I
Esimest korda sind tõusmas näen,
kuulduste kauge uskumatu sõdalasjumal.
Kui tihedalt rahuviljade vahele
külvatud kohutavad teod oleks äkitselt valminud.
Alles eile oli ta väike, hoolitsust vajas,
nüüd juba mehekõrgune, homme
mehestki kõrgem. Siis hõõguv jumal
hoobiga katkestab juurdunud rahva kasvu
ja algab lõikustöö.
Inimlik tõuseb põld inimeste tormiks. Suvi
jääb hüljatult maha õuemängude alla.
Lapsed jäävad, nood mängijad, raugad, nood mäletajad,
ka usaldavad naised. Läbi üldise hüvastijätu tungib
õitsvate pärnade liigutav hõng,
aastateks jääb tähenduslikuks
tolle täidlase hõngu toonane hingus.
Pruudid käivad nüüd justkui valitumana: justkui
nad polekski määratud üheleainsale, vaid kogu rahvas
peaks tundma nii. Aeglaselt mõõtva pilguga
poisid embavad noorust, mis küünitab juba
söakamasse tulevikku: talle, kes äsja veel kuulis
sadat häält, teadmata, millisel on õigus,
missugust kergendust toob see ainuke kutse nüüd:
kindla rõõmu ja häda kõrval kõik muu on vaid meelevald.
Ometi viimaks üks jumal! Et rahujumalat tihti
me enam ei haaranud, haarab äkki meid lahingujumal,
pillutab tuld; ja üle südame, mis kodumaad tulvil,
röögib ta punane taevas, ta kõuene asupaik.
August 1914
Saksa keelest tõlkinud M. V.
