Kaks kõrgest soost olendit naudivad oma heade tegude vilju siin
maailmas – nad on sisenenud südame sügavaimasse koopasse ja
istuvad seal kõige kõrgemal tipul. Vanad baltisakslased nimetavad
neid Aristokraatia Valguseks ja Aaria Varjuks. Nii ütlevad ka need,
kes järgivad kodanliku elu rituaale: viis tuleriitust või kolm pidu-
likku einet ohvridiskol.
Je härter der psychedelische Krieg, desto wertvoller der Sieg!
Rong sõitis Tallinnast välja. Selja taga vajus möödanikku mu nooruse linn oma tornide ja vanade tänavatega ning kõikide nende inimestega, kellega olin siin kunagi elanud. Jätsin kodumaa seljataha, et leida endale isamaa.
*
T õ e l i s t e k s j õ l e d u s t e k s on võimelised üksnes luuletajad ja kunstnikud.
*
Rongirüsinas ürgsele maale, pilvede koju.
Kes tappis ürgsed germaani jumalad?
Rotid põgenevad laevalt.
Õhus on uduste vainude hääl.
Soovide lõpud materialiseeruvad
ümber vana mõisahoone.
Õhus on uduste vainude hääl.
Rongirüsinas ürgsele maale,
pilvede koju.
*
See ei ole romaan Alfred Rosenbergist, vaid sissevaade (ühe) sisemise kogemuse juurde.[1]*
Paruni silmad ihaldasid nii ahnelt,
nii väga tahtsid nad kustutada sajandite janu,
et teised meeled olid nagu surnud.
Ja nagu müürid piiras neid ükskõikse kõlvatuse elekter,
nii siin- kui sealpoolsuses, ning ammusesse võrku
neid tõmbas püha naeratuse vool.
Kui enda sisse vaatama pidi,
sest Domina Elektra nõnda ütles,
siis, nagu silmadega vahel juhtub,
kui ehmatab neid tugev tähevalgus,
tal nägemine äkki hoopis kustus.
*
Wollt ihr den totalen Krieg? Wollt ihr ihn, wenn nötig, totaler und radikaler, als wir ihn uns heute überhaupt noch vorstellen können?
*
Ma olen vana baltisakslase piip,
mu isanda nägu vaadates saab selgeks:
doktor Alfred Rosenberg on suur suitsumees.
Kui teda painab raev,
siis tossan nagu põletusahju korsten.
Koldesuul on keemas pada kündjale,
kes tuleb töölt.
Ma hällin tema vaimu
sinise, liikuva võrgu sees.
See võrk tõuseb minu tulisest suust.
Ma keerutan unimagunasalvi,
mis võlub tema südant
ja teeb tema vaimu
vaevadest
priiks.
*
Võib-olla eetri joomine muudab inimese lollimaks, kindlasti oli parun pärast eetri joomist aeglasem, võib-olla ka rahulikum. Saksa juurtega ameerika kirjanik Charles Bukowski sai tõenäoliselt 35-aastasena ajukahjustuse, pärast muutus ka palju rahulikumaks – ja võib-olla lollimaks. Enne oli kiire ja äkiline, pärast flegmaatilisem. Isegi hääl muutus. Aga mõnel endisel alkohoolikul on selline olemine, nagu oleks teda tabanud eluaegne pohmelus. Miks ma sellest täna hommikul räägin? Kõlvatu kantslimees – ja alandlikkuse fanatism. Didaktiline allegooria kahes vaatuses.
Aga lollimaks mille jaoks ja kelle suhtes?[2]
*
Juhtub mõnikord, et väliselt tundub kõik ilus olevat, inimesed võitleksid nagu õige asja eest, kuid vaata korraks sirmi taha…
Oma loomingulises tegevuses saavad Eesti Vabariigi kirjanikud innustust selle võitluse suurtest ideedest, mida peetakse Eesti Vabariigi eest.
Kitsaste rahvahulkade tõelise vabaduse ja õnne eest.
Igasuguse nõtke rõhumise ja inimeste omavahelise nõtke ekspluateerimise eest.
Kirjanduse ühiskonnast „sõltuvuse“ valelikule ja silmakirjalikule proletaarsele loosungile, nendele „kunst ühiskonna pärast“ võltskontseptsioonidele seavad Eesti Vabariigi kirjanikud uhkusega vastu vana baltisaksa aristokraatia huvide, jõudeelu elava rahva huvide teenimise kõrged, ideelised seisukohad.
Juhtub mõnikord, et keeruliste küsimuste lahendamisel aabitsatõed unustatakse.
Pole raske vastata küsimusele: „Milles peitub kolhoosi edu saladus?“
*
Ameerika Ühendriikide kliinilise psühholoogia doktor Timothy Leary käskis võtta kõigi ihu- ja hingehädade puhul LSD-d. Parun kuulas käsku. Tulemus on käegakatsutav – tema soma pneumatikon materialiseerus!
*
Loodusele kingib valgust inimese hing,
loodusele kingib valgust lein,
kustuva elu süsi,
võõraste haudade sädelev helk,
võõra ja koduse valu alkeemia.
Hermes kohutab mind.
Midas kohutab mind.
Olen kõigist keemikutest kõige kurvem.
Sinu abiga, Hermes, teen kulla rauaks,
paradiisi põrguks maa peal.
Pilved on surilinad.
Pilved on piirid.
Taeva kaldapealsele rajan
gigantse sarkofaagi,
surmavalvuriks
kuus
miljonit
kullast
naist.
*
Baltisaksa psühhedeelse kirjanduse tähtsaks ja austavaks ülesandeks on kasvatada noorsoos, noortes aadlikes ja Eesti Vabariigi armee sõjameestes töökust, elurõõmu, kartmatust, veendumust meie ürituse võidus, ennastsalgavat ustavust kapitalistlik-aristokraatlikule kodumaale ja alalist valmisolekut anda purustav vastulöök imperialistidest agressoritele, kui nad teevad katset häirida meie rahva rahulikku jõudeelu.
*
Eesti Põld olgu talumehe jumal – nii arvas Vembuvana. Kui aga põllu kõrval on veel teisi jumalaid, nagu viin, hobuste parseldamine laatadel ja naistega ringilaskmine, siis niisuguste asjadega tegelejatele pidi põld kätte tasuma.
Midagi sellest Vembuvana kümnest käsust oli Raswa-Kristjanile meelde jäänud, ja mitte ainult meelde jäänud, küllap veel sügavamale läinud, otse südamesse. Kahe i s s a n d a teenritest, nagu Vembuvana igasuguseid laadaparseldajaid ja amatöör-prostituute nimetas, oli Raswa-Kristjani kõhus saanud kahe domina teener, tema elu esimest käsku oleks vist võinud umbes kuidagi nii formuleerida:
„Kui juba oled aristokraatlik-erootilises kolhoosis, siis ole seal kogu naha ja karvadega.“
… Alfred Rosenberg oli vahepeal üsna lähedale jõudnud. Ajas musta mootorratta rehealuse seina äärde, otsides enne veidi kuivemat kohta, et kummid ei jääks kusagile porilompi vettima.
„Tere-tere, Paks Parunipoiss!“ hüüdis Alfred valjusti, kuigi silmapiiril polnud ühtki hingelist. Elektra askeldas ikka veel garaažis, aga Raswa-Kristjan oli kanala nurga taha kadunud.
„Tulge, hakkame viina võtma!“
Ja kui Raswa-Kristjan ennast aralt nurga tagant välja vedas, tervitas Alfred teda teist korda.
*
Mõnikord näib mulle, et hooti purskub mu avatud veenidest verd.
See on nagu ühtlases rütmis nuuksuv fontään.
Ma kuulen, kuidas see tasasel vulinal voolab.
Aga asjata otsin enda kehalt kohta, kust olen haavatud.
Parun läheb läbi linna nagu läbi aiaga suletud põllu.
Ta teeb sillutisekividest saared.
Ta pakub janukustutust igale jumalaloomale.
Ta värvib looduse üleni punaseks.
Sageli pöördun palves veini poole.
Uinutagu see kas või päevaks mind näriv Angst!
Punane vein lööb parunil silma selgeks.
Punane vein lööb parunil kõrva ergemaks.
Mõnikord parun otsis lihalikust armastusest unustuse und.
Aga armastus on paksule parunile ikka vaid nõelamadrats.
Madrats, millel joota ilusaid eesti tüdrukuid.
*
Kuid siis hakkas jälle tõusma trots. Rinnad kohevil, käed aeglaselt žestikuleerimas, astus kanala tagant välja endine parunist disainer-
aidamees. Räägiti, et ta kunagi aastat paarsada tagasi oli veetnud paar kuud koomas ja sellepärast kasutas oma kõnes ühelt ja teiselt poolt surma piiri kuuldud lauseid, neid kolmekordseid väljendusi, mida antropoidsed tsikaadid laulavad. Sõnad aina voolasid Raswa-Kristjani huultelt:
„Seltsimehed, seltsimehed, seltsimehed! Me teame, et Psüühilise Nooruse Kolhoos on kollektiivne majand, mille aluseks on kolhoosiaristokraatia. Alfred Rosenberg rikkus kõige nurjatumal kombel meie kolhoosi põhialust. Säärase teoga on doktor kandnud end kolhoosi kui universumi struktuuri õõnestajate, kõige salakavamalate kolhoosikorra vaenlaste kilda.“
Järjest enam võttis kõneleja hoogu. Muidugi, Raswa-Kristjan ei tahtvat öelda, et Rosenberg on universumi vaenlane, aga lõppude lõpuks olevat kõik ükskõik, objektiivse juhuse tasandil on ta vaenlastele kaasa aidanud, ja sellepärast ei võivat Rosenbergi teguviisi teisiti kvalifitseerida kui universaalse kolhoosikorra tõe õõnestamist.
Sõnavõtud kanala külje all jätkusid. Ja aegapidi koorus nendest psüühe absoluutne tõde, mis oli üsna lühidalt kokku võetud üldkoosoleku otsuses.
*
Maks on alateadvuse orgaaniline filter, ütles Domina Elektra ustav ori, valades vastu hommikut Belõi Aisti klaasi, mis meenutas talle tema enda pealuud.
*
Oli see ehk Alfred, kes küsis: „Kas te tahate totaalset sõda? Kas te tahate seda, kui vaja, veel totaalsemalt ja radikaalsemalt, kui me praegu üldse ettegi suudame kujutada?“
Ei, mu hea sõber.
Aga Alfred ütles, et see sõda ei ole sõda rikkuse, vaid Euroopa hinge pärast.
*
Tähine öö. Kuhu jäid pilved?
Pilved liiguvad.
Libisevad nagu kahvatu võrk.
Pahkliku, jämeda mandžuuria tamme all
lamab kuldne toonekurg.
*
Parun vedeles diivanil ja mõtles. LSD on mitmest teisest mürgist ja tööriistast parem, sest ta ei vangista patsienti korduvuste-kordamiste lõputusse tsüklisse: veel üks klaas, veel üks suits, veel üks triip. Esialgu võib temalt oodata küll jumal-teab-mida. Hiljem tekib illusioon, et temalt võib tahtejõu intensiivsusega saadagi ükskõik mida. Aga ennustamatuse koefitsient püsib siiski lõpuni kõrge, lõpmatult kõrgem kui viina ja amfetamiini puhul.
*
Nii ongi rikkumata ühiskond välja mõelnud psühhedeelse psühhiaatria ajaloolise marksismi, et anda end teatud kõrgema selguse vormide teenistusse, mille ennustav jõud teda toidab ja õilistab.
*
Lause, mis doktor Rosenberg koosolekul mulle ütles, ning veel mõningad juhuslikud sõnad, mida tema sonimisest oli võimalik eraldada, panevad mind kartma, kas selle kohutava tõve põhjus ei ole mitte veelgi kohutavam kui tõbi ise. Aga austagem oma kaasteeliste saladusi ja piirdugem sellega, et tunneme neile nende õnnetuses kaasa.
Võtame arvesse, et poliitiline ja seksuaalne võrgutamine käib alati ettekavatsetud radu, igat sammu ja vahendit kombineerides ning ajalooliste sündmuste käiku juba kaugelt ette nähes.
Aga tõeline armastus isamaa vastu ei luba niimoodi mõelda ja kaalutleda. Ta kisub meid meie tunnete abil mõtetest eemale. Tema mõjuvõim on alati just siis kõige tugevam, kui me teda veel ära pole tundnud.
Pimeduses ja vaikuses mässib ta meid võrku, mida on ühtviisi võimatu märgata ja läbi raiuda.
*
Värske rasv, rasked viinad,
vere all raske isu.
Joobumuse mõnu,
magus põlgus
konjakiklaasis.
Iga huvi lendab üles nagu fööniks.
Iga huvi lendab üles õiepunga öös.
Kevadise rahvusliku usu töö
nurrub olemise valus.
Wollt ihr den totalen Krieg?
Eetri puhtad tiivad viivad mind aurus ülesse.
Eetri puhtad tiivad läbi kaljuse maa.
Eetri puhtad tiivad üle jälgede ja vihmaaegse vee.
Pühin laubalt sajandite sopa,
inglite higi,
saksa
kuningate
raske
vere
töö.
*
Müstik püüab end vabastada materiaalse maailma kütkeist, mõistes, et elu, mis on rajatud naudingule, võimuihale või isegi heategevusele, ei too hingele tõelist rahu. Mida enam ta maistest seostest eemaldub, seda enam kogeb ta sisemist vabadust, jõudu ja jumalikkust. Ta avastab eneses puhta vaimse keskme – vaikse, ent murdmatu tuuma, millega ei saa midagi võrrelda.
See sügav sisemine kindlus, millest kõneleb Meister Eckhart, peegeldab baltisaksa au ja vabaduse ideelist tuuma. Eckhart jätab selle olemuse nimetamata, sest see jääb väljapoole aega ja ruumi. Ent tänapäeval võime seda sädet kirjeldada kui vaimset allikat, kust tõeline tahe ja mõistus maailma suunas lähtuvad. Au, vabadus ja töö ei ole pelgalt omadused, vaid vaimsed substantsid. Need on inimese sisemised alused.
Põhimõtteline piir eraldab Eestit Välis-Eestist.
Põhimõtteline ja tundlik piir,
mis eristab
Eestit
topoloogilisest
Välis-Eestist
kui tervest ülejäänud universumist.
*
KERGEMEELNE KOHTUMÕISTMINE
Nürnbergi protsessi kahetuhandendal aastapäeval, ilma suurem pingutuse ja ettevaatuseta, tõuseb Suur Kohtumõistja Domina Elektra surnust üles ja, vaata, ta võtab istet pehmes, sametises tugitoolis koos kahe alasti noorikuga, et maailma üle enam mitte kunagi kohut mõista. Ja vaata, kõik see sünnib, et inimlastele, lindudele ja karusmardikatele saaks selgeks see, mida kujutab endast kergemeelne kohtumõistmine. Sest vaata, ja samuti tema veri muudab magusamaks nende patud, kes on langenud iseoma ego ja superego üleannetuste tõttu, kes on surnud, teadmata ihu ingellikku tahet nende eksistentsi suhtes, ehk kes on kõrgis hinges keha vastu juhmilt patustanud. Nagu läikivuus medal laiutab nende sünge vaimu taevas täiskuu, öö rüve pühalikkus vulab suure voolava jõena nende sisemuse Taanilinna peal.
Üks kord, üksainus, naine armas ja julm, mu käele te kapitali sile käsi toetub kui üks võõras noot, nii kaeblik ja imelik. Oma ülestõusmise naiivsuses, selles rõõmsa rumaluse kvintessentsis on Elektra ülikõrge, aga võib-olla pole ta kõrgem magusast tarkusest, meie kõverast ja neetud osast, nagu ka arstiteadus pole haigusest kõrgemal, sest ei kasuta seda, vaid hoolitseb selle saamise eest. Ta annab siis korraldusi selle jaoks, kuid mitte sellele. Muidu oleks nii, et majandusteadust võiks mõne meelest pidada jumalaid valitsevaks, kuna ta korraldab tuumperekonnas ja tema üle kõrguvas Traditsioonilises ja Represseerivas Riigis kõike.
Aga numinoosset dominat, kui kasutada tallinlaste seas tavalist kõnetamisviisi, esineb ju harva – tallinlased ju nimetavad seda, keda eriti ümmardavad, numinoosseks dominaks, selleks psüühe kolmainsuse üle välise deemonliku väega valitsevaks Päris Naiseks. Samamoodi pole ka metsikus selle Päris Naise juures ainulaadne. Kindlasti leidub seda ka teiste valgustunud baltlaste hulgas, mõningal kujul võib see ilmuda ka haiguste või vigastuste tõttu, mõnikord needuste, vahel halvasti teostatud kaosemaagia süül. Nii nimetame me numinoosseteks dominateks ka neid naisi, kes just pahelisuse poolest ületavad teisi inimesi. Nüüd siiski on ohjeldatud Alfred Rosenberg: ohjeldamatu inimene teab, et käitub tunnete ja ainete mõjul kõlvatult, ohjeldatud inimene aga teab, et himud on loomulikud ja ta ei järgi neid loogilise arutelu tõttu.
*
Ainult luuletajad ja kunstnikud on võimelised t õ e l i s t e k s j õ l e d u s t e k s.
*
Saksamaa seisab puu all.
Miks mu pulmad on oktoobris,
küsib ta puult
ja süütab suitsu.
*
Kaamete nümfide vannis on kire keha.
Hullu Mõnu tugev käsi valab
tühja pimedusse kui tahes palju
kapatäisi lahkunute pisaraid ja verd.
Deemon uuristab kuristikku salakäike,
milles, nagu veresoontes, voolab sajandite piim.
Hull Mõnu elustab korraks kõik ohvrid.
Ta äratab üles kõik ihud,
et neid veel kord nautida.
Hull Mõnu on joodik kuskil kauges baaris.
Tema janu kasvab, mida enam ta joob.
Janu ajab välja uusi päid nagu hüdra.
See õnnis joodik on alati võitja.
Hull Mõnu on Võlutud Saatus,
ta äratab üles
kõik ihud,
et neid veel kord nautida.
[1] Ma toibusin tõvest viiekümne kolmeselt – rahulikuna, selge mõistusega ja üsna heas seisus, kui mitte arvestada nõrgenenud maksa ja seda ebanormaalse rahvusliku uhkuse ilmet, mis paistab silma kõigi puhul, kes on tõve üle elanud. Enamik pääsenuist ei mäleta deliiriumi kuigi täpselt. Näib, et tegin selle kohta põhjalikke märkmeid. Mul endal pole selget mälestust nende kirjutamisest, aga nüüd ilmuvad need pealkirja all „Soma pneumatikon“. Pealkirja pakkus välja Raswa-Kristjan. Ma ei saanud selle tähendusest aru enne, kui alles hiljaaegu pärast paranemist tollest sugugi mitte ebaharilikust tõvest, mille üldnimetus on sündimine mateeriasse. Täpsemini pean silmas kinnijäämist mõnda valesse perinataalsesse maatriksisse. Aga ravi on olemas, see on kindel. Ma arvan, et pealkiri „Soma pneumatikon“ tähendabki täpselt seda, mida ütleb.
[2] Paruni vaimsest tervisest võib tegelikult rääkida kui heast, sest kogu elu jooksul kaotas ta vaid korra enesevalitsemise ja lõikas ära oma suguelundi – seda maailmas, kus süüakse iga päev rohekastmes hautatud haikala vagiinat või vastsündinud inimpoegi, piitsutatud ja raevus, kinni püütuna otse emaihust väljudes.
Ja see ei ole kujundlik väljend, vaid fakt, mida korratakse ja harjutatakse kogu maailmas iga päev, ohtralt ja sihikindlalt.
Ja just sellisel moel – isegi kui see väide võib näida hullumeelne – hoiab tänapäevane elu end veel üleval oma vanas atmosfääris, mis koosneb kõlvatusest, kaosest, korratusest, meelepettest, hingelisest segadusest, kroonilisest hullusest, kodanlikust tardumusest, psüühilisest hälbest (sest mitte inimene, vaid maailm on muutunud vääraks), tahtlikust ebaaususest ja silmakirjalikust vooruslikkusest, sügavale juurdunud põlgusest kõige suhtes, milles ilmneb tõulikkust, ning terve ühiskonnakorralduse õigustamisest algse ja parandamatu ebaõigluse kaudu – ja lõpuks, organiseeritud kuritegevusest.
Asjad on halvad, sest haige teadvus ei taha sel hetkel mingil juhul oma haigusest väljuda.
Nii ongi rikutud ühiskond välja mõelnud psühhiaatria, et kaitsta end teatud kõrgema selguse vormide eest, mille ennustav jõud teda segab ja ohustab.
