Krahv Wolf von Kalckreuthile
Kas ei näinud sind tõesti ma eal? Südant sa
nii raskelt mul koormad, kui rõhub liigraske algus,
mida parem on edasi lükata. Et hakkaksin rääkima
sinust, surnust, kes oled sa nüüd; kes on
meelsasti, kirglikult surnud. Kas kergendust tõi see,
nii nagu lootsid, või jäi see elu-otsasaam
veel siiski kaugele sul koolnud-olemisest?
Sa arvasid, et parem on su omand seal,
kus keegi omandit ei hinda. Su meelest
oleksid seal teisal sees ses maastikus,
mis pildina siin sulgus ikka sinu ees,
ja seespool jõuaksid sa selle kallini
ning läbi läheksid siis kõigest, täis jõudu, tiivustust.
Oo, et vaid ei kannaks liiga pikka viha
sa oma poisieksituses pettumise peale,
et seal, nüüd keset kurva meele hoovust
ja kaasa kistult, poolteadvusel vaid olles,
kaugel tähtede ümber liikudes leiaksid
sa selle rõõmu, mille üle siit kandsid
oma unistuste surnud-olemisse.
Kui lähedal sa, armas, olid talle siin,
kui kodus tundis siin end tema, see sinu otsitu –
su range igatsuse tõsimeelne rõõm.
Kui pettununa õnnes ja ka õnnetuses
sa endas kaevasid ja, arusaam kui käes,
siis naasid vaevaga, peaaegu murdudes
all kaalu, mis oli su tumedal leiul,
siis kandsid seda, kuid mitte ära tundes,
sa rõõmu kandsid, oma väikse lunastaja
koormat kandsid veres ja üles tõid ta.
Miks sa ei oodanud, et lausa talumatuks
see raskus saaks: siis muundub ta
ja nii raske on, sest on nii ehtne. Ja mine tea,
ehk järgmine sul olnuks hetk see;
võib-olla kohendas ta pärga peas
su ukse ees, kui kinni lõid sa selle.
Oo, seda kaiku, kostvat kogu kõiksuses,
kui kusagil karm terav kärsituse tõmbetuul
lööb lukku midagi, mis oli valla.
Kes öelda võib, et maast ei jookse läbi mõra,
mis ära lõhub kõik veel terved seemned;
kes uurinud on küll, kas taltsais loomades
ei sähva himur lõbu teha tapatööd,
kui nende ajule saab pihta selle ropsu välk?
Kes tunneb toimet, mis me tehtu põhjal
loob sädeseose mõne lähitipuga,
ja kes küll saadab seda seal, kus juhib kõik?
Et hävitasid sa. Et seda tuleb sinu kohta
nii kaua öelda, kuni otsa leiab aeg.
Kui tulemas on sangar, kes selle mõtte,
mis meie meelest oli asjul paleks,
kui maski kisub eest ja märatsedes
näitab nägusid, mil silmad ammu juba
tummalt piidlevad meid nihkes aukudest:
see on see nägu ega muutu enam:
sa selle lõhkusid. Kivid olid valmis
ja õhus nende ümber oli juba rütm
kui ehitisel, rütm vaevalt talitsetav;
sa ringi käisid ega näinud nende korda,
üks kattis kinni teise sinu eest, kõigil näisid
all juured olevat, kui sina, mööda minnes,
hea õnne peale proovisid neid tõsta. Meelt heites
sa kergitasid kõiki, ent vaid selleks, et
tagasi neid heita kivimurru kurku,
kuhu su südames paisunult
nad enam sisse ei mahu. Kui mõni naine
käe kerge oleks asetanud selle raevu
veel õrnale hakule; kui keegi, kel
pea mõtteid täis, ja seda kogu hingest,
sind vaikselt oleks kohanud, kui tummalt läksid
sa oma tegu tegema – ; jah, oleks vaid su tee
sind viinud mööda virgast värkstoast,
kus mehed taovad rauda, kus lihtkombel
teoks saab päev; kui sinu täies pilgus olnuks
nii palju ruumi vaid, et sinna mahtunuks
pilt pingutavast putukast, siis oleks järsku
sa kirkalt aru saades lugend kirja, mille tähti
sa lapsest peale aegamisi uuristasid endasse,
aeg-ajalt proovides, kas tekib mõni lause:
ah, see mõttetuna paistis sulle. Ma tean,
ma tean: sa lebasid seal kirja ees ja silitasid uurdeid,
nii nagu raidkirja kombatakse hauakivil. Mis
heledalt näis põlevat, sa seda hoidsid lambina
ees selle rea; ent enne veel, kui arugi sa said, leek kustus
su hingeõhust ehk või värisevast käest, võib-olla
suisa iseendast, nii nagu leekidel on vahel kombeks.
Ei lugenud sa seda, kuid meil ei ole julgust,
et lugeda nii kaugelt ja nii läbi valu.
Neid luuletusi näeme vaid, mis veel
su tunde kallet mööda allapoole
sõnu kannavad, neid sinu valituid. Ent
ei valinud sa kõiki; said tihti koormaks alguse
sa tervenisti, korrates siis seda justkui
ülesannet mõnda. Ja kurvana see paistis sulle.
Ah, kui poleks seda endalt ealeski sa kuulnud.
Su ingel kostab nüüdki veel, neilsamul
sõnadel on teine rõhk, ja haarab hõisk mind,
kui kuulen viisi, mis on tema kõnel,
hõisk sinu üle, sest sulle sai see osaks:
et kõik, mis kallis, sinust ära langes;
et nägijaks sa saades tundsid ära
loobumise, ja surm see oli edusamm.
Need sulle, kunstnik, kuulusid, jah, need kolm
avatud vormi. Näe, siin selle esimese
valu: ruum sinu tunde ümber; ja tollest
teisest taon ma sulle kaemuse, mis midagi
ei ihka, kaemuse, mis suurel kunstnikul;
ja kolmandas siis, mille ise liiga vara
sa katki murdsid, kui vaevu südame su lõõsast
lisandunud oli esimene annus võbelevat toitu –
seal asus surm, heast tööst veel süvendatu, see oma surm,
mis nõnda vajab meid, sest elame ju teda,
ja millele me pole kuskil lähemal kui siin.
See sulle kuulus kõik ja oli sinu sõprus;
sa seda tihti aimasid; siis aga kohutas
sind õõnsus see, mis on neil vormidel,
käe pistsid sisse sa ja pihku tühjus jäi,
ja sina kurtsid. – Oh, vana needust luuletajal,
kes kurdab seal, kus ütlema ta peaks,
kes ikka oma tundest miskit arvab, kuid
ei anna kuju sellele; kes ikka seda meelt,
justkui ta teaks ja tohiks luuletuses
kas kahetseda või siis kiita,
mis kurb tas on või rõõmus. Justnagu haige
on pruukimas ta halemeelset keelt,
et kirjeldada kohta, mis teeb valu,
seeasemel et kõvasti end muuta sõnadeks,
nii nagu katedraali kiviraidur
end visalt muundab kivi meelerahuks.
See oli pääsemine. Oleksid sa üks kord vaid
näinud, kuidas saatus värssi siseneb
ja tagasi ei tule, kuis ta seal pildiks saab,
ei muuks kui pildiks, nii nagu mõni esivanem
oma raamis, kui vahel tõstad pilgu,
kord paistab olevat su moodi ja siis taas mitte – :
sa oleks välja kannatanud.
Kuid väiklane on mõelda
seda, mida polnud. Ka etteheite näivust
on võrdluses, mis ei saa sulle pihta.
Kõigel toimuval on säherdune edumaa
me arvamise ees, et ei saa me seda eales kätte,
ei iial teada saa, kuis tõeliselt see välja nägi.
Ja ära tunne häbi, kui riivavad sind surnud,
need teised surnud, kes kõik kannatasid välja
lõpuni. (Mis on sel „lõpul“ öelda?) Sa vaheta
nendega pilke, rahus, nagu on kombeks,
ja ära karda, et me lein saab sulle veidraks
koormaks, nii et sa neile silma torkad.
Suured sõnad, pärit aegadest, mil
toimuvat sai näha veel, ei ole meie jaoks.
Kes räägib võitudest? On tähtsust ainult püsil.
Kirjutatud 4. ja 5. novembril 1908 Pariisis
Tõlkinud Mati Sirkel
Krahv Wolf von Kalckreuth (1887–1906) oli kõrgest aadlisoost üliandekas luuletaja ja tõlkija. Sõjaväeteenistusse astunud, võttis ta endalt kasarmus mõni päev hiljem üheksateistkümneaastaselt elu. Üldtuntuks on saanud Rilke teise „Reekviemi“ viimane rida: „Kes räägib võitudest? On tähtsust ainult püsil.“ Samal ajal siinsega kirjutas Rilke veel ühe reekviemi, mis oli pühendatud ta sõbratarile maalikunstnik Paula Modersohn-Beckerile. Selle tõlge ilmus Loomingus 2023, nr 5.
M. S.
