsti seletusi kuulata. Kõige suurem väljakutse tundus süstimine ise – võta kõhunahk sõrmede vahele ja torka nõel sisse. Kuidas ma seda teen!? Tundub intuitsioonivastane. Aga selliste asjadega on nii, et lihtsalt teed. Võtsin naha sõrmede vahele ja torkasin teise käega nõela sisse. Süstlatorge oli täiesti tundetu akt. Lihtsalt veider asi, mida teha.
Süstal sees, vajutasin nuppu. Midagi ei juhtunud. Üldse ei keerdunud aine minu sisse nii nagu videos. Seisin toas, nõel kõhus, süstal käes, ja nagu ei teadnudki, mida nüüd siis teha. Võtsin nahka hoidva käe ka abiks, et vaadata, mis süstlal siis häda on. Ahhaa, nuppu tuleb tugevamalt vajutada! Nüüd voolas kogu aine minu sisse. Haa! Tegin ära! Hakkan nüüd viinamarjadena paisuvaid mune ootama!
*
Õhtul tegin kirjastusele kodulehte, kell oli juba üle kesköö, kui voodisse läksin, tuju oli hea, aga und ei olnud kusagil. Oma teismelisele kogu aeg meenutan, et õhtul ei tohi ekraani vaadata, aga ise siis nüüd niimoodi. Kuna und ei tulnud, hakkasin kuulama podcast’i IVF-i kohta. Räägiti viljatuse minevikust ja olevikust, IVF-i arenemisest ja sisust. Ja siis, kui oli räägitud juba hulk aega kõrvalmõjudest, riskidest ja ohtudest – kuidas võib tekkida üks või teine seisund ja rasedused on kahtlasemad, statistiliselt komplitseeritumad –, oli kell juba kolm ja und selle peale üldse enam ei tulnud, kuigi vahepeal olin isegi suikunud. Hakkasingi kohe muretsema ja oma kõhtu tundma, kas mul juba on see punnitus ja raske haigus, mis võib surmaga lõppeda. Nagu ei tundunud olevat, ma ei julgenud guugeldada, kas see võib ka süstimise kolmandal päeval tekkida või juba kohe alguses saab selgeks. Vahetasin saate poole pealt filosoofia vastu. Filosoofia oli palju rahulikum, räägiti stoikutest ja emotsioonidest ja Martha Nussbaumi mõtetest ja sellest, kas emotsioone tuleb märgata, kas nad annavad signaale selle kohta, mis on oluline, või hoopis neid lasta endast läbi.
Siis jäin magama, kell oli neli. Ärkasin kuue paiku, sest mu teismeline karjatas „Ai!“. Ma kohe pahurdasin, et missa siin öösel, mis sul valutab. Ta ütles, et jalg, tal on vist ikka jalaluumurd. Vastasin, et okei, hommikul lähme EMO-sse, keerasin külge, olin maganud kaks tundi, ja mõtlesin, et mingeid lapsi ma rohkem ei taha, mida ma üldse teen. Ma absoluutselt ei viitsi minna hommikul temaga EMO-sse, kõik plaanid vastu taevast. Tema kool ja minu töö – olen doktoritöö kirjutamisega hiljaks jäänud, reelt maha kukkunud, praegu ka peaks kirjutama, aga hoopis kirjutan seda siin – süümekas kopsis vastu pead ja lämmatas nagu luupainaja. Juba tunni pärast äratabki kell üles, ühmasin elukaaslasele, et äkki saad ise EMO-sse minna, ma olen ainult kaks tundi maganud, ta nõustus. See leevendas kõiki änge, panin filosoofia tagasi kõrva ja magasin kümneni. Nutikell arvas, et olen maganud kaheksa tundi, kiitis. Valesti arvas, tegelikult ainult kuus, aga tunne oli nagu neli, kui teki alt kööki lohisesin.
Kell üksteist pidime günekoloogiga kohtuma. Mul oli tuju paha, kõik tundus masendav, aga võib-olla olen hoopis üles korjanud Tamara Petkevitši raamatu tooni, pärast selle lugemist tundubki kõik natuke halvem, kuigi tegelikult enne just näis, et need süstid nagu teeks tuju veidi rõõmsamaks. Ükskõik, mis tuju ka on, kõik tundub alati nii totaalne. Selles mõttes vahel võiks tõesti emotsioone ignoreerida, nad lärmavad liiga palju, kõike pole mõtet läbi hekseldada. Sõin putru, jõin kohvi. Elukaaslane juba helistaski mulle, muuseas ütles, et teismeline otsustas, et läheb alles õhtul EMO-sse, ta tahab päeval kooli minna.
Päeval läksime günekoloogi juurde, kes vaatas mind läbi ja ütles, et talle meeldib see pilt, mis ta näeb, mis tähendab, et mul on ilusad munarakud. Lasi meil mõlemal teha vereproovi. Neljapäeval lähen uuesti ultrahelisse.
Kõht üldse ei valuta, ei paisteta, ei häiri, isegi und ei ole.
Kui teismeline koolist tuli ja meie kodu oli jälle nagu noortekeskus, täis tema sõpru, siis söömise vahepeal seletas, et ta ei lähegi
EMO-sse, sest tegelikult pole midagi viga. Demonstratsiooniks hüppas oma haigel jalal mööda kööki ringi ja tegi elutoas kükktantsu, viskas jalgu kordamööda sirgeks. Siiski üllatus, kui ütlesin, et mine siis trenni ka. Elukaaslane arvas, et õhtul ikka peaks minema EMO-sse.
See jalaluumurd on täiesti müstiline. Suvel ta hüppas pargis Jakob Hurda kuju otsast alla, tegi paar sammu ja siis käis jalast suur valu läbi, koju ei saanud kõndida. EMO-s tehti pilti, kõik oli korras. Paar kuud hiljem, kui jõudis kätte jalaarsti aeg, tehti teise nurga alt pilti ja öeldi, et jah, siin on olnud jalaluumurd – lihtsalt selle nurga alt, mis tookord tehti, polnud näha. Selgub, et noormees käis jalaluumurruga ringi ja samal ajal murd paranes ise ära. Nüüd ütles, et see valu on samasugune nagu tookord, aga saab liikuda. Oli astunud veidra nurga alla, siis hakkas uuesti. No ja nüüd teeb kükktantsu ja ajab, et ei viitsi.
Mina ka ei viitsi, aga õnneks mu kaaslane viitsib.
*
Kui need süstid üldse midagi mu meeleoluga teevad, siis paremaks. Elususe tunne, ilu tunne, energia ja tegususe tunne. Hormoonid on imelised. Äkki võikski depressiooni perioodil süstida omale hormoone sisse. Kas see tuleb tuleviku arvelt? Kui süstid ära jätan, tuleb langus, masendus, energiapuudus, hakkan peeglist nägema loppis näoga naist?
Eile oleksin peaaegu pidanud end süstima Tartu kirjanduse majas. Kogu varustus oli kaasas, sealhulgas viinapudel. Katsun viinapudelit eriti kiivalt peita, sellega ei tahaks vahele jääda. Meil oli esimene naiskirjanike kohtumine, meid oli kolmteist, kirjanikud, üks tõlkija, kirjandusteadlane, ah, kes üldse saab seda piiri tõmmata, istusime kirjanduse maja Salongis ringis ja arutasime kirjandust ja naiseks olemist. Mõned arvamused olid teistsugused kui teised, mõned lähtusid mujalt. Iga naine ei ole feminist. Tegin ettekande naiskirjaniku mõiste teemal, Toril Moi Ariadne Lõngas ilmunud artikli põhjal. Et probleem on poststrukturalismis ja Butleri kontseptsioonis. Naine on lammutatud.
Igatahes istusime seal ringis, jõime teed ja sõime pähkleid, kell sai kaheksa, minu süstimise kellaaeg jõudis kätte. Mis nüüd teha, minna süstima? Olin saanud päeval teada, et tund või paar siia-sinna on okei aega nihutada. Otsustasin veidi veel edasi lükata. Rääkisime tabuteemadest. Näiteks menstruatsioonist – kuidas sellest ei saa kirjutada, sest on tabu, ja mis tast üldse kirjutada ja kes siis kirjutab, kes mitte jne. Ja ma mõtlesin, et kui võtan nüüd oma koti ja lähen vetsu, siis keegi kindlasti küsib või vähemalt mõtleb, et mul on päevad – sest kui naine läheb kotiga vetsu, siis võib arvata, et veab sellega tampoone ja sidemeid. Või huulepulka? Aga ei, ma lähen süstima ennast. Vets on ebahügieeniline ja kas ma pesen käed, sulgen vetsu ukse enda järel, panen potikaane alla, kaane peale oma koti, otsin süstipastaka ja nõelad välja? Otsin välja viinapudeli ja valan kõhu viinaga üle. Ei, mul on ka vatipatju. Need kindlasti kukuvad põrandale, kus on pidude plekke. Klõps, süst, rohuvutlar kõriseb kõhu poole. Ma siiski ei läinud, süstisin alles kodus 45 minutit tavapärasest hiljem. Enne küsisin: „Kes tahab näha, kuidas ma ennast süstin?“ Teismeline hakkas kohe karjuma, et ei taha näha, ja kleepis pilgu arvutiekraanile. Elukaaslane ütles, et tema tahab, tema sugulased on arstid, talle meeldivad nõelad.
Selgitasin teismelisele eile, miks ma end süstin. Et me teeme last niimoodi. Hakkasin teda harima, kuidas see kõik käib. Ta ütles, et ta ammu teab, ta on selle kohta lugenud.
Täna hommikul kirjutas arst, et vähendaksin doosi 125-le. Miks, pole aimugi, aga arstide otsuste tagapõhjadega ei jõuagi alati kursis olla. Ma ise võiks pigem suurendada, ma võiks ka ennast pikemalt süstida, mulle täitsa meeldib see nõelaga torkimine. Tegin teismelisena endale ise sukanõelaga kõrvarõngaaugud, see ka meeldis. Meeldib punne pigistada, ka teistel. Ja nüüd – meeldib süstalt enda kõhtu torgata ja siis kümme sekundit nõela kõhus hoida, sest nii on juhendis kirjas.
*
Täna süstisin esimest korda end avalikus vetsus. Tõusin Tallinnas Mustas Puudlis kirjanike seltskonnast, võtsin koti, nagu mul oleks päevad või vajadus huuli värvida, ja torkasin vetsus end nõelaga. Kasutatud nõela koos vutlariga viskasin prügikasti ja tundsin süümekat. Et kui koristaja nüüd võtab käega pabereid välja ja kogemata end torkab.
*
Jõudsin Wernerisse ja kõikvõimalikest jookidest ostsin kummeliteed, sest see aitab kõhuvalu vastu. Mitte et mu kõht valutaks. Vastupidi, olen tundnud end suurepäraselt ja nii ka täna arstile ütlesin, ja lisasin, et süstida on ka end täitsa tore. Ta vastas, et seni jah, aga nüüd läheb hullemaks. Tuleb hakata veel ühte teist rohtu süstima. Kui senine süst aitas paisuda paljudel munarakkudel – täna selgus, et tulemas on mõlemast kümme või rohkemgi rakku –, siis nüüd tuleb süstida ainet, mis ei lase neil eralduda enne kolmapäeva, kui on opp. Ning lisas, et uus rohi tekitab kõhus puhitust ja raskustunnet. Kummaline on istuda Werneris lameda ja rõõmsa kõhuga, kui tean, et õhtul süstin endasse ainet, mis teeb enesetunde kehvaks. Lisaks sõidan homme päeval Stockholmi Kristiinale külla, ja reis tõotab tulla ebamugav.
Kõige rohkem kardan munarakkude eemaldamist. Iga info selle kohta ütleb, et see on valus. Mul on mõned hirmud kogu selle protsessiga seoses, mille oleme ette võtnud, ja see on praegu kõige suurem hirm. Ma kardan üldnarkoosi. Ma kardan, et see on halb mu üldisele tervisele. Ma kardan teadvust kaotada. Ma kardan, et ma ei ärka enam kunagi üles. Mulle ei ole varem tehtud üldnarkoosi.
Teine hirm on lapse tervise pärast. Seda last veel üldse ei olegi. On ainult kakskümmend eralduvat munarakku, millest ühest võib saada inimene.
Täna on neljapäev. Järgmise kolmapäeva hommikul kell üheksa peame minema kaaslasega kohale. Sel ajal, kui mind uimastatakse narkoosi ja valuga, saab tema haigla vetsus orgasmi. Seksistlik ja misogüünne? Kas siin on kohta, kus võidelda naise keha hoidmise eest, võrdsuse eest? Mees võib end süstida, palju tahab, keegi rasedamaks sellest ei jää.
*
Täna on esimest päeva halb, kõht on raske ja punnis ning tunnen kerget nõrkust. Uus rohi ei muutnud midagi muud, kui et ühe süsti asemel tuli õhtuti teha kaks, millest teine oli nagu keemialabor: pulber ja vedelik tuli ise kokku segada. Lisaks olid nüüd tavalised süstlad, mitte pastaka moodi. See oli taas kummaline tegevus: lükata süstlanõel enda kõhu sisse.
Kuigi infolehe kõrvaltoimete sektsioon on alati häiriv lugemismaterjal, siis siiani ei ole mul tekkinud isegi süstikoha punetust. Välja arvatud lennujaamas tehtud süsti järel.
Käisin nädalavahetusel Stockholmis, võtsin kogu varustuse kaasa. Ilm oli metsik, lund sadas nii meeletult, et Tallinnasse sõitva bussi üks kojamees läks katki, pidime tee ääres peatuma ja juht parandas, mida kiirelt sai. Jõudsime siiski lennujaama õigeks ajaks. Natuke muretsesin, kas saan turvaväravatest oma süstimisvarustusega läbi, kuid see ei huvitanud kedagi.
Kohtasin lennujaamas Kristelit ja tema ema. Nad suundusid USA reisile. Järgmise tunni veetsime koos, sõime ja jutustasime. Lennujaamas oli alles hommikupoolik, värskus, päeva napp valgus näitas helgust. Siis oli mul aeg minna lennukile. Oma värava juures vaatasin aknast, kuidas kuus-seitse sahka lükkas lund, nad liikusid kiires tempos ringiratast, nagu tantsiksid. Lend oleks pidanud minema 14.20, aga hilines veidi. Seisin võõraste inimestega ooteruumis ja vahetasin sõpradega sõnumeid, saatsin video tantsivatest sahkadest. Siis lasti meid lennukisse. Istusime oma kohtadele, kinnitasime turvavöö. Mul oli lennuki parim koht, keskmise varuväljapääsu kõrval. Stjuardess uuris, kas oleme õnnetuse korral valmis meeskonda aitama. Alati oleme, nagu kõik alati on. Siis hakkasime ootama. Lennuk ei startinud, sest nähtavust polnud, lumi möllas maal ja taevas. Lugesin Fernando Pessoa raamatut „Anarhistist pankur ja teisi jutte“. Minu kõrval uuris võõras mees Chat GPT-lt, kuidas olla oma tegevustes efektiivne. Samal ajal selgitas Pessoa minajutustaja mulle, kuidas anarhismi ainus variant oli saada pankuriks, et iseennast vabastada – kedagi teist ei ole võimalik vabastada niikuinii. Akna taga tuiskas lund.
Kui olime lennukis kaks tundi istunud, ütles piloot, et nende tööpäev sai nüüd läbi ja seadus ei luba neil täna enam lennata. Aga Londonist saadetakse asendusmeeskond, kes jõuab siia kolme ja poole tunni pärast. Seniks minge lennukist tagasi välja. „Ja süüa saate ka!“
Lennukist väljudes keegi kandikuga vastas ei olnud ja seepärast kir-jutasin sõbrale, kas ta tahab minuga sööma tulla. Varsti ta oligi autoga lennujaamas, istusin peale ja sõitsime bussijaama kõrval olevasse restorani, kus on palju avarust, suured lauad, maitsev toit ja väga vähe inimesi. Mina sõin, tema vaatas, kuidas ma söön. Siis ruttasin tagasi nagu Tuhkatriinu, kes kell 20.30 küll ei pidanud muutuma vaeseks, vaid tegema kaks süsti lennujaama vetsus.
Seekord võeti turvaväravates mu kott ette ja otsiti läbi. „Ah, ma unustasin veepudeli tühjaks valada!“ hüüatasin ilusale noorele turvamehele. „Ei, veepudel on teil tühi,“ vastas mees. „Okei. Aga mis siis?“ Tema ka ei teadnud, mis siis – midagi ta mu kotist ei leidnud ja lubas mul minna.
Jõudsin ooteruumide alale, kus infotahvlitel oli kirjas, et minu lend on juba väljunud. Aga ta ei saanud olla väljunud, sest meile oli öeldud, et ta väljub kell 21.40! Läksin tagasi endiste väravate juurde, kuhu nüüd oli Stockholmi asemel kirjutatud Viin. Aga see segadus ei häirinudki esialgu mind nii palju kui süstimine, mille kellaaeg lähenes armutult. Praeguseks oleksin pidanud juba Stockholmis olema ja sõbranna soojas toas oma rohtusid segama. Selle asemel astusin nüüd lennujaama avarasse vetsu, lukustasin ukse ja asusin tegutsema. Poti taga oli kõrgem äär, sain sinna laotada kõik rohud laiali nagu laboris. Kõigepealt tegin pliiatssüsti, mis oli lihtne – lihtsalt väike sutsakas, vutlar suriseb ja tehtud. Seejärel teine süst, mis tuleb ise kokku segada. Kõigepealt ühest ampullist vedelik süstla sisse, siis torgata see teise ampulli ja lasta kogu vedelik tahke pulbri peale. Seejärel tuleb ettevaatlikult segada, kuni rohi lahustub. Mitte raputada, õhumullide tekkimise oht! Ja mitte süstalt vahepeal ampullist eemaldada! Mul ei olnud oma kõhtu millegagi desinfitseerida, olin viinapudeli jätnud koju riiulile. Seega tegin süsti ilma selleta ja mõtlesin lohutuseks pliiatssüsti videole, kus polnud sõnagi alkoholist juttu.
Siis korjasin asjad kokku, poetasin prügikasti, tundes sellepärast taas süümekat, ja läksin lennujaama infot otsima – teadetetahvlil oli endiselt kirjas, et Stockholmi lennuk on väljunud – ja infolett, kust järele pärida, lennujaama sees puudus. Küsisin juhuslikult töötajalt, mida sellises olukorras teha. Ta uuris oma arvutist ja leidis samuti info, et lend on väljunud. „Aga see ei saa olla väljunud,“ arvasin kerge murega. Ta soovitas minna väravatest tagasi välja, kus on ainus töötav infolaud. Väravatest välja suundudes leidsin muuseas pisikese apteegi, kust ostsin väikesi desolappe. Panin ühe püksivärvli vahele süstikoha peale, mis oli juba veidi punetama hakanud, ja suundusin väravate poole. Taaskord suletud alast väljas leidsin infoleti, kust sain teada, et lend tõepoolest ei ole veel kuhugi läinud, väljub kell 21.40 ikka sellest samast väravast, kuhu nüüd on kirjutatud Viin. Tegin kolmanda tiiru turvaväravatest läbi ja seekord ei otsitud kotti läbi.
Lennuk väljus alles veidi enne keskööd, kõik lükkus lume tõttu edasi. Vahepeal jagati meile toidutalonge, napilt enne, kui pidime lennukile minema, ja muidugi oli mul selleks ajaks juba kogu toiduvaru ostetud, nüüd võtsin kaheksaeurose talongi eest külakostiks peretütrele kohukesi, sest need, mis olin Tartust varunud, olid viimaste tundide jooksul nätsuks sulanud.
Nüüd olen kodus tagasi. Eile õhtul kell süstisin endasse viimase koguse – see oli nüüd kolmas rohi, mis pidi olema peaaegu minuti pealt ajastatud – 48 tundi enne munarakkude eemaldamist. See on rohi, mis ei lase rakkudel enne õiget hetke eralduda. Selle kokku segamine oli veel keerulisem laboritöö kui teise rohu puhul. Oli kaks pulbrit ja kaks vett ja neli süstalt – kuid mitte ühtegi juhendit, mida kogu selle varustusega teha. Õnneks oli apteeker juhendanud. Vesi oli pisikeses klaasampullis, mis lahti murdes mu sõrmede all purunes ja vaevalt pääsesin sellest, et oleksin sisse lõiganud. Süstisin suurema nõela abil vee ühte pulbrisse, lahustasin, tõmbasin süstlasse tagasi. Siis süstisin sama vee järgmise pulbri peale, lahustasin ja püüdsin süstlasse. Siis vahetasin nõela väiksema vastu. Niisutasin vati viinaga, puhastasin kõhu, süstisin rohu endasse – ja nüüd mul ongi ebamugav olla. Pikutasin teises toas ja mõtlesin, et täna võiks võtta vaba päeva – ei mingit doktoritöö kirjutamist, linna minemist, trenni. Aga teen neid asju ikka. Ja ega mul nii halb ka pole, tulin ju isegi siia kirjutama.
Õues oli vahepeal paks talv, aga täna kõik sulab, kohev lumi on kokku vajunud ja voolab mööda tänavaid saabastesse.
Homme võetakse munarakud välja ja see perspektiiv tekitab minus ärevust, aga see, et ma end nüüd natuke puhitunult ja uimasena tunnen, tekitab ka kerget ootust. Kui minust saadakse kätte tõesti ligi 20 munarakku, siis sellest peaks terveks aastaks jaguma – ja siis juba olengi 41 ning tasuta enam midagi mulle ei anta.
Mingi osa minust hingab kergendunult, kui see ei õnnestu.
Suus oleks nagu mingi metallimaitse.
*
„Folliiklite punktsioon on protseduur, mille käigus munasarjadest kogutakse munarakud, et need kehaväliselt viljastada.
PROTSEDUURI KULG.
Punktsioon teostatakse tupe kaudu, vastavalt patsiendi soovile kas üldnarkoosis või kerge tuimestusega. Tuppe viiakse ultraheliandur, mis on varustatud nõelajuhiga. Läbi tupeseina torgatakse nõel munasarja ja folliiklid aspireeritakse tühjaks, sama korratakse teise munasarjaga.
Protseduur kestab sõltuvalt folliiklite arvust 15–20 minutit.
PROTSEDUURIJÄRGNE PERIOOD.
Punktsiooni järgselt viibite jälgimisel mõne tunni vältel. Kui olete narkoosist täielikult toibunud, võite statsionaarist lahkuda eelnevalt personali informeerides. 24 tunni jooksul pärast narkoosi ei ole lubatud juhtida autot ega teha muid kiiret reageerimist nõudvaid toiminguid. Narkoosiks kasutatud ravimid võivad aeglustada reaktsioonikiirust. Pärast punktsiooni võite paari päeva jooksul tajuda mõõdukat alakõhu hellust või valulikkust, mis on tingitud munasarjade tursest. Samuti võib esineda punakaspruuni eritist tupest. Valu vaigistamiseks võite võtta paratsetamooli.“
*
Vastupidiselt ootustele oli protseduur äärmiselt meeldiv, narkoosipilves unustasin kõik, doktoritöö ja mustad nõud, tähtajad ja teismelise fantoomluumurru, isegi stoikud, ja nii palju, kui poolunes jõudsid arstide repliigid minuni, jätsid nad ükskõikseks. Hõljusin pilve peal, taevalaotus mu ümber oli avar, narkouim mulle ikka sobib.
Kuigi enne seda oli linases haigla öösärgis üksinda voodil oppi oodata veidi masendav, valged seinad ja tundmatus, õrn hirm, ärevus nõelte ja torgete pärast kohus minu sees lainetena. Ja ega opitooli nägemine ka just elevust ei tekitanud: see oli nagu kõrge voodi, aga siis need günekoloogi tooli jalused. Nii et olin selili ja jalad ülal, sääred pandi rihmaga kinni, riie mu jalgadele, nii et ei näinud midagi, mis allpool puusi minuga toimus. Seejärel pisteti kanüül parema käe veeni ja teine sama käe labale. Siis pandigi juba hapnikumask näkku.
Verre lasti valuvaigistit ja unerohtu, nõnda et niipea, kui mask oma kohale asetati, hakkas kohe uimane tunne. Umbes selline, kui oled hästi unine, aga saad veel aru, mis ümber toimub, samas mitte väga selgelt, kõik on udu sees. Õde desinfitseeris häbemepiirkonda, ütles, et võib tunduda külm või kipitada, korraks oli jahe, aga siis ei saanudki enam aru, mis oli. Uinusin, aga päriselt vist siiski mitte, sest vahepeal tundsin kõhus valu, siis ütlesin, et valus on, mille peale keerati valuvaigistit juurde. Vahepeal kommenteerisin neile, et täitsa meeldiv protseduur on. Midagi rääkisin iga natukese aja järel, aga narko teebki jutukaks, kuigi ma ei mäleta, mida mul üldse võis olla öelda. Siis öeldi, et siin vasakul pool on voodi, veereta end sinna. Hetke pärast juba olingi palatis tagasi, voodil, mis oli nähtavasti ratastega ja millega mind oli veeretatud nüüd tagasi samale kohale, kus 10 minutit tagasi olin hirmusegaste tunnetega koledas haigla öösärgis istunud.
Korraks hõljud vastutustundetult ja kergelt väljaspool argist, aga siis juba hakkabki tegemata doktoritöö meenuma.
25 minutit hiljem hakkas meenuma päris elu, ka see, et doktoritöö artikkel endiselt ei liigu ja ise ei ole ta end veel kunagi kirjutanud. Juba sellepärast tasus seda kõike ette võtta, et korraks langeda pilvitusse unustusse, mõtlesin voodil taastudes. Narkoos võttis korraks kõik eksistentsiaalsed ängid ära. Aga mis nüüd lisaks argistele mõtetele häirisid, olid üha enam valutavad munasarjad. Vedelesin taastuvana voodil, lagi oli valge, seinad olid valged ja teisele poole oli minu ja kõrvalvoodi vahele tõmmatud kardin, kõrvale kardina taha veeretati teine naine operatsioonist taastuma.
Olin plaaninud pärast operatsiooni sõbraga sööma minna, aga koju jõudes hakkasid munasarjad üha tugevamini valutama. Tühistasin kõik plaanid. Pikali olles oli ühtlane valu, aga liigutades ja kõndides torkas. Liigutasin end ettevaatlikult. Olin siruli diivanil, neelasin valuvaigisteid ja vaatasin filme. Kui voodilt tõusin, et vetsu minna, võttis valu ägisema. Vaatasin dokumentaali Nõukogude Liidu bussiootepaviljonidest. Üks fotograaf, kes neid imetles ja pidas arhitektuuri kaduvateks pärliteks, reisis mööda endisi liiduvabariike ja püüdis võimalikult paljusid jäädvustada. Imestasin, et nad on tõesti pärlid, ma ei olnud ise osanud seda märgatagi. Lasin silme eest läbi oma lapsepõlve putkad, kas tõesti on nemadki erilised? Fotograaf küsis, kas äkki see oli vastupanuviis, teha hoopis teistsuguseid hooneid kui ette nähtud.
Halb on see, et söögiisu on väga hea ja elukaaslane teeb maitsvat sööki, see kombo on hull, sest täis kõhuga on eemaldatud munarakkude koht valusam. Aga sellele vaatamata nokkisin panni pealt ahjulõhet ja sõin teismelise hommikusöögi smuuti jäägid ära. Kõik tundub nii maitsev.
Muidu on tuju paha ja elu tundub kurb ja ma ei tea, mida üldse endaga pihta hakata. Vedelen diivanil.
*
Munasarjad valutasid ärgates tunduvalt vähem, tähendab, ei valutanudki enam, ainult liigutades. Pärast käisin jalutamas, kuulasin mingit podcasti, kuidas olla parem inimene ja ebakindlusega toime tulla.
Täna tundub maailm jälle veidi mõtestatum kui eile, kuigi kõht endiselt tuikab. Trenni ma veel ei tee, aga jalutan, ja tänavad on kaetud jää ja veega.
*
Ütlesin täna ka teismelisele, et kui sa peaksid saama õe või venna, siis esmaspäevani on ta külmkapis.
*
20-st 10 olid küpsed rakud, mida sai viljastada, teised ei olnud päris küpsed. Neist omakorda kobedad olid 5, mis läksid külmikusse. Nüüd võeti üks neist välja, sulatati ja pandi minu sisse.
Kui ütlesin, et ah, ainult viis, ma lootsin, et ikka kõik, siis arst, kes parajasti toimetas mu jalge vahel ja üritas embrüot õigesse kohta nügida, ütles, et vaadake ka, mis teie sünniaasta on!
“Selles vanuses on isegi hea tulemus.”
Küsisin, mis mu tulemus oleks, kui oleksin 20.
“Siis oleks võib-olla 20-st viljastunud kümme munarakku. Võib-olla oleks isegi kõik viljastunud. Aga sellised naised ei jõua viljatusravi arsti juurde ja me ei tea. Meie juurde jõuavad need, kellelt on ikkagi kesine saak.”
Selili günekoloogitoolil, põis pidi täis olema. Tegelt läks kähku, natuke otsis seda õiget kohta. Valus polnud, lihtsalt see günekoloogi toolis jälle ja jälle olemine tüütab ära, kuigi oleme ju siin kõik inimesed, kehade ja kohtadega, ja ega see mind vähemaks tee, et olete näinud seda. Te olete kõik näinud sadu kordi neid kohti, mida mina olen õppinud häbenema.
Pooleteise nädala pärast saan testi teha. Kui viljastub, siis olen rase. Kui ei, hakkavad päevad ja kõik läheb nagu ikka.
Katkend raamatust
